Päike käib kõrgelt, ilmad on soojad. Pärast õppuseid ja laagreid on olemine vabam. Suurem osa meist ootavad reservimineku kuupäeva. Ennem aga annab sõdur Kaitseväe varustuse riigile tagasi.
Eelmise nädala reede ennelõunal tehti meile varustuse kontroll. Vedasime Kaitseväe poolt septembris antud varustuse kasarmu taha (kõik asjad v.a. sokid ja aluspesu) ning iga varustuselemendi olemasolu kontrolliti kõigil üle. Päike paistis, ilm oli soodne selliseks tegevuseks. Kui aga olime varustuse välja vedanud, tabas meid ~viieminutiline tugev vihmahoog. Suurem osa varustust jäi siiski õnneks kuivaks - katsin niipalju kui võimalik telkmantliga. Puudusi leidus. Leidus sõdureid, kellel oli piltlikult öeldes pool varustust metsa jäänud. Suuremal osal oli aga kõik korras. Mul endal oli puudu üks põlvekaitse. Kaotasin tolle kuivatuskapist. St. igal korrusel on olemas kuivatusruum - kahe või kolme sõduri peale on olemas kuivatuskapp - igale sõdurile on määratud kuivatuskapp, kuhu ta pestud riided, pestud varustuse kuivama saab panna. Pärast ühte sellist pesemist üks põlvekaitse kapist kaduma läkski - ju siis oli kellelgi vaja. Enne linnaloale minekut kirjutasin seletuskirja kadunud varustuselemendi kohta (seletusest sõltub, kas ja kui palju peab sõdur kadunud/hävinenud varustuse väärtusest kinni maksma omast taskust).
Linnaloalt tagasi tulles sain teada, et leitnant olevat mul palunud (ja ka mõnel teisel) seletuse ümber kribada - varustuse kadumise põhjuseks panna "Kadunud suurõppuse Siili käigus". Siis ei pidavat minu osalust olema kadunud varustuse kinnimaksmisel. Tegin nii ja juba esmaspäeva lõunaks oli rühmaveebel mulle uued põlvekaitsmed muretsenud..
Esmaspäeval tegime kasarmu küljel kogu kompaniiga pilti. Kõik kompanii rohkem kui sada sõdurit ühel pildil, kõigil rakmed seljas ja relv käes - uhke värk.
Teisipäeval ootas meid viimane suurem katsumus - rännakvõistlus "Murtud saabas". 7 vaheajapunkti (teises tehti meile gaasihäiret, viimases pidime viis rühmakaaslast kanderaamidel 100 meetrit edasi viima, ülejäänutes loeti meid lihtsalt kokku), 25 km. ja võidab kiireim rühm.
Esimeses punktis olime pildil - läksime mäest allaminnes ja siledal kerge jooksuga, mäest üles kiirkõnniga. Teisse punkti jõudmisel panime aga orienteerumisega puusse - tegime ligi neljakilomeetrise ringi sisse. Vaheajapunkti jõudes öeldi meile, et seitse võistkonda on meist möödunud (võistkonnad startisid viieminutiliste intervallidega). Motivatsioon kadus ja meie rühma edasine liikumine meenutas pigem lonkimist. Finišisse jõudsime rühmadest kahekümnenda, viimase ajaga - 4 tundi, 50 minutit, mõned sekundid peale. Võitis üks tagalakompanii rühm, ajaks 3:04:49. Teiseks ja kolmandaks tulid vastavalt Charlie kolmas ja Charlie esimene. Tipp oli aga tihe - esikolmik mahtus vähem kui kolme minuti sisse. Auhind Murtud Saabas läks küll tagalasse, ent üldvõit (arvestusse läksid kõik spordipäevad + "Murtud saabas) tuli Charlie kompaniisse ;)
Kolmapäev-reede andsime suurema osa endi varustusest ära. Enne varustuse äraandmist kontrolliti, kas varustus on puhas ja terve. Mina viisin ühe rakmepauna-aluse õmbleja juurde enne äraandmist. Muu varustusega oli korras. Varustuse pakkisime kindlas järjekorras. Nüüd on meile jäetud vorm, varusärgid, lühikesed dressid (hommikujooksude jaoks). Sõdur võib endale jätta lisaks sokkidele ja aluspesule vildid, torusalli, jooksutossud, sõduriõpiku. Neid varustuselemente riik tagasi ei taha.
Neljapäeval andsime ära omad armukesed. Pärast seda kui relvur oli igaühe relvale kiire pilgu peale heitnud, konserveerisime relvad (lukuraud seestpoolt + liikuvad osad + salved pealt - tuugalt relvaõliga kokku). Relvad läksid spetsiaalsetele relvaalustele uusi omanikke ootama. Nii mõnegi jaoks emotsionaalne hetk.
pühapäev, 24. mai 2015
pühapäev, 17. mai 2015
Siil
On 11. mai pärastlõuna - esmaspäev. Kõmbime pataljoniga rabas. Suurõppus algas nädal tagasi, ent ma ei ole veel ühtegi pauku oma relvaga saanud teha.
Kaasvõitleja manab oma jutuga silme ette olukorra, kuidas meedia võiks Siili kajastada: tankid sõidavad, lennukid lendavad, paugud käivad. Ja siis tuleb vaheklipp "meanwhile in Charlie company", kus näidatakse rabas istuvaid mehi, kelle jaoks ei toimu midagi. Alustan aga algusest.
Pühapäeval, kolmandal mail olime kõik linnaloalt tagasi erandkorras kella kaheks. Mina läksin ka kohe otse toimkonda päevnikuks tol päeval.
Toimkond - s.o. kolm ajateenijat, kelle vastutada on kord kasarmus - korrapidaja ja kaks päevnikku. Toimkond kannab hoolt selle eest, et kasarmu põrandad oleksid puhtad, WC-s piisavalt paberit, koridori peal olevad prügikastid oleksid tühjendatud õigel ajal jm. sarnane. Kuna toimkonna kohustuste ampluaa on lai, siis on toimkonnal õigus määrata parajasti kasarmus olevaid ajateenijaid erinevatele puhastustöödele.
Toimkonna jaoks on koridori keskel üks laud, mille taga peab alati vähemalt üks toimkondlane olema.
Toimkondlaste kohustuste hulgas on ka nö. rituaalseid tegevusi. Kui ajateenijal on keelatud kanda kasarmus peakatet, siis toimkondlasel peab olema peas Kaitseväe nokamüts. Nii ka toimkondlased eristuvad tavaajateenijatest. Rinnas on silt - vastavalt kas siis "korrapidaja" või "päevnik" sildile kirjutatud.
Kui tegevväelane möödub lauast, on toimkondlane kohustatud tervitama teda. Päeva jooksul läheb käsi mõnisada korda ikka tervitusasendisse. Päeva alguses teeb parajasti lauas olev toimkondlane ettekande esimesele kasarmusse astunud ohvitserile ja kompaniiülemale - kaptenile. Ettekanne sisaldab korda kasarmus ja numbreid ajateenijate kohta. Toon näiteks ettekande, mille olen esitanud kompaniiülemaks olevale kaptenile: esiti tuleb üle koridori hüüda: "Kompanii valvel!" - kõik korruse peal olijad võtavad valvelseisangu. Seejärel liigun kapteni juurde ja võtan tervitusasendi: "Härra kapten, Charlie jalaväekompaniis vahejuhtumeid ei ole esinenud. Tegevus vastab päevaplaanile. Nimekirjas x inimest, kohal y inimest, rivis z inimest. Charlie jalaväekompanii päevnik reamees Kipper". Seejärel kas kapten küsib veel mõne küsimuse või annab käskluse "Vabalt!". Lisaks tuleb olla valmis ettekande tegemiseks pataljoni korrapidajale või pataljoni korrapidaja abile (tegevväelased), kellele kompanii korrapidaja teenistuslikult allub.
Lisaks kõigele tähendab toimkonnas olek ka üsna unevaest ööd, kuna kummalegi päevnikule on ette nähtud neli tundi und ööpäeva jooksul ja korrapidajale kuus tundi.
Suurõppus
Ööl vastu esmaspäeva ei saanud ma aga sedagi uneaega. Minu magamisgraafik oli sätitud kella ühest viieni öösel. Suurenenud häiretaseme tõttu aga äratati mind pool tundi pärast magamaminekut üles - pidin jooksma kompanii ukse juurde valvama, lahingvarustus seljas. Ja nii see oodatust veelgi unetum öö möödus.
Siilile hakkas kompanii eelluuregrupp liikuma ennelõunal, põhikolonn pärastlõunal. Meid, päevnikke, paigutati kompaniitehniku autosse - mis oli kogu kompaniikolonni üks viimaseid. Kastis oli igasugust varustust, erinevaid kotte. Sõdureid oligi seal kolm - päevnikud + kompaniitehnik (ajateenija). Otsisin ühe pehmema koti endale küljealuseks ja sõit võis alata (st. sain natuke tududa).
Varsti sai tehnik tööd. Natuke eespool olevat ühel GD-l rehv puruks "lastud". Meie, kaks päevnikku jooksime ringkaitsesse auto ümber. Tehnik võttis ratta alt, et see siis jälle tagasi panna. Sõit võis jätkuda.
Meie sihtpunktiks olid Rannu valla metsad Võrtsjärve ääres (Limnoloogia). Kohale jõudsime poole seitsmest. Koos kahe rühmakaaslasega ja autojuhtidega määrati mind tagala-alasse. Panime paika posti, kustkaudu toimus liikumine alasse ja sealt välja - mehitasime posti. Seejärel püstitasime telgi. Ülejäänud rühmakaaslased saadeti ~kilomeetri kaugusele tagala-alast - eesmärgiga kaitsele asuda (ööbisid nad järgnevad kolm ööd bibide all)
Tagala-alas oli rahulik. Meie üksused valvasid vahetustega ala. Kaks tundi postil. Neli tundi vaba aega - mina üritasin magada see aeg. Ainsaks huvitavamaks juhtumiks oli ühe masina tagasisaatmine postil, kuna tolle masina juht ei olnud oma, ta ei teadnud salasõna ning ei olnud ette teatanud oma tulekust. Tagala-ala tegeleb üldiselt lahingüksuste moona ja toidutagavara täiendamisega, "haavatutega", makaronide keetmisega.
Robinsonid (kopterid) lendavad üle peade, siin-seal on kuulda täristamist. Kolmapäeva õhtu hakkab tugevat padukat sadama - sajab läbi öö. Mehed kutsutakse kaitsepositsioonidelt tagasi tagala-alale - nad ise ja nende varustus läbimärjad.
Hommikuks jääb sadu järgi. Mehed panevad varustuse kuivama ja lähevad Rannu alevikku demonstrasioonrünnakut tegema. Legendi järgi on Rannu koolimaja vallutatud terroristliku organisatsiooni poolt. Kahju, et ise ei saa kaasa minna - tagala-ala vajab endiselt julgestamist ja need, kes on terve nädala postil olnud, on seda ka tol päeval.
Esimene vabam päev kõigi jaoks - on antud olukord seis. Kamo läheb näkku, Rannu koolimaja tagasivallutamine tehakse nii, kuidas on seda harjutatud tegema. Rahvast on kohale tulnud palju. Tõsi, pauku tol päeval ei tehta. Pärast demonstratsioonharjutust näidatakse rahvale Kaitseväe tehnikat, Kaitseväe relvi.
Reedel koristame alad ära ning seejärel lastakse käia läbi kohalikust Ast ja Ost. Väikse Rannu poe on ühtäkki vallutanud ligemale kolmkümmend ajateenijat :) Ostetakse piima-, lihatooteid, puu-, juurvilju. Kõike, mida pika säilivusajaga kuivtoidupakist naljalt ei leia. Nii mõnigi tuleb poest välja kilekott pungil täis. Õppused mõjuvad hästi väikepoodide käibele :P
Laupäeval ärkame kell neli hommikul. Liigume uuele alale - Viru pataljoni Jõhvis. Charlie jalaväekompanii kahekümnest masinast moodustatakse uhke kolonn, mis läbib kauneid Eesti paiku - Leiet, Põltsamaad, Jõgevat. Viru pataljoni õue peale on püstitatud hulk telke, nende seas ka meie jao telk. Saab telefoni akusid laadida (esimene õppus, kus kõrgemalt poolt lubatud), kaasajateenijatega vabamalt suhelda. Õhtu jooksul saame tuttavaks ka oma sõjaaja pataljoniülemaga, kes peab meile tervituskõne - tegu on esimese õppusega taasiseseisvunud Eesti pinnal, kus hinnatakse brigaadi tegevust - nii suure üksuse tegevust pole varem hinnatud. Uhke värk.
Pühapäeva pärastlõunal näidatakse meile Abramsit - ameeriklaste au ja uhkust. Tõenäoliselt maailma võimsaim tank. Selle juures tehti pilti, roniti sisse, küsiti igast küsimusi. Kella kolmest on jälle olukord peal. Kõnnime ~7km. läbi soo ja raba ning jõuame läbimärgade jalgadega sihtkohta. Ööbime bibide all.
Esmaspäeval kõnnime jälle kilomeetreid Ida-Virumaa soodes. Õhtupoolikul lasen oma Siili esimesed ja ainsad lasud. Pool salve saab ära täristatud ühele vastase kaevikule peale sattudes ja seda vallutades. Ööseks paneme jaokaaslasega bibid kokku - nii on rohkem ruumi.
Teisipäev hommikupoolikul oleme kaitsepositsioonidel. Teeme ka ühe rünnaku vastase avastatud rühmale, aga kohtunikud annavad "Tuli seis!" enne, kui lasta jõuan. Võtame seejärel rühmaga ringkaitsesse metsa sisse - keskel rühmaülem ja jaoülemad arutamas rühma edasist plaani. Ja siis see tuli poole ühe paiku - see niioodatud "Endex!" - Siil oli läbi saanud. Jäi veel varustuse hooldus.
Sõjaaja pataljoniülema abi pidas uhke kõne ja tänas tublimaid. Üks kaasajateenija kompaniist sai kaprali auastme. Tsiteerin kõne viimaseid sõnu: "Teie jaoks on teenistus otsa saamas. Minge koju, tehke sugu, tehke lapsi, looge pere. Siis saate ka paremini aru sellest (näitas õlal olevale Kuperjanovi embleemile ja Eesti lipule). Mina tänan!"
Teisipäeva vastu kolmapäeva tudusime veel telkides. Kolmapäeva hommikul alustasime sõitu Võru suunas. Kasarmus relvastuse, varustuse hooldus ja reedel linnaloale. Selleks korraks on metsalaagritega ühel pool :) :) :)
Kaasvõitleja manab oma jutuga silme ette olukorra, kuidas meedia võiks Siili kajastada: tankid sõidavad, lennukid lendavad, paugud käivad. Ja siis tuleb vaheklipp "meanwhile in Charlie company", kus näidatakse rabas istuvaid mehi, kelle jaoks ei toimu midagi. Alustan aga algusest.
Pühapäeval, kolmandal mail olime kõik linnaloalt tagasi erandkorras kella kaheks. Mina läksin ka kohe otse toimkonda päevnikuks tol päeval.
Toimkond - s.o. kolm ajateenijat, kelle vastutada on kord kasarmus - korrapidaja ja kaks päevnikku. Toimkond kannab hoolt selle eest, et kasarmu põrandad oleksid puhtad, WC-s piisavalt paberit, koridori peal olevad prügikastid oleksid tühjendatud õigel ajal jm. sarnane. Kuna toimkonna kohustuste ampluaa on lai, siis on toimkonnal õigus määrata parajasti kasarmus olevaid ajateenijaid erinevatele puhastustöödele.
Toimkonna jaoks on koridori keskel üks laud, mille taga peab alati vähemalt üks toimkondlane olema.
Toimkondlaste kohustuste hulgas on ka nö. rituaalseid tegevusi. Kui ajateenijal on keelatud kanda kasarmus peakatet, siis toimkondlasel peab olema peas Kaitseväe nokamüts. Nii ka toimkondlased eristuvad tavaajateenijatest. Rinnas on silt - vastavalt kas siis "korrapidaja" või "päevnik" sildile kirjutatud.
Kui tegevväelane möödub lauast, on toimkondlane kohustatud tervitama teda. Päeva jooksul läheb käsi mõnisada korda ikka tervitusasendisse. Päeva alguses teeb parajasti lauas olev toimkondlane ettekande esimesele kasarmusse astunud ohvitserile ja kompaniiülemale - kaptenile. Ettekanne sisaldab korda kasarmus ja numbreid ajateenijate kohta. Toon näiteks ettekande, mille olen esitanud kompaniiülemaks olevale kaptenile: esiti tuleb üle koridori hüüda: "Kompanii valvel!" - kõik korruse peal olijad võtavad valvelseisangu. Seejärel liigun kapteni juurde ja võtan tervitusasendi: "Härra kapten, Charlie jalaväekompaniis vahejuhtumeid ei ole esinenud. Tegevus vastab päevaplaanile. Nimekirjas x inimest, kohal y inimest, rivis z inimest. Charlie jalaväekompanii päevnik reamees Kipper". Seejärel kas kapten küsib veel mõne küsimuse või annab käskluse "Vabalt!". Lisaks tuleb olla valmis ettekande tegemiseks pataljoni korrapidajale või pataljoni korrapidaja abile (tegevväelased), kellele kompanii korrapidaja teenistuslikult allub.
Lisaks kõigele tähendab toimkonnas olek ka üsna unevaest ööd, kuna kummalegi päevnikule on ette nähtud neli tundi und ööpäeva jooksul ja korrapidajale kuus tundi.
Suurõppus
Ööl vastu esmaspäeva ei saanud ma aga sedagi uneaega. Minu magamisgraafik oli sätitud kella ühest viieni öösel. Suurenenud häiretaseme tõttu aga äratati mind pool tundi pärast magamaminekut üles - pidin jooksma kompanii ukse juurde valvama, lahingvarustus seljas. Ja nii see oodatust veelgi unetum öö möödus.
Siilile hakkas kompanii eelluuregrupp liikuma ennelõunal, põhikolonn pärastlõunal. Meid, päevnikke, paigutati kompaniitehniku autosse - mis oli kogu kompaniikolonni üks viimaseid. Kastis oli igasugust varustust, erinevaid kotte. Sõdureid oligi seal kolm - päevnikud + kompaniitehnik (ajateenija). Otsisin ühe pehmema koti endale küljealuseks ja sõit võis alata (st. sain natuke tududa).
Varsti sai tehnik tööd. Natuke eespool olevat ühel GD-l rehv puruks "lastud". Meie, kaks päevnikku jooksime ringkaitsesse auto ümber. Tehnik võttis ratta alt, et see siis jälle tagasi panna. Sõit võis jätkuda.
Meie sihtpunktiks olid Rannu valla metsad Võrtsjärve ääres (Limnoloogia). Kohale jõudsime poole seitsmest. Koos kahe rühmakaaslasega ja autojuhtidega määrati mind tagala-alasse. Panime paika posti, kustkaudu toimus liikumine alasse ja sealt välja - mehitasime posti. Seejärel püstitasime telgi. Ülejäänud rühmakaaslased saadeti ~kilomeetri kaugusele tagala-alast - eesmärgiga kaitsele asuda (ööbisid nad järgnevad kolm ööd bibide all)
Tagala-alas oli rahulik. Meie üksused valvasid vahetustega ala. Kaks tundi postil. Neli tundi vaba aega - mina üritasin magada see aeg. Ainsaks huvitavamaks juhtumiks oli ühe masina tagasisaatmine postil, kuna tolle masina juht ei olnud oma, ta ei teadnud salasõna ning ei olnud ette teatanud oma tulekust. Tagala-ala tegeleb üldiselt lahingüksuste moona ja toidutagavara täiendamisega, "haavatutega", makaronide keetmisega.
Robinsonid (kopterid) lendavad üle peade, siin-seal on kuulda täristamist. Kolmapäeva õhtu hakkab tugevat padukat sadama - sajab läbi öö. Mehed kutsutakse kaitsepositsioonidelt tagasi tagala-alale - nad ise ja nende varustus läbimärjad.
Hommikuks jääb sadu järgi. Mehed panevad varustuse kuivama ja lähevad Rannu alevikku demonstrasioonrünnakut tegema. Legendi järgi on Rannu koolimaja vallutatud terroristliku organisatsiooni poolt. Kahju, et ise ei saa kaasa minna - tagala-ala vajab endiselt julgestamist ja need, kes on terve nädala postil olnud, on seda ka tol päeval.
Esimene vabam päev kõigi jaoks - on antud olukord seis. Kamo läheb näkku, Rannu koolimaja tagasivallutamine tehakse nii, kuidas on seda harjutatud tegema. Rahvast on kohale tulnud palju. Tõsi, pauku tol päeval ei tehta. Pärast demonstratsioonharjutust näidatakse rahvale Kaitseväe tehnikat, Kaitseväe relvi.
Reedel koristame alad ära ning seejärel lastakse käia läbi kohalikust Ast ja Ost. Väikse Rannu poe on ühtäkki vallutanud ligemale kolmkümmend ajateenijat :) Ostetakse piima-, lihatooteid, puu-, juurvilju. Kõike, mida pika säilivusajaga kuivtoidupakist naljalt ei leia. Nii mõnigi tuleb poest välja kilekott pungil täis. Õppused mõjuvad hästi väikepoodide käibele :P
Laupäeval ärkame kell neli hommikul. Liigume uuele alale - Viru pataljoni Jõhvis. Charlie jalaväekompanii kahekümnest masinast moodustatakse uhke kolonn, mis läbib kauneid Eesti paiku - Leiet, Põltsamaad, Jõgevat. Viru pataljoni õue peale on püstitatud hulk telke, nende seas ka meie jao telk. Saab telefoni akusid laadida (esimene õppus, kus kõrgemalt poolt lubatud), kaasajateenijatega vabamalt suhelda. Õhtu jooksul saame tuttavaks ka oma sõjaaja pataljoniülemaga, kes peab meile tervituskõne - tegu on esimese õppusega taasiseseisvunud Eesti pinnal, kus hinnatakse brigaadi tegevust - nii suure üksuse tegevust pole varem hinnatud. Uhke värk.
Pühapäeva pärastlõunal näidatakse meile Abramsit - ameeriklaste au ja uhkust. Tõenäoliselt maailma võimsaim tank. Selle juures tehti pilti, roniti sisse, küsiti igast küsimusi. Kella kolmest on jälle olukord peal. Kõnnime ~7km. läbi soo ja raba ning jõuame läbimärgade jalgadega sihtkohta. Ööbime bibide all.
Esmaspäeval kõnnime jälle kilomeetreid Ida-Virumaa soodes. Õhtupoolikul lasen oma Siili esimesed ja ainsad lasud. Pool salve saab ära täristatud ühele vastase kaevikule peale sattudes ja seda vallutades. Ööseks paneme jaokaaslasega bibid kokku - nii on rohkem ruumi.
Teisipäev hommikupoolikul oleme kaitsepositsioonidel. Teeme ka ühe rünnaku vastase avastatud rühmale, aga kohtunikud annavad "Tuli seis!" enne, kui lasta jõuan. Võtame seejärel rühmaga ringkaitsesse metsa sisse - keskel rühmaülem ja jaoülemad arutamas rühma edasist plaani. Ja siis see tuli poole ühe paiku - see niioodatud "Endex!" - Siil oli läbi saanud. Jäi veel varustuse hooldus.
Sõjaaja pataljoniülema abi pidas uhke kõne ja tänas tublimaid. Üks kaasajateenija kompaniist sai kaprali auastme. Tsiteerin kõne viimaseid sõnu: "Teie jaoks on teenistus otsa saamas. Minge koju, tehke sugu, tehke lapsi, looge pere. Siis saate ka paremini aru sellest (näitas õlal olevale Kuperjanovi embleemile ja Eesti lipule). Mina tänan!"
Teisipäeva vastu kolmapäeva tudusime veel telkides. Kolmapäeva hommikul alustasime sõitu Võru suunas. Kasarmus relvastuse, varustuse hooldus ja reedel linnaloale. Selleks korraks on metsalaagritega ühel pool :) :) :)
pühapäev, 3. mai 2015
Reservnädal
Reservnädal - s.o. puhkus - võrreldes eelnevate nädalatega.
Esmaspäeval sõitsime patist natuke välja, panime maskid pähe, võtsime värvipüssid kätte ja...läksime paintballi mängima. Kuna varem pole mänginud, siis ülilahe kogemus. Lisaks lõbule oli kogu mängu juures ka taktikaline pool. Kas minu otsused on õiged? Kas ma saan pihta? Kui jah, siis mis vea tegin? Missugune oleks parem taktika? Jne. Igatahes tore päev ;)
Teisipäev oli üleüldine heakorrapäev. Kõik rühmad käisid neid alasid korrastamas, kus me harjutusi oleme teinud, laagriplatsi oleme püsti seadnud jne. Nägi see kõik välja siis niisugune: võtsime ahelikku (viiemeetriste vahedega üksteise kõrval) ja käisime niimoodi metsaaluse läbi. Ühes käes prügikott (prügi jaoks), teises käes labidas (ehk on vaja mõni kaevik kinni ajada).
Kolmapäeval tegime NATO-testi. 53 kätekõverdust, 46 kõhulihast, 12:24 - 3,2 km. jooksu aeg. Pärastlõunal tunnike koristamist ja linnaloale minek. Siiliks on poisid värsked ja puhanud.
Suurõppus algab homme, neljandal mail. Ja lõpeb viieistkümnendal mail. Paberite järgi rohkem kui 13 000 osalejaga Siil on läbi ajaloo suurim Eestis. Põhirõhk on kõrgemate ülemate juhtimisoskuse hindamisel. Sõdur teeb endiselt sõduriasja - sedasama, mida sõdur on viimase seitsme (eelkutse viimase kümne) kuu jooksul õppinud siit.
Esmaspäeval sõitsime patist natuke välja, panime maskid pähe, võtsime värvipüssid kätte ja...läksime paintballi mängima. Kuna varem pole mänginud, siis ülilahe kogemus. Lisaks lõbule oli kogu mängu juures ka taktikaline pool. Kas minu otsused on õiged? Kas ma saan pihta? Kui jah, siis mis vea tegin? Missugune oleks parem taktika? Jne. Igatahes tore päev ;)
Teisipäev oli üleüldine heakorrapäev. Kõik rühmad käisid neid alasid korrastamas, kus me harjutusi oleme teinud, laagriplatsi oleme püsti seadnud jne. Nägi see kõik välja siis niisugune: võtsime ahelikku (viiemeetriste vahedega üksteise kõrval) ja käisime niimoodi metsaaluse läbi. Ühes käes prügikott (prügi jaoks), teises käes labidas (ehk on vaja mõni kaevik kinni ajada).
Kolmapäeval tegime NATO-testi. 53 kätekõverdust, 46 kõhulihast, 12:24 - 3,2 km. jooksu aeg. Pärastlõunal tunnike koristamist ja linnaloale minek. Siiliks on poisid värsked ja puhanud.
Suurõppus algab homme, neljandal mail. Ja lõpeb viieistkümnendal mail. Paberite järgi rohkem kui 13 000 osalejaga Siil on läbi ajaloo suurim Eestis. Põhirõhk on kõrgemate ülemate juhtimisoskuse hindamisel. Sõdur teeb endiselt sõduriasja - sedasama, mida sõdur on viimase seitsme (eelkutse viimase kümne) kuu jooksul õppinud siit.
Tellimine:
Postitused (Atom)