Päike käib kõrgelt, ilmad on soojad. Pärast õppuseid ja laagreid on olemine vabam. Suurem osa meist ootavad reservimineku kuupäeva. Ennem aga annab sõdur Kaitseväe varustuse riigile tagasi.
Eelmise nädala reede ennelõunal tehti meile varustuse kontroll. Vedasime Kaitseväe poolt septembris antud varustuse kasarmu taha (kõik asjad v.a. sokid ja aluspesu) ning iga varustuselemendi olemasolu kontrolliti kõigil üle. Päike paistis, ilm oli soodne selliseks tegevuseks. Kui aga olime varustuse välja vedanud, tabas meid ~viieminutiline tugev vihmahoog. Suurem osa varustust jäi siiski õnneks kuivaks - katsin niipalju kui võimalik telkmantliga. Puudusi leidus. Leidus sõdureid, kellel oli piltlikult öeldes pool varustust metsa jäänud. Suuremal osal oli aga kõik korras. Mul endal oli puudu üks põlvekaitse. Kaotasin tolle kuivatuskapist. St. igal korrusel on olemas kuivatusruum - kahe või kolme sõduri peale on olemas kuivatuskapp - igale sõdurile on määratud kuivatuskapp, kuhu ta pestud riided, pestud varustuse kuivama saab panna. Pärast ühte sellist pesemist üks põlvekaitse kapist kaduma läkski - ju siis oli kellelgi vaja. Enne linnaloale minekut kirjutasin seletuskirja kadunud varustuselemendi kohta (seletusest sõltub, kas ja kui palju peab sõdur kadunud/hävinenud varustuse väärtusest kinni maksma omast taskust).
Linnaloalt tagasi tulles sain teada, et leitnant olevat mul palunud (ja ka mõnel teisel) seletuse ümber kribada - varustuse kadumise põhjuseks panna "Kadunud suurõppuse Siili käigus". Siis ei pidavat minu osalust olema kadunud varustuse kinnimaksmisel. Tegin nii ja juba esmaspäeva lõunaks oli rühmaveebel mulle uued põlvekaitsmed muretsenud..
Esmaspäeval tegime kasarmu küljel kogu kompaniiga pilti. Kõik kompanii rohkem kui sada sõdurit ühel pildil, kõigil rakmed seljas ja relv käes - uhke värk.
Teisipäeval ootas meid viimane suurem katsumus - rännakvõistlus "Murtud saabas". 7 vaheajapunkti (teises tehti meile gaasihäiret, viimases pidime viis rühmakaaslast kanderaamidel 100 meetrit edasi viima, ülejäänutes loeti meid lihtsalt kokku), 25 km. ja võidab kiireim rühm.
Esimeses punktis olime pildil - läksime mäest allaminnes ja siledal kerge jooksuga, mäest üles kiirkõnniga. Teisse punkti jõudmisel panime aga orienteerumisega puusse - tegime ligi neljakilomeetrise ringi sisse. Vaheajapunkti jõudes öeldi meile, et seitse võistkonda on meist möödunud (võistkonnad startisid viieminutiliste intervallidega). Motivatsioon kadus ja meie rühma edasine liikumine meenutas pigem lonkimist. Finišisse jõudsime rühmadest kahekümnenda, viimase ajaga - 4 tundi, 50 minutit, mõned sekundid peale. Võitis üks tagalakompanii rühm, ajaks 3:04:49. Teiseks ja kolmandaks tulid vastavalt Charlie kolmas ja Charlie esimene. Tipp oli aga tihe - esikolmik mahtus vähem kui kolme minuti sisse. Auhind Murtud Saabas läks küll tagalasse, ent üldvõit (arvestusse läksid kõik spordipäevad + "Murtud saabas) tuli Charlie kompaniisse ;)
Kolmapäev-reede andsime suurema osa endi varustusest ära. Enne varustuse äraandmist kontrolliti, kas varustus on puhas ja terve. Mina viisin ühe rakmepauna-aluse õmbleja juurde enne äraandmist. Muu varustusega oli korras. Varustuse pakkisime kindlas järjekorras. Nüüd on meile jäetud vorm, varusärgid, lühikesed dressid (hommikujooksude jaoks). Sõdur võib endale jätta lisaks sokkidele ja aluspesule vildid, torusalli, jooksutossud, sõduriõpiku. Neid varustuselemente riik tagasi ei taha.
Neljapäeval andsime ära omad armukesed. Pärast seda kui relvur oli igaühe relvale kiire pilgu peale heitnud, konserveerisime relvad (lukuraud seestpoolt + liikuvad osad + salved pealt - tuugalt relvaõliga kokku). Relvad läksid spetsiaalsetele relvaalustele uusi omanikke ootama. Nii mõnegi jaoks emotsionaalne hetk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar