Meid paisati nüüd laiali. Tõsi, kolima pole veel keegi pidanud, aga päevakavad on nüüd igaühel isemoodi. Meie rühm jaotus seitsmeks erialaks:
Tankitõrjurid: õpivad süvendatult relva Carl Gustaf. Rootsi päritolu 84-millimeetrise kaliibriga (kaliiber näitab relvatoru sisemist läbimõõtu) relv on iga vastase hirm. Laskemoona nimetatakse granaadiks. Minu teada ainuke eriala, kus üks õppetundidest on kehaline kasvatus. 14-kilose relva kandmine kahe kandekotiga (ühes on optika, teises relvapuhastuskomplekt ning rihtimisseadmed) nõuab kandjalt head füüsilist vormi.
Raskekuulipildurid: Õpivad süvendatult 12,7-millimeetrise kaliibriga ning koos kolmjalaga rohkem kui 50 kg. kaaluvat Browningut. Tõsi, relva sõdurid maastikul kaasas kandma ei pea - relv liigub kaasas auto kastis. Kui olete mõnest heast sõjafilmist tähele pannud laulvat-huilgavat vähese manööverdamisvõimega koletist, siis Browning sarnaneb sellele.
Kuulipildurid: Õpivad süvendatult Rootsi päritolu relva KSP-58. Ka selle ala peal õppivatel sõduritel peab olema hea vorm, kuna oma kümme kilo lisaraskust on kindlustatud. Meeskond on kaheliikmeline - nö. boss ja lindi etteandja (nagu Carl Gustafigi meeskond, kus teine mees paneb granaate relva).
Täpsuslaskurid: Jah, need on need tüübid, kes peavad olema võimelised päevi istuma põõsas, ootamaks oma ohvrit. Tegemist on kohe kindlasti kõige vingema eriala. Esimesed kolm päeva oma erialal olid need sõdurid metsas ja mängisid mängusõda. Metsast tagasi jõudes oli snaipritel palju rääkida. Tulevastele ajateenijatele: kui teil on suurem adrenaliinivajadus, kui teistel teieealistel, siis soovitan juba SBK ajal rääkida lähematele ülemustele, et soovite pärast SBK-d täpsuslaskuriks edasi õppida.
Sidemehed: Tegelevad Motorolade (raadiosaatjad) ja Harristega. Harrised on vändaga raadiod, mis kasutavad traatsidet. Võimalik, et mõni meie vanaisagi on sellise aparaadiga tegelenud, kuna need aparaadid on pärit kuuekümnendatest. Kui GPS on maas ning ükski moodne sidepidamisviis ei toimi, siis on tegu asendamatu abimehega Harrise näol.
Pooljaoülemad: Kõige rohkem vatti saavad sõdurid. Olukord ühest esimestest loengutest: sõdur haigutas, tundi andnud leitnandile ei meeldinud see ning ta saatis sõduri otse tunnist perimeetrile jooksma. Kui nt. kuulipildurid tulevad metsast tagasi, hooldavad relvad ära ning ülejäänud päev on neil vaba, siis pooljaoülemad on tihtipeale neile antud ülesannetega ühele poole saamiseks pidanud ka öötunde kasutama. Käsu õppimine, maastikumudeli tegemine, kõikide relvade läbi-lõhki tundmine - need on vaid mõned pooljaoülema kohustused. Pooljaoülemad on nagu jaoülema abid. Tõsi, jaoülemaid põhikutsest ei saa. Jaoülemad tulevad siiski eelkutsest.
Laskur-sanitarid: Ehk meditsiiniinimesed. Nende hulka kuulun ka mina. Esimese nädala väljaõpe kujutas endast põhikooli ja gümnaasiumi bioloogia kordamist. Meenutasime, mis on silm, mis kõrv, mis erinevad luud inimeses on jne. Mingi aeg tegime ka reaalseid harjutusi - elustamine esmaabina, lahinguväljal kannatanu aitamine, erinevate asendite andmine teatud vigastuse korral jne. Selline oli meie esimene nädal. Teiseks nädalaks arstitädidel meile midagi uut pakkuda polnud ning suurem osa ajast vaatasime kinoklassikat. "Reamees Ryani Päästmine", "Türgi Kambiit", "Full Metal Jacket", "Vaenlase Tagalas", "Black Hawk Down" ja saade kiirabi elust sarja "Eesti lood" raames - filmid mida vaatasime ära kursuse jooksul.
18 detsember algas kauaoodatud puhkus (10 päeva). Enne uue aasta algust jõuame ka omad eksamid ära teha. Vana-aasta õhtuks oleme taas kodus. Seda kuni neljanda jaanuarini. Seejärel pidi andmiseks minema. Ootan uue aasta raskusi :)
laupäev, 20. detsember 2014
pühapäev, 7. detsember 2014
Pataljonieksamid
Teine detsember - kell on 6:45. Õhutemperatuur on miinus viisteist kraadi. Ronime viieteistkümnekesi MANi - mis on äsja me ette sõitnud - kasti. Kui jagu on autokastis - istume kahel pool kasti äärtes - tõmmatakse present auto tagaotsas alla. Maailm muutub pimedaks - tekib kergelt klaustrofoobiline tunne. Kohalt võtab auto driftiga vasakule keerates. Selle poole inimesed, kus mina istun, libisevad drifti tulemusena julge meeter auto keskjoone suunas. Sõit viib meid Võrumaa metsade vahele. Orienteerumiseks on meil kaart (kuhu on märgitud me asukoht, nelja eksamipunkti asukoht) ja kompass. Esimesse eksamipunkti on kaardi järgi ligikaudu 8 km. Olen end soojalt riide pannud - lisaks vormile ja lahingvarustusele sooja aluspesu püksid all, jope peal. Siiski - kõndides hakkab isegi natuke palav.
Esimeseks eksamipunktiks on sihtmärkide osutamine. Kuna eksamiks on vaja ära õppida põhimõtteliselt kaks asja - sihtmärkide osutamine otsesel meetodil ja orientiirmeetodil - on eksam suhteliselt lihtne. Kuigi kaotan tähelepanematuse tõttu ühe punkti, saan eksami arvestatud. Kilomeeter üle põllu ning meie jagu ootab teine eksamipunkt - kauguste hindamine (sammupaaridega, silma järgi vaadates ning binokliga vaadates. Eksida lubatakse kaugusega kuni 20% - siis saan plusspunkti). Lisaks anname igale obkektile kompassiga suuna tuhandikes (plusspunkt, kui sõduri poolt mõõdetav suund erineb tegelikust suunast vähem kui 150 tuhandikku). Plusspunkte peab olema rohkem kui pool maksimumist. Saan eksami läbitud. Järgmiseks võtame metsa vahel hoo maha ning maskeerime endid liikuvateks kuusepuudeks. Kolmandas punktis hinnatakse ka meie maskeerimisoskust. Lisaks erinevad häiredrillid. Õhuhäire, miinipildujahäire, gaaaihäire (kardetuim eksam minu jaoks - õnneks kõik sujub) - saan kõik tehtud. Kõik peale ühe meie jaost (sh. mina) saavad miinuse ebapädeva kiivriesise maskeeringu eest. Kokkuvõttes saan siiski eksami läbitud.
Neljas eksamipunkt - tulepositsiooni valik ehk VÕKAT. Tulepositsiooni valikuks on kolm minutit aega ning selle valimiseks oli kasutada liivakarjäär. Jooksin ühe liivakünka otsa (õigemini, vaenlase poolt vaadates selle taha). Rakmetest võtsin välja liivakoti, kõrvalolev kaasvõitleja labida ning täitsime koti kahe peale ära. Kui kolme minuti pärast käis hõige "aeg", pidime kõik käimasolevad tegevused lõpetama, positsiooni valitud kohas sisse võtma ning hindajaid ootama jääda. VÕKATis hinnatakse viite punkti:
V - varjatud liikumine tulepositsioonile ja sealt ära. Selles punktis peab sõdur seletama, kuidas ta liiguks positsioonile, kuidas ta positsioonil tegutseks nii, et vastane ei märka teda ning et kuidas ta positsioonilt ohutult ära saaks liikuda, kui asi jamaks läheb - mäest alla veeremine nt.
Õ - õhu- ja maavaatluse eest varjatud. Ehk: hea on, kui mõni puu on peakohal, ise olen maskeerunud kuusepuuks, nägu sulandub maastikuga.
K - kaitse käsitulirelvade vastu. Poolteist cm. terast, 20 cm. betooni, 50 cm. kokkupressitud liiva, 60 cm. maastikku või puitu (mõne puu taga olek), poolteist meetrit kokkusurutud lund. Ning AK4-des kasutada olevad 7,62-millimeetrise kaliibriga kuulid ei tohiks võitlejani jõuda. Liivakarjääris korraliku valli taga on kaitse olemas. Suureks abis siin punktis on ka ettevalmistatud liivakott.
A - avar laskesektor. Välja peal on kolm sihtmärki. Kui kahte neist vähemalt näen, on eksam läbitud.
T - tugi relvale. Relv on toetatud liivakotile. Tugev ja piisavalt lai pind relva toestuseks on piisav, et see punkt läbida.
Eksam läbitud.
Järgneb 45 minutit istumist - puhkamine, suitsumeestel suitsutegemine, pildistamine. Kuigi rännaku läbiviija lubas jao peale ühe mobiili kaasa võtta, on seda praktiliselt pool jagu teinud. Järgneb pikk - kohati lõpmatuna tunduv retk pataljoni. Tulek sisaldas endas ka mõnda Võru eeslinna ning Tamula järve äärset promenaadi. Magalas näitab jaokaaslase sammulugeja läbitud maaks natuke rohkem kui kolmekümmet üheksat tuhandet sammu. Koos relvaga ligi 15 kg. varustust on teinud oma töö - õlad on päeva lõpuks korralikult valusad. Tallal on väiksed villid.
Sain teada enda tulevase eriala pärast SBK-d. Laskur-sanitar. Ehk: jao meditsiinipaun on ka edaspidi minu rakmete küljes (rännakul sain esimest korda kanda - u. 3 kg. lisaraskust). Meditsiinieksam kolmapäeval aga kõige paremini just ei läinud - kaks tähelepanematust ning seega ka miinust (jätsin kannatanul pulsi ja hingamissageduse mõõtmata). Siiski sain läbi eksamist :) Lisaks oli kolmapäeval side- ja liikumisviiside eksam - ei midagi väga keerulist. Esmaspäeval olid teooria-,rivi-, ja käemärkide eksamid. Sain ka nendest läbi :)
Neljapäeva õhtul said tublimad kätte kontidega embleemid, sh. mina, järgnes õmblemine. Meie rühmas oli terve pataljoni peale kõige rohkem neid, kes läbisid kõik eksamid. Ise arvan, et parima rühma saladuseks on olnud hea läbisaamine üksteisega. Reedel sõdurivande andmine ning väljaluba. Kodused toidud, suhtlemine kodustega ning mm...tüdruku soojad käed - igatsesin :)
Esimeseks eksamipunktiks on sihtmärkide osutamine. Kuna eksamiks on vaja ära õppida põhimõtteliselt kaks asja - sihtmärkide osutamine otsesel meetodil ja orientiirmeetodil - on eksam suhteliselt lihtne. Kuigi kaotan tähelepanematuse tõttu ühe punkti, saan eksami arvestatud. Kilomeeter üle põllu ning meie jagu ootab teine eksamipunkt - kauguste hindamine (sammupaaridega, silma järgi vaadates ning binokliga vaadates. Eksida lubatakse kaugusega kuni 20% - siis saan plusspunkti). Lisaks anname igale obkektile kompassiga suuna tuhandikes (plusspunkt, kui sõduri poolt mõõdetav suund erineb tegelikust suunast vähem kui 150 tuhandikku). Plusspunkte peab olema rohkem kui pool maksimumist. Saan eksami läbitud. Järgmiseks võtame metsa vahel hoo maha ning maskeerime endid liikuvateks kuusepuudeks. Kolmandas punktis hinnatakse ka meie maskeerimisoskust. Lisaks erinevad häiredrillid. Õhuhäire, miinipildujahäire, gaaaihäire (kardetuim eksam minu jaoks - õnneks kõik sujub) - saan kõik tehtud. Kõik peale ühe meie jaost (sh. mina) saavad miinuse ebapädeva kiivriesise maskeeringu eest. Kokkuvõttes saan siiski eksami läbitud.
Neljas eksamipunkt - tulepositsiooni valik ehk VÕKAT. Tulepositsiooni valikuks on kolm minutit aega ning selle valimiseks oli kasutada liivakarjäär. Jooksin ühe liivakünka otsa (õigemini, vaenlase poolt vaadates selle taha). Rakmetest võtsin välja liivakoti, kõrvalolev kaasvõitleja labida ning täitsime koti kahe peale ära. Kui kolme minuti pärast käis hõige "aeg", pidime kõik käimasolevad tegevused lõpetama, positsiooni valitud kohas sisse võtma ning hindajaid ootama jääda. VÕKATis hinnatakse viite punkti:
V - varjatud liikumine tulepositsioonile ja sealt ära. Selles punktis peab sõdur seletama, kuidas ta liiguks positsioonile, kuidas ta positsioonil tegutseks nii, et vastane ei märka teda ning et kuidas ta positsioonilt ohutult ära saaks liikuda, kui asi jamaks läheb - mäest alla veeremine nt.
Õ - õhu- ja maavaatluse eest varjatud. Ehk: hea on, kui mõni puu on peakohal, ise olen maskeerunud kuusepuuks, nägu sulandub maastikuga.
K - kaitse käsitulirelvade vastu. Poolteist cm. terast, 20 cm. betooni, 50 cm. kokkupressitud liiva, 60 cm. maastikku või puitu (mõne puu taga olek), poolteist meetrit kokkusurutud lund. Ning AK4-des kasutada olevad 7,62-millimeetrise kaliibriga kuulid ei tohiks võitlejani jõuda. Liivakarjääris korraliku valli taga on kaitse olemas. Suureks abis siin punktis on ka ettevalmistatud liivakott.
A - avar laskesektor. Välja peal on kolm sihtmärki. Kui kahte neist vähemalt näen, on eksam läbitud.
T - tugi relvale. Relv on toetatud liivakotile. Tugev ja piisavalt lai pind relva toestuseks on piisav, et see punkt läbida.
Eksam läbitud.
Järgneb 45 minutit istumist - puhkamine, suitsumeestel suitsutegemine, pildistamine. Kuigi rännaku läbiviija lubas jao peale ühe mobiili kaasa võtta, on seda praktiliselt pool jagu teinud. Järgneb pikk - kohati lõpmatuna tunduv retk pataljoni. Tulek sisaldas endas ka mõnda Võru eeslinna ning Tamula järve äärset promenaadi. Magalas näitab jaokaaslase sammulugeja läbitud maaks natuke rohkem kui kolmekümmet üheksat tuhandet sammu. Koos relvaga ligi 15 kg. varustust on teinud oma töö - õlad on päeva lõpuks korralikult valusad. Tallal on väiksed villid.
Sain teada enda tulevase eriala pärast SBK-d. Laskur-sanitar. Ehk: jao meditsiinipaun on ka edaspidi minu rakmete küljes (rännakul sain esimest korda kanda - u. 3 kg. lisaraskust). Meditsiinieksam kolmapäeval aga kõige paremini just ei läinud - kaks tähelepanematust ning seega ka miinust (jätsin kannatanul pulsi ja hingamissageduse mõõtmata). Siiski sain läbi eksamist :) Lisaks oli kolmapäeval side- ja liikumisviiside eksam - ei midagi väga keerulist. Esmaspäeval olid teooria-,rivi-, ja käemärkide eksamid. Sain ka nendest läbi :)
Neljapäeva õhtul said tublimad kätte kontidega embleemid, sh. mina, järgnes õmblemine. Meie rühmas oli terve pataljoni peale kõige rohkem neid, kes läbisid kõik eksamid. Ise arvan, et parima rühma saladuseks on olnud hea läbisaamine üksteisega. Reedel sõdurivande andmine ning väljaluba. Kodused toidud, suhtlemine kodustega ning mm...tüdruku soojad käed - igatsesin :)
Tellimine:
Postitused (Atom)