Meid paisati nüüd laiali. Tõsi, kolima pole veel keegi pidanud, aga päevakavad on nüüd igaühel isemoodi. Meie rühm jaotus seitsmeks erialaks:

Tankitõrjurid: õpivad süvendatult relva Carl Gustaf. Rootsi päritolu 84-millimeetrise kaliibriga (kaliiber näitab relvatoru sisemist läbimõõtu) relv on iga vastase hirm. Laskemoona nimetatakse granaadiks. Minu teada ainuke eriala, kus üks õppetundidest on kehaline kasvatus. 14-kilose relva kandmine kahe kandekotiga (ühes on optika, teises relvapuhastuskomplekt ning rihtimisseadmed) nõuab kandjalt head füüsilist vormi.

Raskekuulipildurid: Õpivad süvendatult 12,7-millimeetrise kaliibriga ning koos kolmjalaga rohkem kui 50 kg. kaaluvat Browningut. Tõsi, relva sõdurid maastikul kaasas kandma ei pea - relv liigub kaasas auto kastis. Kui olete mõnest heast sõjafilmist tähele pannud laulvat-huilgavat vähese manööverdamisvõimega koletist, siis Browning sarnaneb sellele.

Kuulipildurid: Õpivad süvendatult Rootsi päritolu relva KSP-58. Ka selle ala peal õppivatel sõduritel peab olema hea vorm, kuna oma kümme kilo lisaraskust on kindlustatud. Meeskond on kaheliikmeline - nö. boss ja lindi etteandja (nagu Carl Gustafigi meeskond, kus teine mees paneb granaate relva).

Täpsuslaskurid: Jah, need on need tüübid, kes peavad olema võimelised päevi istuma põõsas, ootamaks oma ohvrit. Tegemist on kohe kindlasti kõige vingema eriala. Esimesed kolm päeva oma erialal olid need sõdurid metsas ja mängisid mängusõda. Metsast tagasi jõudes oli snaipritel palju rääkida. Tulevastele ajateenijatele: kui teil on suurem adrenaliinivajadus, kui teistel teieealistel, siis soovitan juba SBK ajal rääkida lähematele ülemustele, et soovite pärast SBK-d täpsuslaskuriks edasi õppida.

Sidemehed: Tegelevad Motorolade (raadiosaatjad) ja Harristega. Harrised on vändaga raadiod, mis kasutavad traatsidet. Võimalik, et mõni meie vanaisagi on sellise aparaadiga tegelenud, kuna need aparaadid on pärit kuuekümnendatest. Kui GPS on maas ning ükski moodne sidepidamisviis ei toimi, siis on tegu asendamatu abimehega Harrise näol.

Pooljaoülemad: Kõige rohkem vatti saavad sõdurid. Olukord ühest esimestest loengutest: sõdur haigutas, tundi andnud leitnandile ei meeldinud see ning ta saatis sõduri otse tunnist perimeetrile jooksma. Kui nt. kuulipildurid tulevad metsast tagasi, hooldavad relvad ära ning ülejäänud päev on neil vaba, siis pooljaoülemad on tihtipeale neile antud ülesannetega ühele poole saamiseks pidanud ka öötunde kasutama. Käsu õppimine, maastikumudeli tegemine, kõikide relvade läbi-lõhki tundmine - need on vaid mõned pooljaoülema kohustused. Pooljaoülemad on nagu jaoülema abid. Tõsi, jaoülemaid põhikutsest ei saa. Jaoülemad tulevad siiski eelkutsest.

Laskur-sanitarid: Ehk meditsiiniinimesed. Nende hulka kuulun ka mina. Esimese nädala väljaõpe kujutas endast põhikooli ja gümnaasiumi bioloogia kordamist. Meenutasime, mis on silm, mis kõrv, mis erinevad luud inimeses on jne. Mingi aeg tegime ka reaalseid harjutusi - elustamine esmaabina, lahinguväljal kannatanu aitamine, erinevate asendite andmine teatud vigastuse korral jne. Selline oli meie esimene nädal. Teiseks nädalaks arstitädidel meile midagi uut pakkuda polnud ning suurem osa ajast vaatasime kinoklassikat. "Reamees Ryani Päästmine", "Türgi Kambiit", "Full Metal Jacket", "Vaenlase Tagalas", "Black Hawk Down" ja saade kiirabi elust sarja "Eesti lood" raames - filmid mida vaatasime ära kursuse jooksul.

18 detsember algas kauaoodatud puhkus (10 päeva). Enne uue aasta algust jõuame ka omad eksamid ära teha. Vana-aasta õhtuks oleme taas kodus. Seda kuni neljanda jaanuarini. Seejärel pidi andmiseks minema. Ootan uue aasta raskusi :)