Pataljonieksamid

Teine detsember - kell on 6:45. Õhutemperatuur on miinus viisteist kraadi. Ronime viieteistkümnekesi MANi - mis on äsja me ette sõitnud - kasti. Kui jagu on autokastis - istume kahel pool kasti äärtes - tõmmatakse present auto tagaotsas alla. Maailm muutub pimedaks - tekib kergelt klaustrofoobiline tunne. Kohalt võtab auto driftiga vasakule keerates. Selle poole inimesed, kus mina istun, libisevad drifti tulemusena julge meeter auto keskjoone suunas. Sõit viib meid Võrumaa metsade vahele. Orienteerumiseks on meil kaart (kuhu on märgitud me asukoht, nelja eksamipunkti asukoht) ja kompass. Esimesse eksamipunkti on kaardi järgi ligikaudu 8 km. Olen end soojalt riide pannud - lisaks vormile ja lahingvarustusele sooja aluspesu püksid all, jope peal. Siiski - kõndides hakkab isegi natuke palav.

Esimeseks eksamipunktiks on sihtmärkide osutamine. Kuna eksamiks on vaja ära õppida põhimõtteliselt kaks asja - sihtmärkide osutamine otsesel meetodil ja orientiirmeetodil - on eksam suhteliselt lihtne. Kuigi kaotan tähelepanematuse tõttu ühe punkti, saan eksami arvestatud. Kilomeeter üle põllu ning meie jagu ootab teine eksamipunkt - kauguste hindamine (sammupaaridega, silma järgi vaadates ning binokliga vaadates. Eksida lubatakse kaugusega kuni 20% - siis saan plusspunkti). Lisaks anname igale obkektile kompassiga suuna tuhandikes (plusspunkt, kui sõduri poolt mõõdetav suund erineb tegelikust suunast vähem kui 150 tuhandikku). Plusspunkte peab olema rohkem kui pool maksimumist. Saan eksami läbitud. Järgmiseks võtame metsa vahel hoo maha ning maskeerime endid liikuvateks kuusepuudeks. Kolmandas punktis hinnatakse ka meie maskeerimisoskust. Lisaks erinevad häiredrillid. Õhuhäire, miinipildujahäire, gaaaihäire (kardetuim eksam minu jaoks - õnneks kõik sujub) - saan kõik tehtud. Kõik peale ühe meie jaost (sh. mina) saavad miinuse ebapädeva kiivriesise maskeeringu eest. Kokkuvõttes saan siiski eksami läbitud.

Neljas eksamipunkt - tulepositsiooni valik ehk VÕKAT. Tulepositsiooni valikuks on kolm minutit aega ning selle valimiseks oli kasutada liivakarjäär. Jooksin ühe liivakünka otsa (õigemini, vaenlase poolt vaadates selle taha). Rakmetest võtsin välja liivakoti, kõrvalolev kaasvõitleja labida ning täitsime koti kahe peale ära. Kui kolme minuti pärast käis hõige "aeg", pidime kõik käimasolevad tegevused lõpetama, positsiooni valitud kohas sisse võtma ning hindajaid ootama jääda. VÕKATis hinnatakse viite punkti:
V - varjatud liikumine tulepositsioonile ja sealt ära. Selles punktis peab sõdur seletama, kuidas ta liiguks positsioonile, kuidas ta positsioonil tegutseks nii, et vastane ei märka teda ning et kuidas ta positsioonilt ohutult ära saaks liikuda, kui asi jamaks läheb - mäest alla veeremine nt.
Õ - õhu- ja maavaatluse eest varjatud. Ehk: hea on, kui mõni puu on peakohal, ise olen maskeerunud kuusepuuks, nägu sulandub maastikuga.
K - kaitse käsitulirelvade vastu. Poolteist cm. terast, 20 cm. betooni, 50 cm. kokkupressitud liiva, 60 cm. maastikku või puitu (mõne puu taga olek), poolteist meetrit kokkusurutud lund. Ning AK4-des kasutada olevad 7,62-millimeetrise kaliibriga kuulid ei tohiks võitlejani jõuda. Liivakarjääris korraliku valli taga on kaitse olemas. Suureks abis siin punktis on ka ettevalmistatud liivakott.
A - avar laskesektor. Välja peal on kolm sihtmärki. Kui kahte neist vähemalt näen, on eksam läbitud.
T - tugi relvale. Relv on toetatud liivakotile. Tugev ja piisavalt lai pind relva toestuseks on piisav, et see punkt läbida.
Eksam läbitud.

Järgneb 45 minutit istumist - puhkamine, suitsumeestel suitsutegemine, pildistamine. Kuigi rännaku läbiviija lubas jao peale ühe mobiili kaasa võtta, on seda praktiliselt pool jagu teinud. Järgneb pikk - kohati lõpmatuna tunduv retk pataljoni. Tulek sisaldas endas ka mõnda Võru eeslinna ning Tamula järve äärset promenaadi. Magalas näitab jaokaaslase sammulugeja läbitud maaks natuke rohkem kui kolmekümmet üheksat tuhandet sammu. Koos relvaga ligi 15 kg. varustust on teinud oma töö - õlad on päeva lõpuks korralikult valusad. Tallal on väiksed villid.

Sain teada enda tulevase eriala pärast SBK-d. Laskur-sanitar. Ehk: jao meditsiinipaun on ka edaspidi minu rakmete küljes (rännakul sain esimest korda kanda - u. 3 kg. lisaraskust). Meditsiinieksam kolmapäeval aga kõige paremini just ei läinud - kaks tähelepanematust ning seega ka miinust (jätsin kannatanul pulsi ja hingamissageduse mõõtmata). Siiski sain läbi eksamist :) Lisaks oli kolmapäeval side- ja liikumisviiside eksam - ei midagi väga keerulist. Esmaspäeval olid teooria-,rivi-, ja käemärkide eksamid. Sain ka nendest läbi :)

Neljapäeva õhtul said tublimad kätte kontidega embleemid, sh. mina, järgnes õmblemine. Meie rühmas oli terve pataljoni peale kõige rohkem neid, kes läbisid kõik eksamid. Ise arvan, et parima rühma saladuseks on olnud hea läbisaamine üksteisega. Reedel sõdurivande andmine ning väljaluba. Kodused toidud, suhtlemine kodustega ning mm...tüdruku soojad käed - igatsesin :)