Detsembri lõpp - sanitari erialakursus jätkub praktiliste õppetundidega. Liigume seest välja. Vahele ka seesõpitud asjade peale eksam. Eksam koosnes nuku elustamisest, žguti pealepanemisest ja olukorraülesande läbimängimisest. Kuna sedasama juba üsna palju läbi tehtud saanud, siis üsna lihtne. Olukorraülesande oleks võinud veidi kiiremini lahendada, aga üldiselt kõik OK - eksam läbitud.
Olukordülesanne oli järgmine - legendi järgi olevat sõdur kustunud priimusesse tehnilist piiritust juurde valanud. Alkoholi põlemine, nagu teada, kui leek väike - seda leeki ei pruugi näha olla ning tegelikult olla veel priimus väikse leegiga põlenud. Legendi järgi lõppes valajale see tegu põletusega näos, kaelal, kõhupiirkonnas. Sidumist oli palju, nagu ka mõtlemist kõige selle juures.

Väljas jätkasime sanitarikursust ka esimesel jaanuari täisnädalal, kui kõik puhkuselt tagasi olime. Alustasime kanderaami tassimisest mööda künklikku maastikku ja üle takistuste. Moodustati viiesed grupid. Kuna väljas oli jäine, oli üsna keeruline leida viisikust vabatahtlikku, kes roniks kanderaami peale. Lõpuks kergeim meist nõustus seda tegema. Mööda ligi kolmekümne kraadise nurga all olevat jäist ning rohkem kui viiemeetrise kõrguste vahega kallet liikudes saab aru esialgu pisikestena tunduvate detailide vajadusest kanderaami tarimise juures. Näiteks: miks peab mäest ülesminemisel kanderaamil olevat isikut pea ees viima ja mäest allaminekul minema vastupidi - jalad ees. Tõsi, haiget keegi kanderaami tassimisel ei saanud.
Jätkasime kandmisviisidega omal jõududel (st. kanderaamita). Harjutasime korra läbi juba SBK ajal õpitud viisid haavatu kandmiseks. Reaalsus on see, et üksi haavatut kanda polegi nii lihtne, kui esialgu näib. Rusikareegel ütleb, et üks haavatu viib mingiks ajaks võitlusest välja kaks sõdurit, kes suudaksid ta ohutusse kohta viia.
Jätkasime metsas erinevate lahinguolukordade läbimängimist. Olla valmis ootamatusteks, rohkem kiirust, rohkem otsustavust - mõtted, mis panin endale kõrva taha antud harjutustest. Sanitarikursuse lõpus tuli ka eksam väliharjutuste peale. Mõned vead olid sees, aga mis peamine - sain läbitud selle.

Jätkus kõik suure kolimisega. Kogu teine korrus kolis esimesele korrusele ning eluolu läks kitsamaks. Endise seitsmeteistkümne asemel on meid toas nüüd kakskümmend neli. Kedagi väga lahku ei hakatud lööma. Suurem osa endistest toakaaslastest on ka allkorrusel samas magalas.

Sanitarikursus lõppenud - algas uus kursus - jaokursus. Algas see kõik undtekitavate auditooriumitundidega. Suurem osa materjalist oli ka juba SBK ajast läbi käinud. Kui koolis õpitakse iga järgnev klass eelmise klassi põhjale uusi asju, siis meie saime SBK põhjale uusi teadmisi. Üritasin ka need kirja panna ja lahti mõtestada enda jaoks. Jaoformatsioon, iga mehe ülesanne jaos, et me ei jookseks nagu peata kanad võitluses jne. Möödunud nädal käisime aga väljas. Esmaspäev, teisipäev - hästi palju söösta-katat. Füüsiliselt küllaltki raske. Kuna väga palju on - varustus seljas, relv käes - kükitamist-põlvitamist-jooksmist, siis reied saavad korraliku koormuse. Kolmapäeval käisime laskmas. Lasime kahte laskmist:

Esimene: viiekümnelt meetrilt püsti, sajalt meetrilt põlve pealt ja kahesajalt meetrilt lamades. Kui igast asendist kaheksast lastud lasust kuus vähemalt tabavad, on esimene laskmine sooritatud. Kahjuks vedas kahesajalt meetrilt laskmine alt, pihta sain sealt viis lasku sihtmärgile.

Teine: alustasime samaga, millega esimese laskmise lõpetasime - lamades kahesajalt meetrilt. Seekord sain kaheksast kuus pihta ning olin rahul sellega. Järgnes teine laskmine - kolmesajalt meetrilt ja rakmete pealt. Keerasin AK-4 sihiku kolmesaja peale ja tulemus: ilus laskude grupp sihtmärgi üleval vasakus nurgas, aga ei ühtegi lasku sihtmärgiks olevas siluetis. Pettumus. Ilmselt on relva kolmesajane sihik kas minu, minu eellase käes kannatada saanud või lihtsalt juba tehases valesti peale monteeritud. Teine seletus on ka: kolmesaja meetri pealt hakkab tuul üha suuremat rolli mängima relva täpsusel.

Neljapäeval keerasime kompressorid leegisummutite asemel relvadele külge ning laadisime salved paukmoona täis. Mängisime läbi söösta-katat reaalsete paukude saatel. Nädala alguse kuivtrenniga võrreldes oli lisandunud püssirohulõhna, adrenaliini ning häält. Selleks, et info meeste vahel liiguks, kes on metsas puude taga kümnemeetriste vahedega, on vaja kõva häält teha (üks asi on karjuda kuivtrenni ajal, teine asi siis, kui paugutatakse ümberringi).

Reedel relvade hooldus, majanduspäev (ehk koristamine) ning linnaloale minek. Enne linnaloale minekut jagati igale jaole ka jaovarustus välja. Jaotelk, tulekustuti, kirka, maskeerimisriie jne. Linnaloale saime seekord oluliselt varem kui tavaliselt - poole kahest kõndisin juba pataljoni väravast välja. Et sinna puhanuna pühapäeva õhtul naasta.

Charlie teine

"nad ei karda hoolida
ei hoia häid emotsioone alla
kunagi ei soovi nad halba
 ja kui juhtub, siis juhtus kogemata
juba möödas, unustatud"
Jarek Kasar

Kaitsevägi on töö inimestega. Kui mõnele tislerile võiks öelda: "Palun, siin on 35 jämedat tammepalki. Vormi neist kahe kuu jooksul 35 ilusat aiapinki." Siis meie leitnandile oleks võinud vabalt SBK alguses keegi öelda: "Palun, siin on 35 poissi. Vormi neist SBK lõpuks sõdurid."
Leitnant on ka meie rühmaülemaks. Tema näpunäidete järgi toimuvad paljud tunnid, harjutused. Temaga koos oleme läbinud kõik senised metsalaagrid. Igal rühmal on oma leitnant. Kui pataljoni parima rühma rühmaülem kutsuti enne vande andmist pataljoni ette tänuavalduseks, oli uhke tunne küll. Ja hea meel.
Rühmavanemaks on enamasti mõni veebel. Jällegi - igal rühmal on oma rühmavanem. Rühmavanemad hoolitsevad oma rühma varustuse eest - saapad lähevad katki, tuleb veebli poole pöörduda. Nagu rühmaülemagagi, on meil ka rühmavanemaga vedanud - mõnus huumorisoon ja kaine mõtlemine iseloomustab mõlemat.
Rühma seersant. Inimene meie seast. Täpsemalt öeldes, jaanuarikutsest. Tõsi, detsembris andis jaanuarikutse omad vormid ära ja ütlesid meile head aega - teenistusaeg sai neil otsa. Enne minemist olid aga nemad just need, kellega me igapäevaselt kokku puutusime. Esimesed nädalad viisid nad meid rivikorras sööma (nüüd määratakse meie seast mõneks päevaks rühmavastutavad, kes teevad seda), nad näitasid vooditegemist, kapi korrashoidmist (kapis on igal esemel olemas oma riiul. Mõned asjad peavad koguni õiges järjekorras riiulil olema), nende näpunäidete järgi õmblesime embleemid õlale jne. Ühesõnaga, pisikesed ent tähtsad detailid sõdurielu juures saime omadelt seersantidelt. Jällegi - igal rühmal oma seersant. Seeruga läks ka meie rühmal hästi - muhe mees, suhtus meisse kui võrdne võrdsesse.

Kõige tähtsam kaitseväe juures on head suhted kaasajateenijatega. Kui suurem osa kaadrist (veeblid, leitnandid, kaptenid jne.) läheb pärast tööpäeva lõppu koju ja nv neid enamasti pataljonis pole, siis kaasvõitlejad on need, kellega peab piltlikult öeldes 24/7 koos olema. Koos käime söömas, magame ühes magalas. Ka metsalaagrites käime just rühmakoosseisus. Rühm on sõna otseses mõttes ninapidi koos kõik see kaheksa kuud. Hea ajateenistuskogemuse saamise alus on head suhted kaasvõitlejatega.
Meie rühm numbrites: rühm on ära jaotatud kahe magala peale. Kui septembris alustas meid 35, siis praeguseks on meist 32 alles jäänud. Kolm meist on erinevatel põhjustel reservi läinud (st. tunnistatud ajateenistuskõlbmatuks). Võimalik, et lähiajal läheb veel üks meist reservi - SBK eksameid ta probleemse põlve tõttu teha ei saanudki. Niisiis - eksamitele astus vastu 31 sõdurit meie rühmast. Kondid said peale esimese korraga st. kõik eksamid tehtud 23. Läbinute osakaaluga pataljoni parim rühm.

Mõned meie rühma iseloomustavad märksõnad:

Pinged: Asi, mida meie rühmas on vähe siiamaani olnud - ptüi,ptüi,ptüi. Siiski alustan ebameeldivast. Tahes-tahtmata esineb igas rühmas vähemal-rohkemal määral. Iga ajateenija jaoks on ju tegu uue kohaga. Pole keegi meist varem nädalate kaupa seitsmeteist mehega ühes magalas olnud. Üheks meie rühma pingete tekitajaks on küsimus, kas teha aknad ööseks lahti või mitte. Reaalsus on see, et hommikuti võiks vabalt ka kirve siin õhku hõljuma visata. Õhk on selleks ajaks küllaltki paks. Leevendab seda olukorda akende lahtihoidmine. Lahtised aknad teevad aga toa külmaks ning nii mõnelgi akna ääres asujal on hommikuks nina kinni või mõni kergem tervisehäda. Oleme aga suured mehed ja oskame sellist ja sarnaseid probleeme sõnadega lahendada, rahulikult rääkides. Konkreetseid konflikte kaasajateenijate vahel pole olnud :)

Ausus: Iseloomuomadus, mida hindan inimeste juures kõige rohkem. Näide meie rühma aususest: õhtul metsalaagris äratas üks leitnant meid üles ja tegi muuhulgas meile märkuse, et teda juhatas meie laagripaika kolm maasolevat ja pimeduses hästi helkivat kommipaberit. Seda ta ütles otseloomulikult pahasel toonil. Kurat seda teab, kelle taskust need võisid pudeneda. Üks ajateenija aga katsus selle peale oma taskud läbi ja tunnistas siis, et need võivad olla tema kommipaberid. Kuna tegemist oli ausa ülestunnistusega, siis muutus ka leitnandi toon meiega rääkimisel paremaks. Andis vaid käsu need kommipaberid minuti jooksul üles leida ja kokku korjata. Ausus on kaitseväes au sees.

Omad reeglid: Kui meist kõrgem ülemus tuleb meie magalasse, peab esimene, kes teda märkab, ütlema "Püsti, valvel!". Ja kõik magalas olijad peavad valvel-oleku võtma. Need, kellel on mobiiltelefonid käes ajal, mil vaba aega pole ette nähtud - nende jaoks tähendab see kibekiireid liigutusi aparaadi ärapeitmiseks. Mingi aja peale tekib igas rühmas inimesi, kes ütlevad "Püsti, valvel!" asjata. Me leppisime poistega kokku, et kõik, kes ütlevad nii, kui kedagi kõrgemat sisse ei tule, nendel tõmmatakse voodi üles. Neid voodeid on praeguseks juba mitmeid üles tõmmatud. Nii on ka üks kõrvalmagala poiss pidanud korra oma voodi päeva peale uuesti üles tegema ;)