Detsembri lõpp - sanitari erialakursus jätkub praktiliste õppetundidega. Liigume seest välja. Vahele ka seesõpitud asjade peale eksam. Eksam koosnes nuku elustamisest, žguti pealepanemisest ja olukorraülesande läbimängimisest. Kuna sedasama juba üsna palju läbi tehtud saanud, siis üsna lihtne. Olukorraülesande oleks võinud veidi kiiremini lahendada, aga üldiselt kõik OK - eksam läbitud.
Olukordülesanne oli järgmine - legendi järgi olevat sõdur kustunud priimusesse tehnilist piiritust juurde valanud. Alkoholi põlemine, nagu teada, kui leek väike - seda leeki ei pruugi näha olla ning tegelikult olla veel priimus väikse leegiga põlenud. Legendi järgi lõppes valajale see tegu põletusega näos, kaelal, kõhupiirkonnas. Sidumist oli palju, nagu ka mõtlemist kõige selle juures.

Väljas jätkasime sanitarikursust ka esimesel jaanuari täisnädalal, kui kõik puhkuselt tagasi olime. Alustasime kanderaami tassimisest mööda künklikku maastikku ja üle takistuste. Moodustati viiesed grupid. Kuna väljas oli jäine, oli üsna keeruline leida viisikust vabatahtlikku, kes roniks kanderaami peale. Lõpuks kergeim meist nõustus seda tegema. Mööda ligi kolmekümne kraadise nurga all olevat jäist ning rohkem kui viiemeetrise kõrguste vahega kallet liikudes saab aru esialgu pisikestena tunduvate detailide vajadusest kanderaami tarimise juures. Näiteks: miks peab mäest ülesminemisel kanderaamil olevat isikut pea ees viima ja mäest allaminekul minema vastupidi - jalad ees. Tõsi, haiget keegi kanderaami tassimisel ei saanud.
Jätkasime kandmisviisidega omal jõududel (st. kanderaamita). Harjutasime korra läbi juba SBK ajal õpitud viisid haavatu kandmiseks. Reaalsus on see, et üksi haavatut kanda polegi nii lihtne, kui esialgu näib. Rusikareegel ütleb, et üks haavatu viib mingiks ajaks võitlusest välja kaks sõdurit, kes suudaksid ta ohutusse kohta viia.
Jätkasime metsas erinevate lahinguolukordade läbimängimist. Olla valmis ootamatusteks, rohkem kiirust, rohkem otsustavust - mõtted, mis panin endale kõrva taha antud harjutustest. Sanitarikursuse lõpus tuli ka eksam väliharjutuste peale. Mõned vead olid sees, aga mis peamine - sain läbitud selle.

Jätkus kõik suure kolimisega. Kogu teine korrus kolis esimesele korrusele ning eluolu läks kitsamaks. Endise seitsmeteistkümne asemel on meid toas nüüd kakskümmend neli. Kedagi väga lahku ei hakatud lööma. Suurem osa endistest toakaaslastest on ka allkorrusel samas magalas.

Sanitarikursus lõppenud - algas uus kursus - jaokursus. Algas see kõik undtekitavate auditooriumitundidega. Suurem osa materjalist oli ka juba SBK ajast läbi käinud. Kui koolis õpitakse iga järgnev klass eelmise klassi põhjale uusi asju, siis meie saime SBK põhjale uusi teadmisi. Üritasin ka need kirja panna ja lahti mõtestada enda jaoks. Jaoformatsioon, iga mehe ülesanne jaos, et me ei jookseks nagu peata kanad võitluses jne. Möödunud nädal käisime aga väljas. Esmaspäev, teisipäev - hästi palju söösta-katat. Füüsiliselt küllaltki raske. Kuna väga palju on - varustus seljas, relv käes - kükitamist-põlvitamist-jooksmist, siis reied saavad korraliku koormuse. Kolmapäeval käisime laskmas. Lasime kahte laskmist:

Esimene: viiekümnelt meetrilt püsti, sajalt meetrilt põlve pealt ja kahesajalt meetrilt lamades. Kui igast asendist kaheksast lastud lasust kuus vähemalt tabavad, on esimene laskmine sooritatud. Kahjuks vedas kahesajalt meetrilt laskmine alt, pihta sain sealt viis lasku sihtmärgile.

Teine: alustasime samaga, millega esimese laskmise lõpetasime - lamades kahesajalt meetrilt. Seekord sain kaheksast kuus pihta ning olin rahul sellega. Järgnes teine laskmine - kolmesajalt meetrilt ja rakmete pealt. Keerasin AK-4 sihiku kolmesaja peale ja tulemus: ilus laskude grupp sihtmärgi üleval vasakus nurgas, aga ei ühtegi lasku sihtmärgiks olevas siluetis. Pettumus. Ilmselt on relva kolmesajane sihik kas minu, minu eellase käes kannatada saanud või lihtsalt juba tehases valesti peale monteeritud. Teine seletus on ka: kolmesaja meetri pealt hakkab tuul üha suuremat rolli mängima relva täpsusel.

Neljapäeval keerasime kompressorid leegisummutite asemel relvadele külge ning laadisime salved paukmoona täis. Mängisime läbi söösta-katat reaalsete paukude saatel. Nädala alguse kuivtrenniga võrreldes oli lisandunud püssirohulõhna, adrenaliini ning häält. Selleks, et info meeste vahel liiguks, kes on metsas puude taga kümnemeetriste vahedega, on vaja kõva häält teha (üks asi on karjuda kuivtrenni ajal, teine asi siis, kui paugutatakse ümberringi).

Reedel relvade hooldus, majanduspäev (ehk koristamine) ning linnaloale minek. Enne linnaloale minekut jagati igale jaole ka jaovarustus välja. Jaotelk, tulekustuti, kirka, maskeerimisriie jne. Linnaloale saime seekord oluliselt varem kui tavaliselt - poole kahest kõndisin juba pataljoni väravast välja. Et sinna puhanuna pühapäeva õhtul naasta.