Charlie teine

"nad ei karda hoolida
ei hoia häid emotsioone alla
kunagi ei soovi nad halba
 ja kui juhtub, siis juhtus kogemata
juba möödas, unustatud"
Jarek Kasar

Kaitsevägi on töö inimestega. Kui mõnele tislerile võiks öelda: "Palun, siin on 35 jämedat tammepalki. Vormi neist kahe kuu jooksul 35 ilusat aiapinki." Siis meie leitnandile oleks võinud vabalt SBK alguses keegi öelda: "Palun, siin on 35 poissi. Vormi neist SBK lõpuks sõdurid."
Leitnant on ka meie rühmaülemaks. Tema näpunäidete järgi toimuvad paljud tunnid, harjutused. Temaga koos oleme läbinud kõik senised metsalaagrid. Igal rühmal on oma leitnant. Kui pataljoni parima rühma rühmaülem kutsuti enne vande andmist pataljoni ette tänuavalduseks, oli uhke tunne küll. Ja hea meel.
Rühmavanemaks on enamasti mõni veebel. Jällegi - igal rühmal on oma rühmavanem. Rühmavanemad hoolitsevad oma rühma varustuse eest - saapad lähevad katki, tuleb veebli poole pöörduda. Nagu rühmaülemagagi, on meil ka rühmavanemaga vedanud - mõnus huumorisoon ja kaine mõtlemine iseloomustab mõlemat.
Rühma seersant. Inimene meie seast. Täpsemalt öeldes, jaanuarikutsest. Tõsi, detsembris andis jaanuarikutse omad vormid ära ja ütlesid meile head aega - teenistusaeg sai neil otsa. Enne minemist olid aga nemad just need, kellega me igapäevaselt kokku puutusime. Esimesed nädalad viisid nad meid rivikorras sööma (nüüd määratakse meie seast mõneks päevaks rühmavastutavad, kes teevad seda), nad näitasid vooditegemist, kapi korrashoidmist (kapis on igal esemel olemas oma riiul. Mõned asjad peavad koguni õiges järjekorras riiulil olema), nende näpunäidete järgi õmblesime embleemid õlale jne. Ühesõnaga, pisikesed ent tähtsad detailid sõdurielu juures saime omadelt seersantidelt. Jällegi - igal rühmal oma seersant. Seeruga läks ka meie rühmal hästi - muhe mees, suhtus meisse kui võrdne võrdsesse.

Kõige tähtsam kaitseväe juures on head suhted kaasajateenijatega. Kui suurem osa kaadrist (veeblid, leitnandid, kaptenid jne.) läheb pärast tööpäeva lõppu koju ja nv neid enamasti pataljonis pole, siis kaasvõitlejad on need, kellega peab piltlikult öeldes 24/7 koos olema. Koos käime söömas, magame ühes magalas. Ka metsalaagrites käime just rühmakoosseisus. Rühm on sõna otseses mõttes ninapidi koos kõik see kaheksa kuud. Hea ajateenistuskogemuse saamise alus on head suhted kaasvõitlejatega.
Meie rühm numbrites: rühm on ära jaotatud kahe magala peale. Kui septembris alustas meid 35, siis praeguseks on meist 32 alles jäänud. Kolm meist on erinevatel põhjustel reservi läinud (st. tunnistatud ajateenistuskõlbmatuks). Võimalik, et lähiajal läheb veel üks meist reservi - SBK eksameid ta probleemse põlve tõttu teha ei saanudki. Niisiis - eksamitele astus vastu 31 sõdurit meie rühmast. Kondid said peale esimese korraga st. kõik eksamid tehtud 23. Läbinute osakaaluga pataljoni parim rühm.

Mõned meie rühma iseloomustavad märksõnad:

Pinged: Asi, mida meie rühmas on vähe siiamaani olnud - ptüi,ptüi,ptüi. Siiski alustan ebameeldivast. Tahes-tahtmata esineb igas rühmas vähemal-rohkemal määral. Iga ajateenija jaoks on ju tegu uue kohaga. Pole keegi meist varem nädalate kaupa seitsmeteist mehega ühes magalas olnud. Üheks meie rühma pingete tekitajaks on küsimus, kas teha aknad ööseks lahti või mitte. Reaalsus on see, et hommikuti võiks vabalt ka kirve siin õhku hõljuma visata. Õhk on selleks ajaks küllaltki paks. Leevendab seda olukorda akende lahtihoidmine. Lahtised aknad teevad aga toa külmaks ning nii mõnelgi akna ääres asujal on hommikuks nina kinni või mõni kergem tervisehäda. Oleme aga suured mehed ja oskame sellist ja sarnaseid probleeme sõnadega lahendada, rahulikult rääkides. Konkreetseid konflikte kaasajateenijate vahel pole olnud :)

Ausus: Iseloomuomadus, mida hindan inimeste juures kõige rohkem. Näide meie rühma aususest: õhtul metsalaagris äratas üks leitnant meid üles ja tegi muuhulgas meile märkuse, et teda juhatas meie laagripaika kolm maasolevat ja pimeduses hästi helkivat kommipaberit. Seda ta ütles otseloomulikult pahasel toonil. Kurat seda teab, kelle taskust need võisid pudeneda. Üks ajateenija aga katsus selle peale oma taskud läbi ja tunnistas siis, et need võivad olla tema kommipaberid. Kuna tegemist oli ausa ülestunnistusega, siis muutus ka leitnandi toon meiega rääkimisel paremaks. Andis vaid käsu need kommipaberid minuti jooksul üles leida ja kokku korjata. Ausus on kaitseväes au sees.

Omad reeglid: Kui meist kõrgem ülemus tuleb meie magalasse, peab esimene, kes teda märkab, ütlema "Püsti, valvel!". Ja kõik magalas olijad peavad valvel-oleku võtma. Need, kellel on mobiiltelefonid käes ajal, mil vaba aega pole ette nähtud - nende jaoks tähendab see kibekiireid liigutusi aparaadi ärapeitmiseks. Mingi aja peale tekib igas rühmas inimesi, kes ütlevad "Püsti, valvel!" asjata. Me leppisime poistega kokku, et kõik, kes ütlevad nii, kui kedagi kõrgemat sisse ei tule, nendel tõmmatakse voodi üles. Neid voodeid on praeguseks juba mitmeid üles tõmmatud. Nii on ka üks kõrvalmagala poiss pidanud korra oma voodi päeva peale uuesti üles tegema ;)