Juhtumisi

Õhtul pärast häiret valisime enda rühmale kolm jaoülemat. Tegime seda demokraatlikul viisil - igaühel üks hääl ja hääletamine salajane. Kui kaks esimest eristusid teistest silmnähtavalt oma häälte arvuga, siis kolmas tulemus läks jagamisele kahe sõduri vahel. Kuidas teie lahendaksite analoogse olukorra? Sõduritele meeldivad lihtsad lahendused - kolmandaks jaoülemaks sai võrdselt hääli saanute vahelise käesurumise võitja. Kaks käesurujat, kaks tooli, laud nende vahel ning 30-40 kaasaelajat-panustajat nende ümber - vaatepilt, mida ei unusta niipea :D

Mõne nädala tagune olukord - riisusime väikse seltskonnaga õues lehti. Selleks ajaks, kui riisumast tagasi jõudsime, oli terve korrus koridori peale käsutatud ning kõik pumpasid kätekaid. Tagantjärele tuli välja, et korrapidaja oli leidnud mitu voodis telefoniga mängivat inimest - keelatud tegevus. Ja nagu kaitseväes kombeks, kui üks eksib reeglite vastu, saab ta seletuskirja. Kui eksimine muutub massiliseks, kannatavad kõik. Kui tagasi magalasse jõudsin, tuli käsklus: "Olete kõik neljakümne sekundi pärast oma linadega koridori peal!" Teadsin, et pean ka oma hommikul hoolega tehtud voodi laiali kakkuma, et sealt linad kätte saada. Otseloomulikult ei jõudnud terve korrus selle aja sisse. Hakkasime kätekõverdusi tegema viisil: kui öeldi "Üks", lasime endid alla sõnadega: "Ma olen aeglane". Kui öeldi "Kaks", surusime endid üles sõnade "Enam ei ole" saatel. Ja nii senikaua, kuni nii mõnelgi meist hakkasid käed all värisema. Pärast seda pidime otseloomulikult ka voodid uuesti ära tegema. Kokkuvõttes oli tegu siiski lõbusa "linaderalliga" :D

Seeru kõnnib meie ees Kalevipoja sammudega, rühm sörgib järgi. On toimumas tüüpiline jalgsirännak - nagu me neid ikka teinud oleme. Sörgime mööda maanteed. Üks hetk keerab seeru maantee servast eemale. Meie järgneme - ees ootab meid autotee alt läbiminev truup. Seeru läheb toru otsast sisse. Pärast väikestviisi hämmingut hakkab rühm järele liikuma - ees on ootamas ligikaudu 40 meetrit pimedat truupi. Et truubis mitte eesolijale otsa joosta, panen käed ette - siis tean kui kaugel eesolija on ning kui kiiresti võin liikuda. Niimoodi läbib terve rühm truubi. Üks rühmakaaslane ütles, et hoidis eesolija rakmerihmadest kinni, et eesolijale mitte otsa komistada. Selliseid ootamatuid, aga põnevaid ülesandeid võiks rohkem olla :)

Käib vile koos hüüdega "Must,must,must!". Hetk mõtlemist ja me saame kõik aru, millega tegu - jookseme kõik korruse peale. Rühmavastutaja loeb meie rühma üle ning teeb meist kolm jagu. Iga jagu saab endale jaovastutaja, kes valitakse meie endi seast. Järgneb relvade väljavõtt relvaruumist. Kes relva parajasti võtmas pole, saavad kapist killuvesti, kiivri ja rakmed võtta. Vähem kui kümme minutit pärast vile kõlamist on relvad väljas. Meie jagu saab valvata magala aknad - jaovastutaja paneb mind valvama tagantukse poolt vaadatuna esimesse magalasse. Kui nii mõneski magalas on kaks tüüpi valvamas, siis mina olen oma magalas ihuüksi. Nagu räägitud, hoian akendest kaugemale - nii kahe,kolme meetri kaugusele - selleks et võimalik vastane mind ei näeks, minul aga oleks vaade võimalikult hea. Umbes viieteist minuti pärast tuleb jaovastutaja tuppa - peame õue minema. Vahetame seal positsioonidel oleva rühma välja. Saan puu taga vaevalt mugava asendi sisse võtta, kui jaovastutaja hüüab, et õppus on läbi. Ühesõnaga - mängisime läbi stsenaariumi juhuks, kui peaks kõige hullem juhtuma. Kokkuvõttes öeldi kõrgemate auastmete - õppuste korraldajate poolt - et alati saab paremini, aga esimese korra kohta pole paha.
Nüüd alles läheb siin huvitavaks. Kolmapäev lasime relvad sisse - 24 lasku kuue vooru peale ära jaotatuna, kaugus märklauast 30 meetrit - ja seda kõike päris padrunitega. Kui esimese vooru tabamused olid märklaual suhtliselt hajevil - olin ärevil, pole varem tulirelvast lasknud, puudus ettekujutus relva tagasilöögist jne. Siis järgmised lasud läksid juba rohkem ühte auku. Emotsioon esimesest voorust oli võimas. Tundsin end kui poisike, kes on mänguasja kätte saanud - ainult et mänguasja väärkasutamisel on väga tõsised tagajärjed.
Elu siin aga läheb veelgi huvitavamaks. Esmaspäeval jätame oma kasarmu maha ning läheme metsa...viieks päevaks. Hakkan kindlasti igatsema oma sooja ja pehmet voodit. Ilmateade ei luba ka midagi head - nädala esimene pool pidi sadama :S Aga eks sõdur peabki hakkama saama ka kõige ekstreemsemates oludes. Kergemaks ei tee väljaminekut ka asjaolu, et mind on tabanud väike köha - loodan, et läheb kiiresti üle. Õlad saavad korraliku koormuse - koos relva ja killuvestiga peaks kaasavõetav varustus ligi 20 kilogrammi kaaluma.
Täna on meie esimene külastuspäev. Näen inimesi, keda ma pole juba peaaegu kuu näinud - ootan neid :)

20 kätekõverdust kahe minuti jooksul, sama aja jooksul 34 "kõhulihast" ning kahe miili (3,2 km.) jooksu aeg 14:07 - need on esimese nö. NATO testi tulemused. Kokku 179 punkti. Test on arvestatud 190 punkti korral. Kui kätekõverdustes ja kõhulihastes olin rühmas viimaste hulgas, siis jooksus olin endalegi üllatuseks esimeste seas. Nõrgad kohad kaardistatud - rühmavanem ütles, et minu vanuses on normaalne teha 50 kätekõverdust - selle poole ma nüüd ka püüdlen. Olen selle tulemuse ka endale eesmärgiks võtnud - SBK lõpuks tahaks 50 kätekat ka ära teha.
SBK - lühend mõistest sõduri baaskursus. SBK lõpuks peaksid meile olema teada kõik sõdurile vajalikud algteadmised. SBK lõpeb eksamitega detsembris-jaanuaris. Võimalik, et mõne eksami saame juba varem ära teha (relva käsitlemise eksam nt.). Täpselt ei oska veel eksamite kohta rääkida - mingi aeg kriban kindlasti juurde.
NATO test on üks eksamitest, mille me peame saama arvestatud. Alles on 3 katset - oktoobris, novembris, detsembris - iga kuu üks. Kui vähemalt ühes testis saab arvestuse kätte, on eksam arvestatud.
Meie korrusel on inimene, kes keeldub relva kätte võtmast. On selge, et tema kõike eksameid ei läbi. Igal inimesel on omad põhimõtted ning kedagi relva kätte võtta sundida ei tohi. Tema jaoks läheb pärast SBK-d ajateenija elu edasi samamoodi nagu meil ülejäänutel. Mida aga saavad kõik eksamid läbinud ajateenijad? Me oleme endile praeguseks vormile õmmelnud Kuperjanovi embleemid - googeldage. Ainuke vahe minu ja google'ist leitava embleemi puhul on see, et minu embleemil pole veel pealuud ja säärekonte peal - minu embleem meenutab praegu musta auku. Konte embleemil peetakse siin auasjaks. Jõuangi otsaga küsimuse juurde tagasi - eksamid sooritanu saab endale kondid peale - nagu seda siinses kõnepruugis nimetatakse. Kes eksameid ära teha ei suuda - neil jätkub ajateenistus samamoodi nagu kontidega ajateenijatelgi.
Eelkutseks nimetatakse ajateenijaid, kes saabusid siia juuli algul. Eelkutse asub allkorrusel ning põhikutse (meie, septembris tulnud) teisel korrusel - meie kasarmul kaks korrust ongi. Ilma põhjuseta meie nt. naljalt allkorrusele sattuda ei tohi. Ja kehtib ka vastupidine keeld. Nendeks põhjusteks on näiteks toimkonnad ( korrapidajad, päevnikud - sain ka esmaspäeval päevnik olla, kriban hiljem sellest :P ) laatsaretti registreerimine või see kui nädalavahetustel kõrgem kaader suuremas osas ära on - siis asendavad neid ajateenijad eelkutsest. Mõned on tulnud ka meie magalasse ning seletanud pikalt-laialt sellest, mis meid ees ootab. Üks eksam, kus, kardan, et jääb kiirusest vajaka, on nö. gaasimaskieksam. Parafraseerin ühte eelkutse ajateenijat, kes rääkis meile sellest: läheme varustusega (rakmed, kiiver, AK4) metsaretkele. Parooliks on "gaas gaas gaas". Kui see parool hüütakse - ja see parool võidakse igal ajahetkel öelda - siis peame kiivri ja relva maha viskama, rakmetest gaasimaski üles otsima, selle pähe tõmbama ning pikali heitma. Ja kui see protseduur võtab aega kauem, kui üheksa sekundit - siis SBK lõpuks konte peale saada pole enam võimalik.
Metsaretketest rääkides - kaks viimast laupäeva oleme saanud Võru ümbruse metsi tundma õppida. Kui esimene retk oli rakmete, killuvesti ja kiivriga ja pikkus ligikaudu 8 km., siis eile oli juures ka relv - varustus kokku üle kümne kilogrammi - teepikkus ligikaudu 10 km. Läbitavad teed on suuremalt jaolt roopas, roopad vett täis ning kohati peame läbima ka sõna otseses mõttes võsa - korralik katsumus igaühele. Pluss üsna porised jalanõud ja püksid retke lõpuks :)
Kolm nädalat on praeguseks läbi. Kaks esimest nädalat olid nö. sisseelamise nädalad - seerud olid suurem osa ajast nagu takjad meie küljes - lärmasid, tegid häält, seletasid. Ja seda nö. igal meie sammul. Kolmas nädal on seevastu rahulikum olnud - meile antakse rohkem iseseisvust. Meil on vaba aega E-L õhtuti pärast õhtusööki ning enne õhtust loendust. Pühapäeviti terve pärastlõuna õhtusöögini. Kõik kes lähevad tulevikus ajateenistusse - teadke, et esimesed kaks nädalat teil reaalselt seda vaba aega palju just pole. Teid koormatakse üle igasuguste tegevustega kõrgemate ülemate poolt sel ajal. St. Seda, et kui pole kõlanud korrapidaja vilet hüüdega "vaba aeg!" ja peaksite vahele jääma telefoniga siis - võetakse telefon ära ning vaba aja lõpuks antakse see tagasi sulle teatud arvu pumpade eest (50 kätekat enamasti). See nädal aga oleme igal õhtul vähemalt tunnike ka iseendile aega saanud - sisseelamisaeg on läbi. Suurem vabadus tähendab aga ka suuremaid distsiplinaarkaristusi rikkumiste korral. Jääd mobiiltelefoniga vaba-aja-välisel ajal vahele ning pead järgmised 7 päeva iga päev kaks tundi oma uneajast koristama. Kui korrapidaja on hea südamega ning ajateenijal on seletuseks mõjuv põhjus, võib korrapidaja säästa ajateenijat.
Helistage mulle E-L kell 19:20-20:20 ning pühapäeva pärastlõunal - kui ma just mõnes metsalaagris pole, on mul võimalik vastata. Ootan teie kõnesid :)

"On nädal mööda läinud, ja koju sa ei saa..." - nii laulab Jaagup. Olen praeguseks siin kaks nädalat olnud ja ei tea veel, kunas esimese linnaloa saan. Räägitakse, et jõulude aegu (räägitakse ka seda, et teistes pataljonides saab varem kojusõiduks loa). Kahe nädala pärast, 26, on külastuspäev, ootan siis lähedasi külla. See koht on nagu vangla - ainuke vahe on selles, et vangidele ei usaldata relvi kätte.
Sel nädalal tegime ka tutvust oma uute "armukestega" järgmiseks kaheksaks kuuks. Tõsi, tühilaskudest ja (tühjade) salvede laadimisest me kaugemale ei jõudnud. Igaühel meist on oma isiklik relv ja koht relva, salvede ning püssi puhastusvahendite hoidmiseks relvakapis.
Suurem osa ajateenijaid on mehed. Olen ka mõnda naisajateenijat näinud, aga neid on vähe. Ühes loengus öeldi, et terve pataljoni peale on kuus naisajateenijat - mida on vähem, kui protsent pataljonis aega teenivatest isikutest. Naised on suure tähelepanu all siin ning need, keda mina näinud olen, on väga tugeva iseloomuga. Naiste kohta kehtib ka reegel - kui nad siiski tunnevad, et neile ei meeldi siin, siis saavad nad 90 päeva jooksul ümber mõelda ja koju tagasi minna. Pakun, et nad asuvad poistest eraldi nö. omas kasarmus.
Ka meestel peab siin tugev iseloom olema. Meie rühmas on mees, kellega ma näiteks ühte lasketiiru minna ei julgeks. Eile õhtul rivistati terve korrus üles. Põhjus - keegi oli wc-s poti kõrvale kangi lasknud ning seal sees tatsunud. Seejärel jäljetult kadunud. Tuli välja, et seesama meie rühma mees tegi seda (ta ise tunnistas seda). Ta on ennegi lihtsameelsuse märke välja näidanud ning minu palve arstliku komisjoni psühiaatritele ja psüholoogidele oleks - palun ärge saatke siia vaimselt ebastabiilseid inimesi. See koht muudab nad veel hullemaks, kui nad ennem olid. Tõsi, see noormees võib ka lihtsalt kõik selleks teha, et siit lihtsalt minema saada. Mina tema hingeelu ei tea.
Kaitseväe korraldusest natuke: meie, ajateenijad, oleme reamehed. Meie vahetud ülemad on seersandid. Nemad käsutavad, utsivad, õpetavad ja kui mõni vend liialt aeglane on, ka karjuvad. Õnneks on vajalikul hetkel käed-jalad justkui iseenesest kiiremini liikuma hakanud ning negatiivseid kogemusi mul veel olnud pole :P Nende vahetud ülemad on veeblid ja leitnandid. Kui meil nt. rividrill on kehva, siis peavad seersandid neile aru andma, miks nii on. Veeblid ja leitnandid annavad meile ka suuremas osas tunde.
Jah, meil on siin ka tunnid - nagu kõige tavalisemas kooliski. Õpime kaitseväega seotud seadusandlust, topograafiat (kaardiõpetus), kaitseväe korraldust, õues jookseme (kehaline kasvatus) ja teeme rividrilli. Iga päev oleme 8-10 tundi auditooriumis, riviplatsil või Taaralinnaku perimeetril jooksmas.
Vaba aega on meil väga vähe. Väga palju on pisikesi detaile, mida peame täitma. Hoiame kaitseväe kävormi korras (hargnevaid niite ei tohi vormil olla, need tuleb tulemasinaga ära põletada), hügieen on meie juures laitmatu, embleeme olen saanud mitu korda õlale õmmelda ning voodid peavad olema nõuetekohaselt ja laitmatult tehtud olema. Proovige kodus - tõmmake peopesa üle tehtud voodi ning kui mingi pundar jääb peopesa alla, siis on järelikult voodi kehvasti tehtud. Kui keegi niisama töllerdab, pannakse ta koridori peale moppama. Esimestel päevadel tegime narikaaslasega voodit 20 minutit, praegu teeme ühte voodit 5 minutit ning seerud räägivad, et kiiremad teevad selle kaheksa kuu lõpuks kaks voodit kolme(!) minutiga.
Süüa saab siin korralikult, st. tõsta endale niipalju, kui süüa jõuad. Lõuna on eriti rikkalik, supp, praad ja magustoit ning viisteist minutit söömiseks. Õhtu- ja hommikusöök antakse aega 10 minutit. Siin olen õppinud ka kiiremini sööma (loe:kugistama).
Pahandustesse veel ma sattunud õnneks pole. Kaasajateenijatel on toetav suhtumine ja hea huumorisoon. Meie õhtud näevad välja nii, et vähemalt pool tundi öörahu ajast räägime anekdoote, jutte oma elust jne. Pole vist olnud õhtut, kui korrapidaja ei ole taskulambiga meie magalasse öösel tulnud ning meile suulise märkuse teinud. Õnneks suuremat probleemi sellest olnud pole.
Seerud on ka tglt väga mõistlikud ja rääkides saab probeemid lahendatud. Olen ise saanud neilt erinevaid õpetussõnu voodi tegemiseks, kiiremaks olemiseks :P

Natuke ka kasarmukorrast. Äratus on kell kuus (pühapäevadel ja pühadel kell seitse). Esimesed päevad oli raskusi õhtul uinumisega - uus koht, ärevus uue olukorra ees. Nüüdseks olen enam-vähem harjunud. Tavaliselt olen ärganud juba pool kuus mingitel müstilistel põhjustel ning siis pool tundi voodis ärkamissiignaaliks olevat vilet oodanud. Kui vile koos hüüatusega "äratus!" on kõlanud, läheb kiireks. Viie minutiga peavad olema riided seljas ning kasarmu ees rivis. Kompanii ülemaks olev kapten ütles meile, et selle kaheksa kuu lõpuks peab meil see kõik välja tulema pooleteist minutiga - ma ei kujuta küll ette, kuidas. Järgneb kahekümne minuti pikkuseline hommikuvõimlemine (üks päev kloppisime ka madratseid ja patju võimlemise asemel). Võimlemine koosneb jooksust, erinevatest venitustest ning kätekõverdustest (esimene päev 10 tk., edaspidi oleme 15 teinud, pakun, et varsti teeme neid 20 ja rohkemgi). Poole seitsmest seitsmeni toimub hügieen, voodid peab selle aja sees ära jõudma teha (vooditele on karmid nõudmised, kui seersandile ei meeldi tehtud voodi, võid avastada kuskilt tagasi tulnuna, et su voodis on madrats pahupidi tõmmatud). Pool tundi on pikk aeg, aga kuna erinevatesse kohtadesse tekivad nö. inimtropid, siis on kõik siiski natuke kiire minu jaoks. Hügieen sisaldab ka kaelakarvade ja habeme ajamist - nende eest saab lihtsalt endale miinuseid korjata. Miinused tähendavad probleeme hiljem linnaloale saamiseks. Järgneb hommikusöömine. Sööma minekuks peab meie rühm maja ette rivvi (oleme Charlie jalaväeüksuse teine rühm, rühmas kaks magalat, magalas 18 inimest minuga koos - öösel magan ühes toas seitsmeteistkümne kaasvõitlejaga). Meie ette ilmub üks seersant, kes hakkab meid käsutama (käskudeks: valvel, vabalt, paremale, vasakule taktisammu marss jne.). Nii läheb rivi sööklasse (rivikorraldusest saate ka edaspidi kindlasti palju lugeda). Sööklas antakse (minu arvates) üsna napilt aega - kümne minutiga peab jõudma ära süüa, siis tagasi söökla ette ning rivis läheme kasarmu ette tagasi. Järgnevad erinevad tunnid päeva peale, söögikorrad, kell 19:20-20:20 on see nädal olnud ka midagi vaba aja nime all (tingimustega, kriban hiljem). Järgneb õhtune hügieen ning kella kümnest (laupäeviti ja pühadele eelnevatel päevadel algab öörahu kell 11. On ka erandeid, nagu meie esimene päev). Pärast öörahu väljakuulutamist ei tohi enam maja peal liikuda (va. WC ja sedagi alates tund pärast öörahu väljakuulutamist) :P Tundidesse läheme rivis, omapead kuskil väljas ringi liikuda ei lubata. Kui, siis rühmaga koos. Tänane, pühapäev on natuke vabam olnud, oleme suurem osa päevast omade asjadega saanud tegeleda, seerud ei käsuta :) Niipalju siis päevakorrast, räägin ka natuke koormustest: kätekõverdusi teeme tavalisel päeval 4x15 päevas (enne söögikordi ja hommikuvõimlemise ajal). Esimene NATO test on tehtud (kriban sellest hiljem) - ehk, üsna kerge veel praegu koormuste poolelt. Ootan metsamineku raskusi.

Andke tagasisidet, millest kirjutada võiksin. Mul teemadest puudust ei tule, aga kindlasti on teil praeguseks palju küsimusi tekkinud, mida tahate küsida :)

"Vasaak-vasaak-vasak-parem-vasaak-vasaak-vasaak-vasak-parem-vasak..." - pole veel nädalatki möödas, aga see viis kummitab mind igal pool kaasas, kuhu ma ka ei läheks - nimelt, selle takti saatel on saadud meeletult juba praeguseks marsitud siin Kuperjanovis. Olgu, alustan algusest. 29. Septembri hommikul astusin bussi peale, et sõita Viljandisse. Viljandis kogunemispunkti ning seal uue bussi peale, kuhu kogunesid peale minu veel mitmeid mehi, kel suuremal osal oli pea paljaks aetud (nagu minulgi). Edasi ootas sõit Võrru kahe "pissipeatusega". Kui buss väravast aia ja okastraadiga piiratud alasse sõitis - Taaralinnak, nagu teda kutsutakse - teadsin, et tagasiteed pole. Esimesena võtsid meid vastu narkokoerad. Alkoholi või narkootikumidega kaitseväesse sisenemine on keelatud ja selle eest ootab rahatrahv ja väga ebakaines olekus inimesed viiakse kainestusmajja kainenemiseni - sealt rahatrahv hiljem kaitseväesse. Meile räägiti jutt, et kõik kes tunnevad, et neil on midagi keelatud kotis, astuksid sealsamas vabatahtlikult ette ning et seda tegu loetakse kergendavaks asjaoluks - st. väiksemat trahvi. Keegi ette ei astunud. Kui öeldi, et pole ühtegi gruppi veel olnud, kus ei oleks keelatud invetariga inimest leidunud, astus esimene inimene ette. Siis astus teine inimene ette. Siis kolmas. Ning mehi hakkas riburadapidi järgnema. Silma järgi vaadates tundus, et Viljandis bussi sisenenud meestest ligi veerand astus ette. Seejärel nuusutasid koerad meid ja meie kotid läbi ning kuna meil allesjäänutel probleeme polnud, läksime Taaralinnaku ühte õppeklassi ankeeti täitma. Asi oli kehvasti organiseeritud - järgmise tegevuseni jõudmiseks kulus rohkem kui viis tundi - vahepeal saime õnneks ka natuke süüa. Õhtul käisin läbi arstid. Pärast seda sattusin ruumi, kus istusid koos tähtsad onud - kaptenid, leitnandid jne. Kuna mul eelistus puudus spetsialiteedi suhtes (valikus olid miinipilduja patarei, tagalakompanii ja erinevad jalaväekompaniid), siis võttis üks kapten mu käest, kirjutas sinna tähe C ning ütles: "Tere tulemast Charlie jalaväekompaniisse." Järgnes varustuse kättesaamine ning kasarmusse tassimine. Kuna varustust kokku oli ligi 20 kilo ning kasarmud asuvad ladude piirkonnast üsna kaugel, kujunes sellest esimene katsumus. Päike oli selleks ajaks täielikult loojunud. Kasarmusse jõudes valisin endale veel vabaoleva voodi, surusin varustuse ja kodust kaasa võetud asjad enda poolt valitud veel vabasse kappi, käisin wc-s ja läksin tuttu ära - kell näitas mõnda minutit puudu kahekümne kolmest, kui voodisse vajusin.