"Vasaak-vasaak-vasak-parem-vasaak-vasaak-vasaak-vasak-parem-vasak..." - pole veel nädalatki möödas, aga see viis kummitab mind igal pool kaasas, kuhu ma ka ei läheks - nimelt, selle takti saatel on saadud meeletult juba praeguseks marsitud siin Kuperjanovis. Olgu, alustan algusest. 29. Septembri hommikul astusin bussi peale, et sõita Viljandisse. Viljandis kogunemispunkti ning seal uue bussi peale, kuhu kogunesid peale minu veel mitmeid mehi, kel suuremal osal oli pea paljaks aetud (nagu minulgi). Edasi ootas sõit Võrru kahe "pissipeatusega". Kui buss väravast aia ja okastraadiga piiratud alasse sõitis - Taaralinnak, nagu teda kutsutakse - teadsin, et tagasiteed pole. Esimesena võtsid meid vastu narkokoerad. Alkoholi või narkootikumidega kaitseväesse sisenemine on keelatud ja selle eest ootab rahatrahv ja väga ebakaines olekus inimesed viiakse kainestusmajja kainenemiseni - sealt rahatrahv hiljem kaitseväesse. Meile räägiti jutt, et kõik kes tunnevad, et neil on midagi keelatud kotis, astuksid sealsamas vabatahtlikult ette ning et seda tegu loetakse kergendavaks asjaoluks - st. väiksemat trahvi. Keegi ette ei astunud. Kui öeldi, et pole ühtegi gruppi veel olnud, kus ei oleks keelatud invetariga inimest leidunud, astus esimene inimene ette. Siis astus teine inimene ette. Siis kolmas. Ning mehi hakkas riburadapidi järgnema. Silma järgi vaadates tundus, et Viljandis bussi sisenenud meestest ligi veerand astus ette. Seejärel nuusutasid koerad meid ja meie kotid läbi ning kuna meil allesjäänutel probleeme polnud, läksime Taaralinnaku ühte õppeklassi ankeeti täitma. Asi oli kehvasti organiseeritud - järgmise tegevuseni jõudmiseks kulus rohkem kui viis tundi - vahepeal saime õnneks ka natuke süüa. Õhtul käisin läbi arstid. Pärast seda sattusin ruumi, kus istusid koos tähtsad onud - kaptenid, leitnandid jne. Kuna mul eelistus puudus spetsialiteedi suhtes (valikus olid miinipilduja patarei, tagalakompanii ja erinevad jalaväekompaniid), siis võttis üks kapten mu käest, kirjutas sinna tähe C ning ütles: "Tere tulemast Charlie jalaväekompaniisse." Järgnes varustuse kättesaamine ning kasarmusse tassimine. Kuna varustust kokku oli ligi 20 kilo ning kasarmud asuvad ladude piirkonnast üsna kaugel, kujunes sellest esimene katsumus. Päike oli selleks ajaks täielikult loojunud. Kasarmusse jõudes valisin endale veel vabaoleva voodi, surusin varustuse ja kodust kaasa võetud asjad enda poolt valitud veel vabasse kappi, käisin wc-s ja läksin tuttu ära - kell näitas mõnda minutit puudu kahekümne kolmest, kui voodisse vajusin.