Kompaniieksamid

Laskeeksam nägi välja järgmine: Meil on kolm salve laetud kahe padruniga ning kolm salve kolme padruniga. Sihtmärgiks on püstiseisva inimese siluett. Laskmine koosneb neljast osast:
Esimene osa: kolmene salv läheb alla. Laseme sajalt meetrilt omas tempos kolm lasku. Nende laskude põhjal saame veel sihikut siia-sinna kruttida. Need lasud eksami arvestusse ei lähe
Teine osa: laseme kaheste salvedega. Kaugus on sada meetrit. Käskluse peale võtame lamades laskeasendi ning paneme salve alla. Leitnant: "Tähelepanu!". Mina võtan relvalt kaitseriivi maha. Seejärel annab leitnant vilet. Mul on viis sekundit aega, et lask teha. Viie sekundi pärast on vile. Viisteist sekundit pausi. Seejärel uus vile, lask, vile (kahe vile vahel on viis sekundit). Salve vahetus, vinnastan relva ära (15 sekundit selleks). Vile, lask, vile (nüüd on kahe vile vahel 3 sekundit). Viisteist sekundit pausi. Vile, lask, vile (kahe vile vahel 3 sekundit). Salve vahetus, vinnastan relva (15 sekundit selleks). Vile, kaks lasku, kolmekordne vile (kahe vile vahel on viis sekundit). Kolmekordne vile tähistab teise osa lõppu. Lasud on arvestuslikud.
Kolmas osa: relvale läheb kolmene salv alla, võtame põlvele ning laseme omas tempos kolm lasku ära. Lasud on arvestuslikud.
Neljas osa: liigume viiekümne meetri joonele ning laseme püsti viimase kolmese salve järgnevalt tühjaks: Leitnant: "Tähelepanu!". Mina võtan kaitseriivi maha. Vile, lask, vile (kahe vile vahel 5 sekundit pausi), viisteist sekundit pausi. Vile, lask, vile (5 sek. pausi kahe vile vahel), viisteist sekundit pausi. Vile, lask, vile (5 seki pausi kahe vile vahel), laskmise lõppu tähistav kolmekordne vile. Lasud on arvestuslikud.
Seejärel liigume kõik ekraanide juurde, mis näitavad meie tabamusi (koos minuga lasi 15 ajateenijat). Kaheteistkümnest arvestuslikust lasust on kümme sihtmärki tabanud. Hõisatan mõttes, kuna arvestuse saamiseks pidigi vähemalt kümme pihta minema. Üldpilt aga väga hea just pole - täpsuslaskurit minust ei saa. Kui suuremal osast kaaslaskjatest jääb CC (CC=kahe kaugeima tabamuse kaugus, mõõdetakse millimeetrites) vahemikku 400-600. Siis mul on CC katastroofiline, üle üheksasaja. Täpsuslaskurit minust ei saa, aga olen rahul, et ühe keerulise eksami enda jaoks läbitud sain.

Sama päeva pärastlõunal liigume autodega lasketiirust lõhkamistiiru ning saame igaüks enda käsutusse - pakuks et 50-grammise trotüülipulga, 50 cm. süütenööri ning detonaatori. Viieste gruppidena käime kordamööda asfaldiplatsil oma lõhkamist tegemas. Ühendame süütenööri, detonaatori ning trotüülipulga, paneme saadud "dünamiidi" asfaldiplatsil oleva veoauto kummi sisse (igaühel oma kumm). Kui kõik on valmis, läidame süütenööri ning kõnnime rahulikult eemale. Pauk on üsna kõva, kuna nii mõnedki kummid teevad "salto" kohapeal. Kui kõik on korra käinud paugutamas, käsutatakse meid eemale varjendisse ning meie ette pargitakse veoautod - laskmise eest vastutavad teevad pauku. Nende käsutuses on rohkem kui kilo jagu trotüüli. Pauk on võimas - lööklainet on reaalselt tunda. Adrenaliin on põhjas :)

Neljapäev. Meil, kolmel rühmal, on leitnandiga eeltest. Nagu ikka enne tunde - teevad rühmade vastutajad oma rühma kohalolekust ettekande tunni läbiviijale. Esimese rühma vastutaja on aga laatsa mingil põhjusel läinud ning ta ei ole endale asendajat määranud. Esimene rühm ei suudagi leitnandi antud minuti jooksul välja selgitada mõne mehe asukohta ning leitnandile otseloomulikult ei meeldi see. Leitnant annab meile käsu rivi korras kasarmusse joosta, sealt gaasimaskid võtta ning rivikorras tagasi joosta omadele kohtadele auditooriumis. Aega annab ta selleks kõigeks kuus minutit. Otseloomulikult me ei jõua seda kõike selle ajaga. Nii et auditooriumi ees teeb leitnant meile gaasihäire. Audikasse läheme - gaasimaskid ees. Ennem neid eest ära ei võta, kui leitnandile on korrektne ettekanne tehtud. Vaatepilt siis järgmine: 80 meest seisavad püsti valvel audikas, gaasimaakid ees, esimese rühma määratud vastutav teeb gaasimaskis leitnandile ettekande. Tobe. Aga kunagi tulevikus kaasajateenijatega kokku saades on, mida meenutada :D

Sama päeva jooksul teeme ka kahte eksamit. Hommikupoolikul on KSP-58 käsitlemise eksam. Eksamineerija oli sama, kes AK-4 eksamigi puhul. "Arvestatud, aga te ei oska kuulipildujaga lasta" - sellise huvitava hinnangu said paljud meist. Põhjus - meile õpetati seda relva hoopis teistmoodi, kui eksaminaator seda meilt ootas.
Õhtul oli arvestuse peale NATO-test. 100 punkti (maksimum) 3,2 km. jooksus (aeg täpselt 13 minutit), 96 punkti kätekõverduste eest (66 kätekõverdust) ning 64 punkti kõhulihaste eest (50 kõhulihast) - ning eksam arvestatud ;) Tase on kõrge - igas alas pidi saama vähemalt 60 punkti ning meie rühmas said kõik NATO-testi arvestatud. Kaks meest said maksimumi - 300 punkti.

Kõik käib siin käskluste peale. Näide: kui kutsutakse rivi kokku rühmaülemaks oleva leitnandi poolt. Ning ta annab käsu olla rühmal nt. kümne minuti pärast lahingvarustuses kasarmu ees, siis esiteks: see käsk tuleb vastuvaidlematult täita. Teiseks: enne ei tohi minna enda lahingvarustust otsima, kui on antud käsk "Vabalt! Rivitult!". Allumine on kaitseväe märksõna. Tõsi, on käske, mida ei pea täitma - kui käsk alandab käsu saajat või kedagi kolmandat, tekitab süütunnet, on antud isiku poolt, kellel ei ole selleks õigusi - võin käsu täitmata jätta ning viidata vastavale punktile sisemäärustikus. Muud käsud peab täitma.

Reede hommikul astusin teisena oma jaost relva käsitsemise eksamile. Minu kõrval seisis eksaminaator - veebel, keda eelkutsest paljud nimetasid kõige karmimaks hindajaks. Minu ees lebas maas AK4. Oleme õppinud, et kui leiame relva ja võtame selle kätte, peame esimese asjana ohutuskontrolli relvale tegema. Teiselt poolt - teadsin, et kõik käib siin käskluste peale. Nii ma siis ootasin üks viisteist sekundit relv käes - mitte midagi tehes. Peale mida veebel ütles: "Ma võiksin teid juba praegu eksamilt läbi kukutada." See oli mulle märguandeks: tegin relvale ohutuskontrolli. Järgnesid käsklused "Vastane, 300, otse ees, tuld!", "Tõrge", "Vastane hävitatud, tuli seis!", "Relv ohutuks!", "Relv tühjaks lae!", "Salv laadida viie padruniga!" "Salv tühjaks laadida!", "Salv laadida kolme padruniga!", "Salv tühjaks lae!". Tõrke ajal ei võtnud astet madalamale ning padruneid laadides hoidsin salve valesti käes - minu vead eksamis. Kõik muu oli nii, nagu oodati. Sain esimese eksami arvestatud ;)

Kätte on jõudnud SBK eksamiperiood. Järgmine nädal on laskmiseksam, NATO-test - eksamid, mille pean läbima. Ülejärgmine nädal SBK-lõpurännak, mille käigus teeme lõviosa eksamitest. Viiendal detsembril on sõdurivanne ning lubadus kojulaskmiseks nädalavahetuseks - teine hea uudis päras külastuspäeva uudist :)

Teine metsaskäik

On reede õhtu. Viskan ennast nari alumisele voodile ja loen, mis on ühele ülemist voodit toetavale puutükile kribatud - "Siin magas puhas inimene. Saad rahus magada". Hea teada :) Ka mitmete teiste voodite alla on midagi kirjutatud. Kui olen olnud magala korrapidaja, on mul olnud võimalus neid uudishimust lugeda. Iroonilise muige toob näole kirjutis: "Enne olin mina siin, sina seal. Nüüd oled sina siin, mina seal".
On reede õhtu. Keeran ennast linade vahele ning mõne minuti pärast näen kauneid unenägusid. Nädal on olnud väga väsitav - hommikul ma vilet ei kuule. Ärkan kaasvõitlejate sahmerdamise ja riidepaneku peale. Aga nädalast lähemalt:

Esmaspäev: hommikul äratus, jooks, hügieen, söömine, relvade väljavõtt, igaesamaspäevane hommikune rivistus. Seejärel viimased asjad seljakotti, maja ette. Sinna saabuvad poole kümneks 3 MANi, mis võtavad kasti kõik kotid ning suurem osa inimesi. Kõnnime grupi inimestega pääsla juurde, kust 2 tagasitulnud MANi võtavad ka ülejäänud peale. Meie laagriasupaik asub seekord pataljonile lähemal - lasketiirust ligikaudu poolteist kilomeetrit. Autokastis oleme kui kilud karbis ja hoiame relva - toru allapoole suunatud. Põhjendus: kui auklikul teel peaks kuidagimoodi püssiga vastu vahtimist saada, siis kabaga on ilmselgelt palju mõnusam saada. Ennelõunal räägime ettevalmistusest. Pärastlõunal teeme jookse-kata sööste. 10-15 järjestikku sellist sööstu lahingvarustuses (kiiver, killuvest, rakmed, relv) võtab üsna läbi. Terve pärastlõuna sellist drilli võtab võhmale. Õhtul paneme nö. 12-inimese telgi püsti ning tudume selles. Üks seeru tudub ka meie telgis ja räägib meile anekdoote, telgi keskel lõõmab ahjus tuli ning olemine on hea. Tuttu lähen ilma magamiskotita - pärast saan aru, et see on viga. Öösel, kui puud otsa saavad ja lõke kustub, hakkab külm. Magamiskotti ei viitsi otsida kotist ning panen selga õhtul pea alla pandud jope. Sellegipoolest on hommikul ärgates natuke jahe - öine uni pole just palju puhata lasknud.

Teisipäev: hommikul kuue aeg stand to'le - leitnandi poolt meile igaühele valitud puu taha positsioonile. Laman seal sambla sees, pilk läbi AK4-a sihiku oma 20 minutit - pimeduses just palju näha pole. Pärast hommikusööki (eelmine õhtu anti meile nö. NATO-pakid) kästakse labidad kaasa võtta ning liigume ligi kolme kilomeetri kaugusele laagripaigast. Ennelõunal tegeleme meditsiiniga - õpime lahinguolukorras haavatud paarilist aitama. Pärastlõunal hakkame kaevikut kaevama. Väike teooriapoole seletus ning labidad hakkavad välkuma. Aega antakse kaks tundi ning meilt oodatakse selle aja jooksul saada püstikaevikut. Ise jõuan kõigest põlvilikaevikuni. Olen saanud koha kahe männi vahel. Väga palju väärtuslikku aega ja energiat läheb puujuurte väljakaevamiseks. Pärast seda käime osad kaevikud läbi, seerud toovad välja nende kaevikute head ja vead ning ajame seejärel augud kinni - selleks ajaks on päike loojunud. Läheme laagripaika tagasi. Olemine on väga väsitav. Ööseks püstitame pibid. Kuna raatsin seekord magamiskoti välja võtta, on uni kvaliteetne ja soe.

Kolmapäev: läheme lasketiiru. Esimese tegevusena saame võimaluse omi gaasimaske proovida. Meile räägitakse pikalt-laialt gaasikambriga seonduvast ohutusest, kontrollitakse gaasimaske nuuskpiiritusega ning seejärel palutakse käed tõsta neil, kes tõesti ei taha gaasikambrisse minna. Ligi kolmandik meist tõstab käe. Mina kavatsen minna.
Pisargaasi pihustav pulk visatakse gaasikambrisse. Adrenaliin on laes. Õnneks gaasimask peab ja ebameeldivusi ei teki. Kahekümne sekundi pärast väljume ning lippame mööda nööri kinni hoides - metsa alla püstitatud "dušinurka". Riided pestakse, võtame need ära ning seejärel hüppame ka ise vooliku alt läbi. Karge dušš piiratud pesemisvõimalustega metsas mõjub värskendavalt. Järgneb laskmine, mille saan endalegi üllatuseks arvestatud. Saja meetri pealt lamades laseme - kahes esimeses voorus saan kummaski kuuest viis lasku silueti pihta. Viimases lähevad kõik täppi. Järgneb põleva nuku kustutamine. Õhtul saame paari peale kompassi, kaardi, viltpliiatsi kätte ning läheme ööorienteeruma. Neli tundi metsa vahel orienteerumist kehva lambiga võtab läbi. Leiame kuuest vahepunktist paarilisega neli. Sel ööl magame telgis. Õhtusöök, relva puhastamine ning siis tuttu. Enne tuttujäämist olen ka tulevalves. Tududa saan sel ööl ligi neli tundi.

Neljapäev: Keerame hommikul püssi otsa kompensaatorid summuti asemel ning laeme kaks salve täis paukpadrunitega. Järgnevad laskmisdrillid tühja salvega ning seejärel täissalvedega. Paukpadrunid teevad mu relvaga midagi, mida teravmoon siiani teha pole suutnud - relv kiilub laadides kinni. Pärast tõrke eemaldamist saan veel mõned lasud lasta...uue tõrkeni. Ja see probleem on paljudel. Kui paljud saavad drilli käigus üle kümne pauklasu teha, siis mina saan neid ainult kolm teha. Õhtul järgneb püsside puhastus. Öösel paarilisega patrullis, kus üks leitnant paneb meid mitu korda proovile meile lähedale hiilides ja meie paroolide küsimiste peale valesid paroole andes. Meie käitumist vaadates antud olukorras on selge, et meist poleks reaalses olukorras patrullidena suuremat kasu. Saime ka õpetussõnu sellesama letnandi käest antud olukorra lahendamiseks. Järgmine kord siis paremini (PS: õhtul patrullis olles on meil paukpadrunitega salved all).

Reede: Tagasitulek laagripaigast. Tee on õnneks lühem kui eelmine laager. Kott kergem ja veetõkkeid läbima ei pea. Kasarmusse jõudes relva puhastus, varustuse hooldus. Metsast võtan kaasa katkised näpuotsad ja 5 tundi und keskeltläbi iga öö. Novembrikuu ööd on karmid ja külmad. Seda magusam on uni kasarmu voodis. Selleks aastaks on metsalaagritega ühelpool

Laupäeval oli pataljonis spordipäev. Võisteldi males, korvpallis, maahokis, pimevõrkpallis (võrkpall, kus võrgu ette tõmmatakse kate), takistusrajal, teatejooksus, lauatennises ning köieveos. Iga kompanii pani välja võistkonnad (kokku on 5 kompaniid). Ise ma küll osa ei võtnud, kuna panin algul ennast pimevõrkpalli kirja. Pärast tuli aga välja, et meid on kirjas liialt palju võrgus. Nimekirja jäeti alles need, kes on tõsiselt head võrgus - noortemeistrid, liigamängjad. Mina ilmselgelt nende hulka ei kuulu. Pärast seda tahtsin males kaasa lüüa, aga ka seal olid kohad täis. Nii sai minust spordipäeval oma kompanii fänn.
Charlie jalaväekompaniil oli kaitsta esikoht - meie eelkutse sai üldarvestuses võidu suvel - teada värk, et tiitlit kaitsta on raskem, kui võita. Meie kompanii võitis males (hea tuttav Tartu mõttespordiklubist tõi meile võidu:)), köies, võrgus ja korvis. Üldkokkuvõttes olime ülekaalukalt parim kompanii. Auhinnaks oli igasse magalasse kringel (kilone pakuks) ning tunnustus pataljoni kogunemisel meie kompaniile.

Rohkem kui kuu on ajateenistusse astumisest möödunud. Väike kokkuvõte siinolekust: päevad on enamasti normaalselt sisustatud. Tühja passimist on vähe. Kui tekib rohkem vaba aega, saab minna õue jooksma, erinevaid harjutusi tegema turnikatele; saali palli mängima (korvpall, jalgpall, maahoki) või siis jõusaali (täna tehti meile ohutustehnika tutvustus ära - saame nüüd käia). Reedete ja laupäeva õhtutel saab sauna minna. Kompaniis on üldine olmeruum, kus saab kaaslastega lauamänge mängida; teed, kohvi endale keeta.
Meeskonnatööoskuste omandamine, huvitavad kogemused ja parem üleüldine füüsis - põhjused, miks ei saa seda rohkem kui kuud mõttetuks nimetada. Esimene nimetatu on mu meelest eriti oluline ka edasiseks eluks.
Miinustest: mõned kaasajateenijad on täielikult iseseisva elu peal - oma kodu, naine ootamas kodus. On fakt, et ajateenija toetusega - 75 eurot kuus - korteriüüri ei maksa. Mehepoolne panus tärkavasse perekonda on sel ajal praktiliselt olematu. Majanduslikult iseseisvaid lööb see kaheksa kuud valusalt.

Kõrvaltoas mängitakse kitarri, looks Smilersi "Kui sa mind ei armasta, siis lõpp on lool". Üleüldine sisekliima on mõnus. Suuremaid hõõrdumisi rühmas pole. Eile istusime pärast spordipäeva umbes kolmekümnekesi kitarri omaniku ümber ja kuulasime üldtuntuid laule. Vokaalselt oli esitus väga heal tasemel. Äsjane spordipäeva võit ning mõnus koosolemine tekitas hea meeskonnatunde. Positiivsed emotsioonid aitavad üle elada ka ülejäänut natuke vähem kui seitset kuud siin vanglas :)

Metsas

Oleme asunud laagripaika mändide ja kaskede vahele. On pime. Selleks, et meid metsas kaugele näha poleks, annab leitnant korralduse taskulambil punast filtrit kasutada. Lisaks taskulambile on mul lebomatt, tekikott, telkmantel ehk pibi, kümme meetrit nööri, taskunuga ja motivatsioon öösel kuivaks jääda. Elu esimese pibi ülespanek läheb üle kivide ja kändude. Lähim puu, mille ümber nööri siduda saan, asub kolme meetri kaugusel - olen saanud halvima positsiooni terve rühma peale. Kuidagiviisi saan pibi püsti. Teise pibi otsa seon maast leitud toika külge. Järgneb õhtusöök, leitnandi üldine jutt meile metsas käitumisest. Kella üheksast on öörahu. Oleme võtnud pibidega ülalt vaadates kolmnurga kuju, igas kolmnurga servas kümme meest. Iga serv moodustab omaette jao, jaovastutajad on demokraatlikult valitud (loe eelmist postitust). Ümber kolmnurga hakkab käima patrull, kaks meest, kolmnurga ühte tippu pannakse nö. kuulipildur, ka kaks meest - kõik see käib vahetustega. Saan esimene öö patrullis olla 03:30-05:00. Minu õnnetuseks asub puu, mille külge pibinöörid pandud sai, väljaspool kolmnurga perimeetrit - mitmed patrullid koperdavad mu nöörile otsa - hommikuks on pibi mul kõhu peal. Õnneks öö jooksul vihma ei tulnud (nagu ka järgnevatel öödel :) vihma, mäletan, tuli ainult neljapäeva ennelõunal - siis ka seenevihmana). Esimesel ööl saavad ka taskulambi patareid tühjaks (müstika siiamaani).
Päevadel on meil tunnid - sõdur õpib ennast seal meikima (kamoflaaž), näidatakse pibi püsti panekuks erinevaid võimalusi, õpime valima võimalikult head tulepositsiooni metsas, õpime hindama silma järgi kaugusi, õpima käemärke jne.
Teisel ööl istutan pibi püstipaneku jaoks ühe puu ümber - lähemale, kui meeter pibist - keegi rohkem pibinöörile otsa ei koperda. Kõik töö käib käsikaudu ja pimedas - kui midagi ära kaob, lasen kaasvõitlejatel tuld näidata oma asukohta. Käsikaudu on aga jube keeruline seda kõike teha ning mul võtab pibi ülespanek konkurentsitult kauem kui teistel. Teisel ööl ma patrulli minema ei pea - saan rahulikult magada.
Kolmapäev läheme laskma. Kui eelmine nädal lasime lamades laskeasendist ja kolmekümnelt meetrilt, siis seekord laseme püstiasendist (50 m.), põlvili asendist (100 m.) ja lamades laskeasendist (200 m.). Märklaud on 2x2 meetrit. Märklaual on inimese siluett, kuhu peame pihta saama. Sihikute paikapanemiseks teeme mõned proovilasud. Siis algab laskmine, mille peale tuleb SBK lõpus ka eksam - kaheksa lasku igast laskeasendist, vähemalt kuus peab minema silueti pihta. Lähemalt saan üsna hästi antud tingimuse täidetud, kahesajalt meetrilt saan aga ainult neli lasku siluetile pihta. Lamades laseme kruusasel pinnal (eelmisel nädalal võtsime lebomatid kaasa ning lasime nende pealt). Tunnen iga relva tagasitõukega, kuidas kruusakivid mu küünarnukkidesse ennast söövad. Põlvili asendist teen esimesel lasul vea - ei kalluta ennast piisavalt ette ning käin seetõttu peaaegu ümber - jään siiski püsti. Parandan oma positsiooni - toon vasaku jala ning keharaskuse rohkem ettepoole - kõik toimib. Püsti laskmine meeldib kõige rohkem - vb. selle pärast, et saan sealt kõige rohkem tabamusi - kaheksast seitse. Üldine probleem on aga kiivriga - too kipub sihtides silme ette vajuma. Enne järgmist laskmist tulev kolmapäev sätin need miljon kiivri sees olevat rihma enda pea järgi ära - sättimist on palju.
Neljapäeva õhtul algab öörahu. Sätin koos kaaslasega ennast kuulipilduri positsioonile. Saan vaevalt kümme minutit jälgida oma positsiooni, kui üks leitnant annab nö. vaikse häire - patrull ajab kiiresti ja vaikselt kõik rühmakaaslased üles ning koguneme kõik kolmnurga keskpunkti. Nii mitmedki jõuavad kogunemispunkti soojas aluspesus, et siis seal püksid jalga tõmmata. Meile antakse ülesandeks viia kolm - pakuks, et kahekümnekilost - veekanistrit kolme kilomeetri kaugusele. Peame seda võimalikult kiiresti tegema. Toome kolme kaasvõitleja lebomatid (kuus inimest kannavad matti - vahetustega), asetame kanistrid sinna ning hakkame kiiresti liikuma. Tee peal korraldab leitnant meile igasuguseid häireid - kui ta ütleb "Seis!", peame tee äärde võtma põlvili ning vaikselt ümbruskonda läbi sihiku jälgima. Kui öeldakse "miinipilduja häire!" - leiame tee äärest esimese ettejuhtuva augu, viskame sinna pikali, käsi kuklal (kohal, kus kiiver lõpeb), jalad koos ning nuusutame sammalt. "õhuhäire!" tähendab, et jookseme metsa sisse vähemalt kakskümmend meetrit ning otsime varjualuse puu, liivahunniku vms. näol. "Gaas! Gaas! Gaas!"-i meile ei tehta, meil pole seekord gaasimaski kaasas. Sihtpunktis võtab auto kanistrid peale ning sõidab minema. Järgneb tagasikõndimine eesolija kiivrite küljes olevate "kassisilmade" järgi. Laagrisse jõuame rohkem kui kaks tundi pärast häire algust higist läbimärjana. Vahetan riided, tõmban strateegilised kehaosad beebilappidega üle ning lähen pibi alla tekikotti magama. Kogu see aeg on AK4 mu külje all - kehtib reegel: kui kedagi nähakse oma relvast rohkem kui meetri kaugusel, peab ta pikali viskama ning oma relva juurde roomama.
Hommikul kell kuus on ärkamine, viisteist minutit relvaga positsioonil olemine (nimetatakse "stand to"-ks), pibi kokkupanek, hommikusöök - rutiinne hommik. Ainus erinevus eelnevatest hommikutest - täna jätame oma laagripaiga. Liikuma hakkame pool kaheksa - õlgadel rohkem kui 20 kilo eest erinevat varustust. Tagasitee on rohkem kui 9 km. pikk. Üsna varsti löövad õlad tuld ja tahavad otsast ära kukkuda. Liigume vahepeatustega. Rännaku kulminatsiooniks kujuneb veetakistus umbes km. enne lõppu - vaja on läbida kraav laiusega kümme meetrit, sügavusega keskel rinnuni. Läheme järjest. Asun rivi keskel. Eespoolt kuuldub karjeid "külm!" :D Võtan relva pea kohale, tõmban kopsud õhku täis ning lähen. Minu läbimise ajaks on kraav sopamülkaks muutunud - keskel kaotan tasakaalu ning käin, püssitoru ees, sopamülkasse. Tõusen püsti ning suman edasi. Kui terve rühm on kraavi läbinud, loendatakse meid üle ning läheme edasi. Pataljoni jõudes on mu õlad ja ma ise täiesti läbi. Kui oleme kasarmu ette jõudnud ja minu ees olevad kaasvõitlejad on seisma jäänud, ei suuda mina koheselt seisma jääma ning põrutan eesolijale otsa. Minu ees olevad kaasvõitlejad kukuvad järjest - doominoefekt lõpeb kolmanda kaasvõitlejaga. Väga raske on. Järgneb varustuse ja relvade hooldus. Pesta ja kuivatada on palju. Relvasummuti on kergelt roostes. Nühin rooste maha, panen värske õli peale, puhastan muud relva osad. Aega antakse minu jaoks vähe. Salvedelt jõuan ainult suurema jama pealt tõmmata - kujutan ette, et neisse jäi palju muda ja liiva. Isiklik hügieen, õhtul saame sauna. Öösel on uni magus - voodi pole varem nii soe ja mugav tundunud :P
Jõuan enne uinumist positiivseid mõtteid mõelda - pühapäeval käisid vennad, isa ja tüdruk külastuspäeval. Aitäh teile! :)