Laupäeval oli pataljonis spordipäev. Võisteldi males, korvpallis, maahokis, pimevõrkpallis (võrkpall, kus võrgu ette tõmmatakse kate), takistusrajal, teatejooksus, lauatennises ning köieveos. Iga kompanii pani välja võistkonnad (kokku on 5 kompaniid). Ise ma küll osa ei võtnud, kuna panin algul ennast pimevõrkpalli kirja. Pärast tuli aga välja, et meid on kirjas liialt palju võrgus. Nimekirja jäeti alles need, kes on tõsiselt head võrgus - noortemeistrid, liigamängjad. Mina ilmselgelt nende hulka ei kuulu. Pärast seda tahtsin males kaasa lüüa, aga ka seal olid kohad täis. Nii sai minust spordipäeval oma kompanii fänn.
Charlie jalaväekompaniil oli kaitsta esikoht - meie eelkutse sai üldarvestuses võidu suvel - teada värk, et tiitlit kaitsta on raskem, kui võita. Meie kompanii võitis males (hea tuttav Tartu mõttespordiklubist tõi meile võidu:)), köies, võrgus ja korvis. Üldkokkuvõttes olime ülekaalukalt parim kompanii. Auhinnaks oli igasse magalasse kringel (kilone pakuks) ning tunnustus pataljoni kogunemisel meie kompaniile.

Rohkem kui kuu on ajateenistusse astumisest möödunud. Väike kokkuvõte siinolekust: päevad on enamasti normaalselt sisustatud. Tühja passimist on vähe. Kui tekib rohkem vaba aega, saab minna õue jooksma, erinevaid harjutusi tegema turnikatele; saali palli mängima (korvpall, jalgpall, maahoki) või siis jõusaali (täna tehti meile ohutustehnika tutvustus ära - saame nüüd käia). Reedete ja laupäeva õhtutel saab sauna minna. Kompaniis on üldine olmeruum, kus saab kaaslastega lauamänge mängida; teed, kohvi endale keeta.
Meeskonnatööoskuste omandamine, huvitavad kogemused ja parem üleüldine füüsis - põhjused, miks ei saa seda rohkem kui kuud mõttetuks nimetada. Esimene nimetatu on mu meelest eriti oluline ka edasiseks eluks.
Miinustest: mõned kaasajateenijad on täielikult iseseisva elu peal - oma kodu, naine ootamas kodus. On fakt, et ajateenija toetusega - 75 eurot kuus - korteriüüri ei maksa. Mehepoolne panus tärkavasse perekonda on sel ajal praktiliselt olematu. Majanduslikult iseseisvaid lööb see kaheksa kuud valusalt.

Kõrvaltoas mängitakse kitarri, looks Smilersi "Kui sa mind ei armasta, siis lõpp on lool". Üleüldine sisekliima on mõnus. Suuremaid hõõrdumisi rühmas pole. Eile istusime pärast spordipäeva umbes kolmekümnekesi kitarri omaniku ümber ja kuulasime üldtuntuid laule. Vokaalselt oli esitus väga heal tasemel. Äsjane spordipäeva võit ning mõnus koosolemine tekitas hea meeskonnatunde. Positiivsed emotsioonid aitavad üle elada ka ülejäänut natuke vähem kui seitset kuud siin vanglas :)