On reede õhtu. Viskan ennast nari alumisele voodile ja loen, mis on ühele ülemist voodit toetavale puutükile kribatud - "Siin magas puhas inimene. Saad rahus magada". Hea teada :) Ka mitmete teiste voodite alla on midagi kirjutatud. Kui olen olnud magala korrapidaja, on mul olnud võimalus neid uudishimust lugeda. Iroonilise muige toob näole kirjutis: "Enne olin mina siin, sina seal. Nüüd oled sina siin, mina seal".
On reede õhtu. Keeran ennast linade vahele ning mõne minuti pärast näen kauneid unenägusid. Nädal on olnud väga väsitav - hommikul ma vilet ei kuule. Ärkan kaasvõitlejate sahmerdamise ja riidepaneku peale. Aga nädalast lähemalt:
Esmaspäev: hommikul äratus, jooks, hügieen, söömine, relvade väljavõtt, igaesamaspäevane hommikune rivistus. Seejärel viimased asjad seljakotti, maja ette. Sinna saabuvad poole kümneks 3 MANi, mis võtavad kasti kõik kotid ning suurem osa inimesi. Kõnnime grupi inimestega pääsla juurde, kust 2 tagasitulnud MANi võtavad ka ülejäänud peale. Meie laagriasupaik asub seekord pataljonile lähemal - lasketiirust ligikaudu poolteist kilomeetrit. Autokastis oleme kui kilud karbis ja hoiame relva - toru allapoole suunatud. Põhjendus: kui auklikul teel peaks kuidagimoodi püssiga vastu vahtimist saada, siis kabaga on ilmselgelt palju mõnusam saada. Ennelõunal räägime ettevalmistusest. Pärastlõunal teeme jookse-kata sööste. 10-15 järjestikku sellist sööstu lahingvarustuses (kiiver, killuvest, rakmed, relv) võtab üsna läbi. Terve pärastlõuna sellist drilli võtab võhmale. Õhtul paneme nö. 12-inimese telgi püsti ning tudume selles. Üks seeru tudub ka meie telgis ja räägib meile anekdoote, telgi keskel lõõmab ahjus tuli ning olemine on hea. Tuttu lähen ilma magamiskotita - pärast saan aru, et see on viga. Öösel, kui puud otsa saavad ja lõke kustub, hakkab külm. Magamiskotti ei viitsi otsida kotist ning panen selga õhtul pea alla pandud jope. Sellegipoolest on hommikul ärgates natuke jahe - öine uni pole just palju puhata lasknud.
Teisipäev: hommikul kuue aeg stand to'le - leitnandi poolt meile igaühele valitud puu taha positsioonile. Laman seal sambla sees, pilk läbi AK4-a sihiku oma 20 minutit - pimeduses just palju näha pole. Pärast hommikusööki (eelmine õhtu anti meile nö. NATO-pakid) kästakse labidad kaasa võtta ning liigume ligi kolme kilomeetri kaugusele laagripaigast. Ennelõunal tegeleme meditsiiniga - õpime lahinguolukorras haavatud paarilist aitama. Pärastlõunal hakkame kaevikut kaevama. Väike teooriapoole seletus ning labidad hakkavad välkuma. Aega antakse kaks tundi ning meilt oodatakse selle aja jooksul saada püstikaevikut. Ise jõuan kõigest põlvilikaevikuni. Olen saanud koha kahe männi vahel. Väga palju väärtuslikku aega ja energiat läheb puujuurte väljakaevamiseks. Pärast seda käime osad kaevikud läbi, seerud toovad välja nende kaevikute head ja vead ning ajame seejärel augud kinni - selleks ajaks on päike loojunud. Läheme laagripaika tagasi. Olemine on väga väsitav. Ööseks püstitame pibid. Kuna raatsin seekord magamiskoti välja võtta, on uni kvaliteetne ja soe.
Kolmapäev: läheme lasketiiru. Esimese tegevusena saame võimaluse omi gaasimaske proovida. Meile räägitakse pikalt-laialt gaasikambriga seonduvast ohutusest, kontrollitakse gaasimaske nuuskpiiritusega ning seejärel palutakse käed tõsta neil, kes tõesti ei taha gaasikambrisse minna. Ligi kolmandik meist tõstab käe. Mina kavatsen minna.
Pisargaasi pihustav pulk visatakse gaasikambrisse. Adrenaliin on laes. Õnneks gaasimask peab ja ebameeldivusi ei teki. Kahekümne sekundi pärast väljume ning lippame mööda nööri kinni hoides - metsa alla püstitatud "dušinurka". Riided pestakse, võtame need ära ning seejärel hüppame ka ise vooliku alt läbi. Karge dušš piiratud pesemisvõimalustega metsas mõjub värskendavalt. Järgneb laskmine, mille saan endalegi üllatuseks arvestatud. Saja meetri pealt lamades laseme - kahes esimeses voorus saan kummaski kuuest viis lasku silueti pihta. Viimases lähevad kõik täppi. Järgneb põleva nuku kustutamine. Õhtul saame paari peale kompassi, kaardi, viltpliiatsi kätte ning läheme ööorienteeruma. Neli tundi metsa vahel orienteerumist kehva lambiga võtab läbi. Leiame kuuest vahepunktist paarilisega neli. Sel ööl magame telgis. Õhtusöök, relva puhastamine ning siis tuttu. Enne tuttujäämist olen ka tulevalves. Tududa saan sel ööl ligi neli tundi.
Neljapäev: Keerame hommikul püssi otsa kompensaatorid summuti asemel ning laeme kaks salve täis paukpadrunitega. Järgnevad laskmisdrillid tühja salvega ning seejärel täissalvedega. Paukpadrunid teevad mu relvaga midagi, mida teravmoon siiani teha pole suutnud - relv kiilub laadides kinni. Pärast tõrke eemaldamist saan veel mõned lasud lasta...uue tõrkeni. Ja see probleem on paljudel. Kui paljud saavad drilli käigus üle kümne pauklasu teha, siis mina saan neid ainult kolm teha. Õhtul järgneb püsside puhastus. Öösel paarilisega patrullis, kus üks leitnant paneb meid mitu korda proovile meile lähedale hiilides ja meie paroolide küsimiste peale valesid paroole andes. Meie käitumist vaadates antud olukorras on selge, et meist poleks reaalses olukorras patrullidena suuremat kasu. Saime ka õpetussõnu sellesama letnandi käest antud olukorra lahendamiseks. Järgmine kord siis paremini (PS: õhtul patrullis olles on meil paukpadrunitega salved all).
Reede: Tagasitulek laagripaigast. Tee on õnneks lühem kui eelmine laager. Kott kergem ja veetõkkeid läbima ei pea. Kasarmusse jõudes relva puhastus, varustuse hooldus. Metsast võtan kaasa katkised näpuotsad ja 5 tundi und keskeltläbi iga öö. Novembrikuu ööd on karmid ja külmad. Seda magusam on uni kasarmu voodis. Selleks aastaks on metsalaagritega ühelpool
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar