Metsas

Oleme asunud laagripaika mändide ja kaskede vahele. On pime. Selleks, et meid metsas kaugele näha poleks, annab leitnant korralduse taskulambil punast filtrit kasutada. Lisaks taskulambile on mul lebomatt, tekikott, telkmantel ehk pibi, kümme meetrit nööri, taskunuga ja motivatsioon öösel kuivaks jääda. Elu esimese pibi ülespanek läheb üle kivide ja kändude. Lähim puu, mille ümber nööri siduda saan, asub kolme meetri kaugusel - olen saanud halvima positsiooni terve rühma peale. Kuidagiviisi saan pibi püsti. Teise pibi otsa seon maast leitud toika külge. Järgneb õhtusöök, leitnandi üldine jutt meile metsas käitumisest. Kella üheksast on öörahu. Oleme võtnud pibidega ülalt vaadates kolmnurga kuju, igas kolmnurga servas kümme meest. Iga serv moodustab omaette jao, jaovastutajad on demokraatlikult valitud (loe eelmist postitust). Ümber kolmnurga hakkab käima patrull, kaks meest, kolmnurga ühte tippu pannakse nö. kuulipildur, ka kaks meest - kõik see käib vahetustega. Saan esimene öö patrullis olla 03:30-05:00. Minu õnnetuseks asub puu, mille külge pibinöörid pandud sai, väljaspool kolmnurga perimeetrit - mitmed patrullid koperdavad mu nöörile otsa - hommikuks on pibi mul kõhu peal. Õnneks öö jooksul vihma ei tulnud (nagu ka järgnevatel öödel :) vihma, mäletan, tuli ainult neljapäeva ennelõunal - siis ka seenevihmana). Esimesel ööl saavad ka taskulambi patareid tühjaks (müstika siiamaani).
Päevadel on meil tunnid - sõdur õpib ennast seal meikima (kamoflaaž), näidatakse pibi püsti panekuks erinevaid võimalusi, õpime valima võimalikult head tulepositsiooni metsas, õpime hindama silma järgi kaugusi, õpima käemärke jne.
Teisel ööl istutan pibi püstipaneku jaoks ühe puu ümber - lähemale, kui meeter pibist - keegi rohkem pibinöörile otsa ei koperda. Kõik töö käib käsikaudu ja pimedas - kui midagi ära kaob, lasen kaasvõitlejatel tuld näidata oma asukohta. Käsikaudu on aga jube keeruline seda kõike teha ning mul võtab pibi ülespanek konkurentsitult kauem kui teistel. Teisel ööl ma patrulli minema ei pea - saan rahulikult magada.
Kolmapäev läheme laskma. Kui eelmine nädal lasime lamades laskeasendist ja kolmekümnelt meetrilt, siis seekord laseme püstiasendist (50 m.), põlvili asendist (100 m.) ja lamades laskeasendist (200 m.). Märklaud on 2x2 meetrit. Märklaual on inimese siluett, kuhu peame pihta saama. Sihikute paikapanemiseks teeme mõned proovilasud. Siis algab laskmine, mille peale tuleb SBK lõpus ka eksam - kaheksa lasku igast laskeasendist, vähemalt kuus peab minema silueti pihta. Lähemalt saan üsna hästi antud tingimuse täidetud, kahesajalt meetrilt saan aga ainult neli lasku siluetile pihta. Lamades laseme kruusasel pinnal (eelmisel nädalal võtsime lebomatid kaasa ning lasime nende pealt). Tunnen iga relva tagasitõukega, kuidas kruusakivid mu küünarnukkidesse ennast söövad. Põlvili asendist teen esimesel lasul vea - ei kalluta ennast piisavalt ette ning käin seetõttu peaaegu ümber - jään siiski püsti. Parandan oma positsiooni - toon vasaku jala ning keharaskuse rohkem ettepoole - kõik toimib. Püsti laskmine meeldib kõige rohkem - vb. selle pärast, et saan sealt kõige rohkem tabamusi - kaheksast seitse. Üldine probleem on aga kiivriga - too kipub sihtides silme ette vajuma. Enne järgmist laskmist tulev kolmapäev sätin need miljon kiivri sees olevat rihma enda pea järgi ära - sättimist on palju.
Neljapäeva õhtul algab öörahu. Sätin koos kaaslasega ennast kuulipilduri positsioonile. Saan vaevalt kümme minutit jälgida oma positsiooni, kui üks leitnant annab nö. vaikse häire - patrull ajab kiiresti ja vaikselt kõik rühmakaaslased üles ning koguneme kõik kolmnurga keskpunkti. Nii mitmedki jõuavad kogunemispunkti soojas aluspesus, et siis seal püksid jalga tõmmata. Meile antakse ülesandeks viia kolm - pakuks, et kahekümnekilost - veekanistrit kolme kilomeetri kaugusele. Peame seda võimalikult kiiresti tegema. Toome kolme kaasvõitleja lebomatid (kuus inimest kannavad matti - vahetustega), asetame kanistrid sinna ning hakkame kiiresti liikuma. Tee peal korraldab leitnant meile igasuguseid häireid - kui ta ütleb "Seis!", peame tee äärde võtma põlvili ning vaikselt ümbruskonda läbi sihiku jälgima. Kui öeldakse "miinipilduja häire!" - leiame tee äärest esimese ettejuhtuva augu, viskame sinna pikali, käsi kuklal (kohal, kus kiiver lõpeb), jalad koos ning nuusutame sammalt. "õhuhäire!" tähendab, et jookseme metsa sisse vähemalt kakskümmend meetrit ning otsime varjualuse puu, liivahunniku vms. näol. "Gaas! Gaas! Gaas!"-i meile ei tehta, meil pole seekord gaasimaski kaasas. Sihtpunktis võtab auto kanistrid peale ning sõidab minema. Järgneb tagasikõndimine eesolija kiivrite küljes olevate "kassisilmade" järgi. Laagrisse jõuame rohkem kui kaks tundi pärast häire algust higist läbimärjana. Vahetan riided, tõmban strateegilised kehaosad beebilappidega üle ning lähen pibi alla tekikotti magama. Kogu see aeg on AK4 mu külje all - kehtib reegel: kui kedagi nähakse oma relvast rohkem kui meetri kaugusel, peab ta pikali viskama ning oma relva juurde roomama.
Hommikul kell kuus on ärkamine, viisteist minutit relvaga positsioonil olemine (nimetatakse "stand to"-ks), pibi kokkupanek, hommikusöök - rutiinne hommik. Ainus erinevus eelnevatest hommikutest - täna jätame oma laagripaiga. Liikuma hakkame pool kaheksa - õlgadel rohkem kui 20 kilo eest erinevat varustust. Tagasitee on rohkem kui 9 km. pikk. Üsna varsti löövad õlad tuld ja tahavad otsast ära kukkuda. Liigume vahepeatustega. Rännaku kulminatsiooniks kujuneb veetakistus umbes km. enne lõppu - vaja on läbida kraav laiusega kümme meetrit, sügavusega keskel rinnuni. Läheme järjest. Asun rivi keskel. Eespoolt kuuldub karjeid "külm!" :D Võtan relva pea kohale, tõmban kopsud õhku täis ning lähen. Minu läbimise ajaks on kraav sopamülkaks muutunud - keskel kaotan tasakaalu ning käin, püssitoru ees, sopamülkasse. Tõusen püsti ning suman edasi. Kui terve rühm on kraavi läbinud, loendatakse meid üle ning läheme edasi. Pataljoni jõudes on mu õlad ja ma ise täiesti läbi. Kui oleme kasarmu ette jõudnud ja minu ees olevad kaasvõitlejad on seisma jäänud, ei suuda mina koheselt seisma jääma ning põrutan eesolijale otsa. Minu ees olevad kaasvõitlejad kukuvad järjest - doominoefekt lõpeb kolmanda kaasvõitlejaga. Väga raske on. Järgneb varustuse ja relvade hooldus. Pesta ja kuivatada on palju. Relvasummuti on kergelt roostes. Nühin rooste maha, panen värske õli peale, puhastan muud relva osad. Aega antakse minu jaoks vähe. Salvedelt jõuan ainult suurema jama pealt tõmmata - kujutan ette, et neisse jäi palju muda ja liiva. Isiklik hügieen, õhtul saame sauna. Öösel on uni magus - voodi pole varem nii soe ja mugav tundunud :P
Jõuan enne uinumist positiivseid mõtteid mõelda - pühapäeval käisid vennad, isa ja tüdruk külastuspäeval. Aitäh teile! :)