Viis minutit on Kaitseväes pikk aeg. Baaskursuse ajal lõppes hommikujooks ja -võimlemine enamasti 6:25. Järgneb kasarmusseminek, dressid kappi, hügieenivorm selga ja pesuruumi minek. Habe-vunts maha ajada, mille jaoks läheb max 5 minutit (tsiviilis, enne kaitseväge arvestasin vähemalt kümne minutiga sellele tegevusele - nii et kiirust on juurde tulnud). Lasen kuklajoone kaasajateenijal žiletiga korrektselt ära ajada ning teen seda ka temal, hammaste pesu, kapis olevate dresside korrektselt kokku voltimine, vormi selgapanek ja kui olen saapapaelad kinni sidunud, kõlab tavaliselt hommikusöögivile - kell on 6:45. Selle kõige juures tuleb arvestada asjaoluga, et uste, dušinurkade ja kraanikausside juurde tekivad järjekorrad. Tihtipeale on ühe kraanikausi juures kolm ajateenijat tegutsemas. Nii palju aega oli meil SBK ajal selle kõige jaoks. Kui nüüd teeme viimased hommikuvõimlemisliigutused 6:20 ning aega hügieeni jaoks on viis minutit rohkem, tundub see aeg ilmatuma pikk. Saan hügieeni rahulikult ära teha, ei pea enam kiirustama, nagu SBK ajal seda tegin. Ning aega jääb nii palju ülegi, et jõuan nüüd voodi alumise linagi paika panna, mõnikord harva ka voodi tervenisti tehtud. Olgu siis nii palju lisatud, et voodi peab olema tehtud hommikuseks ülevaatuseks, mis on kell 7:45. Enamasti saangi voodi tehtud pärast hommikusööki. Kui jõuan nüüd enne valmis, on muidugi veelgi parem. Ehk - mõni minut on väga pikk aeg ja sellesama mõne minuti jooksul jõuab endalegi ootamatult palju ära teha. Kui vaid tahtmist on.

Nüüd aga Kaitseväe-elust viimase kahe nädala jooksul. Enamasti on nüüd päevad kõik ühesuguse plaani järgi - pärast hommikust ülevaatust võtame relvad välja, paneme taktikavormi selga paraadvormi asemel, muumid (talvine maskeerimisülikond) peale ning juba kella üheksaks liigume autokastis metsa poole. Metsas teeme erinevaid harjutusi, drille. Söösta-katale ja erinevatele liikumisviisidele on lisandunud vaatluspost, vritsus ja tiibamine drillide hulka. Jooksmist on palju. Kella ühe paiku on söömine katelokidest, pärast seda harjutused jätkuvad. Kella nelja paiku enamasti lõpetame. Jõudnuna tagasi kasarmusse kehtib tegevuse järjekord: jao varustuse hooldus, enda relv puhtaks, enda varustuse hooldus ning viimasena alles enda duši alla minek. Veebli sõnade järgi peaksime kõige sellega hakkama saama neljakümne viie minutiga. Mina nii kiiresti ei jõua. Ainuüksi relva piisavalt puhtaks saamine - nii et veeblile ka meeldiks - võtab vähemalt 45 minutit. Seejärel õhtusöök, vaba aeg, õhtune loendus, õhtune koristus, hügieen ja tuttu minek - päeva kergem osa.

Erandiks on reeded. Siis on muud tegevused, metsas ei käi ning ühe tegevusena on ette nähtud ka relvade pikem hooldus - kaks tundi. Siis tõmbame ka salved seest ja väljast piinlikult puhtaks, rääkimata relvades. Reede lõpeb nende jaoks, kes pole nädala jooksul pahandusega hakkama saanud, linnaloale minekuga pärast lõunasööki ja koristust ;)

Eelmine nädal oli ka sellisem vabam teisipäev - käisime Otepääl laskesuusatamise etappi turvamas. Ega me tegelikult midagi erilist teinudki - kontrollisime mööduvate isikute kaelakaarte - et kas neil on ikka luba antud alasse minna. Üldiselt oli aga tore päev. Sai Kaitseväe rutiinist vabaks üheks päevaks ning erinevate inimestega suhelda.

Selle nädala neljapäeval läks aga huvitavaks. Tegime esmakordselt lahinguolukorda päris kuulidega. Siiamaani olime teinud drille kas kuivalt - ilma padruniteta, või siis paukpadrunitega. Asjad räägiti kõrgemate ülemate poolt mitu korda üle ning enne päris harjutusele minekut mängisime nö. kuivalt, ilma moonata ka drilli läbi. Esialgu oli väike ärevus sees, aga harjutuse lõpus võisin tõdeda - enda pooljao poistega võiks vabalt sarnaseid harjutusi veel ja veel teha. Adrenaliini oli veres palju.

See aasta pole sanitarid veel metsas ühtegi ööd veetnud. Tulev nädal saab ka see tegu ära tehtud. Läheme esmaspäev terve rühmaga metsa ning tuleme neljapäeval tagasi. Laagri kestel toimub ka jaohindamine - tublimatele meist lubati vabariigi aastapäevaks kaprali auastet :)

Ja lõpetuseks - lugu ühelt õhtuselt loenduselt. Näevad loendused siis sellised välja - käib korruse peal vile hüüdega "Õhtune loendus!" ning viie minuti pärast oleme kompanii ees rivis (kõik, va. need, kel on kasarmurežiim või voodirežiim määratud või kes on väljaloal). Seejärel nimetab kompanii korrapidaja kõik nimed ükshaaval läbi. Kes kuuleb oma nime, ütleb selge ja kõva häälega "Mina". Seejärel liigume riviplatsile, kuhu liiguvad ka kõik teised kompaniid. Riviplatsile tuleb ka pataljoni korrapidaja, kes on inimene kaadrist (kompaniide korrapidaja on inimene meie, ajateenijate seast. Enamasti kas seersant või kapral). Riviplatsil teeb iga kompanii korrapidaja ettekande pataljoni korrapidajale kohalolekust. Seejärel laulame hümni ning liigume tagasi kasarmu ette. Ja nii igal pataljonis viibitud õhtul. Ühel õhtusel rivistusel tuli jälle kompanii korrapidaja, et meid üle loendada ning ütles enne loendama asumist, et esimese rühma magalas on midagi korrast ära ning et see puudus oleks vaja kohe likvideerida. Kaks poissi esimese rühma rivist panid punuma ning kuna oli libe aeg, siis üks neist kukkus napilt enne treppi, tõusis püsti, pühkis rinnaesise puhtaks ning jooksis edasi. Rivist kõlasid hüüded "auts" ja "ten points". Minu tagant lisas üks: "Juba vanarahvas teadis öelda - tark ei torma" - mis võtab minu jaoks üsna hästi kokku antud olukorra :) Edasi jõudsime riviplatsile. Tol õhtul oli pataljoni korrapidajaks naine - leitnant meie kompaniist. Ta tuli rivi ette ning ütles "Pataljon, tervist!", millele suurem osa vastasid "Tervist, härra leitnant". Hetk hiljem oli riviplats täis sõdureid, kellel oli mõnevõrra piinlik olla. See kõik tuli kuidagi liiga automaatselt. Õnneks oskas too naisterahvas seda kõike naljaga võtta. Ehk on mõne aasta pärast Kaitseväes rohkem naisi ning "Tervist, proua leitnant!" ei olegi nii harjumatu ütlus :)