Selle aasta teine metsalaager toimus pinnasel, millelt pole raske leida kivi, millega saab lõket toita. Ehk Ida-Virumaal ja kaevanduse lähedal. Huvitav oligi see, et kui laagrist ühele poole jäid meie erinevate harjutuste laskesektorid, siis teisel pool käis 24/7 Eesti majanduse sisekoguprodukti kasvatamine - veokid sõitsid, ekskavaatorid mürisesid.
Alustan aga nädala algusest. Esmaspäeval astusime pataljoni territooriumil bussi, et neli tundi hiljem sihtkohas maha astuda. Koht valitud, telk püsti, muud ettevalmistused tehtud - jäime uusi korraldusi ootama. Vahepeal vallutasime lähedaloleva künka suure seltskonnaga. Küngas oli piirkonnas silmapaistvalt kõrge ning üsna järsk. Sinna ilma kiivrita ronimine oleks hullumeelsus. Õhtu oli suhteliselt vaba. Selle aja jooksul meisterdasime telgi ümber kaks lauda, kolm istumispinki, ühe relvahoidja. Veebel kiitis õhtul telgist taskulambiga mööda kõndides: "Moodsat arhitektuuri ka siin näha. Tublid olete, poisid!".
Teisipäev ja ühtlasi vabariigi aastapäev. Päeva esimene pool harjutame varitsusvastast tegevust. Paneme terava rauda. Jagu sõidab DAFis. Järsku rünnatakse meie autot. Jookseme kõik välja. Sekundite pärast on kokkulepitud positsioonid sisse võetud ning oleme valmis vaenlasele säru andma. Legendi järgi on nüüdseks meie masin hävitatud. Laskmise ajal vaatan korraks kõrvale ning näen, kuidas relva kestaheiteavast väljuvad hülsid potsatavad vastu kaasvõitleja kiivrit. Jaoülem annab käsu rullida paremale - eemaldume konfliktipiirkonnast. Kui oleme ohutusse kaugusse rullinud, võtame ringkaitse sisse. Saame rühmaülemalt käsu liikumist jätkata jalgsi. Harjutus jätkub mõne aja pärast uue varitsusega meie vastu. Laseme, rullime minema. Harjutuse lõpp. Harjutuse ajal kasutatakse tõusvaid-langevaid sihtmärke. Hindajad toovad puudustena välja selle, et kui me mingeid sihtmärke märkasime ja lasime, siis jäid teised, mitte nii nähtaval olevad sihtmärgid meie tähelepanuta.
Õhtu poole läheme öölaskmist tegema. Kuulipildujad saavad endale kasutada nö. trasserid (ingliskeelsest sõnast trace - jälitama) - kuulid, mille otsad on värvitud ja mis jätavad endast lennutrajektoori maha. Nendega osutatakse vastaseid. Vastased on nõrga valgusega varustatud sihtmärgid, kutsutakse Hardydeks - pimedas neid hästi ei näe. Aeg-ajalt kasutatakse ala valgustamiseks valgusrakette. Trasserid pakuvad kaunist ja lummavat vaatepilti - tsiviilis sellist kogemust naljalt ei saa. Saame ka kapteni käest kiita, et meie lasud tabasid muljetavaldavalt hästi sihtmärke.
Kolmapäeva esimene pool tegime pikema söösta-kata rünnaku jaoga - terav rauas. Maastikku katsid mõned kahe-kolme meetrised männid. Nii kaugele, kui näha oli. Ja näha oli kaugele. Vastaste gruppe oli meile ette antud kolm ja rünnaku enda pikkus oli julgelt rohkem kui pool kilomeetrit. Jao hinnanguks antakse neli miinus. Enda tegevuse kohta - oleksin saanud paremini. Päeva teine pool möödub kaasvõitlejaga postil olles. Autode kinnipidamine, nendest teatamine raadio teel juhtkonnale ning seejärel autode läbilubamine. Ühtegi eksind matkajat ega jahimeest õnneks sinnakanti ei satu ning seetõttu on õhtu rahulik. Teeme lõket tee ääres, räägime elu-olust. Mõnus õhtu.
Neljapäeval läheme granaati viskama. Alustuseks saab igaüks loopida kaks õppegranaati, mis teevad kerge sussu. Seejärel loobime midagi karmimat - m67-t. Algul muidugi palutakse tõsta käed neil, kes ei soovi visata. Ühtegi kätt ei tõuse. Kui esimene granaat on paugu ära teinud, on nii mõnelgi suu lahti - mis asi see oli? Pauk on kõva ja kerge lööklaine läbib keha. Lähen ise joonele teisena, teen kõik ettevalmistused ära - üsna kõhe on sellist asja käes hoida. Mitte hirmutav vaid kõhe. Siiski on tegu üsna ohutu lõhkekehaga. Lisan granaati detonaatori. Seejärel panen tolle kokku, eemaldan splindi, lükkan nupu üles. Ja ka siis võiksin toda granaati veel rahulikult tund aega käes hoida ilma, et midagi juhtuks - seda ma aga ei tee. Viskan granaadi umbes kolmekümne meetri kaugusel olevate sihtmärkide suunas. Viskamise ajal eemaldub granaadi küljest link, mida ma siiamaani peoga kinni olen hoidnud. Granaadi sütikmehhanism alustas tööd. Saan veel vaadata ära koha, kuhu granaat kukub. Seejärel varjun varje taha. Viie sekundi pärast käib pauk. Eemal teevad poisid lõket - põletavad oksaraagu ja maapinnal ohtrasti leiduvat põlevkivi. Liitun nendega.
Järgmine harjutus on söösta-kata harjutus teravaga. Maastik oli ekstreemne - Palju künkaid, mis on moodustunud põlevkivilademetest - väga raskesti läbitav. Hoolimata sellest, et leitnant manitses meid ettevaatlikkusele, kiirustan ühe sellise künka peal ning tulemusena veeren sealt künkast alla - oma kolm meetrit. Õnneks on sõduril peas kiiver, seljas killuvest, põlvedel põlvekaitsmed ja midagi hullu ei juhtu. Küünarnukk saab mõne sinika. Katsun elutähtsad kohad üle ning saan aru, et olen endiselt lahinguvõimeline. Jooksen edasi. Laskmise ajal kipuvad prillid uduseks minema. Puhastan neid mitu korda harjutuse jooksul. Vanarahva tarkus rääkivat, et prillide uduseks muutumise vastu aitavat klaaside katmine Fairyga enne harjutust - proovin järgmine kord järgi. Laskeharjutus lõpeb, leitnant kiidab meie jao tegevust. Eriti saab kiita kuulipildur, kes iseseisvalt eemaldab harjutuse jooksul tõrke oma relvalt. Kuldsed käed - peab tõdema, et meil on väärt kuulipildur. Selle harjutusega on ka laskelaager meie jaoks läbi. Bussiga liigume tagasi pataljoni, kus toimub rutiin - jao varustuse hooldus, relvade hooldus, isikliku varustuse hooldus, enda hooldus.
laupäev, 28. veebruar 2015
pühapäev, 22. veebruar 2015
Juhtumisi
Mittesuitsetamise leping - Kaitseväes on enamasti asjad korraldatud piinliku täpsusega - ehk, peab valitsema kord. Igas magalas on seinal stend, mille peale paigutatakse erinevat infot. Ka info sellel stendil peab olema vastavalt stendiplaanile - iga leht oma õiges kohas. Vastasel juhul võidakse sellele märkus teha, kes on parajasti magala korrapidaja. Ka ei tohi stendil mingit iseloomingut ega sodi olla - kõik paberid ainult ja ainult kõrgemalt poolt (Tunniplaanid, sisekorraeeskiri jne.). Jaanuaris tegid viis suitsetajat meie rühmast omavahel lepingu, et kuni 29 maini nad suitsu ei tee - lepingule panid nad ka allkirjad jne. See, kes lepingut rikub, teeb igale allesjäänud "mittesuitsetajale" välja kasti õlut ajateenistuse lõpus. Olgu siis lisatud, et mittesuitsetamine kehtib pataljonis sees - linnaloal olles võivad asjaosalised ennast kasvõi siniseks tõmmata. Üks "langenu" on ka juba praeguseks tekkinud. Olgu ka veel mainitud, et leping on ausalt-öeldes kehvasti koostatud, kuna lepingu rikkuja lubas allesjäänutele kasti mittealkohoolset õlut (leping ei täpsustanud, missugune see õlu olema peab). Ühesõnaga - see leping ilutseb siiamaani rühma magala stendil - teiste paberite all. Et kaader seda üles ei leiaks. Nende jaoks ilmselt sodi, meie rühma jaoks tähtis leping :P
Telefoni väljapäästmine - Meil on telefoni laadimiseks argipäeviti kindlad kellaajad paika määratud - vahemikus 17:00-8:00. Kaks tingimust on telefoni laadimiseks veel - telefon peab olema väljalülitatud ja keegi peab laadimise ajal magalas olema. Ühe kaasvõitleja telefon võeti ära, kuna see laadis valel ajal. Telefoni väljalunastamise hind oli rammus - 1500 kätekõverdust. Seepeale käis ta läbi kõik korruse peal olevad magalad, et leida endale abilisi pumpade tegemisel. Ühe magalakaaslase ütluse peale "Davai, poisid! Ehk läheb kunagi ka meil sarnast abi vaja" - tuli suurem osa meie rühmast tolle telefoni väljalunastaja taha. Kokku sai meid korruse peale 35 inimest. Kiire arvutus kalkulaatoriga korrapidaja poolt näitas, et iga mees peab 43 pumpa tegema. Nii me siis pumpasime korraga. Telefoni väljalunastaja ütles numbri ja kõik koos tegime pumba. Meie saime füüsilise vormi natukene paremaks...ja väljalunastaja sai oma telefoni kätte ;)
Hakuna Matata - Oma relva puhastamine on iga kaitseväelase kohus. Teeme seda iga kord, kui relvad relvaaidast välja võtame. Võtame relva lahti, puhastame kõik osad ära, paneme kokku. Enne relva tagasi aita panemist teeme relva töökorrasoleku kontrolli. Lihtne tegevus, mille käigus laeme ka relva tühjaks. Ehk: kui kaitseriiv relvalt maha võtta ning päästikule vajutada, siis klõpsu sealt ei tule. Pärast ühte sarnast relvapuhastust proovis kompanii korrapidaja relvaaidas kõik relvad läbi. Mõned relvad tegid ka plõksu. Nende relvade omanikud said au kuuluda tolle korrapidaja poolt loodud eriüksusesse. Ehk: kuuldes korruse pealt vilet hüüdega "Hakuna Matata", pidid nad minutiga toimkonna laua juures olema ning mõne lihtsama probleemi lahendama. Enamasti on vaja kas mõni wc puhtaks küürida või mõni ummistus kraanikausist eemaldada. Miski pole aga igavene - Hakuna Matata määratakse kaheks-kolmeks päevaks ning praegu ägab antud eriüksus inimeste puuduse käes :)
Mõned tsitaadid:
Kapten: "Mõnikord kipub sõdur ajateenistuse lõpus lodevaks ja laisaks muutuma. Kui keegi toob rivis halvastikäitumise põhjuseks selle, et aga mul on ju ainult kaks päeva reservini jäänud. Siis astun mina talle juurde, vaatan talle otsa ja küsin: aga kust sa tead, et sul on reservini jäänud kaks päeva? Pingutada tuleb lõpuni."
Leitnant: "Me ei ole mingid Papa Uniform Sierra Sierra Yankee'd. Me oleme Charlie Kompanii."
Veebel: "Kaitsepositsioonil olles tuleks valida sobiv tulealustusjoon. Teie laskmistulemusi arvestades võiks see olla maksimaalselt 200 meetrit. Teiselt poolt: alustada lahingut vastase motolaskurjalaväejao vastu viiekümnelt meetrilt on vastase soomuki juppideks varastamine" (vihje sellele, et tulealustusjoon võiks jääda vahemikku 100-200 meetrit)
Leitnant rivi ees: "Mis päev täna on?"
Ajateenija: "25 november."
Leitnant: "Vale!"
Teine ajateenija: "Kadripäev."
Leitnant: "Õigee! Täna läheme laskma."
Telefoni väljapäästmine - Meil on telefoni laadimiseks argipäeviti kindlad kellaajad paika määratud - vahemikus 17:00-8:00. Kaks tingimust on telefoni laadimiseks veel - telefon peab olema väljalülitatud ja keegi peab laadimise ajal magalas olema. Ühe kaasvõitleja telefon võeti ära, kuna see laadis valel ajal. Telefoni väljalunastamise hind oli rammus - 1500 kätekõverdust. Seepeale käis ta läbi kõik korruse peal olevad magalad, et leida endale abilisi pumpade tegemisel. Ühe magalakaaslase ütluse peale "Davai, poisid! Ehk läheb kunagi ka meil sarnast abi vaja" - tuli suurem osa meie rühmast tolle telefoni väljalunastaja taha. Kokku sai meid korruse peale 35 inimest. Kiire arvutus kalkulaatoriga korrapidaja poolt näitas, et iga mees peab 43 pumpa tegema. Nii me siis pumpasime korraga. Telefoni väljalunastaja ütles numbri ja kõik koos tegime pumba. Meie saime füüsilise vormi natukene paremaks...ja väljalunastaja sai oma telefoni kätte ;)
Hakuna Matata - Oma relva puhastamine on iga kaitseväelase kohus. Teeme seda iga kord, kui relvad relvaaidast välja võtame. Võtame relva lahti, puhastame kõik osad ära, paneme kokku. Enne relva tagasi aita panemist teeme relva töökorrasoleku kontrolli. Lihtne tegevus, mille käigus laeme ka relva tühjaks. Ehk: kui kaitseriiv relvalt maha võtta ning päästikule vajutada, siis klõpsu sealt ei tule. Pärast ühte sarnast relvapuhastust proovis kompanii korrapidaja relvaaidas kõik relvad läbi. Mõned relvad tegid ka plõksu. Nende relvade omanikud said au kuuluda tolle korrapidaja poolt loodud eriüksusesse. Ehk: kuuldes korruse pealt vilet hüüdega "Hakuna Matata", pidid nad minutiga toimkonna laua juures olema ning mõne lihtsama probleemi lahendama. Enamasti on vaja kas mõni wc puhtaks küürida või mõni ummistus kraanikausist eemaldada. Miski pole aga igavene - Hakuna Matata määratakse kaheks-kolmeks päevaks ning praegu ägab antud eriüksus inimeste puuduse käes :)
Mõned tsitaadid:
Kapten: "Mõnikord kipub sõdur ajateenistuse lõpus lodevaks ja laisaks muutuma. Kui keegi toob rivis halvastikäitumise põhjuseks selle, et aga mul on ju ainult kaks päeva reservini jäänud. Siis astun mina talle juurde, vaatan talle otsa ja küsin: aga kust sa tead, et sul on reservini jäänud kaks päeva? Pingutada tuleb lõpuni."
Leitnant: "Me ei ole mingid Papa Uniform Sierra Sierra Yankee'd. Me oleme Charlie Kompanii."
Veebel: "Kaitsepositsioonil olles tuleks valida sobiv tulealustusjoon. Teie laskmistulemusi arvestades võiks see olla maksimaalselt 200 meetrit. Teiselt poolt: alustada lahingut vastase motolaskurjalaväejao vastu viiekümnelt meetrilt on vastase soomuki juppideks varastamine" (vihje sellele, et tulealustusjoon võiks jääda vahemikku 100-200 meetrit)
Leitnant rivi ees: "Mis päev täna on?"
Ajateenija: "25 november."
Leitnant: "Vale!"
Teine ajateenija: "Kadripäev."
Leitnant: "Õigee! Täna läheme laskma."
pühapäev, 15. veebruar 2015
1. metsalaager 2015
Märg, külm, pime, väsitav - need märksõnad iseloomustavad selle aasta esimest metsalaagrit. Algas kõik nagu iga esmaspäev on alanud - hommikujooks, hommikune hügieen, hommikusöök, hommikune pataljoni rivistus. Rivistusel tundis pataljoniülem pahameelt kahe pühapäeval pataljoni rohkem kui kahepromillises joobes saabunud sõduri pärast ning mainis, et karistus sellise teo eest saab olema karm - ilmselt mõnepäevane karts (üks neist ka meie kompaniist - seetõttu oli küsimärgi all ka linnaloale pääs nädalavahetusel meie kompanii ajateenijatel). Pärast rivistust veel viimased ettevalmistused laagrisse minekuks ja tuld (koti pakkisin ära pühapäeva õhtul).
Esmaspäev: saabusime laagripaika. Esimese asjana laagri püstitamine. Telgid läksid püsti, kamovõrgud peale. Samamoodi maskeeriti ka DAFid ära, millega kohale tulime. WCde ehitamine, ringkaitse positsioonide paikapanemine laagri ümber. Ning pärast lõunasööki läksime harjutusi tegema. Olime sattunud Tabina piirkonda, mida iseloomustab künklik maastik ning Eesti kohta küllaltki suured kõrguste vahed. Päeval erinevad harjutused, õhtul orienteerumine. Ööseks oli jalgades piimhapet omajagu. Olin ka esimese vahetuse postil. Kaaslane laenas mult relva, pani paukpadrunitega salve alla ning vinnastas relva ära. Posti ajal midagi huvitavat ei juhtunud, varsti andsime posti üle järgmistele. Üle sai antud ka salv, kus paukpadrunid sees. Kaaslase küsimuse peale, kas mul on relv tühjaks laetud, võtsin relval kaitseriivi maha, panin relva õlga, sihtisin 45 kraadi üles ning vajutasin päästikule. PAUK! Olin unustanud, et kaaslane relva vinnastas (padrun oli pärast seda rauas) ning ei teinud seetõttu korrektselt relva tühjakslaadimist. Tagajärg: kogu kompaniile tähendas see häiret ning kõik pidid soojast telgist ringkaitsesse jooksma (ahjuvalve jäi vaid telki). Tegu, millesarnast ei tohi enam kunagi korduda :S
Teisipäev: Eelmine päev rääkis kaasajateenija humoorika loo. Ühes metsalaagris oli juhtkonna telki määratud kütma ajateenijad. Üks ajateenija lasi aga lõkkel ahjus ära kustuda ning telgis oleval kaadril hakkas jahe. Tagajärg: juhtkond andis häiret ning käskis kogu laagri kaks meetrit lõuna poole kolida - kõik telgid koos kamovõrkudega võeti keset ööd üles...et need kaks meetrit lõuna pool jälle üles panna. Põhjendus: lõunas on ju soe.
Meie laagris oleks aga esmaspäeval vastu teisipäeva võinud midagi hoopis tõsisemat juhtuda. Ühes telgis jäi ahjuvalve magama ning keegi olevat ärganud kummihaisu peale. Nähes ahju ääres kärssavaid kummikuid, oli ta need kiiruga eemale tõmmanud ning seetõttu oma käed kergelt ära põletanud. Telgis olevat olnud mõningal määral vingu. Järgmisel ööl pidi too ahjuvalve iga poole tunni tagant kontrollima laagri keskele ahju sisse pandud küünalt ja olukorrast juhtkonna telgile ettekande tegema. Kuna sarnaste hooletuste tõttu on Kaitseväe ajaloos ka telke maha põlenud, alustati distsiplinaarmenetlust tolle ajateenija suhtes.
Teisipäev ise oli sarnane esmaspäevale. Ainult et õhtul lasti meil seekord vabamalt olla. Pärast õhtusööki enam kohustusi peale ahjuvalveks olemise polnud. Sula oli muutnud lume märjaks ning kuna sõdur peab harjutuste ajal enamasti pikali-põlvili asendit kasutama, olid riided kõik läbimärjad. Väga omapärane vaatepilt on näha õhtul ahjutule valgel "auravate" riietega inimesi. Ühtlasi jäi ka too öö viimaseks, kui sai enam-vähem korralikult ennast välja puhata.
Kolmapäev: toimusid esimesed jaohindamised - rünnak ja kiirkaitse. Nägi siis kõik see välja nii: meil olid kõik kuus salve paukpadruneid täis, harjutust mängisime läbi nagu oleks tegu reaalse olukorraga. Ning meile hindajaks valitud veebel kõndis meil järel ning kribas erinevaid puudujääke meie tegevusest üles. Hinnang tolle päeva tegevuse kohta oli hävitav - jaole üldiselt andis veebel hindeks rahuldav miinus. Toodi välja ka vead, mida tegime. Mõtlemisainet kui palju.
Öösel tehti häiret. Üks kaasajateenija sai hakkama sarnasega, millega mina esmaspäeva öösel ning nii pidime kõik ringkaitsesse jooksma. Pärast häire lõppu oli oma viis minutit vaikust, sain telki ahju äärde maha istuda ning siis tuli uus häire - seekord leitnandi poolt. Vandusin, võtsin ööseks jala otsa tõmmatud kuivad sokid jälle jalast, panin märjad asemele ning positsioonile. Ja nii anti mõne aja pärast ka kolmas häire pärast telkijõudmist. Tegu oli ka viimase häirega tol õhtul. Õnneks. Tagasi telki, märjad sokid ja saapad ahju äärde, kuivad sokid jalga ja tekikoti sisse. Kuigi und oli tol ööl vähe, oli ta kvaliteetne.
Neljapäev: päeval jaohindamised - varitsus ja vaatluspost. Olime teinud järeldused eelmisest päevast ning mõlema harjutuse hindajad jäid seekord rahule meie tegevusega. Õhtul algas rännak. Teatavasti peab iga jalaväelane oma varustust jõudma ise kanda. Ligi 30 kg. varustust selga, relv kätte ning kell kuus õhtul alustasime liikumist Vastseliina linnuse poole. Linnulennult ~10 km. ent juhtkonna poolt anti meile tingimus: suuri teid kasutada ei tohi rändamiseks. Need, kes ikkagi keelust üle astusid, need avastasid, et leitnandid nö. patrullisid suuri teid autodega ning vahelejääjatele jagati heldelt miine (selliseid viiekiloseid kivikamakaid, mille peab vahelejäänud jagu endaga lõpp-punkti viima). Rännak oli ränkraske minu jaoks. Minemiseks kasutasime väikseid teid; põlde, kus lumi oli kohati põlvini ning kohalikke künkaid, orge, mida paistis piirkonnas omajagu olevat. Vähemalt kolm korda eksisime pööramiskohaga - sealt tuli lisakilomeetreid. Kokku, pakuks, tuli läbitud kilomeetreid tolle rännaku peale 15-20. Kui esialgu planeeriti, et suurem osa jagusid võiks üheteistkümneks olla sihtpunktis, siis reaalsus oli see, et nt. meie jagu jõudis sinna südaööl. Ja me olime koos veel kahe jaoga alles esimesed sihtpunkti jõudjad. Viimane kilomeeter, näha pimeduses kauguses autotulesid - sõnukirjeldamatult hea tunne. Küllaltki palju oli loobumise mõtteid rännaku jooksul. Viimased viis kilomeetrit vähemalt tulid puhtalt tahtejõu pealt. Ei olnud seal enam füüsilist jõudu suurt taga. Ainult ja ainult tahtejõud. Minu jaoks nihutati tol õhtul inimvõimete piire.
Tagasi pataljonis, kiire varustuse hooldus (=varustus kuivatuskappi), saun, pesu ning kahest öösel keerasin ennast linade vahele. Järgmine hommik oli kell kuus äratus, õnneks hommikust võimlemist meie kompaniile ei toimunud. Hommikused tegevused, relva ja varustuse hooldus enne lõunat ning teadasaamine, et saame siiski linnaloale. Kuhu läksin valusate õlgade, ent siiski rõõmsa meelega - oli kätte jõudnud ju valentinipäeva nädalavahetus :)
Esmaspäev: saabusime laagripaika. Esimese asjana laagri püstitamine. Telgid läksid püsti, kamovõrgud peale. Samamoodi maskeeriti ka DAFid ära, millega kohale tulime. WCde ehitamine, ringkaitse positsioonide paikapanemine laagri ümber. Ning pärast lõunasööki läksime harjutusi tegema. Olime sattunud Tabina piirkonda, mida iseloomustab künklik maastik ning Eesti kohta küllaltki suured kõrguste vahed. Päeval erinevad harjutused, õhtul orienteerumine. Ööseks oli jalgades piimhapet omajagu. Olin ka esimese vahetuse postil. Kaaslane laenas mult relva, pani paukpadrunitega salve alla ning vinnastas relva ära. Posti ajal midagi huvitavat ei juhtunud, varsti andsime posti üle järgmistele. Üle sai antud ka salv, kus paukpadrunid sees. Kaaslase küsimuse peale, kas mul on relv tühjaks laetud, võtsin relval kaitseriivi maha, panin relva õlga, sihtisin 45 kraadi üles ning vajutasin päästikule. PAUK! Olin unustanud, et kaaslane relva vinnastas (padrun oli pärast seda rauas) ning ei teinud seetõttu korrektselt relva tühjakslaadimist. Tagajärg: kogu kompaniile tähendas see häiret ning kõik pidid soojast telgist ringkaitsesse jooksma (ahjuvalve jäi vaid telki). Tegu, millesarnast ei tohi enam kunagi korduda :S
Teisipäev: Eelmine päev rääkis kaasajateenija humoorika loo. Ühes metsalaagris oli juhtkonna telki määratud kütma ajateenijad. Üks ajateenija lasi aga lõkkel ahjus ära kustuda ning telgis oleval kaadril hakkas jahe. Tagajärg: juhtkond andis häiret ning käskis kogu laagri kaks meetrit lõuna poole kolida - kõik telgid koos kamovõrkudega võeti keset ööd üles...et need kaks meetrit lõuna pool jälle üles panna. Põhjendus: lõunas on ju soe.
Meie laagris oleks aga esmaspäeval vastu teisipäeva võinud midagi hoopis tõsisemat juhtuda. Ühes telgis jäi ahjuvalve magama ning keegi olevat ärganud kummihaisu peale. Nähes ahju ääres kärssavaid kummikuid, oli ta need kiiruga eemale tõmmanud ning seetõttu oma käed kergelt ära põletanud. Telgis olevat olnud mõningal määral vingu. Järgmisel ööl pidi too ahjuvalve iga poole tunni tagant kontrollima laagri keskele ahju sisse pandud küünalt ja olukorrast juhtkonna telgile ettekande tegema. Kuna sarnaste hooletuste tõttu on Kaitseväe ajaloos ka telke maha põlenud, alustati distsiplinaarmenetlust tolle ajateenija suhtes.
Teisipäev ise oli sarnane esmaspäevale. Ainult et õhtul lasti meil seekord vabamalt olla. Pärast õhtusööki enam kohustusi peale ahjuvalveks olemise polnud. Sula oli muutnud lume märjaks ning kuna sõdur peab harjutuste ajal enamasti pikali-põlvili asendit kasutama, olid riided kõik läbimärjad. Väga omapärane vaatepilt on näha õhtul ahjutule valgel "auravate" riietega inimesi. Ühtlasi jäi ka too öö viimaseks, kui sai enam-vähem korralikult ennast välja puhata.
Kolmapäev: toimusid esimesed jaohindamised - rünnak ja kiirkaitse. Nägi siis kõik see välja nii: meil olid kõik kuus salve paukpadruneid täis, harjutust mängisime läbi nagu oleks tegu reaalse olukorraga. Ning meile hindajaks valitud veebel kõndis meil järel ning kribas erinevaid puudujääke meie tegevusest üles. Hinnang tolle päeva tegevuse kohta oli hävitav - jaole üldiselt andis veebel hindeks rahuldav miinus. Toodi välja ka vead, mida tegime. Mõtlemisainet kui palju.
Öösel tehti häiret. Üks kaasajateenija sai hakkama sarnasega, millega mina esmaspäeva öösel ning nii pidime kõik ringkaitsesse jooksma. Pärast häire lõppu oli oma viis minutit vaikust, sain telki ahju äärde maha istuda ning siis tuli uus häire - seekord leitnandi poolt. Vandusin, võtsin ööseks jala otsa tõmmatud kuivad sokid jälle jalast, panin märjad asemele ning positsioonile. Ja nii anti mõne aja pärast ka kolmas häire pärast telkijõudmist. Tegu oli ka viimase häirega tol õhtul. Õnneks. Tagasi telki, märjad sokid ja saapad ahju äärde, kuivad sokid jalga ja tekikoti sisse. Kuigi und oli tol ööl vähe, oli ta kvaliteetne.
Neljapäev: päeval jaohindamised - varitsus ja vaatluspost. Olime teinud järeldused eelmisest päevast ning mõlema harjutuse hindajad jäid seekord rahule meie tegevusega. Õhtul algas rännak. Teatavasti peab iga jalaväelane oma varustust jõudma ise kanda. Ligi 30 kg. varustust selga, relv kätte ning kell kuus õhtul alustasime liikumist Vastseliina linnuse poole. Linnulennult ~10 km. ent juhtkonna poolt anti meile tingimus: suuri teid kasutada ei tohi rändamiseks. Need, kes ikkagi keelust üle astusid, need avastasid, et leitnandid nö. patrullisid suuri teid autodega ning vahelejääjatele jagati heldelt miine (selliseid viiekiloseid kivikamakaid, mille peab vahelejäänud jagu endaga lõpp-punkti viima). Rännak oli ränkraske minu jaoks. Minemiseks kasutasime väikseid teid; põlde, kus lumi oli kohati põlvini ning kohalikke künkaid, orge, mida paistis piirkonnas omajagu olevat. Vähemalt kolm korda eksisime pööramiskohaga - sealt tuli lisakilomeetreid. Kokku, pakuks, tuli läbitud kilomeetreid tolle rännaku peale 15-20. Kui esialgu planeeriti, et suurem osa jagusid võiks üheteistkümneks olla sihtpunktis, siis reaalsus oli see, et nt. meie jagu jõudis sinna südaööl. Ja me olime koos veel kahe jaoga alles esimesed sihtpunkti jõudjad. Viimane kilomeeter, näha pimeduses kauguses autotulesid - sõnukirjeldamatult hea tunne. Küllaltki palju oli loobumise mõtteid rännaku jooksul. Viimased viis kilomeetrit vähemalt tulid puhtalt tahtejõu pealt. Ei olnud seal enam füüsilist jõudu suurt taga. Ainult ja ainult tahtejõud. Minu jaoks nihutati tol õhtul inimvõimete piire.
Tagasi pataljonis, kiire varustuse hooldus (=varustus kuivatuskappi), saun, pesu ning kahest öösel keerasin ennast linade vahele. Järgmine hommik oli kell kuus äratus, õnneks hommikust võimlemist meie kompaniile ei toimunud. Hommikused tegevused, relva ja varustuse hooldus enne lõunat ning teadasaamine, et saame siiski linnaloale. Kuhu läksin valusate õlgade, ent siiski rõõmsa meelega - oli kätte jõudnud ju valentinipäeva nädalavahetus :)
pühapäev, 8. veebruar 2015
Viis minutit on Kaitseväes pikk aeg. Baaskursuse ajal lõppes hommikujooks ja -võimlemine enamasti 6:25. Järgneb kasarmusseminek, dressid kappi, hügieenivorm selga ja pesuruumi minek. Habe-vunts maha ajada, mille jaoks läheb max 5 minutit (tsiviilis, enne kaitseväge arvestasin vähemalt kümne minutiga sellele tegevusele - nii et kiirust on juurde tulnud). Lasen kuklajoone kaasajateenijal žiletiga korrektselt ära ajada ning teen seda ka temal, hammaste pesu, kapis olevate dresside korrektselt kokku voltimine, vormi selgapanek ja kui olen saapapaelad kinni sidunud, kõlab tavaliselt hommikusöögivile - kell on 6:45. Selle kõige juures tuleb arvestada asjaoluga, et uste, dušinurkade ja kraanikausside juurde tekivad järjekorrad. Tihtipeale on ühe kraanikausi juures kolm ajateenijat tegutsemas. Nii palju aega oli meil SBK ajal selle kõige jaoks. Kui nüüd teeme viimased hommikuvõimlemisliigutused 6:20 ning aega hügieeni jaoks on viis minutit rohkem, tundub see aeg ilmatuma pikk. Saan hügieeni rahulikult ära teha, ei pea enam kiirustama, nagu SBK ajal seda tegin. Ning aega jääb nii palju ülegi, et jõuan nüüd voodi alumise linagi paika panna, mõnikord harva ka voodi tervenisti tehtud. Olgu siis nii palju lisatud, et voodi peab olema tehtud hommikuseks ülevaatuseks, mis on kell 7:45. Enamasti saangi voodi tehtud pärast hommikusööki. Kui jõuan nüüd enne valmis, on muidugi veelgi parem. Ehk - mõni minut on väga pikk aeg ja sellesama mõne minuti jooksul jõuab endalegi ootamatult palju ära teha. Kui vaid tahtmist on.
Nüüd aga Kaitseväe-elust viimase kahe nädala jooksul. Enamasti on nüüd päevad kõik ühesuguse plaani järgi - pärast hommikust ülevaatust võtame relvad välja, paneme taktikavormi selga paraadvormi asemel, muumid (talvine maskeerimisülikond) peale ning juba kella üheksaks liigume autokastis metsa poole. Metsas teeme erinevaid harjutusi, drille. Söösta-katale ja erinevatele liikumisviisidele on lisandunud vaatluspost, vritsus ja tiibamine drillide hulka. Jooksmist on palju. Kella ühe paiku on söömine katelokidest, pärast seda harjutused jätkuvad. Kella nelja paiku enamasti lõpetame. Jõudnuna tagasi kasarmusse kehtib tegevuse järjekord: jao varustuse hooldus, enda relv puhtaks, enda varustuse hooldus ning viimasena alles enda duši alla minek. Veebli sõnade järgi peaksime kõige sellega hakkama saama neljakümne viie minutiga. Mina nii kiiresti ei jõua. Ainuüksi relva piisavalt puhtaks saamine - nii et veeblile ka meeldiks - võtab vähemalt 45 minutit. Seejärel õhtusöök, vaba aeg, õhtune loendus, õhtune koristus, hügieen ja tuttu minek - päeva kergem osa.
Erandiks on reeded. Siis on muud tegevused, metsas ei käi ning ühe tegevusena on ette nähtud ka relvade pikem hooldus - kaks tundi. Siis tõmbame ka salved seest ja väljast piinlikult puhtaks, rääkimata relvades. Reede lõpeb nende jaoks, kes pole nädala jooksul pahandusega hakkama saanud, linnaloale minekuga pärast lõunasööki ja koristust ;)
Eelmine nädal oli ka sellisem vabam teisipäev - käisime Otepääl laskesuusatamise etappi turvamas. Ega me tegelikult midagi erilist teinudki - kontrollisime mööduvate isikute kaelakaarte - et kas neil on ikka luba antud alasse minna. Üldiselt oli aga tore päev. Sai Kaitseväe rutiinist vabaks üheks päevaks ning erinevate inimestega suhelda.
Selle nädala neljapäeval läks aga huvitavaks. Tegime esmakordselt lahinguolukorda päris kuulidega. Siiamaani olime teinud drille kas kuivalt - ilma padruniteta, või siis paukpadrunitega. Asjad räägiti kõrgemate ülemate poolt mitu korda üle ning enne päris harjutusele minekut mängisime nö. kuivalt, ilma moonata ka drilli läbi. Esialgu oli väike ärevus sees, aga harjutuse lõpus võisin tõdeda - enda pooljao poistega võiks vabalt sarnaseid harjutusi veel ja veel teha. Adrenaliini oli veres palju.
See aasta pole sanitarid veel metsas ühtegi ööd veetnud. Tulev nädal saab ka see tegu ära tehtud. Läheme esmaspäev terve rühmaga metsa ning tuleme neljapäeval tagasi. Laagri kestel toimub ka jaohindamine - tublimatele meist lubati vabariigi aastapäevaks kaprali auastet :)
Ja lõpetuseks - lugu ühelt õhtuselt loenduselt. Näevad loendused siis sellised välja - käib korruse peal vile hüüdega "Õhtune loendus!" ning viie minuti pärast oleme kompanii ees rivis (kõik, va. need, kel on kasarmurežiim või voodirežiim määratud või kes on väljaloal). Seejärel nimetab kompanii korrapidaja kõik nimed ükshaaval läbi. Kes kuuleb oma nime, ütleb selge ja kõva häälega "Mina". Seejärel liigume riviplatsile, kuhu liiguvad ka kõik teised kompaniid. Riviplatsile tuleb ka pataljoni korrapidaja, kes on inimene kaadrist (kompaniide korrapidaja on inimene meie, ajateenijate seast. Enamasti kas seersant või kapral). Riviplatsil teeb iga kompanii korrapidaja ettekande pataljoni korrapidajale kohalolekust. Seejärel laulame hümni ning liigume tagasi kasarmu ette. Ja nii igal pataljonis viibitud õhtul. Ühel õhtusel rivistusel tuli jälle kompanii korrapidaja, et meid üle loendada ning ütles enne loendama asumist, et esimese rühma magalas on midagi korrast ära ning et see puudus oleks vaja kohe likvideerida. Kaks poissi esimese rühma rivist panid punuma ning kuna oli libe aeg, siis üks neist kukkus napilt enne treppi, tõusis püsti, pühkis rinnaesise puhtaks ning jooksis edasi. Rivist kõlasid hüüded "auts" ja "ten points". Minu tagant lisas üks: "Juba vanarahvas teadis öelda - tark ei torma" - mis võtab minu jaoks üsna hästi kokku antud olukorra :) Edasi jõudsime riviplatsile. Tol õhtul oli pataljoni korrapidajaks naine - leitnant meie kompaniist. Ta tuli rivi ette ning ütles "Pataljon, tervist!", millele suurem osa vastasid "Tervist, härra leitnant". Hetk hiljem oli riviplats täis sõdureid, kellel oli mõnevõrra piinlik olla. See kõik tuli kuidagi liiga automaatselt. Õnneks oskas too naisterahvas seda kõike naljaga võtta. Ehk on mõne aasta pärast Kaitseväes rohkem naisi ning "Tervist, proua leitnant!" ei olegi nii harjumatu ütlus :)
Nüüd aga Kaitseväe-elust viimase kahe nädala jooksul. Enamasti on nüüd päevad kõik ühesuguse plaani järgi - pärast hommikust ülevaatust võtame relvad välja, paneme taktikavormi selga paraadvormi asemel, muumid (talvine maskeerimisülikond) peale ning juba kella üheksaks liigume autokastis metsa poole. Metsas teeme erinevaid harjutusi, drille. Söösta-katale ja erinevatele liikumisviisidele on lisandunud vaatluspost, vritsus ja tiibamine drillide hulka. Jooksmist on palju. Kella ühe paiku on söömine katelokidest, pärast seda harjutused jätkuvad. Kella nelja paiku enamasti lõpetame. Jõudnuna tagasi kasarmusse kehtib tegevuse järjekord: jao varustuse hooldus, enda relv puhtaks, enda varustuse hooldus ning viimasena alles enda duši alla minek. Veebli sõnade järgi peaksime kõige sellega hakkama saama neljakümne viie minutiga. Mina nii kiiresti ei jõua. Ainuüksi relva piisavalt puhtaks saamine - nii et veeblile ka meeldiks - võtab vähemalt 45 minutit. Seejärel õhtusöök, vaba aeg, õhtune loendus, õhtune koristus, hügieen ja tuttu minek - päeva kergem osa.
Erandiks on reeded. Siis on muud tegevused, metsas ei käi ning ühe tegevusena on ette nähtud ka relvade pikem hooldus - kaks tundi. Siis tõmbame ka salved seest ja väljast piinlikult puhtaks, rääkimata relvades. Reede lõpeb nende jaoks, kes pole nädala jooksul pahandusega hakkama saanud, linnaloale minekuga pärast lõunasööki ja koristust ;)
Eelmine nädal oli ka sellisem vabam teisipäev - käisime Otepääl laskesuusatamise etappi turvamas. Ega me tegelikult midagi erilist teinudki - kontrollisime mööduvate isikute kaelakaarte - et kas neil on ikka luba antud alasse minna. Üldiselt oli aga tore päev. Sai Kaitseväe rutiinist vabaks üheks päevaks ning erinevate inimestega suhelda.
Selle nädala neljapäeval läks aga huvitavaks. Tegime esmakordselt lahinguolukorda päris kuulidega. Siiamaani olime teinud drille kas kuivalt - ilma padruniteta, või siis paukpadrunitega. Asjad räägiti kõrgemate ülemate poolt mitu korda üle ning enne päris harjutusele minekut mängisime nö. kuivalt, ilma moonata ka drilli läbi. Esialgu oli väike ärevus sees, aga harjutuse lõpus võisin tõdeda - enda pooljao poistega võiks vabalt sarnaseid harjutusi veel ja veel teha. Adrenaliini oli veres palju.
See aasta pole sanitarid veel metsas ühtegi ööd veetnud. Tulev nädal saab ka see tegu ära tehtud. Läheme esmaspäev terve rühmaga metsa ning tuleme neljapäeval tagasi. Laagri kestel toimub ka jaohindamine - tublimatele meist lubati vabariigi aastapäevaks kaprali auastet :)
Ja lõpetuseks - lugu ühelt õhtuselt loenduselt. Näevad loendused siis sellised välja - käib korruse peal vile hüüdega "Õhtune loendus!" ning viie minuti pärast oleme kompanii ees rivis (kõik, va. need, kel on kasarmurežiim või voodirežiim määratud või kes on väljaloal). Seejärel nimetab kompanii korrapidaja kõik nimed ükshaaval läbi. Kes kuuleb oma nime, ütleb selge ja kõva häälega "Mina". Seejärel liigume riviplatsile, kuhu liiguvad ka kõik teised kompaniid. Riviplatsile tuleb ka pataljoni korrapidaja, kes on inimene kaadrist (kompaniide korrapidaja on inimene meie, ajateenijate seast. Enamasti kas seersant või kapral). Riviplatsil teeb iga kompanii korrapidaja ettekande pataljoni korrapidajale kohalolekust. Seejärel laulame hümni ning liigume tagasi kasarmu ette. Ja nii igal pataljonis viibitud õhtul. Ühel õhtusel rivistusel tuli jälle kompanii korrapidaja, et meid üle loendada ning ütles enne loendama asumist, et esimese rühma magalas on midagi korrast ära ning et see puudus oleks vaja kohe likvideerida. Kaks poissi esimese rühma rivist panid punuma ning kuna oli libe aeg, siis üks neist kukkus napilt enne treppi, tõusis püsti, pühkis rinnaesise puhtaks ning jooksis edasi. Rivist kõlasid hüüded "auts" ja "ten points". Minu tagant lisas üks: "Juba vanarahvas teadis öelda - tark ei torma" - mis võtab minu jaoks üsna hästi kokku antud olukorra :) Edasi jõudsime riviplatsile. Tol õhtul oli pataljoni korrapidajaks naine - leitnant meie kompaniist. Ta tuli rivi ette ning ütles "Pataljon, tervist!", millele suurem osa vastasid "Tervist, härra leitnant". Hetk hiljem oli riviplats täis sõdureid, kellel oli mõnevõrra piinlik olla. See kõik tuli kuidagi liiga automaatselt. Õnneks oskas too naisterahvas seda kõike naljaga võtta. Ehk on mõne aasta pärast Kaitseväes rohkem naisi ning "Tervist, proua leitnant!" ei olegi nii harjumatu ütlus :)
Tellimine:
Postitused (Atom)