Laskelaager

Selle aasta teine metsalaager toimus pinnasel, millelt pole raske leida kivi, millega saab lõket toita. Ehk Ida-Virumaal ja kaevanduse lähedal. Huvitav oligi see, et kui laagrist ühele poole jäid meie erinevate harjutuste laskesektorid, siis teisel pool käis 24/7 Eesti majanduse sisekoguprodukti kasvatamine - veokid sõitsid, ekskavaatorid mürisesid.

Alustan aga nädala algusest. Esmaspäeval astusime pataljoni territooriumil bussi, et neli tundi hiljem sihtkohas maha astuda. Koht valitud, telk püsti, muud ettevalmistused tehtud - jäime uusi korraldusi ootama. Vahepeal vallutasime lähedaloleva künka suure seltskonnaga. Küngas oli piirkonnas silmapaistvalt kõrge ning üsna järsk. Sinna ilma kiivrita ronimine oleks hullumeelsus. Õhtu oli suhteliselt vaba. Selle aja jooksul meisterdasime telgi ümber kaks lauda, kolm istumispinki, ühe relvahoidja. Veebel kiitis õhtul telgist taskulambiga mööda kõndides: "Moodsat arhitektuuri ka siin näha. Tublid olete, poisid!".

Teisipäev ja ühtlasi vabariigi aastapäev. Päeva esimene pool harjutame varitsusvastast tegevust. Paneme terava rauda. Jagu sõidab DAFis. Järsku rünnatakse meie autot. Jookseme kõik välja. Sekundite pärast on kokkulepitud positsioonid sisse võetud ning oleme valmis vaenlasele säru andma. Legendi järgi on nüüdseks meie masin hävitatud. Laskmise ajal vaatan korraks kõrvale ning näen, kuidas relva kestaheiteavast väljuvad hülsid potsatavad vastu kaasvõitleja kiivrit. Jaoülem annab käsu rullida paremale - eemaldume konfliktipiirkonnast. Kui oleme ohutusse kaugusse rullinud, võtame ringkaitse sisse. Saame rühmaülemalt käsu liikumist jätkata jalgsi. Harjutus jätkub mõne aja pärast uue varitsusega meie vastu. Laseme, rullime minema. Harjutuse lõpp. Harjutuse ajal kasutatakse tõusvaid-langevaid sihtmärke. Hindajad toovad puudustena välja selle, et kui me mingeid sihtmärke märkasime ja lasime, siis jäid teised, mitte nii nähtaval olevad sihtmärgid meie tähelepanuta.
Õhtu poole läheme öölaskmist tegema. Kuulipildujad saavad endale kasutada nö. trasserid (ingliskeelsest sõnast trace - jälitama) - kuulid, mille otsad on värvitud ja mis jätavad endast lennutrajektoori maha. Nendega osutatakse vastaseid. Vastased on nõrga valgusega varustatud sihtmärgid, kutsutakse Hardydeks - pimedas neid hästi ei näe. Aeg-ajalt kasutatakse ala valgustamiseks valgusrakette. Trasserid pakuvad kaunist ja lummavat vaatepilti - tsiviilis sellist kogemust naljalt ei saa. Saame ka kapteni käest kiita, et meie lasud tabasid muljetavaldavalt hästi sihtmärke.

Kolmapäeva esimene pool tegime pikema söösta-kata rünnaku jaoga - terav rauas. Maastikku katsid mõned kahe-kolme meetrised männid. Nii kaugele, kui näha oli. Ja näha oli kaugele. Vastaste gruppe oli meile ette antud kolm ja rünnaku enda pikkus oli julgelt rohkem kui pool kilomeetrit. Jao hinnanguks antakse neli miinus. Enda tegevuse kohta - oleksin saanud paremini. Päeva teine pool möödub kaasvõitlejaga postil olles. Autode kinnipidamine, nendest teatamine raadio teel juhtkonnale ning seejärel autode läbilubamine. Ühtegi eksind matkajat ega jahimeest õnneks sinnakanti ei satu ning seetõttu on õhtu rahulik. Teeme lõket tee ääres, räägime elu-olust. Mõnus õhtu.

Neljapäeval läheme granaati viskama. Alustuseks saab igaüks loopida kaks õppegranaati, mis teevad kerge sussu. Seejärel loobime midagi karmimat - m67-t. Algul muidugi palutakse tõsta käed neil, kes ei soovi visata. Ühtegi kätt ei tõuse. Kui esimene granaat on paugu ära teinud, on nii mõnelgi suu lahti - mis asi see oli? Pauk on kõva ja kerge lööklaine läbib keha. Lähen ise joonele teisena, teen kõik ettevalmistused ära - üsna kõhe on sellist asja käes hoida. Mitte hirmutav vaid kõhe. Siiski on tegu üsna ohutu lõhkekehaga. Lisan granaati detonaatori. Seejärel panen tolle kokku, eemaldan splindi, lükkan nupu üles. Ja ka siis võiksin toda granaati veel rahulikult tund aega käes hoida ilma, et midagi juhtuks - seda ma aga ei tee. Viskan granaadi umbes kolmekümne meetri kaugusel olevate sihtmärkide suunas. Viskamise ajal eemaldub granaadi küljest link, mida ma siiamaani peoga kinni olen hoidnud. Granaadi sütikmehhanism alustas tööd. Saan veel vaadata ära koha, kuhu granaat kukub. Seejärel varjun varje taha. Viie sekundi pärast käib pauk. Eemal teevad poisid lõket - põletavad oksaraagu ja maapinnal ohtrasti leiduvat põlevkivi. Liitun nendega.
Järgmine harjutus on söösta-kata harjutus teravaga. Maastik oli ekstreemne - Palju künkaid, mis on moodustunud põlevkivilademetest - väga raskesti läbitav. Hoolimata sellest, et leitnant manitses meid ettevaatlikkusele, kiirustan ühe sellise künka peal ning tulemusena veeren sealt künkast alla - oma kolm meetrit. Õnneks on sõduril peas kiiver, seljas killuvest, põlvedel põlvekaitsmed ja midagi hullu ei juhtu. Küünarnukk saab mõne sinika. Katsun elutähtsad kohad üle ning saan aru, et olen endiselt lahinguvõimeline. Jooksen edasi. Laskmise ajal kipuvad prillid uduseks minema. Puhastan neid mitu korda harjutuse jooksul. Vanarahva tarkus rääkivat, et prillide uduseks muutumise vastu aitavat klaaside katmine Fairyga enne harjutust - proovin järgmine kord järgi. Laskeharjutus lõpeb, leitnant kiidab meie jao tegevust. Eriti saab kiita kuulipildur, kes iseseisvalt eemaldab harjutuse jooksul tõrke oma relvalt. Kuldsed käed - peab tõdema, et meil on väärt kuulipildur. Selle harjutusega on ka laskelaager meie jaoks läbi. Bussiga liigume tagasi pataljoni, kus toimub rutiin - jao varustuse hooldus, relvade hooldus, isikliku varustuse hooldus, enda hooldus.