Märg, külm, pime, väsitav - need märksõnad iseloomustavad selle aasta esimest metsalaagrit. Algas kõik nagu iga esmaspäev on alanud - hommikujooks, hommikune hügieen, hommikusöök, hommikune pataljoni rivistus. Rivistusel tundis pataljoniülem pahameelt kahe pühapäeval pataljoni rohkem kui kahepromillises joobes saabunud sõduri pärast ning mainis, et karistus sellise teo eest saab olema karm - ilmselt mõnepäevane karts (üks neist ka meie kompaniist - seetõttu oli küsimärgi all ka linnaloale pääs nädalavahetusel meie kompanii ajateenijatel). Pärast rivistust veel viimased ettevalmistused laagrisse minekuks ja tuld (koti pakkisin ära pühapäeva õhtul).
Esmaspäev: saabusime laagripaika. Esimese asjana laagri püstitamine. Telgid läksid püsti, kamovõrgud peale. Samamoodi maskeeriti ka DAFid ära, millega kohale tulime. WCde ehitamine, ringkaitse positsioonide paikapanemine laagri ümber. Ning pärast lõunasööki läksime harjutusi tegema. Olime sattunud Tabina piirkonda, mida iseloomustab künklik maastik ning Eesti kohta küllaltki suured kõrguste vahed. Päeval erinevad harjutused, õhtul orienteerumine. Ööseks oli jalgades piimhapet omajagu. Olin ka esimese vahetuse postil. Kaaslane laenas mult relva, pani paukpadrunitega salve alla ning vinnastas relva ära. Posti ajal midagi huvitavat ei juhtunud, varsti andsime posti üle järgmistele. Üle sai antud ka salv, kus paukpadrunid sees. Kaaslase küsimuse peale, kas mul on relv tühjaks laetud, võtsin relval kaitseriivi maha, panin relva õlga, sihtisin 45 kraadi üles ning vajutasin päästikule. PAUK! Olin unustanud, et kaaslane relva vinnastas (padrun oli pärast seda rauas) ning ei teinud seetõttu korrektselt relva tühjakslaadimist. Tagajärg: kogu kompaniile tähendas see häiret ning kõik pidid soojast telgist ringkaitsesse jooksma (ahjuvalve jäi vaid telki). Tegu, millesarnast ei tohi enam kunagi korduda :S
Teisipäev: Eelmine päev rääkis kaasajateenija humoorika loo. Ühes metsalaagris oli juhtkonna telki määratud kütma ajateenijad. Üks ajateenija lasi aga lõkkel ahjus ära kustuda ning telgis oleval kaadril hakkas jahe. Tagajärg: juhtkond andis häiret ning käskis kogu laagri kaks meetrit lõuna poole kolida - kõik telgid koos kamovõrkudega võeti keset ööd üles...et need kaks meetrit lõuna pool jälle üles panna. Põhjendus: lõunas on ju soe.
Meie laagris oleks aga esmaspäeval vastu teisipäeva võinud midagi hoopis tõsisemat juhtuda. Ühes telgis jäi ahjuvalve magama ning keegi olevat ärganud kummihaisu peale. Nähes ahju ääres kärssavaid kummikuid, oli ta need kiiruga eemale tõmmanud ning seetõttu oma käed kergelt ära põletanud. Telgis olevat olnud mõningal määral vingu. Järgmisel ööl pidi too ahjuvalve iga poole tunni tagant kontrollima laagri keskele ahju sisse pandud küünalt ja olukorrast juhtkonna telgile ettekande tegema. Kuna sarnaste hooletuste tõttu on Kaitseväe ajaloos ka telke maha põlenud, alustati distsiplinaarmenetlust tolle ajateenija suhtes.
Teisipäev ise oli sarnane esmaspäevale. Ainult et õhtul lasti meil seekord vabamalt olla. Pärast õhtusööki enam kohustusi peale ahjuvalveks olemise polnud. Sula oli muutnud lume märjaks ning kuna sõdur peab harjutuste ajal enamasti pikali-põlvili asendit kasutama, olid riided kõik läbimärjad. Väga omapärane vaatepilt on näha õhtul ahjutule valgel "auravate" riietega inimesi. Ühtlasi jäi ka too öö viimaseks, kui sai enam-vähem korralikult ennast välja puhata.
Kolmapäev: toimusid esimesed jaohindamised - rünnak ja kiirkaitse. Nägi siis kõik see välja nii: meil olid kõik kuus salve paukpadruneid täis, harjutust mängisime läbi nagu oleks tegu reaalse olukorraga. Ning meile hindajaks valitud veebel kõndis meil järel ning kribas erinevaid puudujääke meie tegevusest üles. Hinnang tolle päeva tegevuse kohta oli hävitav - jaole üldiselt andis veebel hindeks rahuldav miinus. Toodi välja ka vead, mida tegime. Mõtlemisainet kui palju.
Öösel tehti häiret. Üks kaasajateenija sai hakkama sarnasega, millega mina esmaspäeva öösel ning nii pidime kõik ringkaitsesse jooksma. Pärast häire lõppu oli oma viis minutit vaikust, sain telki ahju äärde maha istuda ning siis tuli uus häire - seekord leitnandi poolt. Vandusin, võtsin ööseks jala otsa tõmmatud kuivad sokid jälle jalast, panin märjad asemele ning positsioonile. Ja nii anti mõne aja pärast ka kolmas häire pärast telkijõudmist. Tegu oli ka viimase häirega tol õhtul. Õnneks. Tagasi telki, märjad sokid ja saapad ahju äärde, kuivad sokid jalga ja tekikoti sisse. Kuigi und oli tol ööl vähe, oli ta kvaliteetne.
Neljapäev: päeval jaohindamised - varitsus ja vaatluspost. Olime teinud järeldused eelmisest päevast ning mõlema harjutuse hindajad jäid seekord rahule meie tegevusega. Õhtul algas rännak. Teatavasti peab iga jalaväelane oma varustust jõudma ise kanda. Ligi 30 kg. varustust selga, relv kätte ning kell kuus õhtul alustasime liikumist Vastseliina linnuse poole. Linnulennult ~10 km. ent juhtkonna poolt anti meile tingimus: suuri teid kasutada ei tohi rändamiseks. Need, kes ikkagi keelust üle astusid, need avastasid, et leitnandid nö. patrullisid suuri teid autodega ning vahelejääjatele jagati heldelt miine (selliseid viiekiloseid kivikamakaid, mille peab vahelejäänud jagu endaga lõpp-punkti viima). Rännak oli ränkraske minu jaoks. Minemiseks kasutasime väikseid teid; põlde, kus lumi oli kohati põlvini ning kohalikke künkaid, orge, mida paistis piirkonnas omajagu olevat. Vähemalt kolm korda eksisime pööramiskohaga - sealt tuli lisakilomeetreid. Kokku, pakuks, tuli läbitud kilomeetreid tolle rännaku peale 15-20. Kui esialgu planeeriti, et suurem osa jagusid võiks üheteistkümneks olla sihtpunktis, siis reaalsus oli see, et nt. meie jagu jõudis sinna südaööl. Ja me olime koos veel kahe jaoga alles esimesed sihtpunkti jõudjad. Viimane kilomeeter, näha pimeduses kauguses autotulesid - sõnukirjeldamatult hea tunne. Küllaltki palju oli loobumise mõtteid rännaku jooksul. Viimased viis kilomeetrit vähemalt tulid puhtalt tahtejõu pealt. Ei olnud seal enam füüsilist jõudu suurt taga. Ainult ja ainult tahtejõud. Minu jaoks nihutati tol õhtul inimvõimete piire.
Tagasi pataljonis, kiire varustuse hooldus (=varustus kuivatuskappi), saun, pesu ning kahest öösel keerasin ennast linade vahele. Järgmine hommik oli kell kuus äratus, õnneks hommikust võimlemist meie kompaniile ei toimunud. Hommikused tegevused, relva ja varustuse hooldus enne lõunat ning teadasaamine, et saame siiski linnaloale. Kuhu läksin valusate õlgade, ent siiski rõõmsa meelega - oli kätte jõudnud ju valentinipäeva nädalavahetus :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar