Kui kell kaheksa - pühapäeva õhtul - aeg kinni löödi, olid meie rühmast veel kaks inimest puudu. Sõdur peab olema täpne. Linnaloalt tulles peavad olema kõik õigeks kellaajaks hiljemalt korrusel ja oma linnaloa-kaardid tagastanud kompanii korrapidaja kätte. Hea küll - sekundite pärast norima ei hakata. Mõni minut toob aga juba selle, et järgmisele linnaloale hästi ei taheta lubada.

Esimene hilineja jõudis natuke enne üheksat pataljoni. Teine olevat õigeks ajaks pati värava taga olnud, ent ei olevat julgenud sisse tulla mitte just kõige kainema oleku tõttu. Saabus ta pataljoni ~15 tundi hiljem. Väga halb.

Esmaspäeval algas uus laager - Põlvamaa pimedate metsade vahel. Nii pimedate, et esmaspäeva öösel vastu teisipäeva suutsime kaaslasega ära eksida postivahetuse käigus. Juhtus see kõik nii: meid väljavahetav paar jõudis postile, andsime neile öövaatluskaamerad üle ja teadmise, et vahejuhtumeid pole esinenud meie postiloleku ajal. Seejärel kõndisime telgi juurde, mis asus ~60 meetrit postist. Telgist tuli parajasti jaoülem välja, kes käskis, et läheksime tagasi ja kutsuksime ühe postileläinud kaasvõitleja tagasi - juhtkonna telgi juures olevat teda vaja. Mis seal ikka, magamismõtetega inimestele anti uus käsk ja nagu teada - kaitseväes on käsud täitmiseks. Postile aga me ei jõudnudki esimese korraga - suutsime sellest kuidagi pimedas mööda kõndida. Pärast mitut edasi-tagasi kõndimist-ekslemist (ekslesime ~tund) jõudsime esimese rühma posti juurde, mis asus ~300 meetrit meie telkides. Siiski - jube hea, et sellegi üles leidsime. Sealt oskasime juba oma telgi juurde naasta. Jaoülema käsk jäi täitmata ja meie ööst kadus poolteist tundi nii väärtuslikku uneaega.

Teispäeval sai vaatlust harjutada. Tee äärde hästi varjatud kohta tehti post - jälgisime sealt liiklust ühel ristil. Vaatlust tehakse paaris. Üks vaatleb binokliga liikumist ristil. Teine kirjutab üles selle kõik, mis esimene näeb. Postil on ka üks krüpteeritud andmeedastusega raadiosaatja - vaatluse juurde kuulub ettekannete tegemine Harrise abil. Ette kantakse postivahetusest (iga tund), ebaloomulikest sündmustest ja vastatakse kõrgemalt poolt tulnud päringutele (a'la "Kas viimase viieteist minuti jooksul on teie vaadeldavat ala läbinud üks GD?").

Kolmapäeva hommikul tabas telgist välja astudes meid üllatus - maa oli valgeks võõbatud lume poolt. Tõsi, keskpäevaks oli kõik sulanud. Päev koosnes ennelõunal väiksest rännakust ja ohtratest ringkaitses passimistest (brr) ja pärastlõunal rünnakust. Stsenaarium siis selline: meie avastame rühmaga (~30 meest) vastase jao (~10 meest) positsioonid. Algab tulevahetus - meie ründame peale, nemad taganevad. Kohtunikud määrasid haavatuid. Vastas oli meil pioneeripataljoni jagu ning nii mõnegi mehe tegevus lahinguväljal tekitas küsimärke - jalutamine lahinguväljal ei ole professionaalne. Seetõttu määrati nende seast ka palju langenuid ja haavatuid. Positsioonid hõivanuna imetlesime nende kaevikuid. Tõesti, hästi tehtud - viis pluss!

Neljapäeva alustasin kell kolm ahjuvalves olemisega - et tund hiljem telgi koosseis äratada. Kõrv kuulas murelikult vastu telki trummeldavat vihma, mis ei tahtnud kuidagi järgi jääda. Aga ega sõdur suhkrust ja maasikavahust tehtud pole. Kell 4:50 olime kui üks mees kokkulepitud kohas valmis laagrist välja liikuma. Ühte ristmikku seisma jäädes, pandi meid ringkaitsesse. Kaks tundi märjas passimist - brrrr. Mõtlesin Ameerika sõjafilmide peale, kus tihtipeale käib tegevus vihmasaju saatel ja pidasin seda tolle hetke unistuseks - kui filmides sõdurid liigutavad endid ja saavad sooja, siis meie külmetasime kohapeal.

Edasi pandi meid positsioonidele. Oodata oli vastast. Eelmine päev oli kui ümber pööratud. Meid rünnati ja meie pidime taganema. Oi kui hea tunne oli näha vastast ja esimene salv paukpadrunitest tühjaks lasta - sain seejärel märjad ja külmad kindad käes kuuma vintraua vastu panna - mõnus, näpud funktsioneerisid jälle.

Varustuse kaotamine on Kaitseväes halb tendents. Olen viimaste nädalate jooksul juba kolm korda suutnud salve ära kaotada. Õnneks olen selle harjutuse jooksul või siis pärast harjutust üles suutnud leida. Kõige pingelisem otsimine leidis aset just neljapäeval. Peas vasardamas meenutus, kuidas jaokaaslane jäi linnaloast ilma kui ta kaotas ära kompensaatori (keeratakse summuti asemele, kui paukpadrunid salve lähevad). Kuna tüdrukuga olid nädalavahetuseks piletid teatrisse ostetud, siis oli linnaloale pääs eriti tähtis(!!!) Kui avastasin, et mul kuue asemel viis salve, jooksin ühe sööstu tagasi vaenlase poole - ehk leian eelmiselt positsioonilt. Kahjuks ei leidnud. Kaaslased ei saanud ka aru mu tagasijooksmisest - "Kipper, kuhu sa jooksed?!" Mul oli kaks varianti - kas jooksen veel vaenlase poole ja keeran jao kaitse nässu või järgnen jaole. Kuna arvasin, et kiiruga ja suure ähmiga on otsimine raskem, kui muidu - jätsin koha meelde ja valisin teise variandi. Jooksime varju, võtsime ringkaitsepositsioonid, ootasime veel ~ tunnike seal ja siis kõlas see nii oodatud harjutuse lõpusignaal: "Endex" Asusime jaoga salve otsime - kuna tegu oli kolmanda salvekaotusega lühikese aja jooksul, lubasin leidjale kuuspaki välja teha. Õnneks jaokaaslane leidiski salve. Suur aitäh talle. Linnaluba oli päästetud.

Teine ärev hetk tabas mind reedel. Varustuse kontrolli käigus tõime koridori peale teiste asjade seas ka lebomatid, mida tolleks hetkeks polnud ma jõudnud veel ära hooldada. Lahti rullides tuli matist välja korralikus koguses heina ja...paukpadrun. Mõni s**a tujuga kõrgem ülemus oleks selle eest linnaloa ära võtnud. Ent veebel, kes nägi seda juhtumit, mõistis, et tegemist on öösel telgis salve laadimisel matile kukkunud paukpadruniga ja et mingit kavatsust mul koju viia seda polnud. Tagastasin padruni ja enne kella kolme astusin välja pataljoni väravast. Järjekordne nädalavahetus kallima kaisus - mõnus :)