Istume teist nädalavahetust järjest kasarmus. Saame linnaloale viieks tunniks - nii oli eelmine laupäev ja nii on täna. Laupäeval saabusid Võrru vend, tüdruk, parim sõber, täditütar, hea sõbranna - aitäh teile! Kavaliteetaeg.
Laupäeva õhtul jäin magama kindla plaaniga pühapäeval algavaks õppuseks välja puhata. Kuigi pataljoni kohal olid tumedad pilved. Kaadrist suurem osa oli puhkepäeva õhtuks kompaniisse kutsutud ning räägiti võimalikust häirest ühe ja kuue vahel. Poiste pilke püüdis seelikus kolmanda rühma leitnant. Kui kaadril polnud aegagi riideid kodus vahetada, peab olukord tõsine olema.
Kell pool üks öösel see juhtuski - koridori peal anti häire "Must! Must! Must!". Kähku läksid riided selga, relvad välja ning liikusime kaitsepositsioonidele. Nagu pärast välja tuli, pandi proovile meie pinge all tegutsemist. Reaalselt olidki aia taga "rohelised mehikesed", kes loopisid tööle tulevaid leitnante munadega. Toimkonna lauda tehti kahtleva väärtusega telefonikõnesid, kust küsiti paroole ja erinevate juhtkonna inimeste asukohti, edastati valeinfot. Meil oli salves paukpadrunid ning nii mõneski perimeetri nurgas oli kuulda pauke. Ehk: sõdurid reageerisid pinge all üle. Aga nagu pataljoni ülem mainis: parem ülereageerimine, kui reageerimata jätmine. Kõige parem oleks olnud siiski optimaalne reageerimine. Ega pimedas täpselt aru ka ei saa, kas tegu on rahuliku möödakõndijaga või sõduri poole relva suunava vaenlasega. Eriti veel, kui too ei reageeri sõduri antavatele käsklustele.
Minu öö möödus puu all oma sektorit jälgides. Külmas, märjas, kolm tundi - kevadvihm tilkumas vastu kiivrit.. Pärast seda saadeti kasarmusse aknaid valvama. Väljapuhkamisest ei tulnud midagi välja.
Õppus algas hommikul kell üheksa väljasõiduga. Salved olid õppuseks paukpadrunitega laetud. Esiti pandi proovile autojuhi orienteerumisoskus. Sõitsime läbi pool Võrumaad ning sõdur sai see aeg autokastis puhata. Pärastlõunal jõudsime sihtkohta. Liikumisviisid, mida kohtunikud jälgisid, kaevikute kaevamine, seejärel laagripaiga hõivamine - tegevus, millel on omad kindlad protseduurid. Õhtul lubati teha sooja süüa priimusel. Mõnus. Seejärel bibid püsti ja tuduma. Ei viitsinud magamiskotti välja võtta kotist ning magasin riiete väel bibi all ja lebomati peal. Seljas olid kõikvõimalikud vammused - T-särk, soble (pikakäiseline, ümber keha liibuv särk), kampsun, frents (sõduri vormiriietuse pealmine osa), killuvest, voodriga jope ning kõige peal ka kileülikond. Varakevadised miinuskraadid maapinnal tegid aga oma töö - ärkasin öösel üles selle peale, kuidas ma üle keha värisesin külmast. Otsisin ruttu magamiskoti välja, võtsin saapad jalast ning sooja magamiskotti. Kahe minuti pärast oli hea soe olla.
Esmaspäeva alustasime kaevikutesse asumisega. Ees ootas meid kaitselahing. Koht oli mul hea - kuusevõras. Väga palju kaevama just ei pidanud :) Ja varjatus ka super. Luureandmed rääkisid, et kümnest on oodata rünnakut. Reaalsus oli see, et ootasime tunde oma vastast. Lihtsalt istusime ja ootasime. Kui öösel oli jahe, siis päeval samade riietega kaevikus istuda oli paras. Unepuuduse tõttu sai mitmel korral ka silm looja lastud ja puhatud. Mingi aeg hakkasid kaugemalt paugud kõlama. Teisi, meie kõrval olevaid rühmi rünnati. Selline tegevus võttis une ära. Läks siiski üsna palju veel aega, kui ründajad ka meieni jõudsid. Väga tähtis on, et sellistel hetkedel jõuaks iga meheni väiksemgi infokild. Et jaoülematele, rühmaülemale oleks teada omade asukohad. Metsa all on kõik rohelised ning üks puuduolev infokild võib tähendada tuld omade vahel. Üldiselt toimis aga kõik õlitatult. Mängiti läbi ka haavatute äraviimine lahinguväljalt. Kui kohtunik (siniste lintidega tüübid) tuleb sõduri juurde, paneb käe talle õlale ja ütleb, et sõduril on reies läbiv kuulihaav arteriaalse verejooksuga, tuleb sõduril sellega leppida, et seekord läks nii. Kaaslased annavad esmaabi, veavad haavatute kogumispunkti, Medevac (kiirabiauto) viib haavatute telki. Nagu päris lahingus.
Teisipäev mängisime läbi linnalahingu. Ise ma oma tegevusega rahule ei jäänud. Hakkasime kaassanitariga haavatut lahinguväljalt minema vedama ent tegime seda nii valesti, kui seda üldse teha saab - meie liikumist ei katnud keegi. Kuigi - oleksime saanud kuulipilduri paarkümmend meetrit ettepoole heale positsioonile tuua ja meie tegevus oleks olnud turvatud. Saime kõik kolmekesi surma.
Järgnesid lahingud kaevikus - olime vahepeal ellu ärganud. Kaeviku- ja linnalahingud on üldiselt väga ohvriterohked. Iga nurga peal varitseb oht. Ehk: jaosanitarid said praktikat. Sidusin kinni kuulihaava rinnas ning panin žguti jala peale. Jagu suutis vajalikud majad ja kaevikud ära võtta. Kohtunikud jäid üldpildiga rahule. Õhtul saime tavapärasest rohkem vaba aega. Tegime sooja süüa, saime hästi tududa (jah - kuus tundi und ööpäeva jooksul õppusel on luksus).
Kolmapäeval mängisime läbi rünnaku, ja kaks varitsust. Kogu see aeg oli olukord peal - samal ajal kui jaoülemad, rühmaülemad käsku kuulasid ja märkmeid tegid, olime meie nende ümber ringkaitses. Selline keskmine käsukuulamine kestis pool tundi kuni tund. Selle aja jooksul jõudis mitu korda ka silm kinni minna - vähene uni teeb oma töö. Tagasiside oli siiski positiivne. Mehed on asjalikud ja saavad hästi aru, mida teevad. Tsiteerin kompanii kaptenit, kes hindas meid viimases punktis: "Esimest korda nägin taktikalist liikumist nende päevade jooksul". Sellised sõnad viivad motivatsiooni ülespoole. Järgnes kasarmusseminek, varustuse hooldus ja muu rutiin. Neljapäeva hommikul ärgates olid magamata ööd veel hästi tunda - vile peale oli paljudel raskusi ärkamisega. Järgnes Õppuse tagasiside, ohutustehnika ülekordamine uueks laagriks.
Oleme kõige intensiivsemal väljaõppe perioodil - viis järjestikust nädalat metsas, millest kaks on möödas, kolm veel ees. Ees ootab kõige karmim laager üldse. Kompanii koosneb kolmest jalaväe- ja ühest miinipildujarühmast. Läheme tagasi Ida-Virumaale laskelaagrisse - seekordsed harjutused kompanii koosseisus. Ehk: salve läheb teravmoon, miinipildurid hakkavad tulistama üle meie peade. Ka tuleb tähelepanelikult jälgida, et mõni elusolend laskesektorisse ei satuks. nagu päris lahingus - ainuke vahe on selles, et puudub päris vastane - sihtmärgid, mida laseme, on elutud. Läheme juba homme hommikul, laupäeval - 250 km. ja kuus tundi sõitu autokastis. Vahepeatustega. Tagasi esmaspäeval. Väike kartus on ka sees selle laagri eel, äkki juhtub midagi. Neid õnnetusi on juba ka olnud. Toon välja mõned juhtumid, millest tean, millest olen kuulnud:
1) Esimene juhtum on kohast, kuhu nüüd ka liigume. Tõsi, antud juhtum ei ole kuidagi meie pataljoniga seotud.
http://pilguheit.com/similar/31965803/õnnetus-kaitseväes-ajateenijat-riivas-kuulipilduja-kuul
2) Kompanii eelkutses on mees, kellega on koostöö lõpetanud tema kaks näppu. Põhjus: vihmane ilm ja nuga, mille tahtis too ajateenija puusse lüüa. Käsi aga libises käepidemel ja tulemusena pole tal enam kahel näpul kõõluseid. Igasuguste sümbolite puusse kritseldamine on aga juhtkonna poolt rangelt keelatud. Ka toimub enne igat laagrit ohutustehnika tund, kus korratakse sarnased punktid üle.
3) Jälle lugu meie eelkutsest: http://www.seitsmesed.ee/eesti/uudis/2014/11/26/ajateenistuses-uliraskelt-vigastada-saanud-sodur-alguses-motlesin-et-jalg-on-lainud/
Lõhkepaketid on tundlik teema. Tankitõrjurid kasutavad neid Carl Gustafi paugu imiteerimiseks. Lõhkepaketti visates peab olema viskaja veendunud, et too on tugevalt teibiga puutoki külge tõmmatud. Visata tohib ainult ja ainult puutokist kinni hoides. Lõhkepaketi peab viskama inimestest ja erinevatest seadmetest vähemalt kümne meetri kaugusele. On ka räägitud nende keelustamise vajalikkusest Kaitseväes.
4) Paljunäinud veebli lemmikfraas: "Rahuaja veteraniks pole vaja meist kellelgi saada". Toon välja lood, mida ta räägib meile ohutustehnika tundides. Eredamad neist: sõdur, kes hilja õhtul mingil põhjusel ei võtnud rakmetest bibi välja ja läks auto alla magama - räige ohutusreeglite rikkumine. Hommikul anti autojuhile kiire käsk ja õnnetus oligi käes. Lisaks olevat olnud üheksakümnendatel üks veebel pataljonis, kes harjutas sõduritega liikuva auto kastist jalastumist. Tulemuseks: murtud käeluu ja mitmed murtud randmed. Mõnele maksab too veebel hüvitist tänaseni. Lisaks rahuaja suurim Kaitseväega seotud tragöödia - http://et.m.wikipedia.org/wiki/Kurkse_suur%C3%B5nnetus
Usaldan oma kompanii mehi. Usalda oma pataljoni mehi. Tean, et nad on pädevad, et nad teavad, mida nad teevad. Lõpetan kirjutise kompaniiülema abi sõnadega: "Oleme mõtlevad mehed. Teeme kõik nii, et sellest tuleks tore üritus"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar