pühapäev, 12. aprill 2015

Laskelaager

Tõenäoliselt viimane laskelaager leidis aset eelmisel nädalavahetusel. Laupäevast esmaspäevani. Tähendab see seda, et me rohkem teravmoona salvedesse ilmselt ei lae ajateenistuse jooksul - ees ootavad õppused. Loomulikult paukpadrunitega. Paukpadrunitel on aga üks suur miinus teravmoonaga võrreldes - nood esimesed kipuvad relva rohkem tahmama. Pärast on rohkem vaeva relva hooldamisel.

Aga laagrist endast - tegemist oli admin-laagriga. St. magasime telkides, magada saime korralikult. Unetuid öid polnud. Pühapäeva päeval tegime paukmoonaga ettevalmistava harjutuse ning seejärel teravmoonaga põhiharjutuse. Ülejäänud aeg - nö. passisime.

Põhiharjutuse algul seletati viimse punktini ohutustehnika läbi ning kõige selle lõpuks lisas harjutuse ülemaks olnud kapten: "Sellest saab teie ajateenistuse üks orgasmilisemaid kogemusi. Võtke viimast sellest!" Mis seal ikka - alustasime harjutusega. Harjutus baseerus söösta-katal. Meeste vahed on kümme meetrit ja kui viie meetri kaupa paarisiseselt edasi söösta, on kõik korras. Ometigi tuli instruktor mõnikord sõdurile juurde ja kui talle tundus, et tolle sõduri laskesektor on kitsas, ütles: "sina praegu ei tulista". Nii öeldi ka korra minule. Raja keskel karjuti: "Miinipilduja tuli kahekümne sekundi pärast!" Seepeale leidsin augu, kuhu varjuda. Meist tagapool olevad miinipildurid tulistasid seepeale sihtmärke, mis asusid meist - silma järgi öeldes - 300-400 meetrit eespool (eesmärgiga häirida vastast). Olgu siis lisatud, et ohutu tsoon langenud miinist on >50 meetrit. Kogemus oli vägev ent orgasmiga ma seda võrdlema ei kipuks :) Kui harjutuse tagasisides küsis kaasvõitleja, et kas neid miine ei oleks saanud meile nt. sada meetrit lähemale visata, vastas kapten: "Ma tahan siin Kaitseväes veel pikki ja õnnelikke aastaid teenida. Nii et rahuajal - ei. Veel küsimusi?"

Harjutuse lõpus sain ka praktikat. Kõrvalolevale mehele pandi käsi õlale, öeldi, et tal on lahtine jalaluumurd, jala peale pigistati ketšupit pudelist ning anti haavatu kaart. Uus ja huvitav olukord minu jaoks - jaosanitar sai praktikat. Harjutus ise loeti heaks, ent aeglaseks. Ka aspirandist rühmaülem ja jaoülemad said väärtuslikku tagasisidet kaaderkaitseväelastelt.

Ühe korra sain ka laagri jooksul reaalset abi pakkuda. Jao autojuht, kellel on pikkust omajagu - põletas jalgu sirutades magamiskotti korraliku augu. Kõik käis nii kiiresti, et isegi parajasti puud ahju panev ahjuvalve ei jõudnud reageerida. Olgu siis lisatud, et ahi oli läbi öö konstantselt punane nagu maasikas ja ahjus mõnusalt soe. Tulemus: korralikud villid autojuhi tallal, mida oli tunda autoga harjutuskohta sõites auto liigjärskudest jõnksatustest.

ülejäänud nädal (T-N) tegime rutiini. Teisipäev-kolmapäev üheksa paiku metsa, viie paiku tagasi, metsas erinevad harjutised. Neljapäeval varustuse hooldus ja linnaloale. Pärast kaht järjestikkust nädalavahetust kasarmus tundub vabadus nagu midagi eriti väärtuslikku - mmmm.

Edasi - tulev nädal laager, mis keskendub kaitselahingule ja vastupealetungile. Tõotab tulla huvitav ja unevaene nädal. Seejärel: Õppus "Tormihoiatus", reservnädal (valmistume "Siiliks", väike puhkus) ning õppus "Siil" - kus osaleb eeldatavalt rohkem kui 13 000 inimest. See aasta võetakse lõpuõppus eriti suurelt ette. Pärast "Siili" ja korralikku varustuse hooldust olen teenitud ajaga ühel pool :) Ehk sporditermineid kasutades: olen lõpusirge alguses. Ent too lõpusirge tundub veel paganama pikk olevat.


juhtumisi:


Ahjuvalve - Kaitseväes tähendab ahjuvalveks olek, et kõik ahjuga seonduv on ahjuvalvaja vaatutada. Eelkutse ajateenijad teavad rääkida ühte lõbusat lugu ajateenijast, kes lasi oma ahjuvalve korra ajal ahjus tulel ära kustuda. Põhjus oli aga üsna proosaline - ei, too ei jäänud magama ega unustanud ahju ära. Tolle kaasvõitleja arusaam ahjuvalvest oligi sõna otseses mõttes ahju valvata - et see minema ei viidaks kellegi poolt :)

Hülsikorjajad - Harjutused metsa all paukpadrunitega peaksid lõppema sellega, et ajateenijad korjavad hülsid kokku ja teevad metsaaluse korda. Reaalsus on aga see, et me ei jõua ülesannet lõpetadagi, kui on juba esimesed tsiviilisikutest hülsikorjajad platsis - tööd teevad nad korralikult. Huvitav on aga see, et tegemist paistab enamasti olevat täiesti korralike inimestega. Korralikud riided seljas, mõned sõidavad ATV-dega ringi jne. Ja kogu see tegevus käib keset tavalist tööpäeva. Teadjamad poisid oskavad rääkida, et materjal, millest hülsid tehtud on, on messing e. valgevask. Messingu kokkuostuhinnad jäävad vahemikku 3-4€/kilo. Ju siis teenib mõnest kuulipildujapesast hülsse korjates hästi. Õppus "Raba" algas aga sellega, et kaasajateenijad tegid märkuse ühele metalliotsijaga alal ringi kõndinud mehele. Et too ei segaks õppust, juhatati ta võitlusalast välja. Mõne aja pärast oli toosama mees aga tagasi metalliotsijaga õppuse alal. Kuna esimene hoiatus ei mõjunud, sidusid ajateenijad tolle mehe käed kinni selja taha, panid talle silmsideme silme ette ja viisid ta alalt välja. Kasutades pataljoniülema sõnu - tsiviilisik seoti kitseks. Ehk: kui kaugele võivad ajateenijad minna jõu kasutamise suhtes? Mis õigus on tsiviilisikul segada õppuse käiku, kui tollele on juba hoiatus tehtud? Jne. Ilmselt on juba hagi sisse antud Kuperjanovi pataljoni vastu. Eks näis, mis saab.

Tsitaate:

Üks kaasajateenija teisele, kes on voodirežiimil: "Mis sul on ka? Šlangiin või lebola?" (taustaks: nii mõnigi võtab Kaitseväes režiimi, et üle elada mõni ebameeldiv ja unevaena laager. Näide: üks kaasajateenija pani soojapadja kaenla alla spetsiaalselt selleks, et laatsaretis temperatuuri mõõtes näitaks termomeeter talle vajalikku palavikku)

Seersant pahaselt säbelevale rivile: "Rivis olles on sõdur paigal ja ei nihele! Ta ei tee nii (seersant vaatab vasakule), ei tee naa (seersant vaatab paremale), ei tee ihaha-ahaha (seersant sügab jalgevahet)"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar