Päike käib kõrgelt, ilmad on soojad. Pärast õppuseid ja laagreid on olemine vabam. Suurem osa meist ootavad reservimineku kuupäeva. Ennem aga annab sõdur Kaitseväe varustuse riigile tagasi.
Eelmise nädala reede ennelõunal tehti meile varustuse kontroll. Vedasime Kaitseväe poolt septembris antud varustuse kasarmu taha (kõik asjad v.a. sokid ja aluspesu) ning iga varustuselemendi olemasolu kontrolliti kõigil üle. Päike paistis, ilm oli soodne selliseks tegevuseks. Kui aga olime varustuse välja vedanud, tabas meid ~viieminutiline tugev vihmahoog. Suurem osa varustust jäi siiski õnneks kuivaks - katsin niipalju kui võimalik telkmantliga. Puudusi leidus. Leidus sõdureid, kellel oli piltlikult öeldes pool varustust metsa jäänud. Suuremal osal oli aga kõik korras. Mul endal oli puudu üks põlvekaitse. Kaotasin tolle kuivatuskapist. St. igal korrusel on olemas kuivatusruum - kahe või kolme sõduri peale on olemas kuivatuskapp - igale sõdurile on määratud kuivatuskapp, kuhu ta pestud riided, pestud varustuse kuivama saab panna. Pärast ühte sellist pesemist üks põlvekaitse kapist kaduma läkski - ju siis oli kellelgi vaja. Enne linnaloale minekut kirjutasin seletuskirja kadunud varustuselemendi kohta (seletusest sõltub, kas ja kui palju peab sõdur kadunud/hävinenud varustuse väärtusest kinni maksma omast taskust).
Linnaloalt tagasi tulles sain teada, et leitnant olevat mul palunud (ja ka mõnel teisel) seletuse ümber kribada - varustuse kadumise põhjuseks panna "Kadunud suurõppuse Siili käigus". Siis ei pidavat minu osalust olema kadunud varustuse kinnimaksmisel. Tegin nii ja juba esmaspäeva lõunaks oli rühmaveebel mulle uued põlvekaitsmed muretsenud..
Esmaspäeval tegime kasarmu küljel kogu kompaniiga pilti. Kõik kompanii rohkem kui sada sõdurit ühel pildil, kõigil rakmed seljas ja relv käes - uhke värk.
Teisipäeval ootas meid viimane suurem katsumus - rännakvõistlus "Murtud saabas". 7 vaheajapunkti (teises tehti meile gaasihäiret, viimases pidime viis rühmakaaslast kanderaamidel 100 meetrit edasi viima, ülejäänutes loeti meid lihtsalt kokku), 25 km. ja võidab kiireim rühm.
Esimeses punktis olime pildil - läksime mäest allaminnes ja siledal kerge jooksuga, mäest üles kiirkõnniga. Teisse punkti jõudmisel panime aga orienteerumisega puusse - tegime ligi neljakilomeetrise ringi sisse. Vaheajapunkti jõudes öeldi meile, et seitse võistkonda on meist möödunud (võistkonnad startisid viieminutiliste intervallidega). Motivatsioon kadus ja meie rühma edasine liikumine meenutas pigem lonkimist. Finišisse jõudsime rühmadest kahekümnenda, viimase ajaga - 4 tundi, 50 minutit, mõned sekundid peale. Võitis üks tagalakompanii rühm, ajaks 3:04:49. Teiseks ja kolmandaks tulid vastavalt Charlie kolmas ja Charlie esimene. Tipp oli aga tihe - esikolmik mahtus vähem kui kolme minuti sisse. Auhind Murtud Saabas läks küll tagalasse, ent üldvõit (arvestusse läksid kõik spordipäevad + "Murtud saabas) tuli Charlie kompaniisse ;)
Kolmapäev-reede andsime suurema osa endi varustusest ära. Enne varustuse äraandmist kontrolliti, kas varustus on puhas ja terve. Mina viisin ühe rakmepauna-aluse õmbleja juurde enne äraandmist. Muu varustusega oli korras. Varustuse pakkisime kindlas järjekorras. Nüüd on meile jäetud vorm, varusärgid, lühikesed dressid (hommikujooksude jaoks). Sõdur võib endale jätta lisaks sokkidele ja aluspesule vildid, torusalli, jooksutossud, sõduriõpiku. Neid varustuselemente riik tagasi ei taha.
Neljapäeval andsime ära omad armukesed. Pärast seda kui relvur oli igaühe relvale kiire pilgu peale heitnud, konserveerisime relvad (lukuraud seestpoolt + liikuvad osad + salved pealt - tuugalt relvaõliga kokku). Relvad läksid spetsiaalsetele relvaalustele uusi omanikke ootama. Nii mõnegi jaoks emotsionaalne hetk.
pühapäev, 24. mai 2015
pühapäev, 17. mai 2015
Siil
On 11. mai pärastlõuna - esmaspäev. Kõmbime pataljoniga rabas. Suurõppus algas nädal tagasi, ent ma ei ole veel ühtegi pauku oma relvaga saanud teha.
Kaasvõitleja manab oma jutuga silme ette olukorra, kuidas meedia võiks Siili kajastada: tankid sõidavad, lennukid lendavad, paugud käivad. Ja siis tuleb vaheklipp "meanwhile in Charlie company", kus näidatakse rabas istuvaid mehi, kelle jaoks ei toimu midagi. Alustan aga algusest.
Pühapäeval, kolmandal mail olime kõik linnaloalt tagasi erandkorras kella kaheks. Mina läksin ka kohe otse toimkonda päevnikuks tol päeval.
Toimkond - s.o. kolm ajateenijat, kelle vastutada on kord kasarmus - korrapidaja ja kaks päevnikku. Toimkond kannab hoolt selle eest, et kasarmu põrandad oleksid puhtad, WC-s piisavalt paberit, koridori peal olevad prügikastid oleksid tühjendatud õigel ajal jm. sarnane. Kuna toimkonna kohustuste ampluaa on lai, siis on toimkonnal õigus määrata parajasti kasarmus olevaid ajateenijaid erinevatele puhastustöödele.
Toimkonna jaoks on koridori keskel üks laud, mille taga peab alati vähemalt üks toimkondlane olema.
Toimkondlaste kohustuste hulgas on ka nö. rituaalseid tegevusi. Kui ajateenijal on keelatud kanda kasarmus peakatet, siis toimkondlasel peab olema peas Kaitseväe nokamüts. Nii ka toimkondlased eristuvad tavaajateenijatest. Rinnas on silt - vastavalt kas siis "korrapidaja" või "päevnik" sildile kirjutatud.
Kui tegevväelane möödub lauast, on toimkondlane kohustatud tervitama teda. Päeva jooksul läheb käsi mõnisada korda ikka tervitusasendisse. Päeva alguses teeb parajasti lauas olev toimkondlane ettekande esimesele kasarmusse astunud ohvitserile ja kompaniiülemale - kaptenile. Ettekanne sisaldab korda kasarmus ja numbreid ajateenijate kohta. Toon näiteks ettekande, mille olen esitanud kompaniiülemaks olevale kaptenile: esiti tuleb üle koridori hüüda: "Kompanii valvel!" - kõik korruse peal olijad võtavad valvelseisangu. Seejärel liigun kapteni juurde ja võtan tervitusasendi: "Härra kapten, Charlie jalaväekompaniis vahejuhtumeid ei ole esinenud. Tegevus vastab päevaplaanile. Nimekirjas x inimest, kohal y inimest, rivis z inimest. Charlie jalaväekompanii päevnik reamees Kipper". Seejärel kas kapten küsib veel mõne küsimuse või annab käskluse "Vabalt!". Lisaks tuleb olla valmis ettekande tegemiseks pataljoni korrapidajale või pataljoni korrapidaja abile (tegevväelased), kellele kompanii korrapidaja teenistuslikult allub.
Lisaks kõigele tähendab toimkonnas olek ka üsna unevaest ööd, kuna kummalegi päevnikule on ette nähtud neli tundi und ööpäeva jooksul ja korrapidajale kuus tundi.
Suurõppus
Ööl vastu esmaspäeva ei saanud ma aga sedagi uneaega. Minu magamisgraafik oli sätitud kella ühest viieni öösel. Suurenenud häiretaseme tõttu aga äratati mind pool tundi pärast magamaminekut üles - pidin jooksma kompanii ukse juurde valvama, lahingvarustus seljas. Ja nii see oodatust veelgi unetum öö möödus.
Siilile hakkas kompanii eelluuregrupp liikuma ennelõunal, põhikolonn pärastlõunal. Meid, päevnikke, paigutati kompaniitehniku autosse - mis oli kogu kompaniikolonni üks viimaseid. Kastis oli igasugust varustust, erinevaid kotte. Sõdureid oligi seal kolm - päevnikud + kompaniitehnik (ajateenija). Otsisin ühe pehmema koti endale küljealuseks ja sõit võis alata (st. sain natuke tududa).
Varsti sai tehnik tööd. Natuke eespool olevat ühel GD-l rehv puruks "lastud". Meie, kaks päevnikku jooksime ringkaitsesse auto ümber. Tehnik võttis ratta alt, et see siis jälle tagasi panna. Sõit võis jätkuda.
Meie sihtpunktiks olid Rannu valla metsad Võrtsjärve ääres (Limnoloogia). Kohale jõudsime poole seitsmest. Koos kahe rühmakaaslasega ja autojuhtidega määrati mind tagala-alasse. Panime paika posti, kustkaudu toimus liikumine alasse ja sealt välja - mehitasime posti. Seejärel püstitasime telgi. Ülejäänud rühmakaaslased saadeti ~kilomeetri kaugusele tagala-alast - eesmärgiga kaitsele asuda (ööbisid nad järgnevad kolm ööd bibide all)
Tagala-alas oli rahulik. Meie üksused valvasid vahetustega ala. Kaks tundi postil. Neli tundi vaba aega - mina üritasin magada see aeg. Ainsaks huvitavamaks juhtumiks oli ühe masina tagasisaatmine postil, kuna tolle masina juht ei olnud oma, ta ei teadnud salasõna ning ei olnud ette teatanud oma tulekust. Tagala-ala tegeleb üldiselt lahingüksuste moona ja toidutagavara täiendamisega, "haavatutega", makaronide keetmisega.
Robinsonid (kopterid) lendavad üle peade, siin-seal on kuulda täristamist. Kolmapäeva õhtu hakkab tugevat padukat sadama - sajab läbi öö. Mehed kutsutakse kaitsepositsioonidelt tagasi tagala-alale - nad ise ja nende varustus läbimärjad.
Hommikuks jääb sadu järgi. Mehed panevad varustuse kuivama ja lähevad Rannu alevikku demonstrasioonrünnakut tegema. Legendi järgi on Rannu koolimaja vallutatud terroristliku organisatsiooni poolt. Kahju, et ise ei saa kaasa minna - tagala-ala vajab endiselt julgestamist ja need, kes on terve nädala postil olnud, on seda ka tol päeval.
Esimene vabam päev kõigi jaoks - on antud olukord seis. Kamo läheb näkku, Rannu koolimaja tagasivallutamine tehakse nii, kuidas on seda harjutatud tegema. Rahvast on kohale tulnud palju. Tõsi, pauku tol päeval ei tehta. Pärast demonstratsioonharjutust näidatakse rahvale Kaitseväe tehnikat, Kaitseväe relvi.
Reedel koristame alad ära ning seejärel lastakse käia läbi kohalikust Ast ja Ost. Väikse Rannu poe on ühtäkki vallutanud ligemale kolmkümmend ajateenijat :) Ostetakse piima-, lihatooteid, puu-, juurvilju. Kõike, mida pika säilivusajaga kuivtoidupakist naljalt ei leia. Nii mõnigi tuleb poest välja kilekott pungil täis. Õppused mõjuvad hästi väikepoodide käibele :P
Laupäeval ärkame kell neli hommikul. Liigume uuele alale - Viru pataljoni Jõhvis. Charlie jalaväekompanii kahekümnest masinast moodustatakse uhke kolonn, mis läbib kauneid Eesti paiku - Leiet, Põltsamaad, Jõgevat. Viru pataljoni õue peale on püstitatud hulk telke, nende seas ka meie jao telk. Saab telefoni akusid laadida (esimene õppus, kus kõrgemalt poolt lubatud), kaasajateenijatega vabamalt suhelda. Õhtu jooksul saame tuttavaks ka oma sõjaaja pataljoniülemaga, kes peab meile tervituskõne - tegu on esimese õppusega taasiseseisvunud Eesti pinnal, kus hinnatakse brigaadi tegevust - nii suure üksuse tegevust pole varem hinnatud. Uhke värk.
Pühapäeva pärastlõunal näidatakse meile Abramsit - ameeriklaste au ja uhkust. Tõenäoliselt maailma võimsaim tank. Selle juures tehti pilti, roniti sisse, küsiti igast küsimusi. Kella kolmest on jälle olukord peal. Kõnnime ~7km. läbi soo ja raba ning jõuame läbimärgade jalgadega sihtkohta. Ööbime bibide all.
Esmaspäeval kõnnime jälle kilomeetreid Ida-Virumaa soodes. Õhtupoolikul lasen oma Siili esimesed ja ainsad lasud. Pool salve saab ära täristatud ühele vastase kaevikule peale sattudes ja seda vallutades. Ööseks paneme jaokaaslasega bibid kokku - nii on rohkem ruumi.
Teisipäev hommikupoolikul oleme kaitsepositsioonidel. Teeme ka ühe rünnaku vastase avastatud rühmale, aga kohtunikud annavad "Tuli seis!" enne, kui lasta jõuan. Võtame seejärel rühmaga ringkaitsesse metsa sisse - keskel rühmaülem ja jaoülemad arutamas rühma edasist plaani. Ja siis see tuli poole ühe paiku - see niioodatud "Endex!" - Siil oli läbi saanud. Jäi veel varustuse hooldus.
Sõjaaja pataljoniülema abi pidas uhke kõne ja tänas tublimaid. Üks kaasajateenija kompaniist sai kaprali auastme. Tsiteerin kõne viimaseid sõnu: "Teie jaoks on teenistus otsa saamas. Minge koju, tehke sugu, tehke lapsi, looge pere. Siis saate ka paremini aru sellest (näitas õlal olevale Kuperjanovi embleemile ja Eesti lipule). Mina tänan!"
Teisipäeva vastu kolmapäeva tudusime veel telkides. Kolmapäeva hommikul alustasime sõitu Võru suunas. Kasarmus relvastuse, varustuse hooldus ja reedel linnaloale. Selleks korraks on metsalaagritega ühel pool :) :) :)
Kaasvõitleja manab oma jutuga silme ette olukorra, kuidas meedia võiks Siili kajastada: tankid sõidavad, lennukid lendavad, paugud käivad. Ja siis tuleb vaheklipp "meanwhile in Charlie company", kus näidatakse rabas istuvaid mehi, kelle jaoks ei toimu midagi. Alustan aga algusest.
Pühapäeval, kolmandal mail olime kõik linnaloalt tagasi erandkorras kella kaheks. Mina läksin ka kohe otse toimkonda päevnikuks tol päeval.
Toimkond - s.o. kolm ajateenijat, kelle vastutada on kord kasarmus - korrapidaja ja kaks päevnikku. Toimkond kannab hoolt selle eest, et kasarmu põrandad oleksid puhtad, WC-s piisavalt paberit, koridori peal olevad prügikastid oleksid tühjendatud õigel ajal jm. sarnane. Kuna toimkonna kohustuste ampluaa on lai, siis on toimkonnal õigus määrata parajasti kasarmus olevaid ajateenijaid erinevatele puhastustöödele.
Toimkonna jaoks on koridori keskel üks laud, mille taga peab alati vähemalt üks toimkondlane olema.
Toimkondlaste kohustuste hulgas on ka nö. rituaalseid tegevusi. Kui ajateenijal on keelatud kanda kasarmus peakatet, siis toimkondlasel peab olema peas Kaitseväe nokamüts. Nii ka toimkondlased eristuvad tavaajateenijatest. Rinnas on silt - vastavalt kas siis "korrapidaja" või "päevnik" sildile kirjutatud.
Kui tegevväelane möödub lauast, on toimkondlane kohustatud tervitama teda. Päeva jooksul läheb käsi mõnisada korda ikka tervitusasendisse. Päeva alguses teeb parajasti lauas olev toimkondlane ettekande esimesele kasarmusse astunud ohvitserile ja kompaniiülemale - kaptenile. Ettekanne sisaldab korda kasarmus ja numbreid ajateenijate kohta. Toon näiteks ettekande, mille olen esitanud kompaniiülemaks olevale kaptenile: esiti tuleb üle koridori hüüda: "Kompanii valvel!" - kõik korruse peal olijad võtavad valvelseisangu. Seejärel liigun kapteni juurde ja võtan tervitusasendi: "Härra kapten, Charlie jalaväekompaniis vahejuhtumeid ei ole esinenud. Tegevus vastab päevaplaanile. Nimekirjas x inimest, kohal y inimest, rivis z inimest. Charlie jalaväekompanii päevnik reamees Kipper". Seejärel kas kapten küsib veel mõne küsimuse või annab käskluse "Vabalt!". Lisaks tuleb olla valmis ettekande tegemiseks pataljoni korrapidajale või pataljoni korrapidaja abile (tegevväelased), kellele kompanii korrapidaja teenistuslikult allub.
Lisaks kõigele tähendab toimkonnas olek ka üsna unevaest ööd, kuna kummalegi päevnikule on ette nähtud neli tundi und ööpäeva jooksul ja korrapidajale kuus tundi.
Suurõppus
Ööl vastu esmaspäeva ei saanud ma aga sedagi uneaega. Minu magamisgraafik oli sätitud kella ühest viieni öösel. Suurenenud häiretaseme tõttu aga äratati mind pool tundi pärast magamaminekut üles - pidin jooksma kompanii ukse juurde valvama, lahingvarustus seljas. Ja nii see oodatust veelgi unetum öö möödus.
Siilile hakkas kompanii eelluuregrupp liikuma ennelõunal, põhikolonn pärastlõunal. Meid, päevnikke, paigutati kompaniitehniku autosse - mis oli kogu kompaniikolonni üks viimaseid. Kastis oli igasugust varustust, erinevaid kotte. Sõdureid oligi seal kolm - päevnikud + kompaniitehnik (ajateenija). Otsisin ühe pehmema koti endale küljealuseks ja sõit võis alata (st. sain natuke tududa).
Varsti sai tehnik tööd. Natuke eespool olevat ühel GD-l rehv puruks "lastud". Meie, kaks päevnikku jooksime ringkaitsesse auto ümber. Tehnik võttis ratta alt, et see siis jälle tagasi panna. Sõit võis jätkuda.
Meie sihtpunktiks olid Rannu valla metsad Võrtsjärve ääres (Limnoloogia). Kohale jõudsime poole seitsmest. Koos kahe rühmakaaslasega ja autojuhtidega määrati mind tagala-alasse. Panime paika posti, kustkaudu toimus liikumine alasse ja sealt välja - mehitasime posti. Seejärel püstitasime telgi. Ülejäänud rühmakaaslased saadeti ~kilomeetri kaugusele tagala-alast - eesmärgiga kaitsele asuda (ööbisid nad järgnevad kolm ööd bibide all)
Tagala-alas oli rahulik. Meie üksused valvasid vahetustega ala. Kaks tundi postil. Neli tundi vaba aega - mina üritasin magada see aeg. Ainsaks huvitavamaks juhtumiks oli ühe masina tagasisaatmine postil, kuna tolle masina juht ei olnud oma, ta ei teadnud salasõna ning ei olnud ette teatanud oma tulekust. Tagala-ala tegeleb üldiselt lahingüksuste moona ja toidutagavara täiendamisega, "haavatutega", makaronide keetmisega.
Robinsonid (kopterid) lendavad üle peade, siin-seal on kuulda täristamist. Kolmapäeva õhtu hakkab tugevat padukat sadama - sajab läbi öö. Mehed kutsutakse kaitsepositsioonidelt tagasi tagala-alale - nad ise ja nende varustus läbimärjad.
Hommikuks jääb sadu järgi. Mehed panevad varustuse kuivama ja lähevad Rannu alevikku demonstrasioonrünnakut tegema. Legendi järgi on Rannu koolimaja vallutatud terroristliku organisatsiooni poolt. Kahju, et ise ei saa kaasa minna - tagala-ala vajab endiselt julgestamist ja need, kes on terve nädala postil olnud, on seda ka tol päeval.
Esimene vabam päev kõigi jaoks - on antud olukord seis. Kamo läheb näkku, Rannu koolimaja tagasivallutamine tehakse nii, kuidas on seda harjutatud tegema. Rahvast on kohale tulnud palju. Tõsi, pauku tol päeval ei tehta. Pärast demonstratsioonharjutust näidatakse rahvale Kaitseväe tehnikat, Kaitseväe relvi.
Reedel koristame alad ära ning seejärel lastakse käia läbi kohalikust Ast ja Ost. Väikse Rannu poe on ühtäkki vallutanud ligemale kolmkümmend ajateenijat :) Ostetakse piima-, lihatooteid, puu-, juurvilju. Kõike, mida pika säilivusajaga kuivtoidupakist naljalt ei leia. Nii mõnigi tuleb poest välja kilekott pungil täis. Õppused mõjuvad hästi väikepoodide käibele :P
Laupäeval ärkame kell neli hommikul. Liigume uuele alale - Viru pataljoni Jõhvis. Charlie jalaväekompanii kahekümnest masinast moodustatakse uhke kolonn, mis läbib kauneid Eesti paiku - Leiet, Põltsamaad, Jõgevat. Viru pataljoni õue peale on püstitatud hulk telke, nende seas ka meie jao telk. Saab telefoni akusid laadida (esimene õppus, kus kõrgemalt poolt lubatud), kaasajateenijatega vabamalt suhelda. Õhtu jooksul saame tuttavaks ka oma sõjaaja pataljoniülemaga, kes peab meile tervituskõne - tegu on esimese õppusega taasiseseisvunud Eesti pinnal, kus hinnatakse brigaadi tegevust - nii suure üksuse tegevust pole varem hinnatud. Uhke värk.
Pühapäeva pärastlõunal näidatakse meile Abramsit - ameeriklaste au ja uhkust. Tõenäoliselt maailma võimsaim tank. Selle juures tehti pilti, roniti sisse, küsiti igast küsimusi. Kella kolmest on jälle olukord peal. Kõnnime ~7km. läbi soo ja raba ning jõuame läbimärgade jalgadega sihtkohta. Ööbime bibide all.
Esmaspäeval kõnnime jälle kilomeetreid Ida-Virumaa soodes. Õhtupoolikul lasen oma Siili esimesed ja ainsad lasud. Pool salve saab ära täristatud ühele vastase kaevikule peale sattudes ja seda vallutades. Ööseks paneme jaokaaslasega bibid kokku - nii on rohkem ruumi.
Teisipäev hommikupoolikul oleme kaitsepositsioonidel. Teeme ka ühe rünnaku vastase avastatud rühmale, aga kohtunikud annavad "Tuli seis!" enne, kui lasta jõuan. Võtame seejärel rühmaga ringkaitsesse metsa sisse - keskel rühmaülem ja jaoülemad arutamas rühma edasist plaani. Ja siis see tuli poole ühe paiku - see niioodatud "Endex!" - Siil oli läbi saanud. Jäi veel varustuse hooldus.
Sõjaaja pataljoniülema abi pidas uhke kõne ja tänas tublimaid. Üks kaasajateenija kompaniist sai kaprali auastme. Tsiteerin kõne viimaseid sõnu: "Teie jaoks on teenistus otsa saamas. Minge koju, tehke sugu, tehke lapsi, looge pere. Siis saate ka paremini aru sellest (näitas õlal olevale Kuperjanovi embleemile ja Eesti lipule). Mina tänan!"
Teisipäeva vastu kolmapäeva tudusime veel telkides. Kolmapäeva hommikul alustasime sõitu Võru suunas. Kasarmus relvastuse, varustuse hooldus ja reedel linnaloale. Selleks korraks on metsalaagritega ühel pool :) :) :)
pühapäev, 3. mai 2015
Reservnädal
Reservnädal - s.o. puhkus - võrreldes eelnevate nädalatega.
Esmaspäeval sõitsime patist natuke välja, panime maskid pähe, võtsime värvipüssid kätte ja...läksime paintballi mängima. Kuna varem pole mänginud, siis ülilahe kogemus. Lisaks lõbule oli kogu mängu juures ka taktikaline pool. Kas minu otsused on õiged? Kas ma saan pihta? Kui jah, siis mis vea tegin? Missugune oleks parem taktika? Jne. Igatahes tore päev ;)
Teisipäev oli üleüldine heakorrapäev. Kõik rühmad käisid neid alasid korrastamas, kus me harjutusi oleme teinud, laagriplatsi oleme püsti seadnud jne. Nägi see kõik välja siis niisugune: võtsime ahelikku (viiemeetriste vahedega üksteise kõrval) ja käisime niimoodi metsaaluse läbi. Ühes käes prügikott (prügi jaoks), teises käes labidas (ehk on vaja mõni kaevik kinni ajada).
Kolmapäeval tegime NATO-testi. 53 kätekõverdust, 46 kõhulihast, 12:24 - 3,2 km. jooksu aeg. Pärastlõunal tunnike koristamist ja linnaloale minek. Siiliks on poisid värsked ja puhanud.
Suurõppus algab homme, neljandal mail. Ja lõpeb viieistkümnendal mail. Paberite järgi rohkem kui 13 000 osalejaga Siil on läbi ajaloo suurim Eestis. Põhirõhk on kõrgemate ülemate juhtimisoskuse hindamisel. Sõdur teeb endiselt sõduriasja - sedasama, mida sõdur on viimase seitsme (eelkutse viimase kümne) kuu jooksul õppinud siit.
Esmaspäeval sõitsime patist natuke välja, panime maskid pähe, võtsime värvipüssid kätte ja...läksime paintballi mängima. Kuna varem pole mänginud, siis ülilahe kogemus. Lisaks lõbule oli kogu mängu juures ka taktikaline pool. Kas minu otsused on õiged? Kas ma saan pihta? Kui jah, siis mis vea tegin? Missugune oleks parem taktika? Jne. Igatahes tore päev ;)
Teisipäev oli üleüldine heakorrapäev. Kõik rühmad käisid neid alasid korrastamas, kus me harjutusi oleme teinud, laagriplatsi oleme püsti seadnud jne. Nägi see kõik välja siis niisugune: võtsime ahelikku (viiemeetriste vahedega üksteise kõrval) ja käisime niimoodi metsaaluse läbi. Ühes käes prügikott (prügi jaoks), teises käes labidas (ehk on vaja mõni kaevik kinni ajada).
Kolmapäeval tegime NATO-testi. 53 kätekõverdust, 46 kõhulihast, 12:24 - 3,2 km. jooksu aeg. Pärastlõunal tunnike koristamist ja linnaloale minek. Siiliks on poisid värsked ja puhanud.
Suurõppus algab homme, neljandal mail. Ja lõpeb viieistkümnendal mail. Paberite järgi rohkem kui 13 000 osalejaga Siil on läbi ajaloo suurim Eestis. Põhirõhk on kõrgemate ülemate juhtimisoskuse hindamisel. Sõdur teeb endiselt sõduriasja - sedasama, mida sõdur on viimase seitsme (eelkutse viimase kümne) kuu jooksul õppinud siit.
pühapäev, 26. aprill 2015
Mõtisklusi + "Tormihoiatus"
Kõige raskem on minu jaoks Kaitseväe elu juures eemalolek perest, sõpradest, kallimast. Siiamaani tekitab imetlust fakt, et isa teenis kaks aastat Uuralites aega - koju sai ta kogu selle aja jooksul vaid korra. Tõsi, ehk annab sellega ka harjuda, aga...tuleb tunnistada, et kunagi olid mehed tõesti tehtud rauast ja terasest.
Ehk: asjad, mis kaitseväelast motiveerivad, on linnaload ja puhkused. Neid, kel õnnestub autojuhtideks saada - neid motiveerivad tasuta C-kategooria, D-kategooria, E-kategooria load. Suurte motivaatorite kõrval on ka väiksed. Ohvitseride kiidusõnad, õppustel õigete otsuste tegemine (=kohtunik ei tule juurde ütlema, et olen vigastatud/surnud - eriti veel, kui liigun üksuse ees) - kui seljataga on raske harjutus, teevad tunde heaks.
Suhteid kodustega on Kaitseväe ajal suures plaanis samad, mis nad olid enne Kaitseväge. Ka enne Kaitseväge käisin ainult nädalavahetustel lähedaste juures kooli tõttu. Kõige raskem oligi SBK-aeg, kui esimese kahe kuu jooksul välja ei lastud (lastakse erakorralistel põhjustel - ainult nö. matused-pulmad).
Vanemad suhtusid Kaitseväkke minekusse positiivselt. Tüdruk ka - kuigi igatsus oli tohutu. See tunnike vaba aega igal õhtul - väga palju sellest olen sisustanud erineval moel tüdrukuga suhtlemisele. Virtuaalsed kallid, musid, armsad sõnad - minu õhtute lahutamatud osad.
Aga nagu ma ennist ütlesin - igatsusega harjub. Tugevad suhted muutuvad pigem isegi tugevamaks. Ja nõrgad suhted - ju need siis laguneks niikuinii - ka ilma meespoole teenistusse astumata. Mitmed kaasajateenijad panid teenima asudes kapiukse sisemisele poolele pildi oma tüdrukust - siiani kestvad suhted. Tean kahjuks ka ühte rühmakaaslast, kelle suhe on purunenud teenistuse jooksul.
Teenistuse läbimine annab mehele kohusetundlikkust, täpsust, uusi sõpru. Olen Kaitseväest leidnud mitmeid häid tutvusi, mida tasub hoida ja suurepäraseid sõpru, kellega tahan lähiajal grilliõhtu ette võtta.
õppus "Tormihoiatus":
Esmaspäev oli päev kasarmus. Meile usaldati DAF-id ja GD-d (neljaistmelised Mercedesed, millega sõidab juhtkond) - sõitsime metsa ühe suure kuuseoksahunniku juurde. Ülesandeks anti autod ära kamotada. Natuke nööri, natuke kuuseoksi, natuke leidlikkust - ja üsna pea olid nood autod maskeeritud ratastega kuusepuudeks.
Teisipäeval algas teisele jalaväebrigaadile suunatud õppus "Tormihoiatus", mis toimus Kanepi ja Nursi lähedal. Selleks õppuseks oli meie jagu üsna kokku kuivanud. Kohe selgitan:
Erinevate terviseprobleemide tõttu jäid kasarmusse jaoülem, pooljaoülem, tankitõrjuja paar, jao raskekuulipildur, jao pointman (kaasvõitleja, kes sammub taktikalistes olukordades jao ees). Kuna jao autojuht ka otseselt taktikalistes olukordades meiega kaasas ei käi, jäi meid neli - meid arvati nn. reservjakku.
Kaevasin kaevikud - ühe põhipositsiooniks (püstikaevik) ja teise varupositsiooniks (lamadeskaevik). Kaevamise ajal kummitas peas iroonilisel kombel - Lydia Koidula sõnadele, Rein Rannapi muusikale, Urmas Alendri poolt sisselauldud - lugu "Eesti muld ja Eesti süda". Kaevikud valmis - jäime pilk läbi sihiku vastast ootama. Keda ei tulnudki. Ju siis tegid eespool olevad jaod piisavalt head tööd.
Neljapäeva lõunal ajasime kaevikud kinni ja suundusime uude asukohta. Õhtul saadeti üks kaasvõitleja neljakümnese palavikuga laatsaretti. Muutuva temperatuuri ja salakavalate tuultega kevadilmad on ettearvamatud.
Reedel sai reservjagu tegutseda. Tegime läbi pika (~seitse tundi kestva) harjutuse, mis lõppes Nursi linnakus linnalahinguga - adrenaliinitase oli järjekordselt laes. Kuulda raadiojaamadest sõna "Endex!" oli meeletult hea tunne - viis nädalat järjestikuseid metsalaagreid oli läbi saanud :)
Ehk: asjad, mis kaitseväelast motiveerivad, on linnaload ja puhkused. Neid, kel õnnestub autojuhtideks saada - neid motiveerivad tasuta C-kategooria, D-kategooria, E-kategooria load. Suurte motivaatorite kõrval on ka väiksed. Ohvitseride kiidusõnad, õppustel õigete otsuste tegemine (=kohtunik ei tule juurde ütlema, et olen vigastatud/surnud - eriti veel, kui liigun üksuse ees) - kui seljataga on raske harjutus, teevad tunde heaks.
Suhteid kodustega on Kaitseväe ajal suures plaanis samad, mis nad olid enne Kaitseväge. Ka enne Kaitseväge käisin ainult nädalavahetustel lähedaste juures kooli tõttu. Kõige raskem oligi SBK-aeg, kui esimese kahe kuu jooksul välja ei lastud (lastakse erakorralistel põhjustel - ainult nö. matused-pulmad).
Vanemad suhtusid Kaitseväkke minekusse positiivselt. Tüdruk ka - kuigi igatsus oli tohutu. See tunnike vaba aega igal õhtul - väga palju sellest olen sisustanud erineval moel tüdrukuga suhtlemisele. Virtuaalsed kallid, musid, armsad sõnad - minu õhtute lahutamatud osad.
Aga nagu ma ennist ütlesin - igatsusega harjub. Tugevad suhted muutuvad pigem isegi tugevamaks. Ja nõrgad suhted - ju need siis laguneks niikuinii - ka ilma meespoole teenistusse astumata. Mitmed kaasajateenijad panid teenima asudes kapiukse sisemisele poolele pildi oma tüdrukust - siiani kestvad suhted. Tean kahjuks ka ühte rühmakaaslast, kelle suhe on purunenud teenistuse jooksul.
Teenistuse läbimine annab mehele kohusetundlikkust, täpsust, uusi sõpru. Olen Kaitseväest leidnud mitmeid häid tutvusi, mida tasub hoida ja suurepäraseid sõpru, kellega tahan lähiajal grilliõhtu ette võtta.
õppus "Tormihoiatus":
Esmaspäev oli päev kasarmus. Meile usaldati DAF-id ja GD-d (neljaistmelised Mercedesed, millega sõidab juhtkond) - sõitsime metsa ühe suure kuuseoksahunniku juurde. Ülesandeks anti autod ära kamotada. Natuke nööri, natuke kuuseoksi, natuke leidlikkust - ja üsna pea olid nood autod maskeeritud ratastega kuusepuudeks.
Teisipäeval algas teisele jalaväebrigaadile suunatud õppus "Tormihoiatus", mis toimus Kanepi ja Nursi lähedal. Selleks õppuseks oli meie jagu üsna kokku kuivanud. Kohe selgitan:
Erinevate terviseprobleemide tõttu jäid kasarmusse jaoülem, pooljaoülem, tankitõrjuja paar, jao raskekuulipildur, jao pointman (kaasvõitleja, kes sammub taktikalistes olukordades jao ees). Kuna jao autojuht ka otseselt taktikalistes olukordades meiega kaasas ei käi, jäi meid neli - meid arvati nn. reservjakku.
Kaevasin kaevikud - ühe põhipositsiooniks (püstikaevik) ja teise varupositsiooniks (lamadeskaevik). Kaevamise ajal kummitas peas iroonilisel kombel - Lydia Koidula sõnadele, Rein Rannapi muusikale, Urmas Alendri poolt sisselauldud - lugu "Eesti muld ja Eesti süda". Kaevikud valmis - jäime pilk läbi sihiku vastast ootama. Keda ei tulnudki. Ju siis tegid eespool olevad jaod piisavalt head tööd.
Neljapäeva lõunal ajasime kaevikud kinni ja suundusime uude asukohta. Õhtul saadeti üks kaasvõitleja neljakümnese palavikuga laatsaretti. Muutuva temperatuuri ja salakavalate tuultega kevadilmad on ettearvamatud.
Reedel sai reservjagu tegutseda. Tegime läbi pika (~seitse tundi kestva) harjutuse, mis lõppes Nursi linnakus linnalahinguga - adrenaliinitase oli järjekordselt laes. Kuulda raadiojaamadest sõna "Endex!" oli meeletult hea tunne - viis nädalat järjestikuseid metsalaagreid oli läbi saanud :)
pühapäev, 19. aprill 2015
Kui kell kaheksa - pühapäeva õhtul - aeg kinni löödi, olid meie rühmast veel kaks inimest puudu. Sõdur peab olema täpne. Linnaloalt tulles peavad olema kõik õigeks kellaajaks hiljemalt korrusel ja oma linnaloa-kaardid tagastanud kompanii korrapidaja kätte. Hea küll - sekundite pärast norima ei hakata. Mõni minut toob aga juba selle, et järgmisele linnaloale hästi ei taheta lubada.
Esimene hilineja jõudis natuke enne üheksat pataljoni. Teine olevat õigeks ajaks pati värava taga olnud, ent ei olevat julgenud sisse tulla mitte just kõige kainema oleku tõttu. Saabus ta pataljoni ~15 tundi hiljem. Väga halb.
Esmaspäeval algas uus laager - Põlvamaa pimedate metsade vahel. Nii pimedate, et esmaspäeva öösel vastu teisipäeva suutsime kaaslasega ära eksida postivahetuse käigus. Juhtus see kõik nii: meid väljavahetav paar jõudis postile, andsime neile öövaatluskaamerad üle ja teadmise, et vahejuhtumeid pole esinenud meie postiloleku ajal. Seejärel kõndisime telgi juurde, mis asus ~60 meetrit postist. Telgist tuli parajasti jaoülem välja, kes käskis, et läheksime tagasi ja kutsuksime ühe postileläinud kaasvõitleja tagasi - juhtkonna telgi juures olevat teda vaja. Mis seal ikka, magamismõtetega inimestele anti uus käsk ja nagu teada - kaitseväes on käsud täitmiseks. Postile aga me ei jõudnudki esimese korraga - suutsime sellest kuidagi pimedas mööda kõndida. Pärast mitut edasi-tagasi kõndimist-ekslemist (ekslesime ~tund) jõudsime esimese rühma posti juurde, mis asus ~300 meetrit meie telkides. Siiski - jube hea, et sellegi üles leidsime. Sealt oskasime juba oma telgi juurde naasta. Jaoülema käsk jäi täitmata ja meie ööst kadus poolteist tundi nii väärtuslikku uneaega.
Teispäeval sai vaatlust harjutada. Tee äärde hästi varjatud kohta tehti post - jälgisime sealt liiklust ühel ristil. Vaatlust tehakse paaris. Üks vaatleb binokliga liikumist ristil. Teine kirjutab üles selle kõik, mis esimene näeb. Postil on ka üks krüpteeritud andmeedastusega raadiosaatja - vaatluse juurde kuulub ettekannete tegemine Harrise abil. Ette kantakse postivahetusest (iga tund), ebaloomulikest sündmustest ja vastatakse kõrgemalt poolt tulnud päringutele (a'la "Kas viimase viieteist minuti jooksul on teie vaadeldavat ala läbinud üks GD?").
Kolmapäeva hommikul tabas telgist välja astudes meid üllatus - maa oli valgeks võõbatud lume poolt. Tõsi, keskpäevaks oli kõik sulanud. Päev koosnes ennelõunal väiksest rännakust ja ohtratest ringkaitses passimistest (brr) ja pärastlõunal rünnakust. Stsenaarium siis selline: meie avastame rühmaga (~30 meest) vastase jao (~10 meest) positsioonid. Algab tulevahetus - meie ründame peale, nemad taganevad. Kohtunikud määrasid haavatuid. Vastas oli meil pioneeripataljoni jagu ning nii mõnegi mehe tegevus lahinguväljal tekitas küsimärke - jalutamine lahinguväljal ei ole professionaalne. Seetõttu määrati nende seast ka palju langenuid ja haavatuid. Positsioonid hõivanuna imetlesime nende kaevikuid. Tõesti, hästi tehtud - viis pluss!
Neljapäeva alustasin kell kolm ahjuvalves olemisega - et tund hiljem telgi koosseis äratada. Kõrv kuulas murelikult vastu telki trummeldavat vihma, mis ei tahtnud kuidagi järgi jääda. Aga ega sõdur suhkrust ja maasikavahust tehtud pole. Kell 4:50 olime kui üks mees kokkulepitud kohas valmis laagrist välja liikuma. Ühte ristmikku seisma jäädes, pandi meid ringkaitsesse. Kaks tundi märjas passimist - brrrr. Mõtlesin Ameerika sõjafilmide peale, kus tihtipeale käib tegevus vihmasaju saatel ja pidasin seda tolle hetke unistuseks - kui filmides sõdurid liigutavad endid ja saavad sooja, siis meie külmetasime kohapeal.
Edasi pandi meid positsioonidele. Oodata oli vastast. Eelmine päev oli kui ümber pööratud. Meid rünnati ja meie pidime taganema. Oi kui hea tunne oli näha vastast ja esimene salv paukpadrunitest tühjaks lasta - sain seejärel märjad ja külmad kindad käes kuuma vintraua vastu panna - mõnus, näpud funktsioneerisid jälle.
Varustuse kaotamine on Kaitseväes halb tendents. Olen viimaste nädalate jooksul juba kolm korda suutnud salve ära kaotada. Õnneks olen selle harjutuse jooksul või siis pärast harjutust üles suutnud leida. Kõige pingelisem otsimine leidis aset just neljapäeval. Peas vasardamas meenutus, kuidas jaokaaslane jäi linnaloast ilma kui ta kaotas ära kompensaatori (keeratakse summuti asemele, kui paukpadrunid salve lähevad). Kuna tüdrukuga olid nädalavahetuseks piletid teatrisse ostetud, siis oli linnaloale pääs eriti tähtis(!!!) Kui avastasin, et mul kuue asemel viis salve, jooksin ühe sööstu tagasi vaenlase poole - ehk leian eelmiselt positsioonilt. Kahjuks ei leidnud. Kaaslased ei saanud ka aru mu tagasijooksmisest - "Kipper, kuhu sa jooksed?!" Mul oli kaks varianti - kas jooksen veel vaenlase poole ja keeran jao kaitse nässu või järgnen jaole. Kuna arvasin, et kiiruga ja suure ähmiga on otsimine raskem, kui muidu - jätsin koha meelde ja valisin teise variandi. Jooksime varju, võtsime ringkaitsepositsioonid, ootasime veel ~ tunnike seal ja siis kõlas see nii oodatud harjutuse lõpusignaal: "Endex" Asusime jaoga salve otsime - kuna tegu oli kolmanda salvekaotusega lühikese aja jooksul, lubasin leidjale kuuspaki välja teha. Õnneks jaokaaslane leidiski salve. Suur aitäh talle. Linnaluba oli päästetud.
Teine ärev hetk tabas mind reedel. Varustuse kontrolli käigus tõime koridori peale teiste asjade seas ka lebomatid, mida tolleks hetkeks polnud ma jõudnud veel ära hooldada. Lahti rullides tuli matist välja korralikus koguses heina ja...paukpadrun. Mõni s**a tujuga kõrgem ülemus oleks selle eest linnaloa ära võtnud. Ent veebel, kes nägi seda juhtumit, mõistis, et tegemist on öösel telgis salve laadimisel matile kukkunud paukpadruniga ja et mingit kavatsust mul koju viia seda polnud. Tagastasin padruni ja enne kella kolme astusin välja pataljoni väravast. Järjekordne nädalavahetus kallima kaisus - mõnus :)
Esimene hilineja jõudis natuke enne üheksat pataljoni. Teine olevat õigeks ajaks pati värava taga olnud, ent ei olevat julgenud sisse tulla mitte just kõige kainema oleku tõttu. Saabus ta pataljoni ~15 tundi hiljem. Väga halb.
Esmaspäeval algas uus laager - Põlvamaa pimedate metsade vahel. Nii pimedate, et esmaspäeva öösel vastu teisipäeva suutsime kaaslasega ära eksida postivahetuse käigus. Juhtus see kõik nii: meid väljavahetav paar jõudis postile, andsime neile öövaatluskaamerad üle ja teadmise, et vahejuhtumeid pole esinenud meie postiloleku ajal. Seejärel kõndisime telgi juurde, mis asus ~60 meetrit postist. Telgist tuli parajasti jaoülem välja, kes käskis, et läheksime tagasi ja kutsuksime ühe postileläinud kaasvõitleja tagasi - juhtkonna telgi juures olevat teda vaja. Mis seal ikka, magamismõtetega inimestele anti uus käsk ja nagu teada - kaitseväes on käsud täitmiseks. Postile aga me ei jõudnudki esimese korraga - suutsime sellest kuidagi pimedas mööda kõndida. Pärast mitut edasi-tagasi kõndimist-ekslemist (ekslesime ~tund) jõudsime esimese rühma posti juurde, mis asus ~300 meetrit meie telkides. Siiski - jube hea, et sellegi üles leidsime. Sealt oskasime juba oma telgi juurde naasta. Jaoülema käsk jäi täitmata ja meie ööst kadus poolteist tundi nii väärtuslikku uneaega.
Teispäeval sai vaatlust harjutada. Tee äärde hästi varjatud kohta tehti post - jälgisime sealt liiklust ühel ristil. Vaatlust tehakse paaris. Üks vaatleb binokliga liikumist ristil. Teine kirjutab üles selle kõik, mis esimene näeb. Postil on ka üks krüpteeritud andmeedastusega raadiosaatja - vaatluse juurde kuulub ettekannete tegemine Harrise abil. Ette kantakse postivahetusest (iga tund), ebaloomulikest sündmustest ja vastatakse kõrgemalt poolt tulnud päringutele (a'la "Kas viimase viieteist minuti jooksul on teie vaadeldavat ala läbinud üks GD?").
Kolmapäeva hommikul tabas telgist välja astudes meid üllatus - maa oli valgeks võõbatud lume poolt. Tõsi, keskpäevaks oli kõik sulanud. Päev koosnes ennelõunal väiksest rännakust ja ohtratest ringkaitses passimistest (brr) ja pärastlõunal rünnakust. Stsenaarium siis selline: meie avastame rühmaga (~30 meest) vastase jao (~10 meest) positsioonid. Algab tulevahetus - meie ründame peale, nemad taganevad. Kohtunikud määrasid haavatuid. Vastas oli meil pioneeripataljoni jagu ning nii mõnegi mehe tegevus lahinguväljal tekitas küsimärke - jalutamine lahinguväljal ei ole professionaalne. Seetõttu määrati nende seast ka palju langenuid ja haavatuid. Positsioonid hõivanuna imetlesime nende kaevikuid. Tõesti, hästi tehtud - viis pluss!
Neljapäeva alustasin kell kolm ahjuvalves olemisega - et tund hiljem telgi koosseis äratada. Kõrv kuulas murelikult vastu telki trummeldavat vihma, mis ei tahtnud kuidagi järgi jääda. Aga ega sõdur suhkrust ja maasikavahust tehtud pole. Kell 4:50 olime kui üks mees kokkulepitud kohas valmis laagrist välja liikuma. Ühte ristmikku seisma jäädes, pandi meid ringkaitsesse. Kaks tundi märjas passimist - brrrr. Mõtlesin Ameerika sõjafilmide peale, kus tihtipeale käib tegevus vihmasaju saatel ja pidasin seda tolle hetke unistuseks - kui filmides sõdurid liigutavad endid ja saavad sooja, siis meie külmetasime kohapeal.
Edasi pandi meid positsioonidele. Oodata oli vastast. Eelmine päev oli kui ümber pööratud. Meid rünnati ja meie pidime taganema. Oi kui hea tunne oli näha vastast ja esimene salv paukpadrunitest tühjaks lasta - sain seejärel märjad ja külmad kindad käes kuuma vintraua vastu panna - mõnus, näpud funktsioneerisid jälle.
Varustuse kaotamine on Kaitseväes halb tendents. Olen viimaste nädalate jooksul juba kolm korda suutnud salve ära kaotada. Õnneks olen selle harjutuse jooksul või siis pärast harjutust üles suutnud leida. Kõige pingelisem otsimine leidis aset just neljapäeval. Peas vasardamas meenutus, kuidas jaokaaslane jäi linnaloast ilma kui ta kaotas ära kompensaatori (keeratakse summuti asemele, kui paukpadrunid salve lähevad). Kuna tüdrukuga olid nädalavahetuseks piletid teatrisse ostetud, siis oli linnaloale pääs eriti tähtis(!!!) Kui avastasin, et mul kuue asemel viis salve, jooksin ühe sööstu tagasi vaenlase poole - ehk leian eelmiselt positsioonilt. Kahjuks ei leidnud. Kaaslased ei saanud ka aru mu tagasijooksmisest - "Kipper, kuhu sa jooksed?!" Mul oli kaks varianti - kas jooksen veel vaenlase poole ja keeran jao kaitse nässu või järgnen jaole. Kuna arvasin, et kiiruga ja suure ähmiga on otsimine raskem, kui muidu - jätsin koha meelde ja valisin teise variandi. Jooksime varju, võtsime ringkaitsepositsioonid, ootasime veel ~ tunnike seal ja siis kõlas see nii oodatud harjutuse lõpusignaal: "Endex" Asusime jaoga salve otsime - kuna tegu oli kolmanda salvekaotusega lühikese aja jooksul, lubasin leidjale kuuspaki välja teha. Õnneks jaokaaslane leidiski salve. Suur aitäh talle. Linnaluba oli päästetud.
Teine ärev hetk tabas mind reedel. Varustuse kontrolli käigus tõime koridori peale teiste asjade seas ka lebomatid, mida tolleks hetkeks polnud ma jõudnud veel ära hooldada. Lahti rullides tuli matist välja korralikus koguses heina ja...paukpadrun. Mõni s**a tujuga kõrgem ülemus oleks selle eest linnaloa ära võtnud. Ent veebel, kes nägi seda juhtumit, mõistis, et tegemist on öösel telgis salve laadimisel matile kukkunud paukpadruniga ja et mingit kavatsust mul koju viia seda polnud. Tagastasin padruni ja enne kella kolme astusin välja pataljoni väravast. Järjekordne nädalavahetus kallima kaisus - mõnus :)
pühapäev, 12. aprill 2015
Laskelaager
Tõenäoliselt viimane laskelaager leidis aset eelmisel nädalavahetusel. Laupäevast esmaspäevani. Tähendab see seda, et me rohkem teravmoona salvedesse ilmselt ei lae ajateenistuse jooksul - ees ootavad õppused. Loomulikult paukpadrunitega. Paukpadrunitel on aga üks suur miinus teravmoonaga võrreldes - nood esimesed kipuvad relva rohkem tahmama. Pärast on rohkem vaeva relva hooldamisel.
Aga laagrist endast - tegemist oli admin-laagriga. St. magasime telkides, magada saime korralikult. Unetuid öid polnud. Pühapäeva päeval tegime paukmoonaga ettevalmistava harjutuse ning seejärel teravmoonaga põhiharjutuse. Ülejäänud aeg - nö. passisime.
Põhiharjutuse algul seletati viimse punktini ohutustehnika läbi ning kõige selle lõpuks lisas harjutuse ülemaks olnud kapten: "Sellest saab teie ajateenistuse üks orgasmilisemaid kogemusi. Võtke viimast sellest!" Mis seal ikka - alustasime harjutusega. Harjutus baseerus söösta-katal. Meeste vahed on kümme meetrit ja kui viie meetri kaupa paarisiseselt edasi söösta, on kõik korras. Ometigi tuli instruktor mõnikord sõdurile juurde ja kui talle tundus, et tolle sõduri laskesektor on kitsas, ütles: "sina praegu ei tulista". Nii öeldi ka korra minule. Raja keskel karjuti: "Miinipilduja tuli kahekümne sekundi pärast!" Seepeale leidsin augu, kuhu varjuda. Meist tagapool olevad miinipildurid tulistasid seepeale sihtmärke, mis asusid meist - silma järgi öeldes - 300-400 meetrit eespool (eesmärgiga häirida vastast). Olgu siis lisatud, et ohutu tsoon langenud miinist on >50 meetrit. Kogemus oli vägev ent orgasmiga ma seda võrdlema ei kipuks :) Kui harjutuse tagasisides küsis kaasvõitleja, et kas neid miine ei oleks saanud meile nt. sada meetrit lähemale visata, vastas kapten: "Ma tahan siin Kaitseväes veel pikki ja õnnelikke aastaid teenida. Nii et rahuajal - ei. Veel küsimusi?"
Harjutuse lõpus sain ka praktikat. Kõrvalolevale mehele pandi käsi õlale, öeldi, et tal on lahtine jalaluumurd, jala peale pigistati ketšupit pudelist ning anti haavatu kaart. Uus ja huvitav olukord minu jaoks - jaosanitar sai praktikat. Harjutus ise loeti heaks, ent aeglaseks. Ka aspirandist rühmaülem ja jaoülemad said väärtuslikku tagasisidet kaaderkaitseväelastelt.
Ühe korra sain ka laagri jooksul reaalset abi pakkuda. Jao autojuht, kellel on pikkust omajagu - põletas jalgu sirutades magamiskotti korraliku augu. Kõik käis nii kiiresti, et isegi parajasti puud ahju panev ahjuvalve ei jõudnud reageerida. Olgu siis lisatud, et ahi oli läbi öö konstantselt punane nagu maasikas ja ahjus mõnusalt soe. Tulemus: korralikud villid autojuhi tallal, mida oli tunda autoga harjutuskohta sõites auto liigjärskudest jõnksatustest.
ülejäänud nädal (T-N) tegime rutiini. Teisipäev-kolmapäev üheksa paiku metsa, viie paiku tagasi, metsas erinevad harjutised. Neljapäeval varustuse hooldus ja linnaloale. Pärast kaht järjestikkust nädalavahetust kasarmus tundub vabadus nagu midagi eriti väärtuslikku - mmmm.
Edasi - tulev nädal laager, mis keskendub kaitselahingule ja vastupealetungile. Tõotab tulla huvitav ja unevaene nädal. Seejärel: Õppus "Tormihoiatus", reservnädal (valmistume "Siiliks", väike puhkus) ning õppus "Siil" - kus osaleb eeldatavalt rohkem kui 13 000 inimest. See aasta võetakse lõpuõppus eriti suurelt ette. Pärast "Siili" ja korralikku varustuse hooldust olen teenitud ajaga ühel pool :) Ehk sporditermineid kasutades: olen lõpusirge alguses. Ent too lõpusirge tundub veel paganama pikk olevat.
Ahjuvalve - Kaitseväes tähendab ahjuvalveks olek, et kõik ahjuga seonduv on ahjuvalvaja vaatutada. Eelkutse ajateenijad teavad rääkida ühte lõbusat lugu ajateenijast, kes lasi oma ahjuvalve korra ajal ahjus tulel ära kustuda. Põhjus oli aga üsna proosaline - ei, too ei jäänud magama ega unustanud ahju ära. Tolle kaasvõitleja arusaam ahjuvalvest oligi sõna otseses mõttes ahju valvata - et see minema ei viidaks kellegi poolt :)
Hülsikorjajad - Harjutused metsa all paukpadrunitega peaksid lõppema sellega, et ajateenijad korjavad hülsid kokku ja teevad metsaaluse korda. Reaalsus on aga see, et me ei jõua ülesannet lõpetadagi, kui on juba esimesed tsiviilisikutest hülsikorjajad platsis - tööd teevad nad korralikult. Huvitav on aga see, et tegemist paistab enamasti olevat täiesti korralike inimestega. Korralikud riided seljas, mõned sõidavad ATV-dega ringi jne. Ja kogu see tegevus käib keset tavalist tööpäeva. Teadjamad poisid oskavad rääkida, et materjal, millest hülsid tehtud on, on messing e. valgevask. Messingu kokkuostuhinnad jäävad vahemikku 3-4€/kilo. Ju siis teenib mõnest kuulipildujapesast hülsse korjates hästi. Õppus "Raba" algas aga sellega, et kaasajateenijad tegid märkuse ühele metalliotsijaga alal ringi kõndinud mehele. Et too ei segaks õppust, juhatati ta võitlusalast välja. Mõne aja pärast oli toosama mees aga tagasi metalliotsijaga õppuse alal. Kuna esimene hoiatus ei mõjunud, sidusid ajateenijad tolle mehe käed kinni selja taha, panid talle silmsideme silme ette ja viisid ta alalt välja. Kasutades pataljoniülema sõnu - tsiviilisik seoti kitseks. Ehk: kui kaugele võivad ajateenijad minna jõu kasutamise suhtes? Mis õigus on tsiviilisikul segada õppuse käiku, kui tollele on juba hoiatus tehtud? Jne. Ilmselt on juba hagi sisse antud Kuperjanovi pataljoni vastu. Eks näis, mis saab.
Tsitaate:
Üks kaasajateenija teisele, kes on voodirežiimil: "Mis sul on ka? Šlangiin või lebola?" (taustaks: nii mõnigi võtab Kaitseväes režiimi, et üle elada mõni ebameeldiv ja unevaena laager. Näide: üks kaasajateenija pani soojapadja kaenla alla spetsiaalselt selleks, et laatsaretis temperatuuri mõõtes näitaks termomeeter talle vajalikku palavikku)
Seersant pahaselt säbelevale rivile: "Rivis olles on sõdur paigal ja ei nihele! Ta ei tee nii (seersant vaatab vasakule), ei tee naa (seersant vaatab paremale), ei tee ihaha-ahaha (seersant sügab jalgevahet)"
Aga laagrist endast - tegemist oli admin-laagriga. St. magasime telkides, magada saime korralikult. Unetuid öid polnud. Pühapäeva päeval tegime paukmoonaga ettevalmistava harjutuse ning seejärel teravmoonaga põhiharjutuse. Ülejäänud aeg - nö. passisime.
Põhiharjutuse algul seletati viimse punktini ohutustehnika läbi ning kõige selle lõpuks lisas harjutuse ülemaks olnud kapten: "Sellest saab teie ajateenistuse üks orgasmilisemaid kogemusi. Võtke viimast sellest!" Mis seal ikka - alustasime harjutusega. Harjutus baseerus söösta-katal. Meeste vahed on kümme meetrit ja kui viie meetri kaupa paarisiseselt edasi söösta, on kõik korras. Ometigi tuli instruktor mõnikord sõdurile juurde ja kui talle tundus, et tolle sõduri laskesektor on kitsas, ütles: "sina praegu ei tulista". Nii öeldi ka korra minule. Raja keskel karjuti: "Miinipilduja tuli kahekümne sekundi pärast!" Seepeale leidsin augu, kuhu varjuda. Meist tagapool olevad miinipildurid tulistasid seepeale sihtmärke, mis asusid meist - silma järgi öeldes - 300-400 meetrit eespool (eesmärgiga häirida vastast). Olgu siis lisatud, et ohutu tsoon langenud miinist on >50 meetrit. Kogemus oli vägev ent orgasmiga ma seda võrdlema ei kipuks :) Kui harjutuse tagasisides küsis kaasvõitleja, et kas neid miine ei oleks saanud meile nt. sada meetrit lähemale visata, vastas kapten: "Ma tahan siin Kaitseväes veel pikki ja õnnelikke aastaid teenida. Nii et rahuajal - ei. Veel küsimusi?"
Harjutuse lõpus sain ka praktikat. Kõrvalolevale mehele pandi käsi õlale, öeldi, et tal on lahtine jalaluumurd, jala peale pigistati ketšupit pudelist ning anti haavatu kaart. Uus ja huvitav olukord minu jaoks - jaosanitar sai praktikat. Harjutus ise loeti heaks, ent aeglaseks. Ka aspirandist rühmaülem ja jaoülemad said väärtuslikku tagasisidet kaaderkaitseväelastelt.
Ühe korra sain ka laagri jooksul reaalset abi pakkuda. Jao autojuht, kellel on pikkust omajagu - põletas jalgu sirutades magamiskotti korraliku augu. Kõik käis nii kiiresti, et isegi parajasti puud ahju panev ahjuvalve ei jõudnud reageerida. Olgu siis lisatud, et ahi oli läbi öö konstantselt punane nagu maasikas ja ahjus mõnusalt soe. Tulemus: korralikud villid autojuhi tallal, mida oli tunda autoga harjutuskohta sõites auto liigjärskudest jõnksatustest.
ülejäänud nädal (T-N) tegime rutiini. Teisipäev-kolmapäev üheksa paiku metsa, viie paiku tagasi, metsas erinevad harjutised. Neljapäeval varustuse hooldus ja linnaloale. Pärast kaht järjestikkust nädalavahetust kasarmus tundub vabadus nagu midagi eriti väärtuslikku - mmmm.
Edasi - tulev nädal laager, mis keskendub kaitselahingule ja vastupealetungile. Tõotab tulla huvitav ja unevaene nädal. Seejärel: Õppus "Tormihoiatus", reservnädal (valmistume "Siiliks", väike puhkus) ning õppus "Siil" - kus osaleb eeldatavalt rohkem kui 13 000 inimest. See aasta võetakse lõpuõppus eriti suurelt ette. Pärast "Siili" ja korralikku varustuse hooldust olen teenitud ajaga ühel pool :) Ehk sporditermineid kasutades: olen lõpusirge alguses. Ent too lõpusirge tundub veel paganama pikk olevat.
juhtumisi:
Ahjuvalve - Kaitseväes tähendab ahjuvalveks olek, et kõik ahjuga seonduv on ahjuvalvaja vaatutada. Eelkutse ajateenijad teavad rääkida ühte lõbusat lugu ajateenijast, kes lasi oma ahjuvalve korra ajal ahjus tulel ära kustuda. Põhjus oli aga üsna proosaline - ei, too ei jäänud magama ega unustanud ahju ära. Tolle kaasvõitleja arusaam ahjuvalvest oligi sõna otseses mõttes ahju valvata - et see minema ei viidaks kellegi poolt :)
Hülsikorjajad - Harjutused metsa all paukpadrunitega peaksid lõppema sellega, et ajateenijad korjavad hülsid kokku ja teevad metsaaluse korda. Reaalsus on aga see, et me ei jõua ülesannet lõpetadagi, kui on juba esimesed tsiviilisikutest hülsikorjajad platsis - tööd teevad nad korralikult. Huvitav on aga see, et tegemist paistab enamasti olevat täiesti korralike inimestega. Korralikud riided seljas, mõned sõidavad ATV-dega ringi jne. Ja kogu see tegevus käib keset tavalist tööpäeva. Teadjamad poisid oskavad rääkida, et materjal, millest hülsid tehtud on, on messing e. valgevask. Messingu kokkuostuhinnad jäävad vahemikku 3-4€/kilo. Ju siis teenib mõnest kuulipildujapesast hülsse korjates hästi. Õppus "Raba" algas aga sellega, et kaasajateenijad tegid märkuse ühele metalliotsijaga alal ringi kõndinud mehele. Et too ei segaks õppust, juhatati ta võitlusalast välja. Mõne aja pärast oli toosama mees aga tagasi metalliotsijaga õppuse alal. Kuna esimene hoiatus ei mõjunud, sidusid ajateenijad tolle mehe käed kinni selja taha, panid talle silmsideme silme ette ja viisid ta alalt välja. Kasutades pataljoniülema sõnu - tsiviilisik seoti kitseks. Ehk: kui kaugele võivad ajateenijad minna jõu kasutamise suhtes? Mis õigus on tsiviilisikul segada õppuse käiku, kui tollele on juba hoiatus tehtud? Jne. Ilmselt on juba hagi sisse antud Kuperjanovi pataljoni vastu. Eks näis, mis saab.
Tsitaate:
Üks kaasajateenija teisele, kes on voodirežiimil: "Mis sul on ka? Šlangiin või lebola?" (taustaks: nii mõnigi võtab Kaitseväes režiimi, et üle elada mõni ebameeldiv ja unevaena laager. Näide: üks kaasajateenija pani soojapadja kaenla alla spetsiaalselt selleks, et laatsaretis temperatuuri mõõtes näitaks termomeeter talle vajalikku palavikku)
Seersant pahaselt säbelevale rivile: "Rivis olles on sõdur paigal ja ei nihele! Ta ei tee nii (seersant vaatab vasakule), ei tee naa (seersant vaatab paremale), ei tee ihaha-ahaha (seersant sügab jalgevahet)"
reede, 3. aprill 2015
Rühma hindamisõppus "Raba"
Istume teist nädalavahetust järjest kasarmus. Saame linnaloale viieks tunniks - nii oli eelmine laupäev ja nii on täna. Laupäeval saabusid Võrru vend, tüdruk, parim sõber, täditütar, hea sõbranna - aitäh teile! Kavaliteetaeg.
Laupäeva õhtul jäin magama kindla plaaniga pühapäeval algavaks õppuseks välja puhata. Kuigi pataljoni kohal olid tumedad pilved. Kaadrist suurem osa oli puhkepäeva õhtuks kompaniisse kutsutud ning räägiti võimalikust häirest ühe ja kuue vahel. Poiste pilke püüdis seelikus kolmanda rühma leitnant. Kui kaadril polnud aegagi riideid kodus vahetada, peab olukord tõsine olema.
Kell pool üks öösel see juhtuski - koridori peal anti häire "Must! Must! Must!". Kähku läksid riided selga, relvad välja ning liikusime kaitsepositsioonidele. Nagu pärast välja tuli, pandi proovile meie pinge all tegutsemist. Reaalselt olidki aia taga "rohelised mehikesed", kes loopisid tööle tulevaid leitnante munadega. Toimkonna lauda tehti kahtleva väärtusega telefonikõnesid, kust küsiti paroole ja erinevate juhtkonna inimeste asukohti, edastati valeinfot. Meil oli salves paukpadrunid ning nii mõneski perimeetri nurgas oli kuulda pauke. Ehk: sõdurid reageerisid pinge all üle. Aga nagu pataljoni ülem mainis: parem ülereageerimine, kui reageerimata jätmine. Kõige parem oleks olnud siiski optimaalne reageerimine. Ega pimedas täpselt aru ka ei saa, kas tegu on rahuliku möödakõndijaga või sõduri poole relva suunava vaenlasega. Eriti veel, kui too ei reageeri sõduri antavatele käsklustele.
Minu öö möödus puu all oma sektorit jälgides. Külmas, märjas, kolm tundi - kevadvihm tilkumas vastu kiivrit.. Pärast seda saadeti kasarmusse aknaid valvama. Väljapuhkamisest ei tulnud midagi välja.
Õppus algas hommikul kell üheksa väljasõiduga. Salved olid õppuseks paukpadrunitega laetud. Esiti pandi proovile autojuhi orienteerumisoskus. Sõitsime läbi pool Võrumaad ning sõdur sai see aeg autokastis puhata. Pärastlõunal jõudsime sihtkohta. Liikumisviisid, mida kohtunikud jälgisid, kaevikute kaevamine, seejärel laagripaiga hõivamine - tegevus, millel on omad kindlad protseduurid. Õhtul lubati teha sooja süüa priimusel. Mõnus. Seejärel bibid püsti ja tuduma. Ei viitsinud magamiskotti välja võtta kotist ning magasin riiete väel bibi all ja lebomati peal. Seljas olid kõikvõimalikud vammused - T-särk, soble (pikakäiseline, ümber keha liibuv särk), kampsun, frents (sõduri vormiriietuse pealmine osa), killuvest, voodriga jope ning kõige peal ka kileülikond. Varakevadised miinuskraadid maapinnal tegid aga oma töö - ärkasin öösel üles selle peale, kuidas ma üle keha värisesin külmast. Otsisin ruttu magamiskoti välja, võtsin saapad jalast ning sooja magamiskotti. Kahe minuti pärast oli hea soe olla.
Esmaspäeva alustasime kaevikutesse asumisega. Ees ootas meid kaitselahing. Koht oli mul hea - kuusevõras. Väga palju kaevama just ei pidanud :) Ja varjatus ka super. Luureandmed rääkisid, et kümnest on oodata rünnakut. Reaalsus oli see, et ootasime tunde oma vastast. Lihtsalt istusime ja ootasime. Kui öösel oli jahe, siis päeval samade riietega kaevikus istuda oli paras. Unepuuduse tõttu sai mitmel korral ka silm looja lastud ja puhatud. Mingi aeg hakkasid kaugemalt paugud kõlama. Teisi, meie kõrval olevaid rühmi rünnati. Selline tegevus võttis une ära. Läks siiski üsna palju veel aega, kui ründajad ka meieni jõudsid. Väga tähtis on, et sellistel hetkedel jõuaks iga meheni väiksemgi infokild. Et jaoülematele, rühmaülemale oleks teada omade asukohad. Metsa all on kõik rohelised ning üks puuduolev infokild võib tähendada tuld omade vahel. Üldiselt toimis aga kõik õlitatult. Mängiti läbi ka haavatute äraviimine lahinguväljalt. Kui kohtunik (siniste lintidega tüübid) tuleb sõduri juurde, paneb käe talle õlale ja ütleb, et sõduril on reies läbiv kuulihaav arteriaalse verejooksuga, tuleb sõduril sellega leppida, et seekord läks nii. Kaaslased annavad esmaabi, veavad haavatute kogumispunkti, Medevac (kiirabiauto) viib haavatute telki. Nagu päris lahingus.
Teisipäev mängisime läbi linnalahingu. Ise ma oma tegevusega rahule ei jäänud. Hakkasime kaassanitariga haavatut lahinguväljalt minema vedama ent tegime seda nii valesti, kui seda üldse teha saab - meie liikumist ei katnud keegi. Kuigi - oleksime saanud kuulipilduri paarkümmend meetrit ettepoole heale positsioonile tuua ja meie tegevus oleks olnud turvatud. Saime kõik kolmekesi surma.
Järgnesid lahingud kaevikus - olime vahepeal ellu ärganud. Kaeviku- ja linnalahingud on üldiselt väga ohvriterohked. Iga nurga peal varitseb oht. Ehk: jaosanitarid said praktikat. Sidusin kinni kuulihaava rinnas ning panin žguti jala peale. Jagu suutis vajalikud majad ja kaevikud ära võtta. Kohtunikud jäid üldpildiga rahule. Õhtul saime tavapärasest rohkem vaba aega. Tegime sooja süüa, saime hästi tududa (jah - kuus tundi und ööpäeva jooksul õppusel on luksus).
Kolmapäeval mängisime läbi rünnaku, ja kaks varitsust. Kogu see aeg oli olukord peal - samal ajal kui jaoülemad, rühmaülemad käsku kuulasid ja märkmeid tegid, olime meie nende ümber ringkaitses. Selline keskmine käsukuulamine kestis pool tundi kuni tund. Selle aja jooksul jõudis mitu korda ka silm kinni minna - vähene uni teeb oma töö. Tagasiside oli siiski positiivne. Mehed on asjalikud ja saavad hästi aru, mida teevad. Tsiteerin kompanii kaptenit, kes hindas meid viimases punktis: "Esimest korda nägin taktikalist liikumist nende päevade jooksul". Sellised sõnad viivad motivatsiooni ülespoole. Järgnes kasarmusseminek, varustuse hooldus ja muu rutiin. Neljapäeva hommikul ärgates olid magamata ööd veel hästi tunda - vile peale oli paljudel raskusi ärkamisega. Järgnes Õppuse tagasiside, ohutustehnika ülekordamine uueks laagriks.
Oleme kõige intensiivsemal väljaõppe perioodil - viis järjestikust nädalat metsas, millest kaks on möödas, kolm veel ees. Ees ootab kõige karmim laager üldse. Kompanii koosneb kolmest jalaväe- ja ühest miinipildujarühmast. Läheme tagasi Ida-Virumaale laskelaagrisse - seekordsed harjutused kompanii koosseisus. Ehk: salve läheb teravmoon, miinipildurid hakkavad tulistama üle meie peade. Ka tuleb tähelepanelikult jälgida, et mõni elusolend laskesektorisse ei satuks. nagu päris lahingus - ainuke vahe on selles, et puudub päris vastane - sihtmärgid, mida laseme, on elutud. Läheme juba homme hommikul, laupäeval - 250 km. ja kuus tundi sõitu autokastis. Vahepeatustega. Tagasi esmaspäeval. Väike kartus on ka sees selle laagri eel, äkki juhtub midagi. Neid õnnetusi on juba ka olnud. Toon välja mõned juhtumid, millest tean, millest olen kuulnud:
1) Esimene juhtum on kohast, kuhu nüüd ka liigume. Tõsi, antud juhtum ei ole kuidagi meie pataljoniga seotud.
http://pilguheit.com/similar/31965803/õnnetus-kaitseväes-ajateenijat-riivas-kuulipilduja-kuul
2) Kompanii eelkutses on mees, kellega on koostöö lõpetanud tema kaks näppu. Põhjus: vihmane ilm ja nuga, mille tahtis too ajateenija puusse lüüa. Käsi aga libises käepidemel ja tulemusena pole tal enam kahel näpul kõõluseid. Igasuguste sümbolite puusse kritseldamine on aga juhtkonna poolt rangelt keelatud. Ka toimub enne igat laagrit ohutustehnika tund, kus korratakse sarnased punktid üle.
3) Jälle lugu meie eelkutsest: http://www.seitsmesed.ee/eesti/uudis/2014/11/26/ajateenistuses-uliraskelt-vigastada-saanud-sodur-alguses-motlesin-et-jalg-on-lainud/
Lõhkepaketid on tundlik teema. Tankitõrjurid kasutavad neid Carl Gustafi paugu imiteerimiseks. Lõhkepaketti visates peab olema viskaja veendunud, et too on tugevalt teibiga puutoki külge tõmmatud. Visata tohib ainult ja ainult puutokist kinni hoides. Lõhkepaketi peab viskama inimestest ja erinevatest seadmetest vähemalt kümne meetri kaugusele. On ka räägitud nende keelustamise vajalikkusest Kaitseväes.
4) Paljunäinud veebli lemmikfraas: "Rahuaja veteraniks pole vaja meist kellelgi saada". Toon välja lood, mida ta räägib meile ohutustehnika tundides. Eredamad neist: sõdur, kes hilja õhtul mingil põhjusel ei võtnud rakmetest bibi välja ja läks auto alla magama - räige ohutusreeglite rikkumine. Hommikul anti autojuhile kiire käsk ja õnnetus oligi käes. Lisaks olevat olnud üheksakümnendatel üks veebel pataljonis, kes harjutas sõduritega liikuva auto kastist jalastumist. Tulemuseks: murtud käeluu ja mitmed murtud randmed. Mõnele maksab too veebel hüvitist tänaseni. Lisaks rahuaja suurim Kaitseväega seotud tragöödia - http://et.m.wikipedia.org/wiki/Kurkse_suur%C3%B5nnetus
Usaldan oma kompanii mehi. Usalda oma pataljoni mehi. Tean, et nad on pädevad, et nad teavad, mida nad teevad. Lõpetan kirjutise kompaniiülema abi sõnadega: "Oleme mõtlevad mehed. Teeme kõik nii, et sellest tuleks tore üritus"
Laupäeva õhtul jäin magama kindla plaaniga pühapäeval algavaks õppuseks välja puhata. Kuigi pataljoni kohal olid tumedad pilved. Kaadrist suurem osa oli puhkepäeva õhtuks kompaniisse kutsutud ning räägiti võimalikust häirest ühe ja kuue vahel. Poiste pilke püüdis seelikus kolmanda rühma leitnant. Kui kaadril polnud aegagi riideid kodus vahetada, peab olukord tõsine olema.
Kell pool üks öösel see juhtuski - koridori peal anti häire "Must! Must! Must!". Kähku läksid riided selga, relvad välja ning liikusime kaitsepositsioonidele. Nagu pärast välja tuli, pandi proovile meie pinge all tegutsemist. Reaalselt olidki aia taga "rohelised mehikesed", kes loopisid tööle tulevaid leitnante munadega. Toimkonna lauda tehti kahtleva väärtusega telefonikõnesid, kust küsiti paroole ja erinevate juhtkonna inimeste asukohti, edastati valeinfot. Meil oli salves paukpadrunid ning nii mõneski perimeetri nurgas oli kuulda pauke. Ehk: sõdurid reageerisid pinge all üle. Aga nagu pataljoni ülem mainis: parem ülereageerimine, kui reageerimata jätmine. Kõige parem oleks olnud siiski optimaalne reageerimine. Ega pimedas täpselt aru ka ei saa, kas tegu on rahuliku möödakõndijaga või sõduri poole relva suunava vaenlasega. Eriti veel, kui too ei reageeri sõduri antavatele käsklustele.
Minu öö möödus puu all oma sektorit jälgides. Külmas, märjas, kolm tundi - kevadvihm tilkumas vastu kiivrit.. Pärast seda saadeti kasarmusse aknaid valvama. Väljapuhkamisest ei tulnud midagi välja.
Õppus algas hommikul kell üheksa väljasõiduga. Salved olid õppuseks paukpadrunitega laetud. Esiti pandi proovile autojuhi orienteerumisoskus. Sõitsime läbi pool Võrumaad ning sõdur sai see aeg autokastis puhata. Pärastlõunal jõudsime sihtkohta. Liikumisviisid, mida kohtunikud jälgisid, kaevikute kaevamine, seejärel laagripaiga hõivamine - tegevus, millel on omad kindlad protseduurid. Õhtul lubati teha sooja süüa priimusel. Mõnus. Seejärel bibid püsti ja tuduma. Ei viitsinud magamiskotti välja võtta kotist ning magasin riiete väel bibi all ja lebomati peal. Seljas olid kõikvõimalikud vammused - T-särk, soble (pikakäiseline, ümber keha liibuv särk), kampsun, frents (sõduri vormiriietuse pealmine osa), killuvest, voodriga jope ning kõige peal ka kileülikond. Varakevadised miinuskraadid maapinnal tegid aga oma töö - ärkasin öösel üles selle peale, kuidas ma üle keha värisesin külmast. Otsisin ruttu magamiskoti välja, võtsin saapad jalast ning sooja magamiskotti. Kahe minuti pärast oli hea soe olla.
Esmaspäeva alustasime kaevikutesse asumisega. Ees ootas meid kaitselahing. Koht oli mul hea - kuusevõras. Väga palju kaevama just ei pidanud :) Ja varjatus ka super. Luureandmed rääkisid, et kümnest on oodata rünnakut. Reaalsus oli see, et ootasime tunde oma vastast. Lihtsalt istusime ja ootasime. Kui öösel oli jahe, siis päeval samade riietega kaevikus istuda oli paras. Unepuuduse tõttu sai mitmel korral ka silm looja lastud ja puhatud. Mingi aeg hakkasid kaugemalt paugud kõlama. Teisi, meie kõrval olevaid rühmi rünnati. Selline tegevus võttis une ära. Läks siiski üsna palju veel aega, kui ründajad ka meieni jõudsid. Väga tähtis on, et sellistel hetkedel jõuaks iga meheni väiksemgi infokild. Et jaoülematele, rühmaülemale oleks teada omade asukohad. Metsa all on kõik rohelised ning üks puuduolev infokild võib tähendada tuld omade vahel. Üldiselt toimis aga kõik õlitatult. Mängiti läbi ka haavatute äraviimine lahinguväljalt. Kui kohtunik (siniste lintidega tüübid) tuleb sõduri juurde, paneb käe talle õlale ja ütleb, et sõduril on reies läbiv kuulihaav arteriaalse verejooksuga, tuleb sõduril sellega leppida, et seekord läks nii. Kaaslased annavad esmaabi, veavad haavatute kogumispunkti, Medevac (kiirabiauto) viib haavatute telki. Nagu päris lahingus.
Teisipäev mängisime läbi linnalahingu. Ise ma oma tegevusega rahule ei jäänud. Hakkasime kaassanitariga haavatut lahinguväljalt minema vedama ent tegime seda nii valesti, kui seda üldse teha saab - meie liikumist ei katnud keegi. Kuigi - oleksime saanud kuulipilduri paarkümmend meetrit ettepoole heale positsioonile tuua ja meie tegevus oleks olnud turvatud. Saime kõik kolmekesi surma.
Järgnesid lahingud kaevikus - olime vahepeal ellu ärganud. Kaeviku- ja linnalahingud on üldiselt väga ohvriterohked. Iga nurga peal varitseb oht. Ehk: jaosanitarid said praktikat. Sidusin kinni kuulihaava rinnas ning panin žguti jala peale. Jagu suutis vajalikud majad ja kaevikud ära võtta. Kohtunikud jäid üldpildiga rahule. Õhtul saime tavapärasest rohkem vaba aega. Tegime sooja süüa, saime hästi tududa (jah - kuus tundi und ööpäeva jooksul õppusel on luksus).
Kolmapäeval mängisime läbi rünnaku, ja kaks varitsust. Kogu see aeg oli olukord peal - samal ajal kui jaoülemad, rühmaülemad käsku kuulasid ja märkmeid tegid, olime meie nende ümber ringkaitses. Selline keskmine käsukuulamine kestis pool tundi kuni tund. Selle aja jooksul jõudis mitu korda ka silm kinni minna - vähene uni teeb oma töö. Tagasiside oli siiski positiivne. Mehed on asjalikud ja saavad hästi aru, mida teevad. Tsiteerin kompanii kaptenit, kes hindas meid viimases punktis: "Esimest korda nägin taktikalist liikumist nende päevade jooksul". Sellised sõnad viivad motivatsiooni ülespoole. Järgnes kasarmusseminek, varustuse hooldus ja muu rutiin. Neljapäeva hommikul ärgates olid magamata ööd veel hästi tunda - vile peale oli paljudel raskusi ärkamisega. Järgnes Õppuse tagasiside, ohutustehnika ülekordamine uueks laagriks.
Oleme kõige intensiivsemal väljaõppe perioodil - viis järjestikust nädalat metsas, millest kaks on möödas, kolm veel ees. Ees ootab kõige karmim laager üldse. Kompanii koosneb kolmest jalaväe- ja ühest miinipildujarühmast. Läheme tagasi Ida-Virumaale laskelaagrisse - seekordsed harjutused kompanii koosseisus. Ehk: salve läheb teravmoon, miinipildurid hakkavad tulistama üle meie peade. Ka tuleb tähelepanelikult jälgida, et mõni elusolend laskesektorisse ei satuks. nagu päris lahingus - ainuke vahe on selles, et puudub päris vastane - sihtmärgid, mida laseme, on elutud. Läheme juba homme hommikul, laupäeval - 250 km. ja kuus tundi sõitu autokastis. Vahepeatustega. Tagasi esmaspäeval. Väike kartus on ka sees selle laagri eel, äkki juhtub midagi. Neid õnnetusi on juba ka olnud. Toon välja mõned juhtumid, millest tean, millest olen kuulnud:
1) Esimene juhtum on kohast, kuhu nüüd ka liigume. Tõsi, antud juhtum ei ole kuidagi meie pataljoniga seotud.
http://pilguheit.com/similar/31965803/õnnetus-kaitseväes-ajateenijat-riivas-kuulipilduja-kuul
2) Kompanii eelkutses on mees, kellega on koostöö lõpetanud tema kaks näppu. Põhjus: vihmane ilm ja nuga, mille tahtis too ajateenija puusse lüüa. Käsi aga libises käepidemel ja tulemusena pole tal enam kahel näpul kõõluseid. Igasuguste sümbolite puusse kritseldamine on aga juhtkonna poolt rangelt keelatud. Ka toimub enne igat laagrit ohutustehnika tund, kus korratakse sarnased punktid üle.
3) Jälle lugu meie eelkutsest: http://www.seitsmesed.ee/eesti/uudis/2014/11/26/ajateenistuses-uliraskelt-vigastada-saanud-sodur-alguses-motlesin-et-jalg-on-lainud/
Lõhkepaketid on tundlik teema. Tankitõrjurid kasutavad neid Carl Gustafi paugu imiteerimiseks. Lõhkepaketti visates peab olema viskaja veendunud, et too on tugevalt teibiga puutoki külge tõmmatud. Visata tohib ainult ja ainult puutokist kinni hoides. Lõhkepaketi peab viskama inimestest ja erinevatest seadmetest vähemalt kümne meetri kaugusele. On ka räägitud nende keelustamise vajalikkusest Kaitseväes.
4) Paljunäinud veebli lemmikfraas: "Rahuaja veteraniks pole vaja meist kellelgi saada". Toon välja lood, mida ta räägib meile ohutustehnika tundides. Eredamad neist: sõdur, kes hilja õhtul mingil põhjusel ei võtnud rakmetest bibi välja ja läks auto alla magama - räige ohutusreeglite rikkumine. Hommikul anti autojuhile kiire käsk ja õnnetus oligi käes. Lisaks olevat olnud üheksakümnendatel üks veebel pataljonis, kes harjutas sõduritega liikuva auto kastist jalastumist. Tulemuseks: murtud käeluu ja mitmed murtud randmed. Mõnele maksab too veebel hüvitist tänaseni. Lisaks rahuaja suurim Kaitseväega seotud tragöödia - http://et.m.wikipedia.org/wiki/Kurkse_suur%C3%B5nnetus
Usaldan oma kompanii mehi. Usalda oma pataljoni mehi. Tean, et nad on pädevad, et nad teavad, mida nad teevad. Lõpetan kirjutise kompaniiülema abi sõnadega: "Oleme mõtlevad mehed. Teeme kõik nii, et sellest tuleks tore üritus"
Tellimine:
Postitused (Atom)