Miks peetakse sõdu?

Täna möödub kolmveerand sajandit meie piirkonna ühe lähiajaloo ohvriterohkeima sõja rahust. Sõda, mille pikkuseks nii mõnedki Nõukogude Liidu kindralid pakkusid enne sõda kaks nädalat, (optimismiks oli ju põhjust - rahvaarvult ~10x suurem Poola oli vallutatud äsja kahe riigi poolt vähem kui kuuga) kestis 15 nädalat. 1939 sügisel oli Eesti ja Soome ees kaks varianti - kas nõustuda Nõukogude Liidu poolt pakutud baasidega neis riikides või riskida halvenevate suhetega N. Liiduga ja ähvardava sõjaga. Eesti valis esimese variandi, Soome teise.

1939 a. hilissügisel N. Liidu poolt alustatud sõda oli ohvriterohke - Soome poolt ~25 000, N. Liidu poolt ~125 000 sõjaohvrit (üks langenud Soome eest võidelnu viie (!) langenud vastase kohta). Kokku ligikaudu 150 000 sõja tõttu hukkunut - langetan pea hukkunute mälestuseks.

Veel 1940 a. kevadel võis tunduda, et Soome on kaotaja ja Eesti võitja. Eestil ei olnud inimohvreid, meilt ei oldud ära võetud maad (veel), mis soomlastelt võeti (Karjala liideti N. Liiduga rahu tulemusena, ~10% tollasest Soome territooriumist). Kõik mis edasi juhtus, teame aga kõik.

Mida Soome võitis ja Eesti kaotas?

Esimese asjana kindlasti vabaduse. Helsinki ei pidanud käima järgmised pool sajandit Moskva vahelt ja küsima nende nõusolekut tähtsate otsuste vastuvõtmisel. Soomlastele ei keelatud ära oma rahvuslipu lehvitamist nii nagu eestlastele seda tehti. Neil jäi alles vabadus väljendada ka negatiivseid tundeid valitseva võimu suhtes kartmata pokrisattumist. Vabadus valida teisi erakondi peale kommunistliku partei, teisi põhimõtteid - on ka vabas ühiskonnas suur väärtus.
Vabadus valida kaubanduspartnereid tõi soomlastele edukama majanduse. Miks muidu liigub tänapäeval üsnagi palju tööjõulisest elanikkonnast Eestist Soome ja mitte vastupidi. Olgu siis lisatud, et enne teist ilmasõda olid Soome ja Eesti majandustasemed enam-vähem võrdsed - tunduvalt kõrgemad, kui nt. itaallastel-hispaanlastel.
Soomlased võitsid austuse. Ka kolmveerand sajandit hiljem vaadatakse Soome Kaitsevõimet suure respektiga.

Teise maailmasõja arenedes said soomlased võidelda oma riigi eest. Eestlased aga seevastu mobiliseeriti võõrvõimu väkke - kes sunniti sõdima Saksa mundris, kes Nõukogude Liidu mundris. Seda raskem on sõda pidada - teades, et vastaspoolel võib olla rahvuskaaslasi, mõnikord ka pereliikmeid - eestlaste tragöödia. (meenutagem või "Nimed marmortahvlil", kus vend ja vend on vastaspool rinnet).

Sõda on alati kõige halvem variant võimalikest. Aga teinekord polegi muud varianti - nagu Soomel 1939. aasta hilissügisel. Sai ju toonane sõda alguse rünnakust Nõukogude piiripunkti (Mainila) vastu, kus hukkus 4 piirivalvurit. Asja uurinud ajaloolased arvavad, arvestades rünnaku suunda ja mürskude laskeulatusi, et pommitati Nõukogude Liidu territooriumilt. Kahtlane oli ka Nõukogude Liidu käitumine. Kui Soome pakkus pärast rünnakut välja kahepoolse sõltumatu uurimuse leidmaks rünnaku põhjus, siis Nõukogude Liit katkestas igasugused diplomaatilised sidemed Soomega ning tõi suured väehulgad Soome piiri taha. Varsti pärast seda alustas Nõukogude Liit ka sõda. Žantaaž. Vastasel oli vaja lihtsalt põhjust, õigustust ründamiseks. Soome kisti tollasesse sõtta.

Aga nagu ma kribasin: sõda on kõige halvem variant. Ja siinkohal tahaksingi kirjutise lõpetada pataljoniülema sõnadega: "Eesti omab Kaitseväge eelkõige võimaliku vastase heidutamiseks."