Kaitseväe struktuur hakkab välja kujunema. Kokku on sulatatud eelkutse (juunis tulnud) ja põhikutse (septembris tulnud) mehed. 13. märtsil lõpetasid baaskursuse jaanuarikutse mehed. Nendest saavad seersandid ja autojuhid järgmistele juunis ja septembris tulijatele. Ja nii see ring Kuperjanovi pataljonis aastast aastasse jookseb.

Jaokursus on läbi. Hoogsalt käib rühmakursus. Üha rohkem tunnetan Kaitseväe kihilisust - minul on ülem, kellel on ülem, kellel on ülem jne. Skeemina näeb asi välja nii: meie jaos on 13 meest, jagu jaotub omakorda kaheks pooljaoks - üht pooljagu juhib jaoülem, teist pooljaoülem. Jagu on see üksus, kellega oleme sõna otseses mõttes 24/7 ninapidi koos - liigume kui üksus. Minu esmane ülem on pooljaoülem, kes allub jaoülemale. Jaoülemad on juunikutsest, ükejäänud reakoosseis ja pooljaoülemad septembrikutsest.

Kolm jagu moodustavad kokku rühma. Rühma juhivad aspirandid - ajateenijad eelkutsest. Kui siiamaani on rühmaülema kohustusi kandnud meie leitnant, siis mida aeg edasi, seda rohkem hakkab koormus kanduma rühma juhtimisel aspirantide peale. Järk-järgult. Lisaks ajateenijast rühmaülemale on meil olemas ka ajateenijast rühmavanem - ka seersant eelkutsest. Ehk nagu neid nimetatakse: leitnant-veebel on meie rahuaja-ülemad. Ajateenijatest rühmaülem-rühmavanem on meie sõjaaja-ülemad. Lisaks on igas jaos üks autojuht - ajateenija juunikutsest.

Meeldiv on, et ajateenijatesse suhtutakse, kui võrdväärsetesse. Ei ole mingit juttu, et me ei oska midagi - las kogenud mehed teevad. Siin teeme üsnagi palju oma käte ja mõistusega ise ära. Rõhk on sõnal "ise". Kui esimest korda ei tule välja, teeme teist korda. Kui teist korda ka ei tule välja, küll siis kolmas kord ikka tuleb. Enne metsalaagrit viime ise auto lao ette, et see vajalikuga täis laadida. Meie jaos on olemas autojuht, kes vastutab selle eest, et jõuaksime turvaliselt määratud sihtpunkti. Jaoülemad-rühmaülemad vastutavad selle eest, et üksus toimiks, kui üksus. Ja vastutus jookseb iga üksiku reameheni välja - kui keegi minu jaost lõikab konserviga näppu, olen mina see, kes ulatab talle meditsiinipakist plaastri. Igaühel on omad kindlaksmääratud ülesanded jaos.

Mis on Kaitseväe-süsteemi plussid? On ju tegemist läbinisti totalitaarse süsteemiga - kui käsk ei alanda kedagi, on alluval kohustus ülema heaks see käsk täita. Ja kuskil seal tipus on Kaitseväe ülemjuhataja, kelle alluvuses on erinevate ohvitseride, allohvitseride, sõdurite, ajateenijate ja reservistide näol 60 000 inimest.

Kaitseväe-süsteemi plussid tulevad välja, kui räägime sõnast "kord". Parafraseerides kompanii kaptenit: Väravast seespool on kord. Väravast väljaspool on korratu ja metsik maailm.

erinevatel segaõppustel, kus harjutatakse kaitseväe-politsei-erinevate päästeteenistuste koostööd, hinnatakse kaitseväe üksusi kõrgelt. Kui õppusel antava probleemi lahendamiseks on näiteks pooljaoülemal üks nägemus ja jaoülemal teine nägemus, peab pooljaoülem kõrvale astuma ja tegema, mida jaoülem käsib. Ja kogu jagu peab selle plaaniga kaasa minema. Kui erinevatel päästjatel võib segaõppustel tekkida vaidlusi teemadel kes peaks võtma vastutuse või kelle plaani järgi peaksime toimima, mis võtavad oma aja ja energia. Siis kaitseväeüksustel selliseid vaidlusi naljalt ei esine.

Natuke ka sõdurielust viimase kahe nädala jooksul. Eelmine nädal olime kasarmus. Meeldejäävamateks seikadeks olid enesekaitsetund ja kolmele rühmakaaslasele kaprali auastme omistamine. Kaitseväkke tulles kujutasin ette, et enesekaitsetunde, erinevaid võitluskunstide tunde on rohkem. Siiamaani olin pidanud pettuma. Tund ise oli meeldejääv ja kasulik. Harjutasime enesekaitse alustalasid - kuidas keha käsivõitluse ajal tasakaalus hoida, kuidas keha löökide eest kaitsta, kuidas ise efektiivselt lüüa. Ja kaprali auastme said meie rühma pooljaoülemad. Kolm kolmekümnest - see teeb kümme protsenti septembris meie rühma asunud ajateenijaist. Kui teate kedagi kaheksakuulist ajateenijat, kes on teenistuse lõpetanud kaprali auastmega, võite teda respektiga vaadata - tegu on teotahtelise ja aktiivse inimesega.

Eelmine nädal käisime laagris. Seekord Põlvamaal. Jaokursus on läbi ning teenistus jätkub rühmakursusega. Mis tähendab, et reasõdurid enam väga midagi uut ei õpi. Suurem aur läheb rühmaülemate-jaoülemate õppele. Kuidas liigutada kolme üksust, kus igaühes on rohkem kui kümme meest nii, et need üksused töötaksid kokku nagu meeskond. Ehk - pisidetailid on enam-vähem lihvitud. Edasi õpime ka suured asjad tööle saama.

Laager ise oli aga raske. Magada saime iga öö 2-4 tndi. Ahjuvalved, erinevad valvepostid, patrullid ning varajased ärkamised (kahel ööl kell neli hommikul) tegid unevõla nii suureks, et päeval kaevikus läbi relvasihiku vaenlast oodates oli keeruline silmi lahti hoida.

See kõik on aga alles algus - eelmise nädalaga algas meil viis järjestikust nädalat erinevates metsalaagrites. Seeria jätkub tulev nädal õppusega, kus hinnatavateks on rühmad. Tõotab tulla karm nädal. Selline lihtne tegevus nagu söömine nt. nõuab nüüd seda, et lahingpaariline kataks mu tegevust. Seisaks relvaga mu kõrval ja jälgiks, et keegi meid lihtlabaselt pantvangi ei võtaks. Kui üks nädal võtsime miinipildujaid pantvangi, siis see nädal on oodata nende "rüüsteretki" meie aladele. Tõotab tulla raske ja ebameeldiv nädal. Minu taktika antud nädalaks on lihtne - päeval üritan võimalikult palju magada, öösel võimalikult palju üleval olla. Teoorias ilus, eks näis kas ka praktikas töötab.

Mõtteid Kaitseväe elust

"Sõdur ja tema väljaõppe.
Sõdur ja tema kaitsetahe.
Sõdur ja tema vastuvaidlematu kuulekus distsipliinile, käsule ja Eesti Vabariigi seadustele on see alus, millele me ehitame tänast ja homset Eesti kaitsevõimet."
- Terminaatori "Ajateenija" loost

Põhikooli lõpetasin keskmise hindega neli. Probleeme oli distsipliiniga. Ei, käitumine oli korras ja ühegi vajaliku õppematerjali kojuunustamisega mul probleeme polnud. Probleemiks olid põhjuseta puudumised - 20-30 veerandi kohta tavaliselt.

Gümnaasiumi läksin linnakooli. Jakobsoni-nimeline gümnaasium Viljandis oli tuntud kõva taseme poolest. Tihtipeale esines kool erinevate üle-eestilise eksamitulemuste esikümnes. Enamasti viis isa mind autoga kooli ette - ta töötab seal lähedal. Olen selle eest tänulik. Distsipliin hakkas paranema, põhjuseta puudumisi enam ei olnud. Mõnikord on vaja muuta elus pisikest detaili, et elus endas mõni asi rööpasse läheks. Ka hindekõver hakkas ülespoole liikuma. Gümnaasiumi lõputunnistusel oli kõigest kaks kolme ja keskmine oli tõusnud üle nelja koma kolme.

Järgneb Tartu Ülikool ja matemaatika eriala. Kirusin endamisi esimese semestri (poolaasta) raskust - kui normaalne on teha 30 ainepunkti semestri peale, siis mina sain 27 tehtud. Mõtlesin, et mis seal ikka - teen järgmine semester 33 ainepunkti ja elu lill. Teisel semestril jõudis aga minuni reaalsus - esimene semester oli mingil määral nagu tasanduskursus kõigest olnud. Raske oli, väga raske. Tegin ära kõigest 9 ainepunkti tolle semestriga. Märkasin, et mul on jälle tekkinud probleeme distsipliiniga. Tartus polnud enam isa, kes autoga kooli ette viiks. Sõbrad ja muu elu muutusid tähtsamaks kui kool. Ka hakkas sisse lipsama põhjuseta puudumisi. Ülikoolis ei otsi õppejõud tudengit taga, et küsida temalt, miks ta loengust\tunnist osa ei võta. Nii nagu gümnaasiumis klassijuhata seda tegi. Õigemini - õppejõudu ei huvitagi see. Mõni tudeng saab aine tehtud kõigest töid tegemas käies. Ja väga edukalt.

Hakkasin tegelema oma distsipliiniga - asi, mida Kaitseväes nii väga nõutakse. Tegin endale nädalaplaani, üritasin sellest kinni pidada. Motivatsioon oli selge - ülikooli lõpetamine. Asi hakkaski ülespoole liikuma. Kolm viimast semestrit olen kõik võetud ained ära teinud. Head distsipliini troonisid esimesed 2 A-d viimasel semestril enne Kaitseväkke tulekut. Näide elust enesest, et distsipliinist kinnihoidmine toob edu ka tsiviilis.

Üle-eelmise aasta sügisel astusin sisse arstliku komisjoni uksest Tartus Puiestee tänaval. Palusin pikendust, kuna bakalaureus oli veel lõpetamata. Kuna seadusega ettenähtud pikendus oli läbi, siis pikendust ma ei saanud. Pean tunnistama, et ega ma ise ka just väga võidelnud selle nimel, et saaksin pikendust. Mõtlesin, et sellest tuleb üks vägev aasta - ikkagi Eesti Kaitsevägi. Matemaatikast aasta eemal, ehk saan ka selgust, kuhu võiksin oma matemaatikaga edasi spetsialiseeruda hiljem. Mõttes oli ka karjäär Kaitseväes - kindel töö ja palk ikkagi. Praeguseks olen aga selle mõtte maha matnud - praktika on näidanud, et pole see, millega tahaksin ka edaspidi tegeleda.

Valida anti Vahipataljoni ja Kuperjanovi vahel. Kuna nii mõnedki sõbrad olid selleks ajaks sinna teise määratud, siis pikka mõtlemist polnud.

Esialgu on igaühel siin raskusi kohanemisega. Peab ju täitma kõiki reegleid siin, mis on kõrgemalt poolt määratud. Vastasel korral Eesti Kaitsevägi ei toimi. Piisab ühe mehe laiskusest, valesti üksteisemõtlemisest - et elu Kaitseväes jääks seisma. Lihtsate detailide mittejälgimine tekitab asjatut ootamist, ebaprofessioonaalsust.

Raske on harjuda mõttega, et sõdur peab täitma käsku, mis tuleb kõrgemalt kellegi poolt, kelle vastu võib-olla sõduril tsiviilis sümpaatia puudub. Sõdur ei tohi küsida miks-küsimusi. Sõdur peab küsima kuidas-küsimusi. Nii tekibki kaks sõduri-mina. Kaitseväe-mina, kes täidab kohusetundlikult kõrgemalt tulevaid käske. Ja tsiviil-mina, kes on vähemal-rohkemal määral seesama iseseisev isik, kes ta oli enne Kaitseväkke astumist. See teine mina tuleb alles hoida, kuna kaheksa kuu pärast pole Kaitseväe-minaga enam palju teha. Jah, Kaitseväe-mina detaile võib kombineerida tsiviil-minasse.

Raske on harjuda mõttega, et see koht on nagu vangla. Pataljoni peale leidub alati keegi, kes peab teadma ruumitäpsuseni sõduri asukohta. Vabadusepuudumine väljendub ka päevaplaanis, mida ei saa mittekuidagi sõdur enda plaanide järgi seada. Sõdur peab omad plaanid päevaplaani järgi seadma. Need, kel puudub distsipliin, tekib see kindlasti mingil määral selle kaheksa kuu lõpuks.

Aga selline see Kaitsevägi on. Igal sõduril on olemas omad plaanid, kuidas mingit keerukamat ülesannet lahendada. Kui igaüks hakkaks oma plaani ellu viima ja erinevates suundades tegutsema, ei tuleks meeskonnatööst midagi välja.

Mina ei ole suutnud harjuda veel Kaitseväe eluga. Mõtlen tihti, mida ma kõike ära teeksin kogu selle vaba ajaga, mis Kaitsevägi mult ära võtab.

Eelmine nädal + selle aasta 3. metsalaager

Eelmine nädal oli tüüpiline kasarmunädal - päeval tegime metsas harjutusi, öösel tudusime kasarmus soojade linade vahel. Eredamad hetked eelmisest nädalast:

"Vabad mehed" - Eelmine nädal hakkas TV3-e pealt jooksma seriaal "Vabad mehed". Ning esimese osa puhul lubas pataljoni korrapidaja õhtusel rivistusel - meil kauem üleval olla, et seda jälgida. Vaatajaid kogunes omajagu - 40 vähemalt meie korruselt. Raskusi oli koha leidmisega teleka ees. Filmi vaatamise käigus vangutati nii mõnigi kord pead - ülepingutatud kohati. Teenistuse alguses olime tagasihoidlikumad. Kompasime oma meeltega, mis kohaga on tegu jne. Päris esimesel päeval kohe nii vabat suhtlust ei tekkinudki - tüüpilised eestlased, algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama :) Ka tundub ülepingutatud kius peategelase vastu esimeses osas. Kui keegi peaks vahele jääma kellegi voodi peal oleva teki ülemuldamisega, ootaks teda ilmselt karm jutt mõne kõrgema ülemusega. Ka karistus oleks ilmselt priske sellise teo eest. Minus tekitab küsimusi, kuidas sai Nato testi läbiviija aktsepteerida neljateist kätekõverdust peategelasele, mis oli sellesama kiusaja poolt loetud. Kui mina tegin 20 pumpa esimeses Nato testis ja minu paariline ütles veeblile tulemuse, vaatas too mulle otsa ja ütles: kerge poiss, kuidas nii vähe siis? Olgu, ehk on Kuperjanovi ajaloos tõesti selliseid värdjaid olnud, nagu too kiusaja esimeses osas - see selleks. Meie veebel olevat ka vaadanud esimest osa. Talle pakkus nalja rohu sees "lõikajaid" passiv leitnant :)
Aga ühesõnaga - jõudu filmitegijatele! Äratuntavad kohad muudavad filmi nauditavamaks kuperjanovlastele. Ka on filmitegijad hästi saanud pihta mõttele, et elu Eesti Kaitseväes on kõike muud kui meelakkumine. Vene ajal Kaitseväe läbinud võivad rääkida, et küll neil oli raske, aga ega meil grammigi kergem pole. Jah, kindlasti inimlikum - aga mitte kergem.

Öine luure - Teisipäeva õhtul tekitasime leitnandi eestvõtmisel kolm väikest gruppi meie rühmast, et minna ja luurata laagrisolevaid Kuperjanovi miinipildujaid. DAFid jätsime kohast, kus arvasime miinipildujad olevat, kolme kilomeetri kaugusele - sealt edasi liikusime jalgsi. Läbi metsa, üle kraavide ja olime kohal. Luures on tähtsal kohal ettevalmistused: eemaldasin kassisilmad (demaskeeriv element) kiivrilt, valgustust kasutasime pärast jalastumist ainult kaardi vaatamiseks ja katte all. Esialgu oli raskusi nende laagri täpse asukoha leidmisega, aga abiks tulid...nad ise. Käies metsa all julgelt punase tulega ringi, oli neid rohkem kui saja meetri kaugusele näha. Hiilisime ligi. ~20 meetri kauguselt nad märkasid meid pimedas metsas ja ütlesid "Seis!". Alustasime seepeale tulevahetust (kasutasime paukpadruneid) ning taganesime. Luuret meile miinipildujate poolt järgi ei pandud. Seepeale kustutasid nad ka endal igasugused tuled ära. Ja nende leidmine ei olnudki enam nii lihtne. Üks hetk komistasime aga nende telefoniliini otsa. Liikudes mööda telefoniliini ühele poole leidsime eest kuulipildujapesa ja tekikottides tuduvad sõdurid. Võtsime neilt relvad ära, äratasime üles ja võtsime pantvangiks. Nad jagasid meiega heldelt igasugu konfidentsiaalset infot ja nii saime pantvangiks ka järgmise vahetuse mehed. Meid oli kokku viis (neli ajateenijat + meie leitnant) ja pantvangi võtsime kaheksa meest. Uhke tunne oli. Olin ainuke grupist, kes käis esimest korda niimoodi luurel. Kaaslased olid professionaalid ning nende tööd oli nauditav vaadata.
Ja pantvangid? Nemad talutasime esialgu oma autode juurde, et sealt nad peale võtta ning ühe järve ääres maha panna - ~5 km. nende laagrist. Andsime neile kaardi, näitasime neile nende asukoha kaardil, lehvitasime neile ning sõitsime kasarmusse, et süüa öine soe söök, teha hügieen ning kella ühe aeg tudusime juba omas soojas kasarmuvoodis.

Möödunud nädal käisime jälle laagris. Seekord Valgamaal ning teemaks linnalahingud. Käisime kohas, kus Nõuka-ajal olevat olnud salajane sõjaväebaas. Eesti aja tulekuga jäid aga nood majad tühjaks - ideaalne koht linnalahingu õppimiseks. Kui maastikul on ruumi palju, meeste vahed suured (kahe mehe tüüpvahe ~10 meetrit) ning lahingutes ei määra niivõrd isegi kiired refleksid. Siis linnalahing on täielik vastand. Ruumid on kitsad, mehed liiguvad sõnaotseses mõttes õlg-õla kõrval ning vaenlane võib mind oodata järgmises toas seina taga - ellu jääb nobedam. Ühe rünnaku ajal tuli ka veebel minu juurde ja ütles, et sain surma. Tuppa sisse lennates ei raalinud kohe välja, kumb on pimedam nurk ning vaatasin esimese hooga vale nurga läbi. Kui teise nurka pilk jõudis ja seal olevale papist sihtmärgile paukpadrunitega otsa peale tegin, olevat olnud juba hilja.
Üldiselt oli laager aga meeldiv. Päike käib kõrgemalt, märtsikuu on see aasta meeldivalt soe. Esimest laagrit sõime terve nädal ainult Nato-pakke - kogemus, pärast mida tundub sööklatoit veelgi maitsvam. Neljapäeva õhtuks naasime väeosasse. Rühmavarustus, jaovarustus, isiklikud relvad, ise - rutiin. Reedel aga suurem osa meist linnaloale ei pääsenud, kuna laupäeval ootas meid pataljoni spordipäev.

Seekordsest spordipäevast ma järjekordselt ise kahjuks osa ei võtnud - alasid ja kohti aladele oli niivõrd vähe. Küll aga aitasin ette valmistada meie kompaniid esindavat maletajat, tehes reede õhtul temaga mõned mängud. Loomulikult tõi ta ka laupäeval meile alavõidu :) Esikohta otsustavaks mänguks oli malelaua taha kogunenud rohkem, kui 20 Charlie kompanii ajateenijat. Kui vastasel seis liialt kehvaks muutus ja ta ütles: "Annan alla", sai meie maletaja pika aplausi osaliseks. Tubli, super töö. Lisaks malele oli kavas ka köievedu, Unimogi lükkamine mäest üles, lauatennis ja teatejooks. Võitjaks tuli nagu ka suvisel ja sügisesel spordipäeval - Charlie kompanii. Uhke värk.

Kui pärast spordipäeva said suurem osa kaasajateenijaid väljaloale, siis meie rühm jäi sisse. Oleme valvekorraüksus alates reedest. Räägin tollest lähemalt järgmine nädalavahetus

Kokkuvõte: päike liigub kõrgema kaarega üle taeva, väljas on ilmad, millega toas istuda väga ei tahakski ning reservi arvamiseni on jäänud 75 päeva ;)

Miks peetakse sõdu?

Täna möödub kolmveerand sajandit meie piirkonna ühe lähiajaloo ohvriterohkeima sõja rahust. Sõda, mille pikkuseks nii mõnedki Nõukogude Liidu kindralid pakkusid enne sõda kaks nädalat, (optimismiks oli ju põhjust - rahvaarvult ~10x suurem Poola oli vallutatud äsja kahe riigi poolt vähem kui kuuga) kestis 15 nädalat. 1939 sügisel oli Eesti ja Soome ees kaks varianti - kas nõustuda Nõukogude Liidu poolt pakutud baasidega neis riikides või riskida halvenevate suhetega N. Liiduga ja ähvardava sõjaga. Eesti valis esimese variandi, Soome teise.

1939 a. hilissügisel N. Liidu poolt alustatud sõda oli ohvriterohke - Soome poolt ~25 000, N. Liidu poolt ~125 000 sõjaohvrit (üks langenud Soome eest võidelnu viie (!) langenud vastase kohta). Kokku ligikaudu 150 000 sõja tõttu hukkunut - langetan pea hukkunute mälestuseks.

Veel 1940 a. kevadel võis tunduda, et Soome on kaotaja ja Eesti võitja. Eestil ei olnud inimohvreid, meilt ei oldud ära võetud maad (veel), mis soomlastelt võeti (Karjala liideti N. Liiduga rahu tulemusena, ~10% tollasest Soome territooriumist). Kõik mis edasi juhtus, teame aga kõik.

Mida Soome võitis ja Eesti kaotas?

Esimese asjana kindlasti vabaduse. Helsinki ei pidanud käima järgmised pool sajandit Moskva vahelt ja küsima nende nõusolekut tähtsate otsuste vastuvõtmisel. Soomlastele ei keelatud ära oma rahvuslipu lehvitamist nii nagu eestlastele seda tehti. Neil jäi alles vabadus väljendada ka negatiivseid tundeid valitseva võimu suhtes kartmata pokrisattumist. Vabadus valida teisi erakondi peale kommunistliku partei, teisi põhimõtteid - on ka vabas ühiskonnas suur väärtus.
Vabadus valida kaubanduspartnereid tõi soomlastele edukama majanduse. Miks muidu liigub tänapäeval üsnagi palju tööjõulisest elanikkonnast Eestist Soome ja mitte vastupidi. Olgu siis lisatud, et enne teist ilmasõda olid Soome ja Eesti majandustasemed enam-vähem võrdsed - tunduvalt kõrgemad, kui nt. itaallastel-hispaanlastel.
Soomlased võitsid austuse. Ka kolmveerand sajandit hiljem vaadatakse Soome Kaitsevõimet suure respektiga.

Teise maailmasõja arenedes said soomlased võidelda oma riigi eest. Eestlased aga seevastu mobiliseeriti võõrvõimu väkke - kes sunniti sõdima Saksa mundris, kes Nõukogude Liidu mundris. Seda raskem on sõda pidada - teades, et vastaspoolel võib olla rahvuskaaslasi, mõnikord ka pereliikmeid - eestlaste tragöödia. (meenutagem või "Nimed marmortahvlil", kus vend ja vend on vastaspool rinnet).

Sõda on alati kõige halvem variant võimalikest. Aga teinekord polegi muud varianti - nagu Soomel 1939. aasta hilissügisel. Sai ju toonane sõda alguse rünnakust Nõukogude piiripunkti (Mainila) vastu, kus hukkus 4 piirivalvurit. Asja uurinud ajaloolased arvavad, arvestades rünnaku suunda ja mürskude laskeulatusi, et pommitati Nõukogude Liidu territooriumilt. Kahtlane oli ka Nõukogude Liidu käitumine. Kui Soome pakkus pärast rünnakut välja kahepoolse sõltumatu uurimuse leidmaks rünnaku põhjus, siis Nõukogude Liit katkestas igasugused diplomaatilised sidemed Soomega ning tõi suured väehulgad Soome piiri taha. Varsti pärast seda alustas Nõukogude Liit ka sõda. Žantaaž. Vastasel oli vaja lihtsalt põhjust, õigustust ründamiseks. Soome kisti tollasesse sõtta.

Aga nagu ma kribasin: sõda on kõige halvem variant. Ja siinkohal tahaksingi kirjutise lõpetada pataljoniülema sõnadega: "Eesti omab Kaitseväge eelkõige võimaliku vastase heidutamiseks."