Kaitseväe struktuur hakkab välja kujunema. Kokku on sulatatud eelkutse (juunis tulnud) ja põhikutse (septembris tulnud) mehed. 13. märtsil lõpetasid baaskursuse jaanuarikutse mehed. Nendest saavad seersandid ja autojuhid järgmistele juunis ja septembris tulijatele. Ja nii see ring Kuperjanovi pataljonis aastast aastasse jookseb.

Jaokursus on läbi. Hoogsalt käib rühmakursus. Üha rohkem tunnetan Kaitseväe kihilisust - minul on ülem, kellel on ülem, kellel on ülem jne. Skeemina näeb asi välja nii: meie jaos on 13 meest, jagu jaotub omakorda kaheks pooljaoks - üht pooljagu juhib jaoülem, teist pooljaoülem. Jagu on see üksus, kellega oleme sõna otseses mõttes 24/7 ninapidi koos - liigume kui üksus. Minu esmane ülem on pooljaoülem, kes allub jaoülemale. Jaoülemad on juunikutsest, ükejäänud reakoosseis ja pooljaoülemad septembrikutsest.

Kolm jagu moodustavad kokku rühma. Rühma juhivad aspirandid - ajateenijad eelkutsest. Kui siiamaani on rühmaülema kohustusi kandnud meie leitnant, siis mida aeg edasi, seda rohkem hakkab koormus kanduma rühma juhtimisel aspirantide peale. Järk-järgult. Lisaks ajateenijast rühmaülemale on meil olemas ka ajateenijast rühmavanem - ka seersant eelkutsest. Ehk nagu neid nimetatakse: leitnant-veebel on meie rahuaja-ülemad. Ajateenijatest rühmaülem-rühmavanem on meie sõjaaja-ülemad. Lisaks on igas jaos üks autojuht - ajateenija juunikutsest.

Meeldiv on, et ajateenijatesse suhtutakse, kui võrdväärsetesse. Ei ole mingit juttu, et me ei oska midagi - las kogenud mehed teevad. Siin teeme üsnagi palju oma käte ja mõistusega ise ära. Rõhk on sõnal "ise". Kui esimest korda ei tule välja, teeme teist korda. Kui teist korda ka ei tule välja, küll siis kolmas kord ikka tuleb. Enne metsalaagrit viime ise auto lao ette, et see vajalikuga täis laadida. Meie jaos on olemas autojuht, kes vastutab selle eest, et jõuaksime turvaliselt määratud sihtpunkti. Jaoülemad-rühmaülemad vastutavad selle eest, et üksus toimiks, kui üksus. Ja vastutus jookseb iga üksiku reameheni välja - kui keegi minu jaost lõikab konserviga näppu, olen mina see, kes ulatab talle meditsiinipakist plaastri. Igaühel on omad kindlaksmääratud ülesanded jaos.

Mis on Kaitseväe-süsteemi plussid? On ju tegemist läbinisti totalitaarse süsteemiga - kui käsk ei alanda kedagi, on alluval kohustus ülema heaks see käsk täita. Ja kuskil seal tipus on Kaitseväe ülemjuhataja, kelle alluvuses on erinevate ohvitseride, allohvitseride, sõdurite, ajateenijate ja reservistide näol 60 000 inimest.

Kaitseväe-süsteemi plussid tulevad välja, kui räägime sõnast "kord". Parafraseerides kompanii kaptenit: Väravast seespool on kord. Väravast väljaspool on korratu ja metsik maailm.

erinevatel segaõppustel, kus harjutatakse kaitseväe-politsei-erinevate päästeteenistuste koostööd, hinnatakse kaitseväe üksusi kõrgelt. Kui õppusel antava probleemi lahendamiseks on näiteks pooljaoülemal üks nägemus ja jaoülemal teine nägemus, peab pooljaoülem kõrvale astuma ja tegema, mida jaoülem käsib. Ja kogu jagu peab selle plaaniga kaasa minema. Kui erinevatel päästjatel võib segaõppustel tekkida vaidlusi teemadel kes peaks võtma vastutuse või kelle plaani järgi peaksime toimima, mis võtavad oma aja ja energia. Siis kaitseväeüksustel selliseid vaidlusi naljalt ei esine.

Natuke ka sõdurielust viimase kahe nädala jooksul. Eelmine nädal olime kasarmus. Meeldejäävamateks seikadeks olid enesekaitsetund ja kolmele rühmakaaslasele kaprali auastme omistamine. Kaitseväkke tulles kujutasin ette, et enesekaitsetunde, erinevaid võitluskunstide tunde on rohkem. Siiamaani olin pidanud pettuma. Tund ise oli meeldejääv ja kasulik. Harjutasime enesekaitse alustalasid - kuidas keha käsivõitluse ajal tasakaalus hoida, kuidas keha löökide eest kaitsta, kuidas ise efektiivselt lüüa. Ja kaprali auastme said meie rühma pooljaoülemad. Kolm kolmekümnest - see teeb kümme protsenti septembris meie rühma asunud ajateenijaist. Kui teate kedagi kaheksakuulist ajateenijat, kes on teenistuse lõpetanud kaprali auastmega, võite teda respektiga vaadata - tegu on teotahtelise ja aktiivse inimesega.

Eelmine nädal käisime laagris. Seekord Põlvamaal. Jaokursus on läbi ning teenistus jätkub rühmakursusega. Mis tähendab, et reasõdurid enam väga midagi uut ei õpi. Suurem aur läheb rühmaülemate-jaoülemate õppele. Kuidas liigutada kolme üksust, kus igaühes on rohkem kui kümme meest nii, et need üksused töötaksid kokku nagu meeskond. Ehk - pisidetailid on enam-vähem lihvitud. Edasi õpime ka suured asjad tööle saama.

Laager ise oli aga raske. Magada saime iga öö 2-4 tndi. Ahjuvalved, erinevad valvepostid, patrullid ning varajased ärkamised (kahel ööl kell neli hommikul) tegid unevõla nii suureks, et päeval kaevikus läbi relvasihiku vaenlast oodates oli keeruline silmi lahti hoida.

See kõik on aga alles algus - eelmise nädalaga algas meil viis järjestikust nädalat erinevates metsalaagrites. Seeria jätkub tulev nädal õppusega, kus hinnatavateks on rühmad. Tõotab tulla karm nädal. Selline lihtne tegevus nagu söömine nt. nõuab nüüd seda, et lahingpaariline kataks mu tegevust. Seisaks relvaga mu kõrval ja jälgiks, et keegi meid lihtlabaselt pantvangi ei võtaks. Kui üks nädal võtsime miinipildujaid pantvangi, siis see nädal on oodata nende "rüüsteretki" meie aladele. Tõotab tulla raske ja ebameeldiv nädal. Minu taktika antud nädalaks on lihtne - päeval üritan võimalikult palju magada, öösel võimalikult palju üleval olla. Teoorias ilus, eks näis kas ka praktikas töötab.