Eelmine nädal + selle aasta 3. metsalaager

Eelmine nädal oli tüüpiline kasarmunädal - päeval tegime metsas harjutusi, öösel tudusime kasarmus soojade linade vahel. Eredamad hetked eelmisest nädalast:

"Vabad mehed" - Eelmine nädal hakkas TV3-e pealt jooksma seriaal "Vabad mehed". Ning esimese osa puhul lubas pataljoni korrapidaja õhtusel rivistusel - meil kauem üleval olla, et seda jälgida. Vaatajaid kogunes omajagu - 40 vähemalt meie korruselt. Raskusi oli koha leidmisega teleka ees. Filmi vaatamise käigus vangutati nii mõnigi kord pead - ülepingutatud kohati. Teenistuse alguses olime tagasihoidlikumad. Kompasime oma meeltega, mis kohaga on tegu jne. Päris esimesel päeval kohe nii vabat suhtlust ei tekkinudki - tüüpilised eestlased, algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama :) Ka tundub ülepingutatud kius peategelase vastu esimeses osas. Kui keegi peaks vahele jääma kellegi voodi peal oleva teki ülemuldamisega, ootaks teda ilmselt karm jutt mõne kõrgema ülemusega. Ka karistus oleks ilmselt priske sellise teo eest. Minus tekitab küsimusi, kuidas sai Nato testi läbiviija aktsepteerida neljateist kätekõverdust peategelasele, mis oli sellesama kiusaja poolt loetud. Kui mina tegin 20 pumpa esimeses Nato testis ja minu paariline ütles veeblile tulemuse, vaatas too mulle otsa ja ütles: kerge poiss, kuidas nii vähe siis? Olgu, ehk on Kuperjanovi ajaloos tõesti selliseid värdjaid olnud, nagu too kiusaja esimeses osas - see selleks. Meie veebel olevat ka vaadanud esimest osa. Talle pakkus nalja rohu sees "lõikajaid" passiv leitnant :)
Aga ühesõnaga - jõudu filmitegijatele! Äratuntavad kohad muudavad filmi nauditavamaks kuperjanovlastele. Ka on filmitegijad hästi saanud pihta mõttele, et elu Eesti Kaitseväes on kõike muud kui meelakkumine. Vene ajal Kaitseväe läbinud võivad rääkida, et küll neil oli raske, aga ega meil grammigi kergem pole. Jah, kindlasti inimlikum - aga mitte kergem.

Öine luure - Teisipäeva õhtul tekitasime leitnandi eestvõtmisel kolm väikest gruppi meie rühmast, et minna ja luurata laagrisolevaid Kuperjanovi miinipildujaid. DAFid jätsime kohast, kus arvasime miinipildujad olevat, kolme kilomeetri kaugusele - sealt edasi liikusime jalgsi. Läbi metsa, üle kraavide ja olime kohal. Luures on tähtsal kohal ettevalmistused: eemaldasin kassisilmad (demaskeeriv element) kiivrilt, valgustust kasutasime pärast jalastumist ainult kaardi vaatamiseks ja katte all. Esialgu oli raskusi nende laagri täpse asukoha leidmisega, aga abiks tulid...nad ise. Käies metsa all julgelt punase tulega ringi, oli neid rohkem kui saja meetri kaugusele näha. Hiilisime ligi. ~20 meetri kauguselt nad märkasid meid pimedas metsas ja ütlesid "Seis!". Alustasime seepeale tulevahetust (kasutasime paukpadruneid) ning taganesime. Luuret meile miinipildujate poolt järgi ei pandud. Seepeale kustutasid nad ka endal igasugused tuled ära. Ja nende leidmine ei olnudki enam nii lihtne. Üks hetk komistasime aga nende telefoniliini otsa. Liikudes mööda telefoniliini ühele poole leidsime eest kuulipildujapesa ja tekikottides tuduvad sõdurid. Võtsime neilt relvad ära, äratasime üles ja võtsime pantvangiks. Nad jagasid meiega heldelt igasugu konfidentsiaalset infot ja nii saime pantvangiks ka järgmise vahetuse mehed. Meid oli kokku viis (neli ajateenijat + meie leitnant) ja pantvangi võtsime kaheksa meest. Uhke tunne oli. Olin ainuke grupist, kes käis esimest korda niimoodi luurel. Kaaslased olid professionaalid ning nende tööd oli nauditav vaadata.
Ja pantvangid? Nemad talutasime esialgu oma autode juurde, et sealt nad peale võtta ning ühe järve ääres maha panna - ~5 km. nende laagrist. Andsime neile kaardi, näitasime neile nende asukoha kaardil, lehvitasime neile ning sõitsime kasarmusse, et süüa öine soe söök, teha hügieen ning kella ühe aeg tudusime juba omas soojas kasarmuvoodis.

Möödunud nädal käisime jälle laagris. Seekord Valgamaal ning teemaks linnalahingud. Käisime kohas, kus Nõuka-ajal olevat olnud salajane sõjaväebaas. Eesti aja tulekuga jäid aga nood majad tühjaks - ideaalne koht linnalahingu õppimiseks. Kui maastikul on ruumi palju, meeste vahed suured (kahe mehe tüüpvahe ~10 meetrit) ning lahingutes ei määra niivõrd isegi kiired refleksid. Siis linnalahing on täielik vastand. Ruumid on kitsad, mehed liiguvad sõnaotseses mõttes õlg-õla kõrval ning vaenlane võib mind oodata järgmises toas seina taga - ellu jääb nobedam. Ühe rünnaku ajal tuli ka veebel minu juurde ja ütles, et sain surma. Tuppa sisse lennates ei raalinud kohe välja, kumb on pimedam nurk ning vaatasin esimese hooga vale nurga läbi. Kui teise nurka pilk jõudis ja seal olevale papist sihtmärgile paukpadrunitega otsa peale tegin, olevat olnud juba hilja.
Üldiselt oli laager aga meeldiv. Päike käib kõrgemalt, märtsikuu on see aasta meeldivalt soe. Esimest laagrit sõime terve nädal ainult Nato-pakke - kogemus, pärast mida tundub sööklatoit veelgi maitsvam. Neljapäeva õhtuks naasime väeosasse. Rühmavarustus, jaovarustus, isiklikud relvad, ise - rutiin. Reedel aga suurem osa meist linnaloale ei pääsenud, kuna laupäeval ootas meid pataljoni spordipäev.

Seekordsest spordipäevast ma järjekordselt ise kahjuks osa ei võtnud - alasid ja kohti aladele oli niivõrd vähe. Küll aga aitasin ette valmistada meie kompaniid esindavat maletajat, tehes reede õhtul temaga mõned mängud. Loomulikult tõi ta ka laupäeval meile alavõidu :) Esikohta otsustavaks mänguks oli malelaua taha kogunenud rohkem, kui 20 Charlie kompanii ajateenijat. Kui vastasel seis liialt kehvaks muutus ja ta ütles: "Annan alla", sai meie maletaja pika aplausi osaliseks. Tubli, super töö. Lisaks malele oli kavas ka köievedu, Unimogi lükkamine mäest üles, lauatennis ja teatejooks. Võitjaks tuli nagu ka suvisel ja sügisesel spordipäeval - Charlie kompanii. Uhke värk.

Kui pärast spordipäeva said suurem osa kaasajateenijaid väljaloale, siis meie rühm jäi sisse. Oleme valvekorraüksus alates reedest. Räägin tollest lähemalt järgmine nädalavahetus

Kokkuvõte: päike liigub kõrgema kaarega üle taeva, väljas on ilmad, millega toas istuda väga ei tahakski ning reservi arvamiseni on jäänud 75 päeva ;)