"Sõdur ja tema väljaõppe.
Sõdur ja tema kaitsetahe.
Sõdur ja tema vastuvaidlematu kuulekus distsipliinile, käsule ja Eesti Vabariigi seadustele on see alus, millele me ehitame tänast ja homset Eesti kaitsevõimet."
- Terminaatori "Ajateenija" loost
Põhikooli lõpetasin keskmise hindega neli. Probleeme oli distsipliiniga. Ei, käitumine oli korras ja ühegi vajaliku õppematerjali kojuunustamisega mul probleeme polnud. Probleemiks olid põhjuseta puudumised - 20-30 veerandi kohta tavaliselt.
Gümnaasiumi läksin linnakooli. Jakobsoni-nimeline gümnaasium Viljandis oli tuntud kõva taseme poolest. Tihtipeale esines kool erinevate üle-eestilise eksamitulemuste esikümnes. Enamasti viis isa mind autoga kooli ette - ta töötab seal lähedal. Olen selle eest tänulik. Distsipliin hakkas paranema, põhjuseta puudumisi enam ei olnud. Mõnikord on vaja muuta elus pisikest detaili, et elus endas mõni asi rööpasse läheks. Ka hindekõver hakkas ülespoole liikuma. Gümnaasiumi lõputunnistusel oli kõigest kaks kolme ja keskmine oli tõusnud üle nelja koma kolme.
Järgneb Tartu Ülikool ja matemaatika eriala. Kirusin endamisi esimese semestri (poolaasta) raskust - kui normaalne on teha 30 ainepunkti semestri peale, siis mina sain 27 tehtud. Mõtlesin, et mis seal ikka - teen järgmine semester 33 ainepunkti ja elu lill. Teisel semestril jõudis aga minuni reaalsus - esimene semester oli mingil määral nagu tasanduskursus kõigest olnud. Raske oli, väga raske. Tegin ära kõigest 9 ainepunkti tolle semestriga. Märkasin, et mul on jälle tekkinud probleeme distsipliiniga. Tartus polnud enam isa, kes autoga kooli ette viiks. Sõbrad ja muu elu muutusid tähtsamaks kui kool. Ka hakkas sisse lipsama põhjuseta puudumisi. Ülikoolis ei otsi õppejõud tudengit taga, et küsida temalt, miks ta loengust\tunnist osa ei võta. Nii nagu gümnaasiumis klassijuhata seda tegi. Õigemini - õppejõudu ei huvitagi see. Mõni tudeng saab aine tehtud kõigest töid tegemas käies. Ja väga edukalt.
Hakkasin tegelema oma distsipliiniga - asi, mida Kaitseväes nii väga nõutakse. Tegin endale nädalaplaani, üritasin sellest kinni pidada. Motivatsioon oli selge - ülikooli lõpetamine. Asi hakkaski ülespoole liikuma. Kolm viimast semestrit olen kõik võetud ained ära teinud. Head distsipliini troonisid esimesed 2 A-d viimasel semestril enne Kaitseväkke tulekut. Näide elust enesest, et distsipliinist kinnihoidmine toob edu ka tsiviilis.
Üle-eelmise aasta sügisel astusin sisse arstliku komisjoni uksest Tartus Puiestee tänaval. Palusin pikendust, kuna bakalaureus oli veel lõpetamata. Kuna seadusega ettenähtud pikendus oli läbi, siis pikendust ma ei saanud. Pean tunnistama, et ega ma ise ka just väga võidelnud selle nimel, et saaksin pikendust. Mõtlesin, et sellest tuleb üks vägev aasta - ikkagi Eesti Kaitsevägi. Matemaatikast aasta eemal, ehk saan ka selgust, kuhu võiksin oma matemaatikaga edasi spetsialiseeruda hiljem. Mõttes oli ka karjäär Kaitseväes - kindel töö ja palk ikkagi. Praeguseks olen aga selle mõtte maha matnud - praktika on näidanud, et pole see, millega tahaksin ka edaspidi tegeleda.
Valida anti Vahipataljoni ja Kuperjanovi vahel. Kuna nii mõnedki sõbrad olid selleks ajaks sinna teise määratud, siis pikka mõtlemist polnud.
Esialgu on igaühel siin raskusi kohanemisega. Peab ju täitma kõiki reegleid siin, mis on kõrgemalt poolt määratud. Vastasel korral Eesti Kaitsevägi ei toimi. Piisab ühe mehe laiskusest, valesti üksteisemõtlemisest - et elu Kaitseväes jääks seisma. Lihtsate detailide mittejälgimine tekitab asjatut ootamist, ebaprofessioonaalsust.
Raske on harjuda mõttega, et sõdur peab täitma käsku, mis tuleb kõrgemalt kellegi poolt, kelle vastu võib-olla sõduril tsiviilis sümpaatia puudub. Sõdur ei tohi küsida miks-küsimusi. Sõdur peab küsima kuidas-küsimusi. Nii tekibki kaks sõduri-mina. Kaitseväe-mina, kes täidab kohusetundlikult kõrgemalt tulevaid käske. Ja tsiviil-mina, kes on vähemal-rohkemal määral seesama iseseisev isik, kes ta oli enne Kaitseväkke astumist. See teine mina tuleb alles hoida, kuna kaheksa kuu pärast pole Kaitseväe-minaga enam palju teha. Jah, Kaitseväe-mina detaile võib kombineerida tsiviil-minasse.
Raske on harjuda mõttega, et see koht on nagu vangla. Pataljoni peale leidub alati keegi, kes peab teadma ruumitäpsuseni sõduri asukohta. Vabadusepuudumine väljendub ka päevaplaanis, mida ei saa mittekuidagi sõdur enda plaanide järgi seada. Sõdur peab omad plaanid päevaplaani järgi seadma. Need, kel puudub distsipliin, tekib see kindlasti mingil määral selle kaheksa kuu lõpuks.
Aga selline see Kaitsevägi on. Igal sõduril on olemas omad plaanid, kuidas mingit keerukamat ülesannet lahendada. Kui igaüks hakkaks oma plaani ellu viima ja erinevates suundades tegutsema, ei tuleks meeskonnatööst midagi välja.
Mina ei ole suutnud harjuda veel Kaitseväe eluga. Mõtlen tihti, mida ma kõike ära teeksin kogu selle vaba ajaga, mis Kaitsevägi mult ära võtab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar