Meid paisati nüüd laiali. Tõsi, kolima pole veel keegi pidanud, aga päevakavad on nüüd igaühel isemoodi. Meie rühm jaotus seitsmeks erialaks:
Tankitõrjurid: õpivad süvendatult relva Carl Gustaf. Rootsi päritolu 84-millimeetrise kaliibriga (kaliiber näitab relvatoru sisemist läbimõõtu) relv on iga vastase hirm. Laskemoona nimetatakse granaadiks. Minu teada ainuke eriala, kus üks õppetundidest on kehaline kasvatus. 14-kilose relva kandmine kahe kandekotiga (ühes on optika, teises relvapuhastuskomplekt ning rihtimisseadmed) nõuab kandjalt head füüsilist vormi.
Raskekuulipildurid: Õpivad süvendatult 12,7-millimeetrise kaliibriga ning koos kolmjalaga rohkem kui 50 kg. kaaluvat Browningut. Tõsi, relva sõdurid maastikul kaasas kandma ei pea - relv liigub kaasas auto kastis. Kui olete mõnest heast sõjafilmist tähele pannud laulvat-huilgavat vähese manööverdamisvõimega koletist, siis Browning sarnaneb sellele.
Kuulipildurid: Õpivad süvendatult Rootsi päritolu relva KSP-58. Ka selle ala peal õppivatel sõduritel peab olema hea vorm, kuna oma kümme kilo lisaraskust on kindlustatud. Meeskond on kaheliikmeline - nö. boss ja lindi etteandja (nagu Carl Gustafigi meeskond, kus teine mees paneb granaate relva).
Täpsuslaskurid: Jah, need on need tüübid, kes peavad olema võimelised päevi istuma põõsas, ootamaks oma ohvrit. Tegemist on kohe kindlasti kõige vingema eriala. Esimesed kolm päeva oma erialal olid need sõdurid metsas ja mängisid mängusõda. Metsast tagasi jõudes oli snaipritel palju rääkida. Tulevastele ajateenijatele: kui teil on suurem adrenaliinivajadus, kui teistel teieealistel, siis soovitan juba SBK ajal rääkida lähematele ülemustele, et soovite pärast SBK-d täpsuslaskuriks edasi õppida.
Sidemehed: Tegelevad Motorolade (raadiosaatjad) ja Harristega. Harrised on vändaga raadiod, mis kasutavad traatsidet. Võimalik, et mõni meie vanaisagi on sellise aparaadiga tegelenud, kuna need aparaadid on pärit kuuekümnendatest. Kui GPS on maas ning ükski moodne sidepidamisviis ei toimi, siis on tegu asendamatu abimehega Harrise näol.
Pooljaoülemad: Kõige rohkem vatti saavad sõdurid. Olukord ühest esimestest loengutest: sõdur haigutas, tundi andnud leitnandile ei meeldinud see ning ta saatis sõduri otse tunnist perimeetrile jooksma. Kui nt. kuulipildurid tulevad metsast tagasi, hooldavad relvad ära ning ülejäänud päev on neil vaba, siis pooljaoülemad on tihtipeale neile antud ülesannetega ühele poole saamiseks pidanud ka öötunde kasutama. Käsu õppimine, maastikumudeli tegemine, kõikide relvade läbi-lõhki tundmine - need on vaid mõned pooljaoülema kohustused. Pooljaoülemad on nagu jaoülema abid. Tõsi, jaoülemaid põhikutsest ei saa. Jaoülemad tulevad siiski eelkutsest.
Laskur-sanitarid: Ehk meditsiiniinimesed. Nende hulka kuulun ka mina. Esimese nädala väljaõpe kujutas endast põhikooli ja gümnaasiumi bioloogia kordamist. Meenutasime, mis on silm, mis kõrv, mis erinevad luud inimeses on jne. Mingi aeg tegime ka reaalseid harjutusi - elustamine esmaabina, lahinguväljal kannatanu aitamine, erinevate asendite andmine teatud vigastuse korral jne. Selline oli meie esimene nädal. Teiseks nädalaks arstitädidel meile midagi uut pakkuda polnud ning suurem osa ajast vaatasime kinoklassikat. "Reamees Ryani Päästmine", "Türgi Kambiit", "Full Metal Jacket", "Vaenlase Tagalas", "Black Hawk Down" ja saade kiirabi elust sarja "Eesti lood" raames - filmid mida vaatasime ära kursuse jooksul.
18 detsember algas kauaoodatud puhkus (10 päeva). Enne uue aasta algust jõuame ka omad eksamid ära teha. Vana-aasta õhtuks oleme taas kodus. Seda kuni neljanda jaanuarini. Seejärel pidi andmiseks minema. Ootan uue aasta raskusi :)
laupäev, 20. detsember 2014
pühapäev, 7. detsember 2014
Pataljonieksamid
Teine detsember - kell on 6:45. Õhutemperatuur on miinus viisteist kraadi. Ronime viieteistkümnekesi MANi - mis on äsja me ette sõitnud - kasti. Kui jagu on autokastis - istume kahel pool kasti äärtes - tõmmatakse present auto tagaotsas alla. Maailm muutub pimedaks - tekib kergelt klaustrofoobiline tunne. Kohalt võtab auto driftiga vasakule keerates. Selle poole inimesed, kus mina istun, libisevad drifti tulemusena julge meeter auto keskjoone suunas. Sõit viib meid Võrumaa metsade vahele. Orienteerumiseks on meil kaart (kuhu on märgitud me asukoht, nelja eksamipunkti asukoht) ja kompass. Esimesse eksamipunkti on kaardi järgi ligikaudu 8 km. Olen end soojalt riide pannud - lisaks vormile ja lahingvarustusele sooja aluspesu püksid all, jope peal. Siiski - kõndides hakkab isegi natuke palav.
Esimeseks eksamipunktiks on sihtmärkide osutamine. Kuna eksamiks on vaja ära õppida põhimõtteliselt kaks asja - sihtmärkide osutamine otsesel meetodil ja orientiirmeetodil - on eksam suhteliselt lihtne. Kuigi kaotan tähelepanematuse tõttu ühe punkti, saan eksami arvestatud. Kilomeeter üle põllu ning meie jagu ootab teine eksamipunkt - kauguste hindamine (sammupaaridega, silma järgi vaadates ning binokliga vaadates. Eksida lubatakse kaugusega kuni 20% - siis saan plusspunkti). Lisaks anname igale obkektile kompassiga suuna tuhandikes (plusspunkt, kui sõduri poolt mõõdetav suund erineb tegelikust suunast vähem kui 150 tuhandikku). Plusspunkte peab olema rohkem kui pool maksimumist. Saan eksami läbitud. Järgmiseks võtame metsa vahel hoo maha ning maskeerime endid liikuvateks kuusepuudeks. Kolmandas punktis hinnatakse ka meie maskeerimisoskust. Lisaks erinevad häiredrillid. Õhuhäire, miinipildujahäire, gaaaihäire (kardetuim eksam minu jaoks - õnneks kõik sujub) - saan kõik tehtud. Kõik peale ühe meie jaost (sh. mina) saavad miinuse ebapädeva kiivriesise maskeeringu eest. Kokkuvõttes saan siiski eksami läbitud.
Neljas eksamipunkt - tulepositsiooni valik ehk VÕKAT. Tulepositsiooni valikuks on kolm minutit aega ning selle valimiseks oli kasutada liivakarjäär. Jooksin ühe liivakünka otsa (õigemini, vaenlase poolt vaadates selle taha). Rakmetest võtsin välja liivakoti, kõrvalolev kaasvõitleja labida ning täitsime koti kahe peale ära. Kui kolme minuti pärast käis hõige "aeg", pidime kõik käimasolevad tegevused lõpetama, positsiooni valitud kohas sisse võtma ning hindajaid ootama jääda. VÕKATis hinnatakse viite punkti:
V - varjatud liikumine tulepositsioonile ja sealt ära. Selles punktis peab sõdur seletama, kuidas ta liiguks positsioonile, kuidas ta positsioonil tegutseks nii, et vastane ei märka teda ning et kuidas ta positsioonilt ohutult ära saaks liikuda, kui asi jamaks läheb - mäest alla veeremine nt.
Õ - õhu- ja maavaatluse eest varjatud. Ehk: hea on, kui mõni puu on peakohal, ise olen maskeerunud kuusepuuks, nägu sulandub maastikuga.
K - kaitse käsitulirelvade vastu. Poolteist cm. terast, 20 cm. betooni, 50 cm. kokkupressitud liiva, 60 cm. maastikku või puitu (mõne puu taga olek), poolteist meetrit kokkusurutud lund. Ning AK4-des kasutada olevad 7,62-millimeetrise kaliibriga kuulid ei tohiks võitlejani jõuda. Liivakarjääris korraliku valli taga on kaitse olemas. Suureks abis siin punktis on ka ettevalmistatud liivakott.
A - avar laskesektor. Välja peal on kolm sihtmärki. Kui kahte neist vähemalt näen, on eksam läbitud.
T - tugi relvale. Relv on toetatud liivakotile. Tugev ja piisavalt lai pind relva toestuseks on piisav, et see punkt läbida.
Eksam läbitud.
Järgneb 45 minutit istumist - puhkamine, suitsumeestel suitsutegemine, pildistamine. Kuigi rännaku läbiviija lubas jao peale ühe mobiili kaasa võtta, on seda praktiliselt pool jagu teinud. Järgneb pikk - kohati lõpmatuna tunduv retk pataljoni. Tulek sisaldas endas ka mõnda Võru eeslinna ning Tamula järve äärset promenaadi. Magalas näitab jaokaaslase sammulugeja läbitud maaks natuke rohkem kui kolmekümmet üheksat tuhandet sammu. Koos relvaga ligi 15 kg. varustust on teinud oma töö - õlad on päeva lõpuks korralikult valusad. Tallal on väiksed villid.
Sain teada enda tulevase eriala pärast SBK-d. Laskur-sanitar. Ehk: jao meditsiinipaun on ka edaspidi minu rakmete küljes (rännakul sain esimest korda kanda - u. 3 kg. lisaraskust). Meditsiinieksam kolmapäeval aga kõige paremini just ei läinud - kaks tähelepanematust ning seega ka miinust (jätsin kannatanul pulsi ja hingamissageduse mõõtmata). Siiski sain läbi eksamist :) Lisaks oli kolmapäeval side- ja liikumisviiside eksam - ei midagi väga keerulist. Esmaspäeval olid teooria-,rivi-, ja käemärkide eksamid. Sain ka nendest läbi :)
Neljapäeva õhtul said tublimad kätte kontidega embleemid, sh. mina, järgnes õmblemine. Meie rühmas oli terve pataljoni peale kõige rohkem neid, kes läbisid kõik eksamid. Ise arvan, et parima rühma saladuseks on olnud hea läbisaamine üksteisega. Reedel sõdurivande andmine ning väljaluba. Kodused toidud, suhtlemine kodustega ning mm...tüdruku soojad käed - igatsesin :)
Esimeseks eksamipunktiks on sihtmärkide osutamine. Kuna eksamiks on vaja ära õppida põhimõtteliselt kaks asja - sihtmärkide osutamine otsesel meetodil ja orientiirmeetodil - on eksam suhteliselt lihtne. Kuigi kaotan tähelepanematuse tõttu ühe punkti, saan eksami arvestatud. Kilomeeter üle põllu ning meie jagu ootab teine eksamipunkt - kauguste hindamine (sammupaaridega, silma järgi vaadates ning binokliga vaadates. Eksida lubatakse kaugusega kuni 20% - siis saan plusspunkti). Lisaks anname igale obkektile kompassiga suuna tuhandikes (plusspunkt, kui sõduri poolt mõõdetav suund erineb tegelikust suunast vähem kui 150 tuhandikku). Plusspunkte peab olema rohkem kui pool maksimumist. Saan eksami läbitud. Järgmiseks võtame metsa vahel hoo maha ning maskeerime endid liikuvateks kuusepuudeks. Kolmandas punktis hinnatakse ka meie maskeerimisoskust. Lisaks erinevad häiredrillid. Õhuhäire, miinipildujahäire, gaaaihäire (kardetuim eksam minu jaoks - õnneks kõik sujub) - saan kõik tehtud. Kõik peale ühe meie jaost (sh. mina) saavad miinuse ebapädeva kiivriesise maskeeringu eest. Kokkuvõttes saan siiski eksami läbitud.
Neljas eksamipunkt - tulepositsiooni valik ehk VÕKAT. Tulepositsiooni valikuks on kolm minutit aega ning selle valimiseks oli kasutada liivakarjäär. Jooksin ühe liivakünka otsa (õigemini, vaenlase poolt vaadates selle taha). Rakmetest võtsin välja liivakoti, kõrvalolev kaasvõitleja labida ning täitsime koti kahe peale ära. Kui kolme minuti pärast käis hõige "aeg", pidime kõik käimasolevad tegevused lõpetama, positsiooni valitud kohas sisse võtma ning hindajaid ootama jääda. VÕKATis hinnatakse viite punkti:
V - varjatud liikumine tulepositsioonile ja sealt ära. Selles punktis peab sõdur seletama, kuidas ta liiguks positsioonile, kuidas ta positsioonil tegutseks nii, et vastane ei märka teda ning et kuidas ta positsioonilt ohutult ära saaks liikuda, kui asi jamaks läheb - mäest alla veeremine nt.
Õ - õhu- ja maavaatluse eest varjatud. Ehk: hea on, kui mõni puu on peakohal, ise olen maskeerunud kuusepuuks, nägu sulandub maastikuga.
K - kaitse käsitulirelvade vastu. Poolteist cm. terast, 20 cm. betooni, 50 cm. kokkupressitud liiva, 60 cm. maastikku või puitu (mõne puu taga olek), poolteist meetrit kokkusurutud lund. Ning AK4-des kasutada olevad 7,62-millimeetrise kaliibriga kuulid ei tohiks võitlejani jõuda. Liivakarjääris korraliku valli taga on kaitse olemas. Suureks abis siin punktis on ka ettevalmistatud liivakott.
A - avar laskesektor. Välja peal on kolm sihtmärki. Kui kahte neist vähemalt näen, on eksam läbitud.
T - tugi relvale. Relv on toetatud liivakotile. Tugev ja piisavalt lai pind relva toestuseks on piisav, et see punkt läbida.
Eksam läbitud.
Järgneb 45 minutit istumist - puhkamine, suitsumeestel suitsutegemine, pildistamine. Kuigi rännaku läbiviija lubas jao peale ühe mobiili kaasa võtta, on seda praktiliselt pool jagu teinud. Järgneb pikk - kohati lõpmatuna tunduv retk pataljoni. Tulek sisaldas endas ka mõnda Võru eeslinna ning Tamula järve äärset promenaadi. Magalas näitab jaokaaslase sammulugeja läbitud maaks natuke rohkem kui kolmekümmet üheksat tuhandet sammu. Koos relvaga ligi 15 kg. varustust on teinud oma töö - õlad on päeva lõpuks korralikult valusad. Tallal on väiksed villid.
Sain teada enda tulevase eriala pärast SBK-d. Laskur-sanitar. Ehk: jao meditsiinipaun on ka edaspidi minu rakmete küljes (rännakul sain esimest korda kanda - u. 3 kg. lisaraskust). Meditsiinieksam kolmapäeval aga kõige paremini just ei läinud - kaks tähelepanematust ning seega ka miinust (jätsin kannatanul pulsi ja hingamissageduse mõõtmata). Siiski sain läbi eksamist :) Lisaks oli kolmapäeval side- ja liikumisviiside eksam - ei midagi väga keerulist. Esmaspäeval olid teooria-,rivi-, ja käemärkide eksamid. Sain ka nendest läbi :)
Neljapäeva õhtul said tublimad kätte kontidega embleemid, sh. mina, järgnes õmblemine. Meie rühmas oli terve pataljoni peale kõige rohkem neid, kes läbisid kõik eksamid. Ise arvan, et parima rühma saladuseks on olnud hea läbisaamine üksteisega. Reedel sõdurivande andmine ning väljaluba. Kodused toidud, suhtlemine kodustega ning mm...tüdruku soojad käed - igatsesin :)
pühapäev, 30. november 2014
Kompaniieksamid
Laskeeksam nägi välja järgmine: Meil on kolm salve laetud kahe padruniga ning kolm salve kolme padruniga. Sihtmärgiks on püstiseisva inimese siluett. Laskmine koosneb neljast osast:
Esimene osa: kolmene salv läheb alla. Laseme sajalt meetrilt omas tempos kolm lasku. Nende laskude põhjal saame veel sihikut siia-sinna kruttida. Need lasud eksami arvestusse ei lähe
Teine osa: laseme kaheste salvedega. Kaugus on sada meetrit. Käskluse peale võtame lamades laskeasendi ning paneme salve alla. Leitnant: "Tähelepanu!". Mina võtan relvalt kaitseriivi maha. Seejärel annab leitnant vilet. Mul on viis sekundit aega, et lask teha. Viie sekundi pärast on vile. Viisteist sekundit pausi. Seejärel uus vile, lask, vile (kahe vile vahel on viis sekundit). Salve vahetus, vinnastan relva ära (15 sekundit selleks). Vile, lask, vile (nüüd on kahe vile vahel 3 sekundit). Viisteist sekundit pausi. Vile, lask, vile (kahe vile vahel 3 sekundit). Salve vahetus, vinnastan relva (15 sekundit selleks). Vile, kaks lasku, kolmekordne vile (kahe vile vahel on viis sekundit). Kolmekordne vile tähistab teise osa lõppu. Lasud on arvestuslikud.
Kolmas osa: relvale läheb kolmene salv alla, võtame põlvele ning laseme omas tempos kolm lasku ära. Lasud on arvestuslikud.
Neljas osa: liigume viiekümne meetri joonele ning laseme püsti viimase kolmese salve järgnevalt tühjaks: Leitnant: "Tähelepanu!". Mina võtan kaitseriivi maha. Vile, lask, vile (kahe vile vahel 5 sekundit pausi), viisteist sekundit pausi. Vile, lask, vile (5 sek. pausi kahe vile vahel), viisteist sekundit pausi. Vile, lask, vile (5 seki pausi kahe vile vahel), laskmise lõppu tähistav kolmekordne vile. Lasud on arvestuslikud.
Seejärel liigume kõik ekraanide juurde, mis näitavad meie tabamusi (koos minuga lasi 15 ajateenijat). Kaheteistkümnest arvestuslikust lasust on kümme sihtmärki tabanud. Hõisatan mõttes, kuna arvestuse saamiseks pidigi vähemalt kümme pihta minema. Üldpilt aga väga hea just pole - täpsuslaskurit minust ei saa. Kui suuremal osast kaaslaskjatest jääb CC (CC=kahe kaugeima tabamuse kaugus, mõõdetakse millimeetrites) vahemikku 400-600. Siis mul on CC katastroofiline, üle üheksasaja. Täpsuslaskurit minust ei saa, aga olen rahul, et ühe keerulise eksami enda jaoks läbitud sain.
Sama päeva pärastlõunal liigume autodega lasketiirust lõhkamistiiru ning saame igaüks enda käsutusse - pakuks et 50-grammise trotüülipulga, 50 cm. süütenööri ning detonaatori. Viieste gruppidena käime kordamööda asfaldiplatsil oma lõhkamist tegemas. Ühendame süütenööri, detonaatori ning trotüülipulga, paneme saadud "dünamiidi" asfaldiplatsil oleva veoauto kummi sisse (igaühel oma kumm). Kui kõik on valmis, läidame süütenööri ning kõnnime rahulikult eemale. Pauk on üsna kõva, kuna nii mõnedki kummid teevad "salto" kohapeal. Kui kõik on korra käinud paugutamas, käsutatakse meid eemale varjendisse ning meie ette pargitakse veoautod - laskmise eest vastutavad teevad pauku. Nende käsutuses on rohkem kui kilo jagu trotüüli. Pauk on võimas - lööklainet on reaalselt tunda. Adrenaliin on põhjas :)
Neljapäev. Meil, kolmel rühmal, on leitnandiga eeltest. Nagu ikka enne tunde - teevad rühmade vastutajad oma rühma kohalolekust ettekande tunni läbiviijale. Esimese rühma vastutaja on aga laatsa mingil põhjusel läinud ning ta ei ole endale asendajat määranud. Esimene rühm ei suudagi leitnandi antud minuti jooksul välja selgitada mõne mehe asukohta ning leitnandile otseloomulikult ei meeldi see. Leitnant annab meile käsu rivi korras kasarmusse joosta, sealt gaasimaskid võtta ning rivikorras tagasi joosta omadele kohtadele auditooriumis. Aega annab ta selleks kõigeks kuus minutit. Otseloomulikult me ei jõua seda kõike selle ajaga. Nii et auditooriumi ees teeb leitnant meile gaasihäire. Audikasse läheme - gaasimaskid ees. Ennem neid eest ära ei võta, kui leitnandile on korrektne ettekanne tehtud. Vaatepilt siis järgmine: 80 meest seisavad püsti valvel audikas, gaasimaakid ees, esimese rühma määratud vastutav teeb gaasimaskis leitnandile ettekande. Tobe. Aga kunagi tulevikus kaasajateenijatega kokku saades on, mida meenutada :D
Sama päeva jooksul teeme ka kahte eksamit. Hommikupoolikul on KSP-58 käsitlemise eksam. Eksamineerija oli sama, kes AK-4 eksamigi puhul. "Arvestatud, aga te ei oska kuulipildujaga lasta" - sellise huvitava hinnangu said paljud meist. Põhjus - meile õpetati seda relva hoopis teistmoodi, kui eksaminaator seda meilt ootas.
Õhtul oli arvestuse peale NATO-test. 100 punkti (maksimum) 3,2 km. jooksus (aeg täpselt 13 minutit), 96 punkti kätekõverduste eest (66 kätekõverdust) ning 64 punkti kõhulihaste eest (50 kõhulihast) - ning eksam arvestatud ;) Tase on kõrge - igas alas pidi saama vähemalt 60 punkti ning meie rühmas said kõik NATO-testi arvestatud. Kaks meest said maksimumi - 300 punkti.
Esimene osa: kolmene salv läheb alla. Laseme sajalt meetrilt omas tempos kolm lasku. Nende laskude põhjal saame veel sihikut siia-sinna kruttida. Need lasud eksami arvestusse ei lähe
Teine osa: laseme kaheste salvedega. Kaugus on sada meetrit. Käskluse peale võtame lamades laskeasendi ning paneme salve alla. Leitnant: "Tähelepanu!". Mina võtan relvalt kaitseriivi maha. Seejärel annab leitnant vilet. Mul on viis sekundit aega, et lask teha. Viie sekundi pärast on vile. Viisteist sekundit pausi. Seejärel uus vile, lask, vile (kahe vile vahel on viis sekundit). Salve vahetus, vinnastan relva ära (15 sekundit selleks). Vile, lask, vile (nüüd on kahe vile vahel 3 sekundit). Viisteist sekundit pausi. Vile, lask, vile (kahe vile vahel 3 sekundit). Salve vahetus, vinnastan relva (15 sekundit selleks). Vile, kaks lasku, kolmekordne vile (kahe vile vahel on viis sekundit). Kolmekordne vile tähistab teise osa lõppu. Lasud on arvestuslikud.
Kolmas osa: relvale läheb kolmene salv alla, võtame põlvele ning laseme omas tempos kolm lasku ära. Lasud on arvestuslikud.
Neljas osa: liigume viiekümne meetri joonele ning laseme püsti viimase kolmese salve järgnevalt tühjaks: Leitnant: "Tähelepanu!". Mina võtan kaitseriivi maha. Vile, lask, vile (kahe vile vahel 5 sekundit pausi), viisteist sekundit pausi. Vile, lask, vile (5 sek. pausi kahe vile vahel), viisteist sekundit pausi. Vile, lask, vile (5 seki pausi kahe vile vahel), laskmise lõppu tähistav kolmekordne vile. Lasud on arvestuslikud.
Seejärel liigume kõik ekraanide juurde, mis näitavad meie tabamusi (koos minuga lasi 15 ajateenijat). Kaheteistkümnest arvestuslikust lasust on kümme sihtmärki tabanud. Hõisatan mõttes, kuna arvestuse saamiseks pidigi vähemalt kümme pihta minema. Üldpilt aga väga hea just pole - täpsuslaskurit minust ei saa. Kui suuremal osast kaaslaskjatest jääb CC (CC=kahe kaugeima tabamuse kaugus, mõõdetakse millimeetrites) vahemikku 400-600. Siis mul on CC katastroofiline, üle üheksasaja. Täpsuslaskurit minust ei saa, aga olen rahul, et ühe keerulise eksami enda jaoks läbitud sain.
Sama päeva pärastlõunal liigume autodega lasketiirust lõhkamistiiru ning saame igaüks enda käsutusse - pakuks et 50-grammise trotüülipulga, 50 cm. süütenööri ning detonaatori. Viieste gruppidena käime kordamööda asfaldiplatsil oma lõhkamist tegemas. Ühendame süütenööri, detonaatori ning trotüülipulga, paneme saadud "dünamiidi" asfaldiplatsil oleva veoauto kummi sisse (igaühel oma kumm). Kui kõik on valmis, läidame süütenööri ning kõnnime rahulikult eemale. Pauk on üsna kõva, kuna nii mõnedki kummid teevad "salto" kohapeal. Kui kõik on korra käinud paugutamas, käsutatakse meid eemale varjendisse ning meie ette pargitakse veoautod - laskmise eest vastutavad teevad pauku. Nende käsutuses on rohkem kui kilo jagu trotüüli. Pauk on võimas - lööklainet on reaalselt tunda. Adrenaliin on põhjas :)
Neljapäev. Meil, kolmel rühmal, on leitnandiga eeltest. Nagu ikka enne tunde - teevad rühmade vastutajad oma rühma kohalolekust ettekande tunni läbiviijale. Esimese rühma vastutaja on aga laatsa mingil põhjusel läinud ning ta ei ole endale asendajat määranud. Esimene rühm ei suudagi leitnandi antud minuti jooksul välja selgitada mõne mehe asukohta ning leitnandile otseloomulikult ei meeldi see. Leitnant annab meile käsu rivi korras kasarmusse joosta, sealt gaasimaskid võtta ning rivikorras tagasi joosta omadele kohtadele auditooriumis. Aega annab ta selleks kõigeks kuus minutit. Otseloomulikult me ei jõua seda kõike selle ajaga. Nii et auditooriumi ees teeb leitnant meile gaasihäire. Audikasse läheme - gaasimaskid ees. Ennem neid eest ära ei võta, kui leitnandile on korrektne ettekanne tehtud. Vaatepilt siis järgmine: 80 meest seisavad püsti valvel audikas, gaasimaakid ees, esimese rühma määratud vastutav teeb gaasimaskis leitnandile ettekande. Tobe. Aga kunagi tulevikus kaasajateenijatega kokku saades on, mida meenutada :D
Sama päeva jooksul teeme ka kahte eksamit. Hommikupoolikul on KSP-58 käsitlemise eksam. Eksamineerija oli sama, kes AK-4 eksamigi puhul. "Arvestatud, aga te ei oska kuulipildujaga lasta" - sellise huvitava hinnangu said paljud meist. Põhjus - meile õpetati seda relva hoopis teistmoodi, kui eksaminaator seda meilt ootas.
Õhtul oli arvestuse peale NATO-test. 100 punkti (maksimum) 3,2 km. jooksus (aeg täpselt 13 minutit), 96 punkti kätekõverduste eest (66 kätekõverdust) ning 64 punkti kõhulihaste eest (50 kõhulihast) - ning eksam arvestatud ;) Tase on kõrge - igas alas pidi saama vähemalt 60 punkti ning meie rühmas said kõik NATO-testi arvestatud. Kaks meest said maksimumi - 300 punkti.
pühapäev, 23. november 2014
Kõik käib siin käskluste peale. Näide: kui kutsutakse rivi kokku rühmaülemaks oleva leitnandi poolt. Ning ta annab käsu olla rühmal nt. kümne minuti pärast lahingvarustuses kasarmu ees, siis esiteks: see käsk tuleb vastuvaidlematult täita. Teiseks: enne ei tohi minna enda lahingvarustust otsima, kui on antud käsk "Vabalt! Rivitult!". Allumine on kaitseväe märksõna. Tõsi, on käske, mida ei pea täitma - kui käsk alandab käsu saajat või kedagi kolmandat, tekitab süütunnet, on antud isiku poolt, kellel ei ole selleks õigusi - võin käsu täitmata jätta ning viidata vastavale punktile sisemäärustikus. Muud käsud peab täitma.
Reede hommikul astusin teisena oma jaost relva käsitsemise eksamile. Minu kõrval seisis eksaminaator - veebel, keda eelkutsest paljud nimetasid kõige karmimaks hindajaks. Minu ees lebas maas AK4. Oleme õppinud, et kui leiame relva ja võtame selle kätte, peame esimese asjana ohutuskontrolli relvale tegema. Teiselt poolt - teadsin, et kõik käib siin käskluste peale. Nii ma siis ootasin üks viisteist sekundit relv käes - mitte midagi tehes. Peale mida veebel ütles: "Ma võiksin teid juba praegu eksamilt läbi kukutada." See oli mulle märguandeks: tegin relvale ohutuskontrolli. Järgnesid käsklused "Vastane, 300, otse ees, tuld!", "Tõrge", "Vastane hävitatud, tuli seis!", "Relv ohutuks!", "Relv tühjaks lae!", "Salv laadida viie padruniga!" "Salv tühjaks laadida!", "Salv laadida kolme padruniga!", "Salv tühjaks lae!". Tõrke ajal ei võtnud astet madalamale ning padruneid laadides hoidsin salve valesti käes - minu vead eksamis. Kõik muu oli nii, nagu oodati. Sain esimese eksami arvestatud ;)
Kätte on jõudnud SBK eksamiperiood. Järgmine nädal on laskmiseksam, NATO-test - eksamid, mille pean läbima. Ülejärgmine nädal SBK-lõpurännak, mille käigus teeme lõviosa eksamitest. Viiendal detsembril on sõdurivanne ning lubadus kojulaskmiseks nädalavahetuseks - teine hea uudis päras külastuspäeva uudist :)
Reede hommikul astusin teisena oma jaost relva käsitsemise eksamile. Minu kõrval seisis eksaminaator - veebel, keda eelkutsest paljud nimetasid kõige karmimaks hindajaks. Minu ees lebas maas AK4. Oleme õppinud, et kui leiame relva ja võtame selle kätte, peame esimese asjana ohutuskontrolli relvale tegema. Teiselt poolt - teadsin, et kõik käib siin käskluste peale. Nii ma siis ootasin üks viisteist sekundit relv käes - mitte midagi tehes. Peale mida veebel ütles: "Ma võiksin teid juba praegu eksamilt läbi kukutada." See oli mulle märguandeks: tegin relvale ohutuskontrolli. Järgnesid käsklused "Vastane, 300, otse ees, tuld!", "Tõrge", "Vastane hävitatud, tuli seis!", "Relv ohutuks!", "Relv tühjaks lae!", "Salv laadida viie padruniga!" "Salv tühjaks laadida!", "Salv laadida kolme padruniga!", "Salv tühjaks lae!". Tõrke ajal ei võtnud astet madalamale ning padruneid laadides hoidsin salve valesti käes - minu vead eksamis. Kõik muu oli nii, nagu oodati. Sain esimese eksami arvestatud ;)
Kätte on jõudnud SBK eksamiperiood. Järgmine nädal on laskmiseksam, NATO-test - eksamid, mille pean läbima. Ülejärgmine nädal SBK-lõpurännak, mille käigus teeme lõviosa eksamitest. Viiendal detsembril on sõdurivanne ning lubadus kojulaskmiseks nädalavahetuseks - teine hea uudis päras külastuspäeva uudist :)
pühapäev, 16. november 2014
Teine metsaskäik
On reede õhtu. Viskan ennast nari alumisele voodile ja loen, mis on ühele ülemist voodit toetavale puutükile kribatud - "Siin magas puhas inimene. Saad rahus magada". Hea teada :) Ka mitmete teiste voodite alla on midagi kirjutatud. Kui olen olnud magala korrapidaja, on mul olnud võimalus neid uudishimust lugeda. Iroonilise muige toob näole kirjutis: "Enne olin mina siin, sina seal. Nüüd oled sina siin, mina seal".
On reede õhtu. Keeran ennast linade vahele ning mõne minuti pärast näen kauneid unenägusid. Nädal on olnud väga väsitav - hommikul ma vilet ei kuule. Ärkan kaasvõitlejate sahmerdamise ja riidepaneku peale. Aga nädalast lähemalt:
Esmaspäev: hommikul äratus, jooks, hügieen, söömine, relvade väljavõtt, igaesamaspäevane hommikune rivistus. Seejärel viimased asjad seljakotti, maja ette. Sinna saabuvad poole kümneks 3 MANi, mis võtavad kasti kõik kotid ning suurem osa inimesi. Kõnnime grupi inimestega pääsla juurde, kust 2 tagasitulnud MANi võtavad ka ülejäänud peale. Meie laagriasupaik asub seekord pataljonile lähemal - lasketiirust ligikaudu poolteist kilomeetrit. Autokastis oleme kui kilud karbis ja hoiame relva - toru allapoole suunatud. Põhjendus: kui auklikul teel peaks kuidagimoodi püssiga vastu vahtimist saada, siis kabaga on ilmselgelt palju mõnusam saada. Ennelõunal räägime ettevalmistusest. Pärastlõunal teeme jookse-kata sööste. 10-15 järjestikku sellist sööstu lahingvarustuses (kiiver, killuvest, rakmed, relv) võtab üsna läbi. Terve pärastlõuna sellist drilli võtab võhmale. Õhtul paneme nö. 12-inimese telgi püsti ning tudume selles. Üks seeru tudub ka meie telgis ja räägib meile anekdoote, telgi keskel lõõmab ahjus tuli ning olemine on hea. Tuttu lähen ilma magamiskotita - pärast saan aru, et see on viga. Öösel, kui puud otsa saavad ja lõke kustub, hakkab külm. Magamiskotti ei viitsi otsida kotist ning panen selga õhtul pea alla pandud jope. Sellegipoolest on hommikul ärgates natuke jahe - öine uni pole just palju puhata lasknud.
Teisipäev: hommikul kuue aeg stand to'le - leitnandi poolt meile igaühele valitud puu taha positsioonile. Laman seal sambla sees, pilk läbi AK4-a sihiku oma 20 minutit - pimeduses just palju näha pole. Pärast hommikusööki (eelmine õhtu anti meile nö. NATO-pakid) kästakse labidad kaasa võtta ning liigume ligi kolme kilomeetri kaugusele laagripaigast. Ennelõunal tegeleme meditsiiniga - õpime lahinguolukorras haavatud paarilist aitama. Pärastlõunal hakkame kaevikut kaevama. Väike teooriapoole seletus ning labidad hakkavad välkuma. Aega antakse kaks tundi ning meilt oodatakse selle aja jooksul saada püstikaevikut. Ise jõuan kõigest põlvilikaevikuni. Olen saanud koha kahe männi vahel. Väga palju väärtuslikku aega ja energiat läheb puujuurte väljakaevamiseks. Pärast seda käime osad kaevikud läbi, seerud toovad välja nende kaevikute head ja vead ning ajame seejärel augud kinni - selleks ajaks on päike loojunud. Läheme laagripaika tagasi. Olemine on väga väsitav. Ööseks püstitame pibid. Kuna raatsin seekord magamiskoti välja võtta, on uni kvaliteetne ja soe.
Kolmapäev: läheme lasketiiru. Esimese tegevusena saame võimaluse omi gaasimaske proovida. Meile räägitakse pikalt-laialt gaasikambriga seonduvast ohutusest, kontrollitakse gaasimaske nuuskpiiritusega ning seejärel palutakse käed tõsta neil, kes tõesti ei taha gaasikambrisse minna. Ligi kolmandik meist tõstab käe. Mina kavatsen minna.
Pisargaasi pihustav pulk visatakse gaasikambrisse. Adrenaliin on laes. Õnneks gaasimask peab ja ebameeldivusi ei teki. Kahekümne sekundi pärast väljume ning lippame mööda nööri kinni hoides - metsa alla püstitatud "dušinurka". Riided pestakse, võtame need ära ning seejärel hüppame ka ise vooliku alt läbi. Karge dušš piiratud pesemisvõimalustega metsas mõjub värskendavalt. Järgneb laskmine, mille saan endalegi üllatuseks arvestatud. Saja meetri pealt lamades laseme - kahes esimeses voorus saan kummaski kuuest viis lasku silueti pihta. Viimases lähevad kõik täppi. Järgneb põleva nuku kustutamine. Õhtul saame paari peale kompassi, kaardi, viltpliiatsi kätte ning läheme ööorienteeruma. Neli tundi metsa vahel orienteerumist kehva lambiga võtab läbi. Leiame kuuest vahepunktist paarilisega neli. Sel ööl magame telgis. Õhtusöök, relva puhastamine ning siis tuttu. Enne tuttujäämist olen ka tulevalves. Tududa saan sel ööl ligi neli tundi.
Neljapäev: Keerame hommikul püssi otsa kompensaatorid summuti asemel ning laeme kaks salve täis paukpadrunitega. Järgnevad laskmisdrillid tühja salvega ning seejärel täissalvedega. Paukpadrunid teevad mu relvaga midagi, mida teravmoon siiani teha pole suutnud - relv kiilub laadides kinni. Pärast tõrke eemaldamist saan veel mõned lasud lasta...uue tõrkeni. Ja see probleem on paljudel. Kui paljud saavad drilli käigus üle kümne pauklasu teha, siis mina saan neid ainult kolm teha. Õhtul järgneb püsside puhastus. Öösel paarilisega patrullis, kus üks leitnant paneb meid mitu korda proovile meile lähedale hiilides ja meie paroolide küsimiste peale valesid paroole andes. Meie käitumist vaadates antud olukorras on selge, et meist poleks reaalses olukorras patrullidena suuremat kasu. Saime ka õpetussõnu sellesama letnandi käest antud olukorra lahendamiseks. Järgmine kord siis paremini (PS: õhtul patrullis olles on meil paukpadrunitega salved all).
Reede: Tagasitulek laagripaigast. Tee on õnneks lühem kui eelmine laager. Kott kergem ja veetõkkeid läbima ei pea. Kasarmusse jõudes relva puhastus, varustuse hooldus. Metsast võtan kaasa katkised näpuotsad ja 5 tundi und keskeltläbi iga öö. Novembrikuu ööd on karmid ja külmad. Seda magusam on uni kasarmu voodis. Selleks aastaks on metsalaagritega ühelpool
On reede õhtu. Keeran ennast linade vahele ning mõne minuti pärast näen kauneid unenägusid. Nädal on olnud väga väsitav - hommikul ma vilet ei kuule. Ärkan kaasvõitlejate sahmerdamise ja riidepaneku peale. Aga nädalast lähemalt:
Esmaspäev: hommikul äratus, jooks, hügieen, söömine, relvade väljavõtt, igaesamaspäevane hommikune rivistus. Seejärel viimased asjad seljakotti, maja ette. Sinna saabuvad poole kümneks 3 MANi, mis võtavad kasti kõik kotid ning suurem osa inimesi. Kõnnime grupi inimestega pääsla juurde, kust 2 tagasitulnud MANi võtavad ka ülejäänud peale. Meie laagriasupaik asub seekord pataljonile lähemal - lasketiirust ligikaudu poolteist kilomeetrit. Autokastis oleme kui kilud karbis ja hoiame relva - toru allapoole suunatud. Põhjendus: kui auklikul teel peaks kuidagimoodi püssiga vastu vahtimist saada, siis kabaga on ilmselgelt palju mõnusam saada. Ennelõunal räägime ettevalmistusest. Pärastlõunal teeme jookse-kata sööste. 10-15 järjestikku sellist sööstu lahingvarustuses (kiiver, killuvest, rakmed, relv) võtab üsna läbi. Terve pärastlõuna sellist drilli võtab võhmale. Õhtul paneme nö. 12-inimese telgi püsti ning tudume selles. Üks seeru tudub ka meie telgis ja räägib meile anekdoote, telgi keskel lõõmab ahjus tuli ning olemine on hea. Tuttu lähen ilma magamiskotita - pärast saan aru, et see on viga. Öösel, kui puud otsa saavad ja lõke kustub, hakkab külm. Magamiskotti ei viitsi otsida kotist ning panen selga õhtul pea alla pandud jope. Sellegipoolest on hommikul ärgates natuke jahe - öine uni pole just palju puhata lasknud.
Teisipäev: hommikul kuue aeg stand to'le - leitnandi poolt meile igaühele valitud puu taha positsioonile. Laman seal sambla sees, pilk läbi AK4-a sihiku oma 20 minutit - pimeduses just palju näha pole. Pärast hommikusööki (eelmine õhtu anti meile nö. NATO-pakid) kästakse labidad kaasa võtta ning liigume ligi kolme kilomeetri kaugusele laagripaigast. Ennelõunal tegeleme meditsiiniga - õpime lahinguolukorras haavatud paarilist aitama. Pärastlõunal hakkame kaevikut kaevama. Väike teooriapoole seletus ning labidad hakkavad välkuma. Aega antakse kaks tundi ning meilt oodatakse selle aja jooksul saada püstikaevikut. Ise jõuan kõigest põlvilikaevikuni. Olen saanud koha kahe männi vahel. Väga palju väärtuslikku aega ja energiat läheb puujuurte väljakaevamiseks. Pärast seda käime osad kaevikud läbi, seerud toovad välja nende kaevikute head ja vead ning ajame seejärel augud kinni - selleks ajaks on päike loojunud. Läheme laagripaika tagasi. Olemine on väga väsitav. Ööseks püstitame pibid. Kuna raatsin seekord magamiskoti välja võtta, on uni kvaliteetne ja soe.
Kolmapäev: läheme lasketiiru. Esimese tegevusena saame võimaluse omi gaasimaske proovida. Meile räägitakse pikalt-laialt gaasikambriga seonduvast ohutusest, kontrollitakse gaasimaske nuuskpiiritusega ning seejärel palutakse käed tõsta neil, kes tõesti ei taha gaasikambrisse minna. Ligi kolmandik meist tõstab käe. Mina kavatsen minna.
Pisargaasi pihustav pulk visatakse gaasikambrisse. Adrenaliin on laes. Õnneks gaasimask peab ja ebameeldivusi ei teki. Kahekümne sekundi pärast väljume ning lippame mööda nööri kinni hoides - metsa alla püstitatud "dušinurka". Riided pestakse, võtame need ära ning seejärel hüppame ka ise vooliku alt läbi. Karge dušš piiratud pesemisvõimalustega metsas mõjub värskendavalt. Järgneb laskmine, mille saan endalegi üllatuseks arvestatud. Saja meetri pealt lamades laseme - kahes esimeses voorus saan kummaski kuuest viis lasku silueti pihta. Viimases lähevad kõik täppi. Järgneb põleva nuku kustutamine. Õhtul saame paari peale kompassi, kaardi, viltpliiatsi kätte ning läheme ööorienteeruma. Neli tundi metsa vahel orienteerumist kehva lambiga võtab läbi. Leiame kuuest vahepunktist paarilisega neli. Sel ööl magame telgis. Õhtusöök, relva puhastamine ning siis tuttu. Enne tuttujäämist olen ka tulevalves. Tududa saan sel ööl ligi neli tundi.
Neljapäev: Keerame hommikul püssi otsa kompensaatorid summuti asemel ning laeme kaks salve täis paukpadrunitega. Järgnevad laskmisdrillid tühja salvega ning seejärel täissalvedega. Paukpadrunid teevad mu relvaga midagi, mida teravmoon siiani teha pole suutnud - relv kiilub laadides kinni. Pärast tõrke eemaldamist saan veel mõned lasud lasta...uue tõrkeni. Ja see probleem on paljudel. Kui paljud saavad drilli käigus üle kümne pauklasu teha, siis mina saan neid ainult kolm teha. Õhtul järgneb püsside puhastus. Öösel paarilisega patrullis, kus üks leitnant paneb meid mitu korda proovile meile lähedale hiilides ja meie paroolide küsimiste peale valesid paroole andes. Meie käitumist vaadates antud olukorras on selge, et meist poleks reaalses olukorras patrullidena suuremat kasu. Saime ka õpetussõnu sellesama letnandi käest antud olukorra lahendamiseks. Järgmine kord siis paremini (PS: õhtul patrullis olles on meil paukpadrunitega salved all).
Reede: Tagasitulek laagripaigast. Tee on õnneks lühem kui eelmine laager. Kott kergem ja veetõkkeid läbima ei pea. Kasarmusse jõudes relva puhastus, varustuse hooldus. Metsast võtan kaasa katkised näpuotsad ja 5 tundi und keskeltläbi iga öö. Novembrikuu ööd on karmid ja külmad. Seda magusam on uni kasarmu voodis. Selleks aastaks on metsalaagritega ühelpool
pühapäev, 9. november 2014
Laupäeval oli pataljonis spordipäev. Võisteldi males, korvpallis, maahokis, pimevõrkpallis (võrkpall, kus võrgu ette tõmmatakse kate), takistusrajal, teatejooksus, lauatennises ning köieveos. Iga kompanii pani välja võistkonnad (kokku on 5 kompaniid). Ise ma küll osa ei võtnud, kuna panin algul ennast pimevõrkpalli kirja. Pärast tuli aga välja, et meid on kirjas liialt palju võrgus. Nimekirja jäeti alles need, kes on tõsiselt head võrgus - noortemeistrid, liigamängjad. Mina ilmselgelt nende hulka ei kuulu. Pärast seda tahtsin males kaasa lüüa, aga ka seal olid kohad täis. Nii sai minust spordipäeval oma kompanii fänn.
Charlie jalaväekompaniil oli kaitsta esikoht - meie eelkutse sai üldarvestuses võidu suvel - teada värk, et tiitlit kaitsta on raskem, kui võita. Meie kompanii võitis males (hea tuttav Tartu mõttespordiklubist tõi meile võidu:)), köies, võrgus ja korvis. Üldkokkuvõttes olime ülekaalukalt parim kompanii. Auhinnaks oli igasse magalasse kringel (kilone pakuks) ning tunnustus pataljoni kogunemisel meie kompaniile.
Rohkem kui kuu on ajateenistusse astumisest möödunud. Väike kokkuvõte siinolekust: päevad on enamasti normaalselt sisustatud. Tühja passimist on vähe. Kui tekib rohkem vaba aega, saab minna õue jooksma, erinevaid harjutusi tegema turnikatele; saali palli mängima (korvpall, jalgpall, maahoki) või siis jõusaali (täna tehti meile ohutustehnika tutvustus ära - saame nüüd käia). Reedete ja laupäeva õhtutel saab sauna minna. Kompaniis on üldine olmeruum, kus saab kaaslastega lauamänge mängida; teed, kohvi endale keeta.
Meeskonnatööoskuste omandamine, huvitavad kogemused ja parem üleüldine füüsis - põhjused, miks ei saa seda rohkem kui kuud mõttetuks nimetada. Esimene nimetatu on mu meelest eriti oluline ka edasiseks eluks.
Miinustest: mõned kaasajateenijad on täielikult iseseisva elu peal - oma kodu, naine ootamas kodus. On fakt, et ajateenija toetusega - 75 eurot kuus - korteriüüri ei maksa. Mehepoolne panus tärkavasse perekonda on sel ajal praktiliselt olematu. Majanduslikult iseseisvaid lööb see kaheksa kuud valusalt.
Kõrvaltoas mängitakse kitarri, looks Smilersi "Kui sa mind ei armasta, siis lõpp on lool". Üleüldine sisekliima on mõnus. Suuremaid hõõrdumisi rühmas pole. Eile istusime pärast spordipäeva umbes kolmekümnekesi kitarri omaniku ümber ja kuulasime üldtuntuid laule. Vokaalselt oli esitus väga heal tasemel. Äsjane spordipäeva võit ning mõnus koosolemine tekitas hea meeskonnatunde. Positiivsed emotsioonid aitavad üle elada ka ülejäänut natuke vähem kui seitset kuud siin vanglas :)
Charlie jalaväekompaniil oli kaitsta esikoht - meie eelkutse sai üldarvestuses võidu suvel - teada värk, et tiitlit kaitsta on raskem, kui võita. Meie kompanii võitis males (hea tuttav Tartu mõttespordiklubist tõi meile võidu:)), köies, võrgus ja korvis. Üldkokkuvõttes olime ülekaalukalt parim kompanii. Auhinnaks oli igasse magalasse kringel (kilone pakuks) ning tunnustus pataljoni kogunemisel meie kompaniile.
Rohkem kui kuu on ajateenistusse astumisest möödunud. Väike kokkuvõte siinolekust: päevad on enamasti normaalselt sisustatud. Tühja passimist on vähe. Kui tekib rohkem vaba aega, saab minna õue jooksma, erinevaid harjutusi tegema turnikatele; saali palli mängima (korvpall, jalgpall, maahoki) või siis jõusaali (täna tehti meile ohutustehnika tutvustus ära - saame nüüd käia). Reedete ja laupäeva õhtutel saab sauna minna. Kompaniis on üldine olmeruum, kus saab kaaslastega lauamänge mängida; teed, kohvi endale keeta.
Meeskonnatööoskuste omandamine, huvitavad kogemused ja parem üleüldine füüsis - põhjused, miks ei saa seda rohkem kui kuud mõttetuks nimetada. Esimene nimetatu on mu meelest eriti oluline ka edasiseks eluks.
Miinustest: mõned kaasajateenijad on täielikult iseseisva elu peal - oma kodu, naine ootamas kodus. On fakt, et ajateenija toetusega - 75 eurot kuus - korteriüüri ei maksa. Mehepoolne panus tärkavasse perekonda on sel ajal praktiliselt olematu. Majanduslikult iseseisvaid lööb see kaheksa kuud valusalt.
Kõrvaltoas mängitakse kitarri, looks Smilersi "Kui sa mind ei armasta, siis lõpp on lool". Üleüldine sisekliima on mõnus. Suuremaid hõõrdumisi rühmas pole. Eile istusime pärast spordipäeva umbes kolmekümnekesi kitarri omaniku ümber ja kuulasime üldtuntuid laule. Vokaalselt oli esitus väga heal tasemel. Äsjane spordipäeva võit ning mõnus koosolemine tekitas hea meeskonnatunde. Positiivsed emotsioonid aitavad üle elada ka ülejäänut natuke vähem kui seitset kuud siin vanglas :)
pühapäev, 2. november 2014
Metsas
Oleme asunud laagripaika mändide ja kaskede vahele. On pime. Selleks, et meid metsas kaugele näha poleks, annab leitnant korralduse taskulambil punast filtrit kasutada. Lisaks taskulambile on mul lebomatt, tekikott, telkmantel ehk pibi, kümme meetrit nööri, taskunuga ja motivatsioon öösel kuivaks jääda. Elu esimese pibi ülespanek läheb üle kivide ja kändude. Lähim puu, mille ümber nööri siduda saan, asub kolme meetri kaugusel - olen saanud halvima positsiooni terve rühma peale. Kuidagiviisi saan pibi püsti. Teise pibi otsa seon maast leitud toika külge. Järgneb õhtusöök, leitnandi üldine jutt meile metsas käitumisest. Kella üheksast on öörahu. Oleme võtnud pibidega ülalt vaadates kolmnurga kuju, igas kolmnurga servas kümme meest. Iga serv moodustab omaette jao, jaovastutajad on demokraatlikult valitud (loe eelmist postitust). Ümber kolmnurga hakkab käima patrull, kaks meest, kolmnurga ühte tippu pannakse nö. kuulipildur, ka kaks meest - kõik see käib vahetustega. Saan esimene öö patrullis olla 03:30-05:00. Minu õnnetuseks asub puu, mille külge pibinöörid pandud sai, väljaspool kolmnurga perimeetrit - mitmed patrullid koperdavad mu nöörile otsa - hommikuks on pibi mul kõhu peal. Õnneks öö jooksul vihma ei tulnud (nagu ka järgnevatel öödel :) vihma, mäletan, tuli ainult neljapäeva ennelõunal - siis ka seenevihmana). Esimesel ööl saavad ka taskulambi patareid tühjaks (müstika siiamaani).
Päevadel on meil tunnid - sõdur õpib ennast seal meikima (kamoflaaž), näidatakse pibi püsti panekuks erinevaid võimalusi, õpime valima võimalikult head tulepositsiooni metsas, õpime hindama silma järgi kaugusi, õpima käemärke jne.
Teisel ööl istutan pibi püstipaneku jaoks ühe puu ümber - lähemale, kui meeter pibist - keegi rohkem pibinöörile otsa ei koperda. Kõik töö käib käsikaudu ja pimedas - kui midagi ära kaob, lasen kaasvõitlejatel tuld näidata oma asukohta. Käsikaudu on aga jube keeruline seda kõike teha ning mul võtab pibi ülespanek konkurentsitult kauem kui teistel. Teisel ööl ma patrulli minema ei pea - saan rahulikult magada.
Kolmapäev läheme laskma. Kui eelmine nädal lasime lamades laskeasendist ja kolmekümnelt meetrilt, siis seekord laseme püstiasendist (50 m.), põlvili asendist (100 m.) ja lamades laskeasendist (200 m.). Märklaud on 2x2 meetrit. Märklaual on inimese siluett, kuhu peame pihta saama. Sihikute paikapanemiseks teeme mõned proovilasud. Siis algab laskmine, mille peale tuleb SBK lõpus ka eksam - kaheksa lasku igast laskeasendist, vähemalt kuus peab minema silueti pihta. Lähemalt saan üsna hästi antud tingimuse täidetud, kahesajalt meetrilt saan aga ainult neli lasku siluetile pihta. Lamades laseme kruusasel pinnal (eelmisel nädalal võtsime lebomatid kaasa ning lasime nende pealt). Tunnen iga relva tagasitõukega, kuidas kruusakivid mu küünarnukkidesse ennast söövad. Põlvili asendist teen esimesel lasul vea - ei kalluta ennast piisavalt ette ning käin seetõttu peaaegu ümber - jään siiski püsti. Parandan oma positsiooni - toon vasaku jala ning keharaskuse rohkem ettepoole - kõik toimib. Püsti laskmine meeldib kõige rohkem - vb. selle pärast, et saan sealt kõige rohkem tabamusi - kaheksast seitse. Üldine probleem on aga kiivriga - too kipub sihtides silme ette vajuma. Enne järgmist laskmist tulev kolmapäev sätin need miljon kiivri sees olevat rihma enda pea järgi ära - sättimist on palju.
Neljapäeva õhtul algab öörahu. Sätin koos kaaslasega ennast kuulipilduri positsioonile. Saan vaevalt kümme minutit jälgida oma positsiooni, kui üks leitnant annab nö. vaikse häire - patrull ajab kiiresti ja vaikselt kõik rühmakaaslased üles ning koguneme kõik kolmnurga keskpunkti. Nii mitmedki jõuavad kogunemispunkti soojas aluspesus, et siis seal püksid jalga tõmmata. Meile antakse ülesandeks viia kolm - pakuks, et kahekümnekilost - veekanistrit kolme kilomeetri kaugusele. Peame seda võimalikult kiiresti tegema. Toome kolme kaasvõitleja lebomatid (kuus inimest kannavad matti - vahetustega), asetame kanistrid sinna ning hakkame kiiresti liikuma. Tee peal korraldab leitnant meile igasuguseid häireid - kui ta ütleb "Seis!", peame tee äärde võtma põlvili ning vaikselt ümbruskonda läbi sihiku jälgima. Kui öeldakse "miinipilduja häire!" - leiame tee äärest esimese ettejuhtuva augu, viskame sinna pikali, käsi kuklal (kohal, kus kiiver lõpeb), jalad koos ning nuusutame sammalt. "õhuhäire!" tähendab, et jookseme metsa sisse vähemalt kakskümmend meetrit ning otsime varjualuse puu, liivahunniku vms. näol. "Gaas! Gaas! Gaas!"-i meile ei tehta, meil pole seekord gaasimaski kaasas. Sihtpunktis võtab auto kanistrid peale ning sõidab minema. Järgneb tagasikõndimine eesolija kiivrite küljes olevate "kassisilmade" järgi. Laagrisse jõuame rohkem kui kaks tundi pärast häire algust higist läbimärjana. Vahetan riided, tõmban strateegilised kehaosad beebilappidega üle ning lähen pibi alla tekikotti magama. Kogu see aeg on AK4 mu külje all - kehtib reegel: kui kedagi nähakse oma relvast rohkem kui meetri kaugusel, peab ta pikali viskama ning oma relva juurde roomama.
Hommikul kell kuus on ärkamine, viisteist minutit relvaga positsioonil olemine (nimetatakse "stand to"-ks), pibi kokkupanek, hommikusöök - rutiinne hommik. Ainus erinevus eelnevatest hommikutest - täna jätame oma laagripaiga. Liikuma hakkame pool kaheksa - õlgadel rohkem kui 20 kilo eest erinevat varustust. Tagasitee on rohkem kui 9 km. pikk. Üsna varsti löövad õlad tuld ja tahavad otsast ära kukkuda. Liigume vahepeatustega. Rännaku kulminatsiooniks kujuneb veetakistus umbes km. enne lõppu - vaja on läbida kraav laiusega kümme meetrit, sügavusega keskel rinnuni. Läheme järjest. Asun rivi keskel. Eespoolt kuuldub karjeid "külm!" :D Võtan relva pea kohale, tõmban kopsud õhku täis ning lähen. Minu läbimise ajaks on kraav sopamülkaks muutunud - keskel kaotan tasakaalu ning käin, püssitoru ees, sopamülkasse. Tõusen püsti ning suman edasi. Kui terve rühm on kraavi läbinud, loendatakse meid üle ning läheme edasi. Pataljoni jõudes on mu õlad ja ma ise täiesti läbi. Kui oleme kasarmu ette jõudnud ja minu ees olevad kaasvõitlejad on seisma jäänud, ei suuda mina koheselt seisma jääma ning põrutan eesolijale otsa. Minu ees olevad kaasvõitlejad kukuvad järjest - doominoefekt lõpeb kolmanda kaasvõitlejaga. Väga raske on. Järgneb varustuse ja relvade hooldus. Pesta ja kuivatada on palju. Relvasummuti on kergelt roostes. Nühin rooste maha, panen värske õli peale, puhastan muud relva osad. Aega antakse minu jaoks vähe. Salvedelt jõuan ainult suurema jama pealt tõmmata - kujutan ette, et neisse jäi palju muda ja liiva. Isiklik hügieen, õhtul saame sauna. Öösel on uni magus - voodi pole varem nii soe ja mugav tundunud :P
Jõuan enne uinumist positiivseid mõtteid mõelda - pühapäeval käisid vennad, isa ja tüdruk külastuspäeval. Aitäh teile! :)
Päevadel on meil tunnid - sõdur õpib ennast seal meikima (kamoflaaž), näidatakse pibi püsti panekuks erinevaid võimalusi, õpime valima võimalikult head tulepositsiooni metsas, õpime hindama silma järgi kaugusi, õpima käemärke jne.
Teisel ööl istutan pibi püstipaneku jaoks ühe puu ümber - lähemale, kui meeter pibist - keegi rohkem pibinöörile otsa ei koperda. Kõik töö käib käsikaudu ja pimedas - kui midagi ära kaob, lasen kaasvõitlejatel tuld näidata oma asukohta. Käsikaudu on aga jube keeruline seda kõike teha ning mul võtab pibi ülespanek konkurentsitult kauem kui teistel. Teisel ööl ma patrulli minema ei pea - saan rahulikult magada.
Kolmapäev läheme laskma. Kui eelmine nädal lasime lamades laskeasendist ja kolmekümnelt meetrilt, siis seekord laseme püstiasendist (50 m.), põlvili asendist (100 m.) ja lamades laskeasendist (200 m.). Märklaud on 2x2 meetrit. Märklaual on inimese siluett, kuhu peame pihta saama. Sihikute paikapanemiseks teeme mõned proovilasud. Siis algab laskmine, mille peale tuleb SBK lõpus ka eksam - kaheksa lasku igast laskeasendist, vähemalt kuus peab minema silueti pihta. Lähemalt saan üsna hästi antud tingimuse täidetud, kahesajalt meetrilt saan aga ainult neli lasku siluetile pihta. Lamades laseme kruusasel pinnal (eelmisel nädalal võtsime lebomatid kaasa ning lasime nende pealt). Tunnen iga relva tagasitõukega, kuidas kruusakivid mu küünarnukkidesse ennast söövad. Põlvili asendist teen esimesel lasul vea - ei kalluta ennast piisavalt ette ning käin seetõttu peaaegu ümber - jään siiski püsti. Parandan oma positsiooni - toon vasaku jala ning keharaskuse rohkem ettepoole - kõik toimib. Püsti laskmine meeldib kõige rohkem - vb. selle pärast, et saan sealt kõige rohkem tabamusi - kaheksast seitse. Üldine probleem on aga kiivriga - too kipub sihtides silme ette vajuma. Enne järgmist laskmist tulev kolmapäev sätin need miljon kiivri sees olevat rihma enda pea järgi ära - sättimist on palju.
Neljapäeva õhtul algab öörahu. Sätin koos kaaslasega ennast kuulipilduri positsioonile. Saan vaevalt kümme minutit jälgida oma positsiooni, kui üks leitnant annab nö. vaikse häire - patrull ajab kiiresti ja vaikselt kõik rühmakaaslased üles ning koguneme kõik kolmnurga keskpunkti. Nii mitmedki jõuavad kogunemispunkti soojas aluspesus, et siis seal püksid jalga tõmmata. Meile antakse ülesandeks viia kolm - pakuks, et kahekümnekilost - veekanistrit kolme kilomeetri kaugusele. Peame seda võimalikult kiiresti tegema. Toome kolme kaasvõitleja lebomatid (kuus inimest kannavad matti - vahetustega), asetame kanistrid sinna ning hakkame kiiresti liikuma. Tee peal korraldab leitnant meile igasuguseid häireid - kui ta ütleb "Seis!", peame tee äärde võtma põlvili ning vaikselt ümbruskonda läbi sihiku jälgima. Kui öeldakse "miinipilduja häire!" - leiame tee äärest esimese ettejuhtuva augu, viskame sinna pikali, käsi kuklal (kohal, kus kiiver lõpeb), jalad koos ning nuusutame sammalt. "õhuhäire!" tähendab, et jookseme metsa sisse vähemalt kakskümmend meetrit ning otsime varjualuse puu, liivahunniku vms. näol. "Gaas! Gaas! Gaas!"-i meile ei tehta, meil pole seekord gaasimaski kaasas. Sihtpunktis võtab auto kanistrid peale ning sõidab minema. Järgneb tagasikõndimine eesolija kiivrite küljes olevate "kassisilmade" järgi. Laagrisse jõuame rohkem kui kaks tundi pärast häire algust higist läbimärjana. Vahetan riided, tõmban strateegilised kehaosad beebilappidega üle ning lähen pibi alla tekikotti magama. Kogu see aeg on AK4 mu külje all - kehtib reegel: kui kedagi nähakse oma relvast rohkem kui meetri kaugusel, peab ta pikali viskama ning oma relva juurde roomama.
Hommikul kell kuus on ärkamine, viisteist minutit relvaga positsioonil olemine (nimetatakse "stand to"-ks), pibi kokkupanek, hommikusöök - rutiinne hommik. Ainus erinevus eelnevatest hommikutest - täna jätame oma laagripaiga. Liikuma hakkame pool kaheksa - õlgadel rohkem kui 20 kilo eest erinevat varustust. Tagasitee on rohkem kui 9 km. pikk. Üsna varsti löövad õlad tuld ja tahavad otsast ära kukkuda. Liigume vahepeatustega. Rännaku kulminatsiooniks kujuneb veetakistus umbes km. enne lõppu - vaja on läbida kraav laiusega kümme meetrit, sügavusega keskel rinnuni. Läheme järjest. Asun rivi keskel. Eespoolt kuuldub karjeid "külm!" :D Võtan relva pea kohale, tõmban kopsud õhku täis ning lähen. Minu läbimise ajaks on kraav sopamülkaks muutunud - keskel kaotan tasakaalu ning käin, püssitoru ees, sopamülkasse. Tõusen püsti ning suman edasi. Kui terve rühm on kraavi läbinud, loendatakse meid üle ning läheme edasi. Pataljoni jõudes on mu õlad ja ma ise täiesti läbi. Kui oleme kasarmu ette jõudnud ja minu ees olevad kaasvõitlejad on seisma jäänud, ei suuda mina koheselt seisma jääma ning põrutan eesolijale otsa. Minu ees olevad kaasvõitlejad kukuvad järjest - doominoefekt lõpeb kolmanda kaasvõitlejaga. Väga raske on. Järgneb varustuse ja relvade hooldus. Pesta ja kuivatada on palju. Relvasummuti on kergelt roostes. Nühin rooste maha, panen värske õli peale, puhastan muud relva osad. Aega antakse minu jaoks vähe. Salvedelt jõuan ainult suurema jama pealt tõmmata - kujutan ette, et neisse jäi palju muda ja liiva. Isiklik hügieen, õhtul saame sauna. Öösel on uni magus - voodi pole varem nii soe ja mugav tundunud :P
Jõuan enne uinumist positiivseid mõtteid mõelda - pühapäeval käisid vennad, isa ja tüdruk külastuspäeval. Aitäh teile! :)
pühapäev, 26. oktoober 2014
Juhtumisi
Õhtul pärast häiret valisime enda rühmale kolm jaoülemat. Tegime seda demokraatlikul viisil - igaühel üks hääl ja hääletamine salajane. Kui kaks esimest eristusid teistest silmnähtavalt oma häälte arvuga, siis kolmas tulemus läks jagamisele kahe sõduri vahel. Kuidas teie lahendaksite analoogse olukorra? Sõduritele meeldivad lihtsad lahendused - kolmandaks jaoülemaks sai võrdselt hääli saanute vahelise käesurumise võitja. Kaks käesurujat, kaks tooli, laud nende vahel ning 30-40 kaasaelajat-panustajat nende ümber - vaatepilt, mida ei unusta niipea :D
Mõne nädala tagune olukord - riisusime väikse seltskonnaga õues lehti. Selleks ajaks, kui riisumast tagasi jõudsime, oli terve korrus koridori peale käsutatud ning kõik pumpasid kätekaid. Tagantjärele tuli välja, et korrapidaja oli leidnud mitu voodis telefoniga mängivat inimest - keelatud tegevus. Ja nagu kaitseväes kombeks, kui üks eksib reeglite vastu, saab ta seletuskirja. Kui eksimine muutub massiliseks, kannatavad kõik. Kui tagasi magalasse jõudsin, tuli käsklus: "Olete kõik neljakümne sekundi pärast oma linadega koridori peal!" Teadsin, et pean ka oma hommikul hoolega tehtud voodi laiali kakkuma, et sealt linad kätte saada. Otseloomulikult ei jõudnud terve korrus selle aja sisse. Hakkasime kätekõverdusi tegema viisil: kui öeldi "Üks", lasime endid alla sõnadega: "Ma olen aeglane". Kui öeldi "Kaks", surusime endid üles sõnade "Enam ei ole" saatel. Ja nii senikaua, kuni nii mõnelgi meist hakkasid käed all värisema. Pärast seda pidime otseloomulikult ka voodid uuesti ära tegema. Kokkuvõttes oli tegu siiski lõbusa "linaderalliga" :D
Seeru kõnnib meie ees Kalevipoja sammudega, rühm sörgib järgi. On toimumas tüüpiline jalgsirännak - nagu me neid ikka teinud oleme. Sörgime mööda maanteed. Üks hetk keerab seeru maantee servast eemale. Meie järgneme - ees ootab meid autotee alt läbiminev truup. Seeru läheb toru otsast sisse. Pärast väikestviisi hämmingut hakkab rühm järele liikuma - ees on ootamas ligikaudu 40 meetrit pimedat truupi. Et truubis mitte eesolijale otsa joosta, panen käed ette - siis tean kui kaugel eesolija on ning kui kiiresti võin liikuda. Niimoodi läbib terve rühm truubi. Üks rühmakaaslane ütles, et hoidis eesolija rakmerihmadest kinni, et eesolijale mitte otsa komistada. Selliseid ootamatuid, aga põnevaid ülesandeid võiks rohkem olla :)
Õhtul pärast häiret valisime enda rühmale kolm jaoülemat. Tegime seda demokraatlikul viisil - igaühel üks hääl ja hääletamine salajane. Kui kaks esimest eristusid teistest silmnähtavalt oma häälte arvuga, siis kolmas tulemus läks jagamisele kahe sõduri vahel. Kuidas teie lahendaksite analoogse olukorra? Sõduritele meeldivad lihtsad lahendused - kolmandaks jaoülemaks sai võrdselt hääli saanute vahelise käesurumise võitja. Kaks käesurujat, kaks tooli, laud nende vahel ning 30-40 kaasaelajat-panustajat nende ümber - vaatepilt, mida ei unusta niipea :D
Mõne nädala tagune olukord - riisusime väikse seltskonnaga õues lehti. Selleks ajaks, kui riisumast tagasi jõudsime, oli terve korrus koridori peale käsutatud ning kõik pumpasid kätekaid. Tagantjärele tuli välja, et korrapidaja oli leidnud mitu voodis telefoniga mängivat inimest - keelatud tegevus. Ja nagu kaitseväes kombeks, kui üks eksib reeglite vastu, saab ta seletuskirja. Kui eksimine muutub massiliseks, kannatavad kõik. Kui tagasi magalasse jõudsin, tuli käsklus: "Olete kõik neljakümne sekundi pärast oma linadega koridori peal!" Teadsin, et pean ka oma hommikul hoolega tehtud voodi laiali kakkuma, et sealt linad kätte saada. Otseloomulikult ei jõudnud terve korrus selle aja sisse. Hakkasime kätekõverdusi tegema viisil: kui öeldi "Üks", lasime endid alla sõnadega: "Ma olen aeglane". Kui öeldi "Kaks", surusime endid üles sõnade "Enam ei ole" saatel. Ja nii senikaua, kuni nii mõnelgi meist hakkasid käed all värisema. Pärast seda pidime otseloomulikult ka voodid uuesti ära tegema. Kokkuvõttes oli tegu siiski lõbusa "linaderalliga" :D
Seeru kõnnib meie ees Kalevipoja sammudega, rühm sörgib järgi. On toimumas tüüpiline jalgsirännak - nagu me neid ikka teinud oleme. Sörgime mööda maanteed. Üks hetk keerab seeru maantee servast eemale. Meie järgneme - ees ootab meid autotee alt läbiminev truup. Seeru läheb toru otsast sisse. Pärast väikestviisi hämmingut hakkab rühm järele liikuma - ees on ootamas ligikaudu 40 meetrit pimedat truupi. Et truubis mitte eesolijale otsa joosta, panen käed ette - siis tean kui kaugel eesolija on ning kui kiiresti võin liikuda. Niimoodi läbib terve rühm truubi. Üks rühmakaaslane ütles, et hoidis eesolija rakmerihmadest kinni, et eesolijale mitte otsa komistada. Selliseid ootamatuid, aga põnevaid ülesandeid võiks rohkem olla :)
Käib vile koos hüüdega "Must,must,must!". Hetk mõtlemist ja me saame kõik aru, millega tegu - jookseme kõik korruse peale. Rühmavastutaja loeb meie rühma üle ning teeb meist kolm jagu. Iga jagu saab endale jaovastutaja, kes valitakse meie endi seast. Järgneb relvade väljavõtt relvaruumist. Kes relva parajasti võtmas pole, saavad kapist killuvesti, kiivri ja rakmed võtta. Vähem kui kümme minutit pärast vile kõlamist on relvad väljas. Meie jagu saab valvata magala aknad - jaovastutaja paneb mind valvama tagantukse poolt vaadatuna esimesse magalasse. Kui nii mõneski magalas on kaks tüüpi valvamas, siis mina olen oma magalas ihuüksi. Nagu räägitud, hoian akendest kaugemale - nii kahe,kolme meetri kaugusele - selleks et võimalik vastane mind ei näeks, minul aga oleks vaade võimalikult hea. Umbes viieteist minuti pärast tuleb jaovastutaja tuppa - peame õue minema. Vahetame seal positsioonidel oleva rühma välja. Saan puu taga vaevalt mugava asendi sisse võtta, kui jaovastutaja hüüab, et õppus on läbi. Ühesõnaga - mängisime läbi stsenaariumi juhuks, kui peaks kõige hullem juhtuma. Kokkuvõttes öeldi kõrgemate auastmete - õppuste korraldajate poolt - et alati saab paremini, aga esimese korra kohta pole paha.
Nüüd alles läheb siin huvitavaks. Kolmapäev lasime relvad sisse - 24 lasku kuue vooru peale ära jaotatuna, kaugus märklauast 30 meetrit - ja seda kõike päris padrunitega. Kui esimese vooru tabamused olid märklaual suhtliselt hajevil - olin ärevil, pole varem tulirelvast lasknud, puudus ettekujutus relva tagasilöögist jne. Siis järgmised lasud läksid juba rohkem ühte auku. Emotsioon esimesest voorust oli võimas. Tundsin end kui poisike, kes on mänguasja kätte saanud - ainult et mänguasja väärkasutamisel on väga tõsised tagajärjed.
Elu siin aga läheb veelgi huvitavamaks. Esmaspäeval jätame oma kasarmu maha ning läheme metsa...viieks päevaks. Hakkan kindlasti igatsema oma sooja ja pehmet voodit. Ilmateade ei luba ka midagi head - nädala esimene pool pidi sadama :S Aga eks sõdur peabki hakkama saama ka kõige ekstreemsemates oludes. Kergemaks ei tee väljaminekut ka asjaolu, et mind on tabanud väike köha - loodan, et läheb kiiresti üle. Õlad saavad korraliku koormuse - koos relva ja killuvestiga peaks kaasavõetav varustus ligi 20 kilogrammi kaaluma.
Täna on meie esimene külastuspäev. Näen inimesi, keda ma pole juba peaaegu kuu näinud - ootan neid :)
Nüüd alles läheb siin huvitavaks. Kolmapäev lasime relvad sisse - 24 lasku kuue vooru peale ära jaotatuna, kaugus märklauast 30 meetrit - ja seda kõike päris padrunitega. Kui esimese vooru tabamused olid märklaual suhtliselt hajevil - olin ärevil, pole varem tulirelvast lasknud, puudus ettekujutus relva tagasilöögist jne. Siis järgmised lasud läksid juba rohkem ühte auku. Emotsioon esimesest voorust oli võimas. Tundsin end kui poisike, kes on mänguasja kätte saanud - ainult et mänguasja väärkasutamisel on väga tõsised tagajärjed.
Elu siin aga läheb veelgi huvitavamaks. Esmaspäeval jätame oma kasarmu maha ning läheme metsa...viieks päevaks. Hakkan kindlasti igatsema oma sooja ja pehmet voodit. Ilmateade ei luba ka midagi head - nädala esimene pool pidi sadama :S Aga eks sõdur peabki hakkama saama ka kõige ekstreemsemates oludes. Kergemaks ei tee väljaminekut ka asjaolu, et mind on tabanud väike köha - loodan, et läheb kiiresti üle. Õlad saavad korraliku koormuse - koos relva ja killuvestiga peaks kaasavõetav varustus ligi 20 kilogrammi kaaluma.
Täna on meie esimene külastuspäev. Näen inimesi, keda ma pole juba peaaegu kuu näinud - ootan neid :)
pühapäev, 19. oktoober 2014
20 kätekõverdust kahe minuti jooksul, sama aja jooksul 34 "kõhulihast" ning kahe miili (3,2 km.) jooksu aeg 14:07 - need on esimese nö. NATO testi tulemused. Kokku 179 punkti. Test on arvestatud 190 punkti korral. Kui kätekõverdustes ja kõhulihastes olin rühmas viimaste hulgas, siis jooksus olin endalegi üllatuseks esimeste seas. Nõrgad kohad kaardistatud - rühmavanem ütles, et minu vanuses on normaalne teha 50 kätekõverdust - selle poole ma nüüd ka püüdlen. Olen selle tulemuse ka endale eesmärgiks võtnud - SBK lõpuks tahaks 50 kätekat ka ära teha.
SBK - lühend mõistest sõduri baaskursus. SBK lõpuks peaksid meile olema teada kõik sõdurile vajalikud algteadmised. SBK lõpeb eksamitega detsembris-jaanuaris. Võimalik, et mõne eksami saame juba varem ära teha (relva käsitlemise eksam nt.). Täpselt ei oska veel eksamite kohta rääkida - mingi aeg kriban kindlasti juurde.
NATO test on üks eksamitest, mille me peame saama arvestatud. Alles on 3 katset - oktoobris, novembris, detsembris - iga kuu üks. Kui vähemalt ühes testis saab arvestuse kätte, on eksam arvestatud.
Meie korrusel on inimene, kes keeldub relva kätte võtmast. On selge, et tema kõike eksameid ei läbi. Igal inimesel on omad põhimõtted ning kedagi relva kätte võtta sundida ei tohi. Tema jaoks läheb pärast SBK-d ajateenija elu edasi samamoodi nagu meil ülejäänutel. Mida aga saavad kõik eksamid läbinud ajateenijad? Me oleme endile praeguseks vormile õmmelnud Kuperjanovi embleemid - googeldage. Ainuke vahe minu ja google'ist leitava embleemi puhul on see, et minu embleemil pole veel pealuud ja säärekonte peal - minu embleem meenutab praegu musta auku. Konte embleemil peetakse siin auasjaks. Jõuangi otsaga küsimuse juurde tagasi - eksamid sooritanu saab endale kondid peale - nagu seda siinses kõnepruugis nimetatakse. Kes eksameid ära teha ei suuda - neil jätkub ajateenistus samamoodi nagu kontidega ajateenijatelgi.
Eelkutseks nimetatakse ajateenijaid, kes saabusid siia juuli algul. Eelkutse asub allkorrusel ning põhikutse (meie, septembris tulnud) teisel korrusel - meie kasarmul kaks korrust ongi. Ilma põhjuseta meie nt. naljalt allkorrusele sattuda ei tohi. Ja kehtib ka vastupidine keeld. Nendeks põhjusteks on näiteks toimkonnad ( korrapidajad, päevnikud - sain ka esmaspäeval päevnik olla, kriban hiljem sellest :P ) laatsaretti registreerimine või see kui nädalavahetustel kõrgem kaader suuremas osas ära on - siis asendavad neid ajateenijad eelkutsest. Mõned on tulnud ka meie magalasse ning seletanud pikalt-laialt sellest, mis meid ees ootab. Üks eksam, kus, kardan, et jääb kiirusest vajaka, on nö. gaasimaskieksam. Parafraseerin ühte eelkutse ajateenijat, kes rääkis meile sellest: läheme varustusega (rakmed, kiiver, AK4) metsaretkele. Parooliks on "gaas gaas gaas". Kui see parool hüütakse - ja see parool võidakse igal ajahetkel öelda - siis peame kiivri ja relva maha viskama, rakmetest gaasimaski üles otsima, selle pähe tõmbama ning pikali heitma. Ja kui see protseduur võtab aega kauem, kui üheksa sekundit - siis SBK lõpuks konte peale saada pole enam võimalik.
Metsaretketest rääkides - kaks viimast laupäeva oleme saanud Võru ümbruse metsi tundma õppida. Kui esimene retk oli rakmete, killuvesti ja kiivriga ja pikkus ligikaudu 8 km., siis eile oli juures ka relv - varustus kokku üle kümne kilogrammi - teepikkus ligikaudu 10 km. Läbitavad teed on suuremalt jaolt roopas, roopad vett täis ning kohati peame läbima ka sõna otseses mõttes võsa - korralik katsumus igaühele. Pluss üsna porised jalanõud ja püksid retke lõpuks :)
Kolm nädalat on praeguseks läbi. Kaks esimest nädalat olid nö. sisseelamise nädalad - seerud olid suurem osa ajast nagu takjad meie küljes - lärmasid, tegid häält, seletasid. Ja seda nö. igal meie sammul. Kolmas nädal on seevastu rahulikum olnud - meile antakse rohkem iseseisvust. Meil on vaba aega E-L õhtuti pärast õhtusööki ning enne õhtust loendust. Pühapäeviti terve pärastlõuna õhtusöögini. Kõik kes lähevad tulevikus ajateenistusse - teadke, et esimesed kaks nädalat teil reaalselt seda vaba aega palju just pole. Teid koormatakse üle igasuguste tegevustega kõrgemate ülemate poolt sel ajal. St. Seda, et kui pole kõlanud korrapidaja vilet hüüdega "vaba aeg!" ja peaksite vahele jääma telefoniga siis - võetakse telefon ära ning vaba aja lõpuks antakse see tagasi sulle teatud arvu pumpade eest (50 kätekat enamasti). See nädal aga oleme igal õhtul vähemalt tunnike ka iseendile aega saanud - sisseelamisaeg on läbi. Suurem vabadus tähendab aga ka suuremaid distsiplinaarkaristusi rikkumiste korral. Jääd mobiiltelefoniga vaba-aja-välisel ajal vahele ning pead järgmised 7 päeva iga päev kaks tundi oma uneajast koristama. Kui korrapidaja on hea südamega ning ajateenijal on seletuseks mõjuv põhjus, võib korrapidaja säästa ajateenijat.
Helistage mulle E-L kell 19:20-20:20 ning pühapäeva pärastlõunal - kui ma just mõnes metsalaagris pole, on mul võimalik vastata. Ootan teie kõnesid :)
SBK - lühend mõistest sõduri baaskursus. SBK lõpuks peaksid meile olema teada kõik sõdurile vajalikud algteadmised. SBK lõpeb eksamitega detsembris-jaanuaris. Võimalik, et mõne eksami saame juba varem ära teha (relva käsitlemise eksam nt.). Täpselt ei oska veel eksamite kohta rääkida - mingi aeg kriban kindlasti juurde.
NATO test on üks eksamitest, mille me peame saama arvestatud. Alles on 3 katset - oktoobris, novembris, detsembris - iga kuu üks. Kui vähemalt ühes testis saab arvestuse kätte, on eksam arvestatud.
Meie korrusel on inimene, kes keeldub relva kätte võtmast. On selge, et tema kõike eksameid ei läbi. Igal inimesel on omad põhimõtted ning kedagi relva kätte võtta sundida ei tohi. Tema jaoks läheb pärast SBK-d ajateenija elu edasi samamoodi nagu meil ülejäänutel. Mida aga saavad kõik eksamid läbinud ajateenijad? Me oleme endile praeguseks vormile õmmelnud Kuperjanovi embleemid - googeldage. Ainuke vahe minu ja google'ist leitava embleemi puhul on see, et minu embleemil pole veel pealuud ja säärekonte peal - minu embleem meenutab praegu musta auku. Konte embleemil peetakse siin auasjaks. Jõuangi otsaga küsimuse juurde tagasi - eksamid sooritanu saab endale kondid peale - nagu seda siinses kõnepruugis nimetatakse. Kes eksameid ära teha ei suuda - neil jätkub ajateenistus samamoodi nagu kontidega ajateenijatelgi.
Eelkutseks nimetatakse ajateenijaid, kes saabusid siia juuli algul. Eelkutse asub allkorrusel ning põhikutse (meie, septembris tulnud) teisel korrusel - meie kasarmul kaks korrust ongi. Ilma põhjuseta meie nt. naljalt allkorrusele sattuda ei tohi. Ja kehtib ka vastupidine keeld. Nendeks põhjusteks on näiteks toimkonnad ( korrapidajad, päevnikud - sain ka esmaspäeval päevnik olla, kriban hiljem sellest :P ) laatsaretti registreerimine või see kui nädalavahetustel kõrgem kaader suuremas osas ära on - siis asendavad neid ajateenijad eelkutsest. Mõned on tulnud ka meie magalasse ning seletanud pikalt-laialt sellest, mis meid ees ootab. Üks eksam, kus, kardan, et jääb kiirusest vajaka, on nö. gaasimaskieksam. Parafraseerin ühte eelkutse ajateenijat, kes rääkis meile sellest: läheme varustusega (rakmed, kiiver, AK4) metsaretkele. Parooliks on "gaas gaas gaas". Kui see parool hüütakse - ja see parool võidakse igal ajahetkel öelda - siis peame kiivri ja relva maha viskama, rakmetest gaasimaski üles otsima, selle pähe tõmbama ning pikali heitma. Ja kui see protseduur võtab aega kauem, kui üheksa sekundit - siis SBK lõpuks konte peale saada pole enam võimalik.
Metsaretketest rääkides - kaks viimast laupäeva oleme saanud Võru ümbruse metsi tundma õppida. Kui esimene retk oli rakmete, killuvesti ja kiivriga ja pikkus ligikaudu 8 km., siis eile oli juures ka relv - varustus kokku üle kümne kilogrammi - teepikkus ligikaudu 10 km. Läbitavad teed on suuremalt jaolt roopas, roopad vett täis ning kohati peame läbima ka sõna otseses mõttes võsa - korralik katsumus igaühele. Pluss üsna porised jalanõud ja püksid retke lõpuks :)
Kolm nädalat on praeguseks läbi. Kaks esimest nädalat olid nö. sisseelamise nädalad - seerud olid suurem osa ajast nagu takjad meie küljes - lärmasid, tegid häält, seletasid. Ja seda nö. igal meie sammul. Kolmas nädal on seevastu rahulikum olnud - meile antakse rohkem iseseisvust. Meil on vaba aega E-L õhtuti pärast õhtusööki ning enne õhtust loendust. Pühapäeviti terve pärastlõuna õhtusöögini. Kõik kes lähevad tulevikus ajateenistusse - teadke, et esimesed kaks nädalat teil reaalselt seda vaba aega palju just pole. Teid koormatakse üle igasuguste tegevustega kõrgemate ülemate poolt sel ajal. St. Seda, et kui pole kõlanud korrapidaja vilet hüüdega "vaba aeg!" ja peaksite vahele jääma telefoniga siis - võetakse telefon ära ning vaba aja lõpuks antakse see tagasi sulle teatud arvu pumpade eest (50 kätekat enamasti). See nädal aga oleme igal õhtul vähemalt tunnike ka iseendile aega saanud - sisseelamisaeg on läbi. Suurem vabadus tähendab aga ka suuremaid distsiplinaarkaristusi rikkumiste korral. Jääd mobiiltelefoniga vaba-aja-välisel ajal vahele ning pead järgmised 7 päeva iga päev kaks tundi oma uneajast koristama. Kui korrapidaja on hea südamega ning ajateenijal on seletuseks mõjuv põhjus, võib korrapidaja säästa ajateenijat.
Helistage mulle E-L kell 19:20-20:20 ning pühapäeva pärastlõunal - kui ma just mõnes metsalaagris pole, on mul võimalik vastata. Ootan teie kõnesid :)
pühapäev, 12. oktoober 2014
"On nädal mööda läinud, ja koju sa ei saa..." - nii laulab Jaagup. Olen praeguseks siin kaks nädalat olnud ja ei tea veel, kunas esimese linnaloa saan. Räägitakse, et jõulude aegu (räägitakse ka seda, et teistes pataljonides saab varem kojusõiduks loa). Kahe nädala pärast, 26, on külastuspäev, ootan siis lähedasi külla. See koht on nagu vangla - ainuke vahe on selles, et vangidele ei usaldata relvi kätte.
Sel nädalal tegime ka tutvust oma uute "armukestega" järgmiseks kaheksaks kuuks. Tõsi, tühilaskudest ja (tühjade) salvede laadimisest me kaugemale ei jõudnud. Igaühel meist on oma isiklik relv ja koht relva, salvede ning püssi puhastusvahendite hoidmiseks relvakapis.
Suurem osa ajateenijaid on mehed. Olen ka mõnda naisajateenijat näinud, aga neid on vähe. Ühes loengus öeldi, et terve pataljoni peale on kuus naisajateenijat - mida on vähem, kui protsent pataljonis aega teenivatest isikutest. Naised on suure tähelepanu all siin ning need, keda mina näinud olen, on väga tugeva iseloomuga. Naiste kohta kehtib ka reegel - kui nad siiski tunnevad, et neile ei meeldi siin, siis saavad nad 90 päeva jooksul ümber mõelda ja koju tagasi minna. Pakun, et nad asuvad poistest eraldi nö. omas kasarmus.
Ka meestel peab siin tugev iseloom olema. Meie rühmas on mees, kellega ma näiteks ühte lasketiiru minna ei julgeks. Eile õhtul rivistati terve korrus üles. Põhjus - keegi oli wc-s poti kõrvale kangi lasknud ning seal sees tatsunud. Seejärel jäljetult kadunud. Tuli välja, et seesama meie rühma mees tegi seda (ta ise tunnistas seda). Ta on ennegi lihtsameelsuse märke välja näidanud ning minu palve arstliku komisjoni psühiaatritele ja psüholoogidele oleks - palun ärge saatke siia vaimselt ebastabiilseid inimesi. See koht muudab nad veel hullemaks, kui nad ennem olid. Tõsi, see noormees võib ka lihtsalt kõik selleks teha, et siit lihtsalt minema saada. Mina tema hingeelu ei tea.
Kaitseväe korraldusest natuke: meie, ajateenijad, oleme reamehed. Meie vahetud ülemad on seersandid. Nemad käsutavad, utsivad, õpetavad ja kui mõni vend liialt aeglane on, ka karjuvad. Õnneks on vajalikul hetkel käed-jalad justkui iseenesest kiiremini liikuma hakanud ning negatiivseid kogemusi mul veel olnud pole :P Nende vahetud ülemad on veeblid ja leitnandid. Kui meil nt. rividrill on kehva, siis peavad seersandid neile aru andma, miks nii on. Veeblid ja leitnandid annavad meile ka suuremas osas tunde.
Jah, meil on siin ka tunnid - nagu kõige tavalisemas kooliski. Õpime kaitseväega seotud seadusandlust, topograafiat (kaardiõpetus), kaitseväe korraldust, õues jookseme (kehaline kasvatus) ja teeme rividrilli. Iga päev oleme 8-10 tundi auditooriumis, riviplatsil või Taaralinnaku perimeetril jooksmas.
Vaba aega on meil väga vähe. Väga palju on pisikesi detaile, mida peame täitma. Hoiame kaitseväe kävormi korras (hargnevaid niite ei tohi vormil olla, need tuleb tulemasinaga ära põletada), hügieen on meie juures laitmatu, embleeme olen saanud mitu korda õlale õmmelda ning voodid peavad olema nõuetekohaselt ja laitmatult tehtud olema. Proovige kodus - tõmmake peopesa üle tehtud voodi ning kui mingi pundar jääb peopesa alla, siis on järelikult voodi kehvasti tehtud. Kui keegi niisama töllerdab, pannakse ta koridori peale moppama. Esimestel päevadel tegime narikaaslasega voodit 20 minutit, praegu teeme ühte voodit 5 minutit ning seerud räägivad, et kiiremad teevad selle kaheksa kuu lõpuks kaks voodit kolme(!) minutiga.
Süüa saab siin korralikult, st. tõsta endale niipalju, kui süüa jõuad. Lõuna on eriti rikkalik, supp, praad ja magustoit ning viisteist minutit söömiseks. Õhtu- ja hommikusöök antakse aega 10 minutit. Siin olen õppinud ka kiiremini sööma (loe:kugistama).
Pahandustesse veel ma sattunud õnneks pole. Kaasajateenijatel on toetav suhtumine ja hea huumorisoon. Meie õhtud näevad välja nii, et vähemalt pool tundi öörahu ajast räägime anekdoote, jutte oma elust jne. Pole vist olnud õhtut, kui korrapidaja ei ole taskulambiga meie magalasse öösel tulnud ning meile suulise märkuse teinud. Õnneks suuremat probleemi sellest olnud pole.
Seerud on ka tglt väga mõistlikud ja rääkides saab probeemid lahendatud. Olen ise saanud neilt erinevaid õpetussõnu voodi tegemiseks, kiiremaks olemiseks :P
Sel nädalal tegime ka tutvust oma uute "armukestega" järgmiseks kaheksaks kuuks. Tõsi, tühilaskudest ja (tühjade) salvede laadimisest me kaugemale ei jõudnud. Igaühel meist on oma isiklik relv ja koht relva, salvede ning püssi puhastusvahendite hoidmiseks relvakapis.
Suurem osa ajateenijaid on mehed. Olen ka mõnda naisajateenijat näinud, aga neid on vähe. Ühes loengus öeldi, et terve pataljoni peale on kuus naisajateenijat - mida on vähem, kui protsent pataljonis aega teenivatest isikutest. Naised on suure tähelepanu all siin ning need, keda mina näinud olen, on väga tugeva iseloomuga. Naiste kohta kehtib ka reegel - kui nad siiski tunnevad, et neile ei meeldi siin, siis saavad nad 90 päeva jooksul ümber mõelda ja koju tagasi minna. Pakun, et nad asuvad poistest eraldi nö. omas kasarmus.
Ka meestel peab siin tugev iseloom olema. Meie rühmas on mees, kellega ma näiteks ühte lasketiiru minna ei julgeks. Eile õhtul rivistati terve korrus üles. Põhjus - keegi oli wc-s poti kõrvale kangi lasknud ning seal sees tatsunud. Seejärel jäljetult kadunud. Tuli välja, et seesama meie rühma mees tegi seda (ta ise tunnistas seda). Ta on ennegi lihtsameelsuse märke välja näidanud ning minu palve arstliku komisjoni psühiaatritele ja psüholoogidele oleks - palun ärge saatke siia vaimselt ebastabiilseid inimesi. See koht muudab nad veel hullemaks, kui nad ennem olid. Tõsi, see noormees võib ka lihtsalt kõik selleks teha, et siit lihtsalt minema saada. Mina tema hingeelu ei tea.
Kaitseväe korraldusest natuke: meie, ajateenijad, oleme reamehed. Meie vahetud ülemad on seersandid. Nemad käsutavad, utsivad, õpetavad ja kui mõni vend liialt aeglane on, ka karjuvad. Õnneks on vajalikul hetkel käed-jalad justkui iseenesest kiiremini liikuma hakanud ning negatiivseid kogemusi mul veel olnud pole :P Nende vahetud ülemad on veeblid ja leitnandid. Kui meil nt. rividrill on kehva, siis peavad seersandid neile aru andma, miks nii on. Veeblid ja leitnandid annavad meile ka suuremas osas tunde.
Jah, meil on siin ka tunnid - nagu kõige tavalisemas kooliski. Õpime kaitseväega seotud seadusandlust, topograafiat (kaardiõpetus), kaitseväe korraldust, õues jookseme (kehaline kasvatus) ja teeme rividrilli. Iga päev oleme 8-10 tundi auditooriumis, riviplatsil või Taaralinnaku perimeetril jooksmas.
Vaba aega on meil väga vähe. Väga palju on pisikesi detaile, mida peame täitma. Hoiame kaitseväe kävormi korras (hargnevaid niite ei tohi vormil olla, need tuleb tulemasinaga ära põletada), hügieen on meie juures laitmatu, embleeme olen saanud mitu korda õlale õmmelda ning voodid peavad olema nõuetekohaselt ja laitmatult tehtud olema. Proovige kodus - tõmmake peopesa üle tehtud voodi ning kui mingi pundar jääb peopesa alla, siis on järelikult voodi kehvasti tehtud. Kui keegi niisama töllerdab, pannakse ta koridori peale moppama. Esimestel päevadel tegime narikaaslasega voodit 20 minutit, praegu teeme ühte voodit 5 minutit ning seerud räägivad, et kiiremad teevad selle kaheksa kuu lõpuks kaks voodit kolme(!) minutiga.
Süüa saab siin korralikult, st. tõsta endale niipalju, kui süüa jõuad. Lõuna on eriti rikkalik, supp, praad ja magustoit ning viisteist minutit söömiseks. Õhtu- ja hommikusöök antakse aega 10 minutit. Siin olen õppinud ka kiiremini sööma (loe:kugistama).
Pahandustesse veel ma sattunud õnneks pole. Kaasajateenijatel on toetav suhtumine ja hea huumorisoon. Meie õhtud näevad välja nii, et vähemalt pool tundi öörahu ajast räägime anekdoote, jutte oma elust jne. Pole vist olnud õhtut, kui korrapidaja ei ole taskulambiga meie magalasse öösel tulnud ning meile suulise märkuse teinud. Õnneks suuremat probleemi sellest olnud pole.
Seerud on ka tglt väga mõistlikud ja rääkides saab probeemid lahendatud. Olen ise saanud neilt erinevaid õpetussõnu voodi tegemiseks, kiiremaks olemiseks :P
pühapäev, 5. oktoober 2014
Natuke ka kasarmukorrast. Äratus on kell kuus (pühapäevadel ja pühadel kell seitse). Esimesed päevad oli raskusi õhtul uinumisega - uus koht, ärevus uue olukorra ees. Nüüdseks olen enam-vähem harjunud. Tavaliselt olen ärganud juba pool kuus mingitel müstilistel põhjustel ning siis pool tundi voodis ärkamissiignaaliks olevat vilet oodanud. Kui vile koos hüüatusega "äratus!" on kõlanud, läheb kiireks. Viie minutiga peavad olema riided seljas ning kasarmu ees rivis. Kompanii ülemaks olev kapten ütles meile, et selle kaheksa kuu lõpuks peab meil see kõik välja tulema pooleteist minutiga - ma ei kujuta küll ette, kuidas. Järgneb kahekümne minuti pikkuseline hommikuvõimlemine (üks päev kloppisime ka madratseid ja patju võimlemise asemel). Võimlemine koosneb jooksust, erinevatest venitustest ning kätekõverdustest (esimene päev 10 tk., edaspidi oleme 15 teinud, pakun, et varsti teeme neid 20 ja rohkemgi). Poole seitsmest seitsmeni toimub hügieen, voodid peab selle aja sees ära jõudma teha (vooditele on karmid nõudmised, kui seersandile ei meeldi tehtud voodi, võid avastada kuskilt tagasi tulnuna, et su voodis on madrats pahupidi tõmmatud). Pool tundi on pikk aeg, aga kuna erinevatesse kohtadesse tekivad nö. inimtropid, siis on kõik siiski natuke kiire minu jaoks. Hügieen sisaldab ka kaelakarvade ja habeme ajamist - nende eest saab lihtsalt endale miinuseid korjata. Miinused tähendavad probleeme hiljem linnaloale saamiseks. Järgneb hommikusöömine. Sööma minekuks peab meie rühm maja ette rivvi (oleme Charlie jalaväeüksuse teine rühm, rühmas kaks magalat, magalas 18 inimest minuga koos - öösel magan ühes toas seitsmeteistkümne kaasvõitlejaga). Meie ette ilmub üks seersant, kes hakkab meid käsutama (käskudeks: valvel, vabalt, paremale, vasakule taktisammu marss jne.). Nii läheb rivi sööklasse (rivikorraldusest saate ka edaspidi kindlasti palju lugeda). Sööklas antakse (minu arvates) üsna napilt aega - kümne minutiga peab jõudma ära süüa, siis tagasi söökla ette ning rivis läheme kasarmu ette tagasi. Järgnevad erinevad tunnid päeva peale, söögikorrad, kell 19:20-20:20 on see nädal olnud ka midagi vaba aja nime all (tingimustega, kriban hiljem). Järgneb õhtune hügieen ning kella kümnest (laupäeviti ja pühadele eelnevatel päevadel algab öörahu kell 11. On ka erandeid, nagu meie esimene päev). Pärast öörahu väljakuulutamist ei tohi enam maja peal liikuda (va. WC ja sedagi alates tund pärast öörahu väljakuulutamist) :P Tundidesse läheme rivis, omapead kuskil väljas ringi liikuda ei lubata. Kui, siis rühmaga koos. Tänane, pühapäev on natuke vabam olnud, oleme suurem osa päevast omade asjadega saanud tegeleda, seerud ei käsuta :) Niipalju siis päevakorrast, räägin ka natuke koormustest: kätekõverdusi teeme tavalisel päeval 4x15 päevas (enne söögikordi ja hommikuvõimlemise ajal). Esimene NATO test on tehtud (kriban sellest hiljem) - ehk, üsna kerge veel praegu koormuste poolelt. Ootan metsamineku raskusi.
Andke tagasisidet, millest kirjutada võiksin. Mul teemadest puudust ei tule, aga kindlasti on teil praeguseks palju küsimusi tekkinud, mida tahate küsida :)
Andke tagasisidet, millest kirjutada võiksin. Mul teemadest puudust ei tule, aga kindlasti on teil praeguseks palju küsimusi tekkinud, mida tahate küsida :)
"Vasaak-vasaak-vasak-parem-vasaak-vasaak-vasaak-vasak-parem-vasak..." - pole veel nädalatki möödas, aga see viis kummitab mind igal pool kaasas, kuhu ma ka ei läheks - nimelt, selle takti saatel on saadud meeletult juba praeguseks marsitud siin Kuperjanovis. Olgu, alustan algusest. 29. Septembri hommikul astusin bussi peale, et sõita Viljandisse. Viljandis kogunemispunkti ning seal uue bussi peale, kuhu kogunesid peale minu veel mitmeid mehi, kel suuremal osal oli pea paljaks aetud (nagu minulgi). Edasi ootas sõit Võrru kahe "pissipeatusega". Kui buss väravast aia ja okastraadiga piiratud alasse sõitis - Taaralinnak, nagu teda kutsutakse - teadsin, et tagasiteed pole. Esimesena võtsid meid vastu narkokoerad. Alkoholi või narkootikumidega kaitseväesse sisenemine on keelatud ja selle eest ootab rahatrahv ja väga ebakaines olekus inimesed viiakse kainestusmajja kainenemiseni - sealt rahatrahv hiljem kaitseväesse. Meile räägiti jutt, et kõik kes tunnevad, et neil on midagi keelatud kotis, astuksid sealsamas vabatahtlikult ette ning et seda tegu loetakse kergendavaks asjaoluks - st. väiksemat trahvi. Keegi ette ei astunud. Kui öeldi, et pole ühtegi gruppi veel olnud, kus ei oleks keelatud invetariga inimest leidunud, astus esimene inimene ette. Siis astus teine inimene ette. Siis kolmas. Ning mehi hakkas riburadapidi järgnema. Silma järgi vaadates tundus, et Viljandis bussi sisenenud meestest ligi veerand astus ette. Seejärel nuusutasid koerad meid ja meie kotid läbi ning kuna meil allesjäänutel probleeme polnud, läksime Taaralinnaku ühte õppeklassi ankeeti täitma. Asi oli kehvasti organiseeritud - järgmise tegevuseni jõudmiseks kulus rohkem kui viis tundi - vahepeal saime õnneks ka natuke süüa. Õhtul käisin läbi arstid. Pärast seda sattusin ruumi, kus istusid koos tähtsad onud - kaptenid, leitnandid jne. Kuna mul eelistus puudus spetsialiteedi suhtes (valikus olid miinipilduja patarei, tagalakompanii ja erinevad jalaväekompaniid), siis võttis üks kapten mu käest, kirjutas sinna tähe C ning ütles: "Tere tulemast Charlie jalaväekompaniisse." Järgnes varustuse kättesaamine ning kasarmusse tassimine. Kuna varustust kokku oli ligi 20 kilo ning kasarmud asuvad ladude piirkonnast üsna kaugel, kujunes sellest esimene katsumus. Päike oli selleks ajaks täielikult loojunud. Kasarmusse jõudes valisin endale veel vabaoleva voodi, surusin varustuse ja kodust kaasa võetud asjad enda poolt valitud veel vabasse kappi, käisin wc-s ja läksin tuttu ära - kell näitas mõnda minutit puudu kahekümne kolmest, kui voodisse vajusin.
Tellimine:
Postitused (Atom)