Päike käib kõrgelt, ilmad on soojad. Pärast õppuseid ja laagreid on olemine vabam. Suurem osa meist ootavad reservimineku kuupäeva. Ennem aga annab sõdur Kaitseväe varustuse riigile tagasi.
Eelmise nädala reede ennelõunal tehti meile varustuse kontroll. Vedasime Kaitseväe poolt septembris antud varustuse kasarmu taha (kõik asjad v.a. sokid ja aluspesu) ning iga varustuselemendi olemasolu kontrolliti kõigil üle. Päike paistis, ilm oli soodne selliseks tegevuseks. Kui aga olime varustuse välja vedanud, tabas meid ~viieminutiline tugev vihmahoog. Suurem osa varustust jäi siiski õnneks kuivaks - katsin niipalju kui võimalik telkmantliga. Puudusi leidus. Leidus sõdureid, kellel oli piltlikult öeldes pool varustust metsa jäänud. Suuremal osal oli aga kõik korras. Mul endal oli puudu üks põlvekaitse. Kaotasin tolle kuivatuskapist. St. igal korrusel on olemas kuivatusruum - kahe või kolme sõduri peale on olemas kuivatuskapp - igale sõdurile on määratud kuivatuskapp, kuhu ta pestud riided, pestud varustuse kuivama saab panna. Pärast ühte sellist pesemist üks põlvekaitse kapist kaduma läkski - ju siis oli kellelgi vaja. Enne linnaloale minekut kirjutasin seletuskirja kadunud varustuselemendi kohta (seletusest sõltub, kas ja kui palju peab sõdur kadunud/hävinenud varustuse väärtusest kinni maksma omast taskust).
Linnaloalt tagasi tulles sain teada, et leitnant olevat mul palunud (ja ka mõnel teisel) seletuse ümber kribada - varustuse kadumise põhjuseks panna "Kadunud suurõppuse Siili käigus". Siis ei pidavat minu osalust olema kadunud varustuse kinnimaksmisel. Tegin nii ja juba esmaspäeva lõunaks oli rühmaveebel mulle uued põlvekaitsmed muretsenud..
Esmaspäeval tegime kasarmu küljel kogu kompaniiga pilti. Kõik kompanii rohkem kui sada sõdurit ühel pildil, kõigil rakmed seljas ja relv käes - uhke värk.
Teisipäeval ootas meid viimane suurem katsumus - rännakvõistlus "Murtud saabas". 7 vaheajapunkti (teises tehti meile gaasihäiret, viimases pidime viis rühmakaaslast kanderaamidel 100 meetrit edasi viima, ülejäänutes loeti meid lihtsalt kokku), 25 km. ja võidab kiireim rühm.
Esimeses punktis olime pildil - läksime mäest allaminnes ja siledal kerge jooksuga, mäest üles kiirkõnniga. Teisse punkti jõudmisel panime aga orienteerumisega puusse - tegime ligi neljakilomeetrise ringi sisse. Vaheajapunkti jõudes öeldi meile, et seitse võistkonda on meist möödunud (võistkonnad startisid viieminutiliste intervallidega). Motivatsioon kadus ja meie rühma edasine liikumine meenutas pigem lonkimist. Finišisse jõudsime rühmadest kahekümnenda, viimase ajaga - 4 tundi, 50 minutit, mõned sekundid peale. Võitis üks tagalakompanii rühm, ajaks 3:04:49. Teiseks ja kolmandaks tulid vastavalt Charlie kolmas ja Charlie esimene. Tipp oli aga tihe - esikolmik mahtus vähem kui kolme minuti sisse. Auhind Murtud Saabas läks küll tagalasse, ent üldvõit (arvestusse läksid kõik spordipäevad + "Murtud saabas) tuli Charlie kompaniisse ;)
Kolmapäev-reede andsime suurema osa endi varustusest ära. Enne varustuse äraandmist kontrolliti, kas varustus on puhas ja terve. Mina viisin ühe rakmepauna-aluse õmbleja juurde enne äraandmist. Muu varustusega oli korras. Varustuse pakkisime kindlas järjekorras. Nüüd on meile jäetud vorm, varusärgid, lühikesed dressid (hommikujooksude jaoks). Sõdur võib endale jätta lisaks sokkidele ja aluspesule vildid, torusalli, jooksutossud, sõduriõpiku. Neid varustuselemente riik tagasi ei taha.
Neljapäeval andsime ära omad armukesed. Pärast seda kui relvur oli igaühe relvale kiire pilgu peale heitnud, konserveerisime relvad (lukuraud seestpoolt + liikuvad osad + salved pealt - tuugalt relvaõliga kokku). Relvad läksid spetsiaalsetele relvaalustele uusi omanikke ootama. Nii mõnegi jaoks emotsionaalne hetk.
pühapäev, 24. mai 2015
pühapäev, 17. mai 2015
Siil
On 11. mai pärastlõuna - esmaspäev. Kõmbime pataljoniga rabas. Suurõppus algas nädal tagasi, ent ma ei ole veel ühtegi pauku oma relvaga saanud teha.
Kaasvõitleja manab oma jutuga silme ette olukorra, kuidas meedia võiks Siili kajastada: tankid sõidavad, lennukid lendavad, paugud käivad. Ja siis tuleb vaheklipp "meanwhile in Charlie company", kus näidatakse rabas istuvaid mehi, kelle jaoks ei toimu midagi. Alustan aga algusest.
Pühapäeval, kolmandal mail olime kõik linnaloalt tagasi erandkorras kella kaheks. Mina läksin ka kohe otse toimkonda päevnikuks tol päeval.
Toimkond - s.o. kolm ajateenijat, kelle vastutada on kord kasarmus - korrapidaja ja kaks päevnikku. Toimkond kannab hoolt selle eest, et kasarmu põrandad oleksid puhtad, WC-s piisavalt paberit, koridori peal olevad prügikastid oleksid tühjendatud õigel ajal jm. sarnane. Kuna toimkonna kohustuste ampluaa on lai, siis on toimkonnal õigus määrata parajasti kasarmus olevaid ajateenijaid erinevatele puhastustöödele.
Toimkonna jaoks on koridori keskel üks laud, mille taga peab alati vähemalt üks toimkondlane olema.
Toimkondlaste kohustuste hulgas on ka nö. rituaalseid tegevusi. Kui ajateenijal on keelatud kanda kasarmus peakatet, siis toimkondlasel peab olema peas Kaitseväe nokamüts. Nii ka toimkondlased eristuvad tavaajateenijatest. Rinnas on silt - vastavalt kas siis "korrapidaja" või "päevnik" sildile kirjutatud.
Kui tegevväelane möödub lauast, on toimkondlane kohustatud tervitama teda. Päeva jooksul läheb käsi mõnisada korda ikka tervitusasendisse. Päeva alguses teeb parajasti lauas olev toimkondlane ettekande esimesele kasarmusse astunud ohvitserile ja kompaniiülemale - kaptenile. Ettekanne sisaldab korda kasarmus ja numbreid ajateenijate kohta. Toon näiteks ettekande, mille olen esitanud kompaniiülemaks olevale kaptenile: esiti tuleb üle koridori hüüda: "Kompanii valvel!" - kõik korruse peal olijad võtavad valvelseisangu. Seejärel liigun kapteni juurde ja võtan tervitusasendi: "Härra kapten, Charlie jalaväekompaniis vahejuhtumeid ei ole esinenud. Tegevus vastab päevaplaanile. Nimekirjas x inimest, kohal y inimest, rivis z inimest. Charlie jalaväekompanii päevnik reamees Kipper". Seejärel kas kapten küsib veel mõne küsimuse või annab käskluse "Vabalt!". Lisaks tuleb olla valmis ettekande tegemiseks pataljoni korrapidajale või pataljoni korrapidaja abile (tegevväelased), kellele kompanii korrapidaja teenistuslikult allub.
Lisaks kõigele tähendab toimkonnas olek ka üsna unevaest ööd, kuna kummalegi päevnikule on ette nähtud neli tundi und ööpäeva jooksul ja korrapidajale kuus tundi.
Suurõppus
Ööl vastu esmaspäeva ei saanud ma aga sedagi uneaega. Minu magamisgraafik oli sätitud kella ühest viieni öösel. Suurenenud häiretaseme tõttu aga äratati mind pool tundi pärast magamaminekut üles - pidin jooksma kompanii ukse juurde valvama, lahingvarustus seljas. Ja nii see oodatust veelgi unetum öö möödus.
Siilile hakkas kompanii eelluuregrupp liikuma ennelõunal, põhikolonn pärastlõunal. Meid, päevnikke, paigutati kompaniitehniku autosse - mis oli kogu kompaniikolonni üks viimaseid. Kastis oli igasugust varustust, erinevaid kotte. Sõdureid oligi seal kolm - päevnikud + kompaniitehnik (ajateenija). Otsisin ühe pehmema koti endale küljealuseks ja sõit võis alata (st. sain natuke tududa).
Varsti sai tehnik tööd. Natuke eespool olevat ühel GD-l rehv puruks "lastud". Meie, kaks päevnikku jooksime ringkaitsesse auto ümber. Tehnik võttis ratta alt, et see siis jälle tagasi panna. Sõit võis jätkuda.
Meie sihtpunktiks olid Rannu valla metsad Võrtsjärve ääres (Limnoloogia). Kohale jõudsime poole seitsmest. Koos kahe rühmakaaslasega ja autojuhtidega määrati mind tagala-alasse. Panime paika posti, kustkaudu toimus liikumine alasse ja sealt välja - mehitasime posti. Seejärel püstitasime telgi. Ülejäänud rühmakaaslased saadeti ~kilomeetri kaugusele tagala-alast - eesmärgiga kaitsele asuda (ööbisid nad järgnevad kolm ööd bibide all)
Tagala-alas oli rahulik. Meie üksused valvasid vahetustega ala. Kaks tundi postil. Neli tundi vaba aega - mina üritasin magada see aeg. Ainsaks huvitavamaks juhtumiks oli ühe masina tagasisaatmine postil, kuna tolle masina juht ei olnud oma, ta ei teadnud salasõna ning ei olnud ette teatanud oma tulekust. Tagala-ala tegeleb üldiselt lahingüksuste moona ja toidutagavara täiendamisega, "haavatutega", makaronide keetmisega.
Robinsonid (kopterid) lendavad üle peade, siin-seal on kuulda täristamist. Kolmapäeva õhtu hakkab tugevat padukat sadama - sajab läbi öö. Mehed kutsutakse kaitsepositsioonidelt tagasi tagala-alale - nad ise ja nende varustus läbimärjad.
Hommikuks jääb sadu järgi. Mehed panevad varustuse kuivama ja lähevad Rannu alevikku demonstrasioonrünnakut tegema. Legendi järgi on Rannu koolimaja vallutatud terroristliku organisatsiooni poolt. Kahju, et ise ei saa kaasa minna - tagala-ala vajab endiselt julgestamist ja need, kes on terve nädala postil olnud, on seda ka tol päeval.
Esimene vabam päev kõigi jaoks - on antud olukord seis. Kamo läheb näkku, Rannu koolimaja tagasivallutamine tehakse nii, kuidas on seda harjutatud tegema. Rahvast on kohale tulnud palju. Tõsi, pauku tol päeval ei tehta. Pärast demonstratsioonharjutust näidatakse rahvale Kaitseväe tehnikat, Kaitseväe relvi.
Reedel koristame alad ära ning seejärel lastakse käia läbi kohalikust Ast ja Ost. Väikse Rannu poe on ühtäkki vallutanud ligemale kolmkümmend ajateenijat :) Ostetakse piima-, lihatooteid, puu-, juurvilju. Kõike, mida pika säilivusajaga kuivtoidupakist naljalt ei leia. Nii mõnigi tuleb poest välja kilekott pungil täis. Õppused mõjuvad hästi väikepoodide käibele :P
Laupäeval ärkame kell neli hommikul. Liigume uuele alale - Viru pataljoni Jõhvis. Charlie jalaväekompanii kahekümnest masinast moodustatakse uhke kolonn, mis läbib kauneid Eesti paiku - Leiet, Põltsamaad, Jõgevat. Viru pataljoni õue peale on püstitatud hulk telke, nende seas ka meie jao telk. Saab telefoni akusid laadida (esimene õppus, kus kõrgemalt poolt lubatud), kaasajateenijatega vabamalt suhelda. Õhtu jooksul saame tuttavaks ka oma sõjaaja pataljoniülemaga, kes peab meile tervituskõne - tegu on esimese õppusega taasiseseisvunud Eesti pinnal, kus hinnatakse brigaadi tegevust - nii suure üksuse tegevust pole varem hinnatud. Uhke värk.
Pühapäeva pärastlõunal näidatakse meile Abramsit - ameeriklaste au ja uhkust. Tõenäoliselt maailma võimsaim tank. Selle juures tehti pilti, roniti sisse, küsiti igast küsimusi. Kella kolmest on jälle olukord peal. Kõnnime ~7km. läbi soo ja raba ning jõuame läbimärgade jalgadega sihtkohta. Ööbime bibide all.
Esmaspäeval kõnnime jälle kilomeetreid Ida-Virumaa soodes. Õhtupoolikul lasen oma Siili esimesed ja ainsad lasud. Pool salve saab ära täristatud ühele vastase kaevikule peale sattudes ja seda vallutades. Ööseks paneme jaokaaslasega bibid kokku - nii on rohkem ruumi.
Teisipäev hommikupoolikul oleme kaitsepositsioonidel. Teeme ka ühe rünnaku vastase avastatud rühmale, aga kohtunikud annavad "Tuli seis!" enne, kui lasta jõuan. Võtame seejärel rühmaga ringkaitsesse metsa sisse - keskel rühmaülem ja jaoülemad arutamas rühma edasist plaani. Ja siis see tuli poole ühe paiku - see niioodatud "Endex!" - Siil oli läbi saanud. Jäi veel varustuse hooldus.
Sõjaaja pataljoniülema abi pidas uhke kõne ja tänas tublimaid. Üks kaasajateenija kompaniist sai kaprali auastme. Tsiteerin kõne viimaseid sõnu: "Teie jaoks on teenistus otsa saamas. Minge koju, tehke sugu, tehke lapsi, looge pere. Siis saate ka paremini aru sellest (näitas õlal olevale Kuperjanovi embleemile ja Eesti lipule). Mina tänan!"
Teisipäeva vastu kolmapäeva tudusime veel telkides. Kolmapäeva hommikul alustasime sõitu Võru suunas. Kasarmus relvastuse, varustuse hooldus ja reedel linnaloale. Selleks korraks on metsalaagritega ühel pool :) :) :)
Kaasvõitleja manab oma jutuga silme ette olukorra, kuidas meedia võiks Siili kajastada: tankid sõidavad, lennukid lendavad, paugud käivad. Ja siis tuleb vaheklipp "meanwhile in Charlie company", kus näidatakse rabas istuvaid mehi, kelle jaoks ei toimu midagi. Alustan aga algusest.
Pühapäeval, kolmandal mail olime kõik linnaloalt tagasi erandkorras kella kaheks. Mina läksin ka kohe otse toimkonda päevnikuks tol päeval.
Toimkond - s.o. kolm ajateenijat, kelle vastutada on kord kasarmus - korrapidaja ja kaks päevnikku. Toimkond kannab hoolt selle eest, et kasarmu põrandad oleksid puhtad, WC-s piisavalt paberit, koridori peal olevad prügikastid oleksid tühjendatud õigel ajal jm. sarnane. Kuna toimkonna kohustuste ampluaa on lai, siis on toimkonnal õigus määrata parajasti kasarmus olevaid ajateenijaid erinevatele puhastustöödele.
Toimkonna jaoks on koridori keskel üks laud, mille taga peab alati vähemalt üks toimkondlane olema.
Toimkondlaste kohustuste hulgas on ka nö. rituaalseid tegevusi. Kui ajateenijal on keelatud kanda kasarmus peakatet, siis toimkondlasel peab olema peas Kaitseväe nokamüts. Nii ka toimkondlased eristuvad tavaajateenijatest. Rinnas on silt - vastavalt kas siis "korrapidaja" või "päevnik" sildile kirjutatud.
Kui tegevväelane möödub lauast, on toimkondlane kohustatud tervitama teda. Päeva jooksul läheb käsi mõnisada korda ikka tervitusasendisse. Päeva alguses teeb parajasti lauas olev toimkondlane ettekande esimesele kasarmusse astunud ohvitserile ja kompaniiülemale - kaptenile. Ettekanne sisaldab korda kasarmus ja numbreid ajateenijate kohta. Toon näiteks ettekande, mille olen esitanud kompaniiülemaks olevale kaptenile: esiti tuleb üle koridori hüüda: "Kompanii valvel!" - kõik korruse peal olijad võtavad valvelseisangu. Seejärel liigun kapteni juurde ja võtan tervitusasendi: "Härra kapten, Charlie jalaväekompaniis vahejuhtumeid ei ole esinenud. Tegevus vastab päevaplaanile. Nimekirjas x inimest, kohal y inimest, rivis z inimest. Charlie jalaväekompanii päevnik reamees Kipper". Seejärel kas kapten küsib veel mõne küsimuse või annab käskluse "Vabalt!". Lisaks tuleb olla valmis ettekande tegemiseks pataljoni korrapidajale või pataljoni korrapidaja abile (tegevväelased), kellele kompanii korrapidaja teenistuslikult allub.
Lisaks kõigele tähendab toimkonnas olek ka üsna unevaest ööd, kuna kummalegi päevnikule on ette nähtud neli tundi und ööpäeva jooksul ja korrapidajale kuus tundi.
Suurõppus
Ööl vastu esmaspäeva ei saanud ma aga sedagi uneaega. Minu magamisgraafik oli sätitud kella ühest viieni öösel. Suurenenud häiretaseme tõttu aga äratati mind pool tundi pärast magamaminekut üles - pidin jooksma kompanii ukse juurde valvama, lahingvarustus seljas. Ja nii see oodatust veelgi unetum öö möödus.
Siilile hakkas kompanii eelluuregrupp liikuma ennelõunal, põhikolonn pärastlõunal. Meid, päevnikke, paigutati kompaniitehniku autosse - mis oli kogu kompaniikolonni üks viimaseid. Kastis oli igasugust varustust, erinevaid kotte. Sõdureid oligi seal kolm - päevnikud + kompaniitehnik (ajateenija). Otsisin ühe pehmema koti endale küljealuseks ja sõit võis alata (st. sain natuke tududa).
Varsti sai tehnik tööd. Natuke eespool olevat ühel GD-l rehv puruks "lastud". Meie, kaks päevnikku jooksime ringkaitsesse auto ümber. Tehnik võttis ratta alt, et see siis jälle tagasi panna. Sõit võis jätkuda.
Meie sihtpunktiks olid Rannu valla metsad Võrtsjärve ääres (Limnoloogia). Kohale jõudsime poole seitsmest. Koos kahe rühmakaaslasega ja autojuhtidega määrati mind tagala-alasse. Panime paika posti, kustkaudu toimus liikumine alasse ja sealt välja - mehitasime posti. Seejärel püstitasime telgi. Ülejäänud rühmakaaslased saadeti ~kilomeetri kaugusele tagala-alast - eesmärgiga kaitsele asuda (ööbisid nad järgnevad kolm ööd bibide all)
Tagala-alas oli rahulik. Meie üksused valvasid vahetustega ala. Kaks tundi postil. Neli tundi vaba aega - mina üritasin magada see aeg. Ainsaks huvitavamaks juhtumiks oli ühe masina tagasisaatmine postil, kuna tolle masina juht ei olnud oma, ta ei teadnud salasõna ning ei olnud ette teatanud oma tulekust. Tagala-ala tegeleb üldiselt lahingüksuste moona ja toidutagavara täiendamisega, "haavatutega", makaronide keetmisega.
Robinsonid (kopterid) lendavad üle peade, siin-seal on kuulda täristamist. Kolmapäeva õhtu hakkab tugevat padukat sadama - sajab läbi öö. Mehed kutsutakse kaitsepositsioonidelt tagasi tagala-alale - nad ise ja nende varustus läbimärjad.
Hommikuks jääb sadu järgi. Mehed panevad varustuse kuivama ja lähevad Rannu alevikku demonstrasioonrünnakut tegema. Legendi järgi on Rannu koolimaja vallutatud terroristliku organisatsiooni poolt. Kahju, et ise ei saa kaasa minna - tagala-ala vajab endiselt julgestamist ja need, kes on terve nädala postil olnud, on seda ka tol päeval.
Esimene vabam päev kõigi jaoks - on antud olukord seis. Kamo läheb näkku, Rannu koolimaja tagasivallutamine tehakse nii, kuidas on seda harjutatud tegema. Rahvast on kohale tulnud palju. Tõsi, pauku tol päeval ei tehta. Pärast demonstratsioonharjutust näidatakse rahvale Kaitseväe tehnikat, Kaitseväe relvi.
Reedel koristame alad ära ning seejärel lastakse käia läbi kohalikust Ast ja Ost. Väikse Rannu poe on ühtäkki vallutanud ligemale kolmkümmend ajateenijat :) Ostetakse piima-, lihatooteid, puu-, juurvilju. Kõike, mida pika säilivusajaga kuivtoidupakist naljalt ei leia. Nii mõnigi tuleb poest välja kilekott pungil täis. Õppused mõjuvad hästi väikepoodide käibele :P
Laupäeval ärkame kell neli hommikul. Liigume uuele alale - Viru pataljoni Jõhvis. Charlie jalaväekompanii kahekümnest masinast moodustatakse uhke kolonn, mis läbib kauneid Eesti paiku - Leiet, Põltsamaad, Jõgevat. Viru pataljoni õue peale on püstitatud hulk telke, nende seas ka meie jao telk. Saab telefoni akusid laadida (esimene õppus, kus kõrgemalt poolt lubatud), kaasajateenijatega vabamalt suhelda. Õhtu jooksul saame tuttavaks ka oma sõjaaja pataljoniülemaga, kes peab meile tervituskõne - tegu on esimese õppusega taasiseseisvunud Eesti pinnal, kus hinnatakse brigaadi tegevust - nii suure üksuse tegevust pole varem hinnatud. Uhke värk.
Pühapäeva pärastlõunal näidatakse meile Abramsit - ameeriklaste au ja uhkust. Tõenäoliselt maailma võimsaim tank. Selle juures tehti pilti, roniti sisse, küsiti igast küsimusi. Kella kolmest on jälle olukord peal. Kõnnime ~7km. läbi soo ja raba ning jõuame läbimärgade jalgadega sihtkohta. Ööbime bibide all.
Esmaspäeval kõnnime jälle kilomeetreid Ida-Virumaa soodes. Õhtupoolikul lasen oma Siili esimesed ja ainsad lasud. Pool salve saab ära täristatud ühele vastase kaevikule peale sattudes ja seda vallutades. Ööseks paneme jaokaaslasega bibid kokku - nii on rohkem ruumi.
Teisipäev hommikupoolikul oleme kaitsepositsioonidel. Teeme ka ühe rünnaku vastase avastatud rühmale, aga kohtunikud annavad "Tuli seis!" enne, kui lasta jõuan. Võtame seejärel rühmaga ringkaitsesse metsa sisse - keskel rühmaülem ja jaoülemad arutamas rühma edasist plaani. Ja siis see tuli poole ühe paiku - see niioodatud "Endex!" - Siil oli läbi saanud. Jäi veel varustuse hooldus.
Sõjaaja pataljoniülema abi pidas uhke kõne ja tänas tublimaid. Üks kaasajateenija kompaniist sai kaprali auastme. Tsiteerin kõne viimaseid sõnu: "Teie jaoks on teenistus otsa saamas. Minge koju, tehke sugu, tehke lapsi, looge pere. Siis saate ka paremini aru sellest (näitas õlal olevale Kuperjanovi embleemile ja Eesti lipule). Mina tänan!"
Teisipäeva vastu kolmapäeva tudusime veel telkides. Kolmapäeva hommikul alustasime sõitu Võru suunas. Kasarmus relvastuse, varustuse hooldus ja reedel linnaloale. Selleks korraks on metsalaagritega ühel pool :) :) :)
pühapäev, 3. mai 2015
Reservnädal
Reservnädal - s.o. puhkus - võrreldes eelnevate nädalatega.
Esmaspäeval sõitsime patist natuke välja, panime maskid pähe, võtsime värvipüssid kätte ja...läksime paintballi mängima. Kuna varem pole mänginud, siis ülilahe kogemus. Lisaks lõbule oli kogu mängu juures ka taktikaline pool. Kas minu otsused on õiged? Kas ma saan pihta? Kui jah, siis mis vea tegin? Missugune oleks parem taktika? Jne. Igatahes tore päev ;)
Teisipäev oli üleüldine heakorrapäev. Kõik rühmad käisid neid alasid korrastamas, kus me harjutusi oleme teinud, laagriplatsi oleme püsti seadnud jne. Nägi see kõik välja siis niisugune: võtsime ahelikku (viiemeetriste vahedega üksteise kõrval) ja käisime niimoodi metsaaluse läbi. Ühes käes prügikott (prügi jaoks), teises käes labidas (ehk on vaja mõni kaevik kinni ajada).
Kolmapäeval tegime NATO-testi. 53 kätekõverdust, 46 kõhulihast, 12:24 - 3,2 km. jooksu aeg. Pärastlõunal tunnike koristamist ja linnaloale minek. Siiliks on poisid värsked ja puhanud.
Suurõppus algab homme, neljandal mail. Ja lõpeb viieistkümnendal mail. Paberite järgi rohkem kui 13 000 osalejaga Siil on läbi ajaloo suurim Eestis. Põhirõhk on kõrgemate ülemate juhtimisoskuse hindamisel. Sõdur teeb endiselt sõduriasja - sedasama, mida sõdur on viimase seitsme (eelkutse viimase kümne) kuu jooksul õppinud siit.
Esmaspäeval sõitsime patist natuke välja, panime maskid pähe, võtsime värvipüssid kätte ja...läksime paintballi mängima. Kuna varem pole mänginud, siis ülilahe kogemus. Lisaks lõbule oli kogu mängu juures ka taktikaline pool. Kas minu otsused on õiged? Kas ma saan pihta? Kui jah, siis mis vea tegin? Missugune oleks parem taktika? Jne. Igatahes tore päev ;)
Teisipäev oli üleüldine heakorrapäev. Kõik rühmad käisid neid alasid korrastamas, kus me harjutusi oleme teinud, laagriplatsi oleme püsti seadnud jne. Nägi see kõik välja siis niisugune: võtsime ahelikku (viiemeetriste vahedega üksteise kõrval) ja käisime niimoodi metsaaluse läbi. Ühes käes prügikott (prügi jaoks), teises käes labidas (ehk on vaja mõni kaevik kinni ajada).
Kolmapäeval tegime NATO-testi. 53 kätekõverdust, 46 kõhulihast, 12:24 - 3,2 km. jooksu aeg. Pärastlõunal tunnike koristamist ja linnaloale minek. Siiliks on poisid värsked ja puhanud.
Suurõppus algab homme, neljandal mail. Ja lõpeb viieistkümnendal mail. Paberite järgi rohkem kui 13 000 osalejaga Siil on läbi ajaloo suurim Eestis. Põhirõhk on kõrgemate ülemate juhtimisoskuse hindamisel. Sõdur teeb endiselt sõduriasja - sedasama, mida sõdur on viimase seitsme (eelkutse viimase kümne) kuu jooksul õppinud siit.
pühapäev, 26. aprill 2015
Mõtisklusi + "Tormihoiatus"
Kõige raskem on minu jaoks Kaitseväe elu juures eemalolek perest, sõpradest, kallimast. Siiamaani tekitab imetlust fakt, et isa teenis kaks aastat Uuralites aega - koju sai ta kogu selle aja jooksul vaid korra. Tõsi, ehk annab sellega ka harjuda, aga...tuleb tunnistada, et kunagi olid mehed tõesti tehtud rauast ja terasest.
Ehk: asjad, mis kaitseväelast motiveerivad, on linnaload ja puhkused. Neid, kel õnnestub autojuhtideks saada - neid motiveerivad tasuta C-kategooria, D-kategooria, E-kategooria load. Suurte motivaatorite kõrval on ka väiksed. Ohvitseride kiidusõnad, õppustel õigete otsuste tegemine (=kohtunik ei tule juurde ütlema, et olen vigastatud/surnud - eriti veel, kui liigun üksuse ees) - kui seljataga on raske harjutus, teevad tunde heaks.
Suhteid kodustega on Kaitseväe ajal suures plaanis samad, mis nad olid enne Kaitseväge. Ka enne Kaitseväge käisin ainult nädalavahetustel lähedaste juures kooli tõttu. Kõige raskem oligi SBK-aeg, kui esimese kahe kuu jooksul välja ei lastud (lastakse erakorralistel põhjustel - ainult nö. matused-pulmad).
Vanemad suhtusid Kaitseväkke minekusse positiivselt. Tüdruk ka - kuigi igatsus oli tohutu. See tunnike vaba aega igal õhtul - väga palju sellest olen sisustanud erineval moel tüdrukuga suhtlemisele. Virtuaalsed kallid, musid, armsad sõnad - minu õhtute lahutamatud osad.
Aga nagu ma ennist ütlesin - igatsusega harjub. Tugevad suhted muutuvad pigem isegi tugevamaks. Ja nõrgad suhted - ju need siis laguneks niikuinii - ka ilma meespoole teenistusse astumata. Mitmed kaasajateenijad panid teenima asudes kapiukse sisemisele poolele pildi oma tüdrukust - siiani kestvad suhted. Tean kahjuks ka ühte rühmakaaslast, kelle suhe on purunenud teenistuse jooksul.
Teenistuse läbimine annab mehele kohusetundlikkust, täpsust, uusi sõpru. Olen Kaitseväest leidnud mitmeid häid tutvusi, mida tasub hoida ja suurepäraseid sõpru, kellega tahan lähiajal grilliõhtu ette võtta.
õppus "Tormihoiatus":
Esmaspäev oli päev kasarmus. Meile usaldati DAF-id ja GD-d (neljaistmelised Mercedesed, millega sõidab juhtkond) - sõitsime metsa ühe suure kuuseoksahunniku juurde. Ülesandeks anti autod ära kamotada. Natuke nööri, natuke kuuseoksi, natuke leidlikkust - ja üsna pea olid nood autod maskeeritud ratastega kuusepuudeks.
Teisipäeval algas teisele jalaväebrigaadile suunatud õppus "Tormihoiatus", mis toimus Kanepi ja Nursi lähedal. Selleks õppuseks oli meie jagu üsna kokku kuivanud. Kohe selgitan:
Erinevate terviseprobleemide tõttu jäid kasarmusse jaoülem, pooljaoülem, tankitõrjuja paar, jao raskekuulipildur, jao pointman (kaasvõitleja, kes sammub taktikalistes olukordades jao ees). Kuna jao autojuht ka otseselt taktikalistes olukordades meiega kaasas ei käi, jäi meid neli - meid arvati nn. reservjakku.
Kaevasin kaevikud - ühe põhipositsiooniks (püstikaevik) ja teise varupositsiooniks (lamadeskaevik). Kaevamise ajal kummitas peas iroonilisel kombel - Lydia Koidula sõnadele, Rein Rannapi muusikale, Urmas Alendri poolt sisselauldud - lugu "Eesti muld ja Eesti süda". Kaevikud valmis - jäime pilk läbi sihiku vastast ootama. Keda ei tulnudki. Ju siis tegid eespool olevad jaod piisavalt head tööd.
Neljapäeva lõunal ajasime kaevikud kinni ja suundusime uude asukohta. Õhtul saadeti üks kaasvõitleja neljakümnese palavikuga laatsaretti. Muutuva temperatuuri ja salakavalate tuultega kevadilmad on ettearvamatud.
Reedel sai reservjagu tegutseda. Tegime läbi pika (~seitse tundi kestva) harjutuse, mis lõppes Nursi linnakus linnalahinguga - adrenaliinitase oli järjekordselt laes. Kuulda raadiojaamadest sõna "Endex!" oli meeletult hea tunne - viis nädalat järjestikuseid metsalaagreid oli läbi saanud :)
Ehk: asjad, mis kaitseväelast motiveerivad, on linnaload ja puhkused. Neid, kel õnnestub autojuhtideks saada - neid motiveerivad tasuta C-kategooria, D-kategooria, E-kategooria load. Suurte motivaatorite kõrval on ka väiksed. Ohvitseride kiidusõnad, õppustel õigete otsuste tegemine (=kohtunik ei tule juurde ütlema, et olen vigastatud/surnud - eriti veel, kui liigun üksuse ees) - kui seljataga on raske harjutus, teevad tunde heaks.
Suhteid kodustega on Kaitseväe ajal suures plaanis samad, mis nad olid enne Kaitseväge. Ka enne Kaitseväge käisin ainult nädalavahetustel lähedaste juures kooli tõttu. Kõige raskem oligi SBK-aeg, kui esimese kahe kuu jooksul välja ei lastud (lastakse erakorralistel põhjustel - ainult nö. matused-pulmad).
Vanemad suhtusid Kaitseväkke minekusse positiivselt. Tüdruk ka - kuigi igatsus oli tohutu. See tunnike vaba aega igal õhtul - väga palju sellest olen sisustanud erineval moel tüdrukuga suhtlemisele. Virtuaalsed kallid, musid, armsad sõnad - minu õhtute lahutamatud osad.
Aga nagu ma ennist ütlesin - igatsusega harjub. Tugevad suhted muutuvad pigem isegi tugevamaks. Ja nõrgad suhted - ju need siis laguneks niikuinii - ka ilma meespoole teenistusse astumata. Mitmed kaasajateenijad panid teenima asudes kapiukse sisemisele poolele pildi oma tüdrukust - siiani kestvad suhted. Tean kahjuks ka ühte rühmakaaslast, kelle suhe on purunenud teenistuse jooksul.
Teenistuse läbimine annab mehele kohusetundlikkust, täpsust, uusi sõpru. Olen Kaitseväest leidnud mitmeid häid tutvusi, mida tasub hoida ja suurepäraseid sõpru, kellega tahan lähiajal grilliõhtu ette võtta.
õppus "Tormihoiatus":
Esmaspäev oli päev kasarmus. Meile usaldati DAF-id ja GD-d (neljaistmelised Mercedesed, millega sõidab juhtkond) - sõitsime metsa ühe suure kuuseoksahunniku juurde. Ülesandeks anti autod ära kamotada. Natuke nööri, natuke kuuseoksi, natuke leidlikkust - ja üsna pea olid nood autod maskeeritud ratastega kuusepuudeks.
Teisipäeval algas teisele jalaväebrigaadile suunatud õppus "Tormihoiatus", mis toimus Kanepi ja Nursi lähedal. Selleks õppuseks oli meie jagu üsna kokku kuivanud. Kohe selgitan:
Erinevate terviseprobleemide tõttu jäid kasarmusse jaoülem, pooljaoülem, tankitõrjuja paar, jao raskekuulipildur, jao pointman (kaasvõitleja, kes sammub taktikalistes olukordades jao ees). Kuna jao autojuht ka otseselt taktikalistes olukordades meiega kaasas ei käi, jäi meid neli - meid arvati nn. reservjakku.
Kaevasin kaevikud - ühe põhipositsiooniks (püstikaevik) ja teise varupositsiooniks (lamadeskaevik). Kaevamise ajal kummitas peas iroonilisel kombel - Lydia Koidula sõnadele, Rein Rannapi muusikale, Urmas Alendri poolt sisselauldud - lugu "Eesti muld ja Eesti süda". Kaevikud valmis - jäime pilk läbi sihiku vastast ootama. Keda ei tulnudki. Ju siis tegid eespool olevad jaod piisavalt head tööd.
Neljapäeva lõunal ajasime kaevikud kinni ja suundusime uude asukohta. Õhtul saadeti üks kaasvõitleja neljakümnese palavikuga laatsaretti. Muutuva temperatuuri ja salakavalate tuultega kevadilmad on ettearvamatud.
Reedel sai reservjagu tegutseda. Tegime läbi pika (~seitse tundi kestva) harjutuse, mis lõppes Nursi linnakus linnalahinguga - adrenaliinitase oli järjekordselt laes. Kuulda raadiojaamadest sõna "Endex!" oli meeletult hea tunne - viis nädalat järjestikuseid metsalaagreid oli läbi saanud :)
pühapäev, 19. aprill 2015
Kui kell kaheksa - pühapäeva õhtul - aeg kinni löödi, olid meie rühmast veel kaks inimest puudu. Sõdur peab olema täpne. Linnaloalt tulles peavad olema kõik õigeks kellaajaks hiljemalt korrusel ja oma linnaloa-kaardid tagastanud kompanii korrapidaja kätte. Hea küll - sekundite pärast norima ei hakata. Mõni minut toob aga juba selle, et järgmisele linnaloale hästi ei taheta lubada.
Esimene hilineja jõudis natuke enne üheksat pataljoni. Teine olevat õigeks ajaks pati värava taga olnud, ent ei olevat julgenud sisse tulla mitte just kõige kainema oleku tõttu. Saabus ta pataljoni ~15 tundi hiljem. Väga halb.
Esmaspäeval algas uus laager - Põlvamaa pimedate metsade vahel. Nii pimedate, et esmaspäeva öösel vastu teisipäeva suutsime kaaslasega ära eksida postivahetuse käigus. Juhtus see kõik nii: meid väljavahetav paar jõudis postile, andsime neile öövaatluskaamerad üle ja teadmise, et vahejuhtumeid pole esinenud meie postiloleku ajal. Seejärel kõndisime telgi juurde, mis asus ~60 meetrit postist. Telgist tuli parajasti jaoülem välja, kes käskis, et läheksime tagasi ja kutsuksime ühe postileläinud kaasvõitleja tagasi - juhtkonna telgi juures olevat teda vaja. Mis seal ikka, magamismõtetega inimestele anti uus käsk ja nagu teada - kaitseväes on käsud täitmiseks. Postile aga me ei jõudnudki esimese korraga - suutsime sellest kuidagi pimedas mööda kõndida. Pärast mitut edasi-tagasi kõndimist-ekslemist (ekslesime ~tund) jõudsime esimese rühma posti juurde, mis asus ~300 meetrit meie telkides. Siiski - jube hea, et sellegi üles leidsime. Sealt oskasime juba oma telgi juurde naasta. Jaoülema käsk jäi täitmata ja meie ööst kadus poolteist tundi nii väärtuslikku uneaega.
Teispäeval sai vaatlust harjutada. Tee äärde hästi varjatud kohta tehti post - jälgisime sealt liiklust ühel ristil. Vaatlust tehakse paaris. Üks vaatleb binokliga liikumist ristil. Teine kirjutab üles selle kõik, mis esimene näeb. Postil on ka üks krüpteeritud andmeedastusega raadiosaatja - vaatluse juurde kuulub ettekannete tegemine Harrise abil. Ette kantakse postivahetusest (iga tund), ebaloomulikest sündmustest ja vastatakse kõrgemalt poolt tulnud päringutele (a'la "Kas viimase viieteist minuti jooksul on teie vaadeldavat ala läbinud üks GD?").
Kolmapäeva hommikul tabas telgist välja astudes meid üllatus - maa oli valgeks võõbatud lume poolt. Tõsi, keskpäevaks oli kõik sulanud. Päev koosnes ennelõunal väiksest rännakust ja ohtratest ringkaitses passimistest (brr) ja pärastlõunal rünnakust. Stsenaarium siis selline: meie avastame rühmaga (~30 meest) vastase jao (~10 meest) positsioonid. Algab tulevahetus - meie ründame peale, nemad taganevad. Kohtunikud määrasid haavatuid. Vastas oli meil pioneeripataljoni jagu ning nii mõnegi mehe tegevus lahinguväljal tekitas küsimärke - jalutamine lahinguväljal ei ole professionaalne. Seetõttu määrati nende seast ka palju langenuid ja haavatuid. Positsioonid hõivanuna imetlesime nende kaevikuid. Tõesti, hästi tehtud - viis pluss!
Neljapäeva alustasin kell kolm ahjuvalves olemisega - et tund hiljem telgi koosseis äratada. Kõrv kuulas murelikult vastu telki trummeldavat vihma, mis ei tahtnud kuidagi järgi jääda. Aga ega sõdur suhkrust ja maasikavahust tehtud pole. Kell 4:50 olime kui üks mees kokkulepitud kohas valmis laagrist välja liikuma. Ühte ristmikku seisma jäädes, pandi meid ringkaitsesse. Kaks tundi märjas passimist - brrrr. Mõtlesin Ameerika sõjafilmide peale, kus tihtipeale käib tegevus vihmasaju saatel ja pidasin seda tolle hetke unistuseks - kui filmides sõdurid liigutavad endid ja saavad sooja, siis meie külmetasime kohapeal.
Edasi pandi meid positsioonidele. Oodata oli vastast. Eelmine päev oli kui ümber pööratud. Meid rünnati ja meie pidime taganema. Oi kui hea tunne oli näha vastast ja esimene salv paukpadrunitest tühjaks lasta - sain seejärel märjad ja külmad kindad käes kuuma vintraua vastu panna - mõnus, näpud funktsioneerisid jälle.
Varustuse kaotamine on Kaitseväes halb tendents. Olen viimaste nädalate jooksul juba kolm korda suutnud salve ära kaotada. Õnneks olen selle harjutuse jooksul või siis pärast harjutust üles suutnud leida. Kõige pingelisem otsimine leidis aset just neljapäeval. Peas vasardamas meenutus, kuidas jaokaaslane jäi linnaloast ilma kui ta kaotas ära kompensaatori (keeratakse summuti asemele, kui paukpadrunid salve lähevad). Kuna tüdrukuga olid nädalavahetuseks piletid teatrisse ostetud, siis oli linnaloale pääs eriti tähtis(!!!) Kui avastasin, et mul kuue asemel viis salve, jooksin ühe sööstu tagasi vaenlase poole - ehk leian eelmiselt positsioonilt. Kahjuks ei leidnud. Kaaslased ei saanud ka aru mu tagasijooksmisest - "Kipper, kuhu sa jooksed?!" Mul oli kaks varianti - kas jooksen veel vaenlase poole ja keeran jao kaitse nässu või järgnen jaole. Kuna arvasin, et kiiruga ja suure ähmiga on otsimine raskem, kui muidu - jätsin koha meelde ja valisin teise variandi. Jooksime varju, võtsime ringkaitsepositsioonid, ootasime veel ~ tunnike seal ja siis kõlas see nii oodatud harjutuse lõpusignaal: "Endex" Asusime jaoga salve otsime - kuna tegu oli kolmanda salvekaotusega lühikese aja jooksul, lubasin leidjale kuuspaki välja teha. Õnneks jaokaaslane leidiski salve. Suur aitäh talle. Linnaluba oli päästetud.
Teine ärev hetk tabas mind reedel. Varustuse kontrolli käigus tõime koridori peale teiste asjade seas ka lebomatid, mida tolleks hetkeks polnud ma jõudnud veel ära hooldada. Lahti rullides tuli matist välja korralikus koguses heina ja...paukpadrun. Mõni s**a tujuga kõrgem ülemus oleks selle eest linnaloa ära võtnud. Ent veebel, kes nägi seda juhtumit, mõistis, et tegemist on öösel telgis salve laadimisel matile kukkunud paukpadruniga ja et mingit kavatsust mul koju viia seda polnud. Tagastasin padruni ja enne kella kolme astusin välja pataljoni väravast. Järjekordne nädalavahetus kallima kaisus - mõnus :)
Esimene hilineja jõudis natuke enne üheksat pataljoni. Teine olevat õigeks ajaks pati värava taga olnud, ent ei olevat julgenud sisse tulla mitte just kõige kainema oleku tõttu. Saabus ta pataljoni ~15 tundi hiljem. Väga halb.
Esmaspäeval algas uus laager - Põlvamaa pimedate metsade vahel. Nii pimedate, et esmaspäeva öösel vastu teisipäeva suutsime kaaslasega ära eksida postivahetuse käigus. Juhtus see kõik nii: meid väljavahetav paar jõudis postile, andsime neile öövaatluskaamerad üle ja teadmise, et vahejuhtumeid pole esinenud meie postiloleku ajal. Seejärel kõndisime telgi juurde, mis asus ~60 meetrit postist. Telgist tuli parajasti jaoülem välja, kes käskis, et läheksime tagasi ja kutsuksime ühe postileläinud kaasvõitleja tagasi - juhtkonna telgi juures olevat teda vaja. Mis seal ikka, magamismõtetega inimestele anti uus käsk ja nagu teada - kaitseväes on käsud täitmiseks. Postile aga me ei jõudnudki esimese korraga - suutsime sellest kuidagi pimedas mööda kõndida. Pärast mitut edasi-tagasi kõndimist-ekslemist (ekslesime ~tund) jõudsime esimese rühma posti juurde, mis asus ~300 meetrit meie telkides. Siiski - jube hea, et sellegi üles leidsime. Sealt oskasime juba oma telgi juurde naasta. Jaoülema käsk jäi täitmata ja meie ööst kadus poolteist tundi nii väärtuslikku uneaega.
Teispäeval sai vaatlust harjutada. Tee äärde hästi varjatud kohta tehti post - jälgisime sealt liiklust ühel ristil. Vaatlust tehakse paaris. Üks vaatleb binokliga liikumist ristil. Teine kirjutab üles selle kõik, mis esimene näeb. Postil on ka üks krüpteeritud andmeedastusega raadiosaatja - vaatluse juurde kuulub ettekannete tegemine Harrise abil. Ette kantakse postivahetusest (iga tund), ebaloomulikest sündmustest ja vastatakse kõrgemalt poolt tulnud päringutele (a'la "Kas viimase viieteist minuti jooksul on teie vaadeldavat ala läbinud üks GD?").
Kolmapäeva hommikul tabas telgist välja astudes meid üllatus - maa oli valgeks võõbatud lume poolt. Tõsi, keskpäevaks oli kõik sulanud. Päev koosnes ennelõunal väiksest rännakust ja ohtratest ringkaitses passimistest (brr) ja pärastlõunal rünnakust. Stsenaarium siis selline: meie avastame rühmaga (~30 meest) vastase jao (~10 meest) positsioonid. Algab tulevahetus - meie ründame peale, nemad taganevad. Kohtunikud määrasid haavatuid. Vastas oli meil pioneeripataljoni jagu ning nii mõnegi mehe tegevus lahinguväljal tekitas küsimärke - jalutamine lahinguväljal ei ole professionaalne. Seetõttu määrati nende seast ka palju langenuid ja haavatuid. Positsioonid hõivanuna imetlesime nende kaevikuid. Tõesti, hästi tehtud - viis pluss!
Neljapäeva alustasin kell kolm ahjuvalves olemisega - et tund hiljem telgi koosseis äratada. Kõrv kuulas murelikult vastu telki trummeldavat vihma, mis ei tahtnud kuidagi järgi jääda. Aga ega sõdur suhkrust ja maasikavahust tehtud pole. Kell 4:50 olime kui üks mees kokkulepitud kohas valmis laagrist välja liikuma. Ühte ristmikku seisma jäädes, pandi meid ringkaitsesse. Kaks tundi märjas passimist - brrrr. Mõtlesin Ameerika sõjafilmide peale, kus tihtipeale käib tegevus vihmasaju saatel ja pidasin seda tolle hetke unistuseks - kui filmides sõdurid liigutavad endid ja saavad sooja, siis meie külmetasime kohapeal.
Edasi pandi meid positsioonidele. Oodata oli vastast. Eelmine päev oli kui ümber pööratud. Meid rünnati ja meie pidime taganema. Oi kui hea tunne oli näha vastast ja esimene salv paukpadrunitest tühjaks lasta - sain seejärel märjad ja külmad kindad käes kuuma vintraua vastu panna - mõnus, näpud funktsioneerisid jälle.
Varustuse kaotamine on Kaitseväes halb tendents. Olen viimaste nädalate jooksul juba kolm korda suutnud salve ära kaotada. Õnneks olen selle harjutuse jooksul või siis pärast harjutust üles suutnud leida. Kõige pingelisem otsimine leidis aset just neljapäeval. Peas vasardamas meenutus, kuidas jaokaaslane jäi linnaloast ilma kui ta kaotas ära kompensaatori (keeratakse summuti asemele, kui paukpadrunid salve lähevad). Kuna tüdrukuga olid nädalavahetuseks piletid teatrisse ostetud, siis oli linnaloale pääs eriti tähtis(!!!) Kui avastasin, et mul kuue asemel viis salve, jooksin ühe sööstu tagasi vaenlase poole - ehk leian eelmiselt positsioonilt. Kahjuks ei leidnud. Kaaslased ei saanud ka aru mu tagasijooksmisest - "Kipper, kuhu sa jooksed?!" Mul oli kaks varianti - kas jooksen veel vaenlase poole ja keeran jao kaitse nässu või järgnen jaole. Kuna arvasin, et kiiruga ja suure ähmiga on otsimine raskem, kui muidu - jätsin koha meelde ja valisin teise variandi. Jooksime varju, võtsime ringkaitsepositsioonid, ootasime veel ~ tunnike seal ja siis kõlas see nii oodatud harjutuse lõpusignaal: "Endex" Asusime jaoga salve otsime - kuna tegu oli kolmanda salvekaotusega lühikese aja jooksul, lubasin leidjale kuuspaki välja teha. Õnneks jaokaaslane leidiski salve. Suur aitäh talle. Linnaluba oli päästetud.
Teine ärev hetk tabas mind reedel. Varustuse kontrolli käigus tõime koridori peale teiste asjade seas ka lebomatid, mida tolleks hetkeks polnud ma jõudnud veel ära hooldada. Lahti rullides tuli matist välja korralikus koguses heina ja...paukpadrun. Mõni s**a tujuga kõrgem ülemus oleks selle eest linnaloa ära võtnud. Ent veebel, kes nägi seda juhtumit, mõistis, et tegemist on öösel telgis salve laadimisel matile kukkunud paukpadruniga ja et mingit kavatsust mul koju viia seda polnud. Tagastasin padruni ja enne kella kolme astusin välja pataljoni väravast. Järjekordne nädalavahetus kallima kaisus - mõnus :)
pühapäev, 12. aprill 2015
Laskelaager
Tõenäoliselt viimane laskelaager leidis aset eelmisel nädalavahetusel. Laupäevast esmaspäevani. Tähendab see seda, et me rohkem teravmoona salvedesse ilmselt ei lae ajateenistuse jooksul - ees ootavad õppused. Loomulikult paukpadrunitega. Paukpadrunitel on aga üks suur miinus teravmoonaga võrreldes - nood esimesed kipuvad relva rohkem tahmama. Pärast on rohkem vaeva relva hooldamisel.
Aga laagrist endast - tegemist oli admin-laagriga. St. magasime telkides, magada saime korralikult. Unetuid öid polnud. Pühapäeva päeval tegime paukmoonaga ettevalmistava harjutuse ning seejärel teravmoonaga põhiharjutuse. Ülejäänud aeg - nö. passisime.
Põhiharjutuse algul seletati viimse punktini ohutustehnika läbi ning kõige selle lõpuks lisas harjutuse ülemaks olnud kapten: "Sellest saab teie ajateenistuse üks orgasmilisemaid kogemusi. Võtke viimast sellest!" Mis seal ikka - alustasime harjutusega. Harjutus baseerus söösta-katal. Meeste vahed on kümme meetrit ja kui viie meetri kaupa paarisiseselt edasi söösta, on kõik korras. Ometigi tuli instruktor mõnikord sõdurile juurde ja kui talle tundus, et tolle sõduri laskesektor on kitsas, ütles: "sina praegu ei tulista". Nii öeldi ka korra minule. Raja keskel karjuti: "Miinipilduja tuli kahekümne sekundi pärast!" Seepeale leidsin augu, kuhu varjuda. Meist tagapool olevad miinipildurid tulistasid seepeale sihtmärke, mis asusid meist - silma järgi öeldes - 300-400 meetrit eespool (eesmärgiga häirida vastast). Olgu siis lisatud, et ohutu tsoon langenud miinist on >50 meetrit. Kogemus oli vägev ent orgasmiga ma seda võrdlema ei kipuks :) Kui harjutuse tagasisides küsis kaasvõitleja, et kas neid miine ei oleks saanud meile nt. sada meetrit lähemale visata, vastas kapten: "Ma tahan siin Kaitseväes veel pikki ja õnnelikke aastaid teenida. Nii et rahuajal - ei. Veel küsimusi?"
Harjutuse lõpus sain ka praktikat. Kõrvalolevale mehele pandi käsi õlale, öeldi, et tal on lahtine jalaluumurd, jala peale pigistati ketšupit pudelist ning anti haavatu kaart. Uus ja huvitav olukord minu jaoks - jaosanitar sai praktikat. Harjutus ise loeti heaks, ent aeglaseks. Ka aspirandist rühmaülem ja jaoülemad said väärtuslikku tagasisidet kaaderkaitseväelastelt.
Ühe korra sain ka laagri jooksul reaalset abi pakkuda. Jao autojuht, kellel on pikkust omajagu - põletas jalgu sirutades magamiskotti korraliku augu. Kõik käis nii kiiresti, et isegi parajasti puud ahju panev ahjuvalve ei jõudnud reageerida. Olgu siis lisatud, et ahi oli läbi öö konstantselt punane nagu maasikas ja ahjus mõnusalt soe. Tulemus: korralikud villid autojuhi tallal, mida oli tunda autoga harjutuskohta sõites auto liigjärskudest jõnksatustest.
ülejäänud nädal (T-N) tegime rutiini. Teisipäev-kolmapäev üheksa paiku metsa, viie paiku tagasi, metsas erinevad harjutised. Neljapäeval varustuse hooldus ja linnaloale. Pärast kaht järjestikkust nädalavahetust kasarmus tundub vabadus nagu midagi eriti väärtuslikku - mmmm.
Edasi - tulev nädal laager, mis keskendub kaitselahingule ja vastupealetungile. Tõotab tulla huvitav ja unevaene nädal. Seejärel: Õppus "Tormihoiatus", reservnädal (valmistume "Siiliks", väike puhkus) ning õppus "Siil" - kus osaleb eeldatavalt rohkem kui 13 000 inimest. See aasta võetakse lõpuõppus eriti suurelt ette. Pärast "Siili" ja korralikku varustuse hooldust olen teenitud ajaga ühel pool :) Ehk sporditermineid kasutades: olen lõpusirge alguses. Ent too lõpusirge tundub veel paganama pikk olevat.
Ahjuvalve - Kaitseväes tähendab ahjuvalveks olek, et kõik ahjuga seonduv on ahjuvalvaja vaatutada. Eelkutse ajateenijad teavad rääkida ühte lõbusat lugu ajateenijast, kes lasi oma ahjuvalve korra ajal ahjus tulel ära kustuda. Põhjus oli aga üsna proosaline - ei, too ei jäänud magama ega unustanud ahju ära. Tolle kaasvõitleja arusaam ahjuvalvest oligi sõna otseses mõttes ahju valvata - et see minema ei viidaks kellegi poolt :)
Hülsikorjajad - Harjutused metsa all paukpadrunitega peaksid lõppema sellega, et ajateenijad korjavad hülsid kokku ja teevad metsaaluse korda. Reaalsus on aga see, et me ei jõua ülesannet lõpetadagi, kui on juba esimesed tsiviilisikutest hülsikorjajad platsis - tööd teevad nad korralikult. Huvitav on aga see, et tegemist paistab enamasti olevat täiesti korralike inimestega. Korralikud riided seljas, mõned sõidavad ATV-dega ringi jne. Ja kogu see tegevus käib keset tavalist tööpäeva. Teadjamad poisid oskavad rääkida, et materjal, millest hülsid tehtud on, on messing e. valgevask. Messingu kokkuostuhinnad jäävad vahemikku 3-4€/kilo. Ju siis teenib mõnest kuulipildujapesast hülsse korjates hästi. Õppus "Raba" algas aga sellega, et kaasajateenijad tegid märkuse ühele metalliotsijaga alal ringi kõndinud mehele. Et too ei segaks õppust, juhatati ta võitlusalast välja. Mõne aja pärast oli toosama mees aga tagasi metalliotsijaga õppuse alal. Kuna esimene hoiatus ei mõjunud, sidusid ajateenijad tolle mehe käed kinni selja taha, panid talle silmsideme silme ette ja viisid ta alalt välja. Kasutades pataljoniülema sõnu - tsiviilisik seoti kitseks. Ehk: kui kaugele võivad ajateenijad minna jõu kasutamise suhtes? Mis õigus on tsiviilisikul segada õppuse käiku, kui tollele on juba hoiatus tehtud? Jne. Ilmselt on juba hagi sisse antud Kuperjanovi pataljoni vastu. Eks näis, mis saab.
Tsitaate:
Üks kaasajateenija teisele, kes on voodirežiimil: "Mis sul on ka? Šlangiin või lebola?" (taustaks: nii mõnigi võtab Kaitseväes režiimi, et üle elada mõni ebameeldiv ja unevaena laager. Näide: üks kaasajateenija pani soojapadja kaenla alla spetsiaalselt selleks, et laatsaretis temperatuuri mõõtes näitaks termomeeter talle vajalikku palavikku)
Seersant pahaselt säbelevale rivile: "Rivis olles on sõdur paigal ja ei nihele! Ta ei tee nii (seersant vaatab vasakule), ei tee naa (seersant vaatab paremale), ei tee ihaha-ahaha (seersant sügab jalgevahet)"
Aga laagrist endast - tegemist oli admin-laagriga. St. magasime telkides, magada saime korralikult. Unetuid öid polnud. Pühapäeva päeval tegime paukmoonaga ettevalmistava harjutuse ning seejärel teravmoonaga põhiharjutuse. Ülejäänud aeg - nö. passisime.
Põhiharjutuse algul seletati viimse punktini ohutustehnika läbi ning kõige selle lõpuks lisas harjutuse ülemaks olnud kapten: "Sellest saab teie ajateenistuse üks orgasmilisemaid kogemusi. Võtke viimast sellest!" Mis seal ikka - alustasime harjutusega. Harjutus baseerus söösta-katal. Meeste vahed on kümme meetrit ja kui viie meetri kaupa paarisiseselt edasi söösta, on kõik korras. Ometigi tuli instruktor mõnikord sõdurile juurde ja kui talle tundus, et tolle sõduri laskesektor on kitsas, ütles: "sina praegu ei tulista". Nii öeldi ka korra minule. Raja keskel karjuti: "Miinipilduja tuli kahekümne sekundi pärast!" Seepeale leidsin augu, kuhu varjuda. Meist tagapool olevad miinipildurid tulistasid seepeale sihtmärke, mis asusid meist - silma järgi öeldes - 300-400 meetrit eespool (eesmärgiga häirida vastast). Olgu siis lisatud, et ohutu tsoon langenud miinist on >50 meetrit. Kogemus oli vägev ent orgasmiga ma seda võrdlema ei kipuks :) Kui harjutuse tagasisides küsis kaasvõitleja, et kas neid miine ei oleks saanud meile nt. sada meetrit lähemale visata, vastas kapten: "Ma tahan siin Kaitseväes veel pikki ja õnnelikke aastaid teenida. Nii et rahuajal - ei. Veel küsimusi?"
Harjutuse lõpus sain ka praktikat. Kõrvalolevale mehele pandi käsi õlale, öeldi, et tal on lahtine jalaluumurd, jala peale pigistati ketšupit pudelist ning anti haavatu kaart. Uus ja huvitav olukord minu jaoks - jaosanitar sai praktikat. Harjutus ise loeti heaks, ent aeglaseks. Ka aspirandist rühmaülem ja jaoülemad said väärtuslikku tagasisidet kaaderkaitseväelastelt.
Ühe korra sain ka laagri jooksul reaalset abi pakkuda. Jao autojuht, kellel on pikkust omajagu - põletas jalgu sirutades magamiskotti korraliku augu. Kõik käis nii kiiresti, et isegi parajasti puud ahju panev ahjuvalve ei jõudnud reageerida. Olgu siis lisatud, et ahi oli läbi öö konstantselt punane nagu maasikas ja ahjus mõnusalt soe. Tulemus: korralikud villid autojuhi tallal, mida oli tunda autoga harjutuskohta sõites auto liigjärskudest jõnksatustest.
ülejäänud nädal (T-N) tegime rutiini. Teisipäev-kolmapäev üheksa paiku metsa, viie paiku tagasi, metsas erinevad harjutised. Neljapäeval varustuse hooldus ja linnaloale. Pärast kaht järjestikkust nädalavahetust kasarmus tundub vabadus nagu midagi eriti väärtuslikku - mmmm.
Edasi - tulev nädal laager, mis keskendub kaitselahingule ja vastupealetungile. Tõotab tulla huvitav ja unevaene nädal. Seejärel: Õppus "Tormihoiatus", reservnädal (valmistume "Siiliks", väike puhkus) ning õppus "Siil" - kus osaleb eeldatavalt rohkem kui 13 000 inimest. See aasta võetakse lõpuõppus eriti suurelt ette. Pärast "Siili" ja korralikku varustuse hooldust olen teenitud ajaga ühel pool :) Ehk sporditermineid kasutades: olen lõpusirge alguses. Ent too lõpusirge tundub veel paganama pikk olevat.
juhtumisi:
Ahjuvalve - Kaitseväes tähendab ahjuvalveks olek, et kõik ahjuga seonduv on ahjuvalvaja vaatutada. Eelkutse ajateenijad teavad rääkida ühte lõbusat lugu ajateenijast, kes lasi oma ahjuvalve korra ajal ahjus tulel ära kustuda. Põhjus oli aga üsna proosaline - ei, too ei jäänud magama ega unustanud ahju ära. Tolle kaasvõitleja arusaam ahjuvalvest oligi sõna otseses mõttes ahju valvata - et see minema ei viidaks kellegi poolt :)
Hülsikorjajad - Harjutused metsa all paukpadrunitega peaksid lõppema sellega, et ajateenijad korjavad hülsid kokku ja teevad metsaaluse korda. Reaalsus on aga see, et me ei jõua ülesannet lõpetadagi, kui on juba esimesed tsiviilisikutest hülsikorjajad platsis - tööd teevad nad korralikult. Huvitav on aga see, et tegemist paistab enamasti olevat täiesti korralike inimestega. Korralikud riided seljas, mõned sõidavad ATV-dega ringi jne. Ja kogu see tegevus käib keset tavalist tööpäeva. Teadjamad poisid oskavad rääkida, et materjal, millest hülsid tehtud on, on messing e. valgevask. Messingu kokkuostuhinnad jäävad vahemikku 3-4€/kilo. Ju siis teenib mõnest kuulipildujapesast hülsse korjates hästi. Õppus "Raba" algas aga sellega, et kaasajateenijad tegid märkuse ühele metalliotsijaga alal ringi kõndinud mehele. Et too ei segaks õppust, juhatati ta võitlusalast välja. Mõne aja pärast oli toosama mees aga tagasi metalliotsijaga õppuse alal. Kuna esimene hoiatus ei mõjunud, sidusid ajateenijad tolle mehe käed kinni selja taha, panid talle silmsideme silme ette ja viisid ta alalt välja. Kasutades pataljoniülema sõnu - tsiviilisik seoti kitseks. Ehk: kui kaugele võivad ajateenijad minna jõu kasutamise suhtes? Mis õigus on tsiviilisikul segada õppuse käiku, kui tollele on juba hoiatus tehtud? Jne. Ilmselt on juba hagi sisse antud Kuperjanovi pataljoni vastu. Eks näis, mis saab.
Tsitaate:
Üks kaasajateenija teisele, kes on voodirežiimil: "Mis sul on ka? Šlangiin või lebola?" (taustaks: nii mõnigi võtab Kaitseväes režiimi, et üle elada mõni ebameeldiv ja unevaena laager. Näide: üks kaasajateenija pani soojapadja kaenla alla spetsiaalselt selleks, et laatsaretis temperatuuri mõõtes näitaks termomeeter talle vajalikku palavikku)
Seersant pahaselt säbelevale rivile: "Rivis olles on sõdur paigal ja ei nihele! Ta ei tee nii (seersant vaatab vasakule), ei tee naa (seersant vaatab paremale), ei tee ihaha-ahaha (seersant sügab jalgevahet)"
reede, 3. aprill 2015
Rühma hindamisõppus "Raba"
Istume teist nädalavahetust järjest kasarmus. Saame linnaloale viieks tunniks - nii oli eelmine laupäev ja nii on täna. Laupäeval saabusid Võrru vend, tüdruk, parim sõber, täditütar, hea sõbranna - aitäh teile! Kavaliteetaeg.
Laupäeva õhtul jäin magama kindla plaaniga pühapäeval algavaks õppuseks välja puhata. Kuigi pataljoni kohal olid tumedad pilved. Kaadrist suurem osa oli puhkepäeva õhtuks kompaniisse kutsutud ning räägiti võimalikust häirest ühe ja kuue vahel. Poiste pilke püüdis seelikus kolmanda rühma leitnant. Kui kaadril polnud aegagi riideid kodus vahetada, peab olukord tõsine olema.
Kell pool üks öösel see juhtuski - koridori peal anti häire "Must! Must! Must!". Kähku läksid riided selga, relvad välja ning liikusime kaitsepositsioonidele. Nagu pärast välja tuli, pandi proovile meie pinge all tegutsemist. Reaalselt olidki aia taga "rohelised mehikesed", kes loopisid tööle tulevaid leitnante munadega. Toimkonna lauda tehti kahtleva väärtusega telefonikõnesid, kust küsiti paroole ja erinevate juhtkonna inimeste asukohti, edastati valeinfot. Meil oli salves paukpadrunid ning nii mõneski perimeetri nurgas oli kuulda pauke. Ehk: sõdurid reageerisid pinge all üle. Aga nagu pataljoni ülem mainis: parem ülereageerimine, kui reageerimata jätmine. Kõige parem oleks olnud siiski optimaalne reageerimine. Ega pimedas täpselt aru ka ei saa, kas tegu on rahuliku möödakõndijaga või sõduri poole relva suunava vaenlasega. Eriti veel, kui too ei reageeri sõduri antavatele käsklustele.
Minu öö möödus puu all oma sektorit jälgides. Külmas, märjas, kolm tundi - kevadvihm tilkumas vastu kiivrit.. Pärast seda saadeti kasarmusse aknaid valvama. Väljapuhkamisest ei tulnud midagi välja.
Õppus algas hommikul kell üheksa väljasõiduga. Salved olid õppuseks paukpadrunitega laetud. Esiti pandi proovile autojuhi orienteerumisoskus. Sõitsime läbi pool Võrumaad ning sõdur sai see aeg autokastis puhata. Pärastlõunal jõudsime sihtkohta. Liikumisviisid, mida kohtunikud jälgisid, kaevikute kaevamine, seejärel laagripaiga hõivamine - tegevus, millel on omad kindlad protseduurid. Õhtul lubati teha sooja süüa priimusel. Mõnus. Seejärel bibid püsti ja tuduma. Ei viitsinud magamiskotti välja võtta kotist ning magasin riiete väel bibi all ja lebomati peal. Seljas olid kõikvõimalikud vammused - T-särk, soble (pikakäiseline, ümber keha liibuv särk), kampsun, frents (sõduri vormiriietuse pealmine osa), killuvest, voodriga jope ning kõige peal ka kileülikond. Varakevadised miinuskraadid maapinnal tegid aga oma töö - ärkasin öösel üles selle peale, kuidas ma üle keha värisesin külmast. Otsisin ruttu magamiskoti välja, võtsin saapad jalast ning sooja magamiskotti. Kahe minuti pärast oli hea soe olla.
Esmaspäeva alustasime kaevikutesse asumisega. Ees ootas meid kaitselahing. Koht oli mul hea - kuusevõras. Väga palju kaevama just ei pidanud :) Ja varjatus ka super. Luureandmed rääkisid, et kümnest on oodata rünnakut. Reaalsus oli see, et ootasime tunde oma vastast. Lihtsalt istusime ja ootasime. Kui öösel oli jahe, siis päeval samade riietega kaevikus istuda oli paras. Unepuuduse tõttu sai mitmel korral ka silm looja lastud ja puhatud. Mingi aeg hakkasid kaugemalt paugud kõlama. Teisi, meie kõrval olevaid rühmi rünnati. Selline tegevus võttis une ära. Läks siiski üsna palju veel aega, kui ründajad ka meieni jõudsid. Väga tähtis on, et sellistel hetkedel jõuaks iga meheni väiksemgi infokild. Et jaoülematele, rühmaülemale oleks teada omade asukohad. Metsa all on kõik rohelised ning üks puuduolev infokild võib tähendada tuld omade vahel. Üldiselt toimis aga kõik õlitatult. Mängiti läbi ka haavatute äraviimine lahinguväljalt. Kui kohtunik (siniste lintidega tüübid) tuleb sõduri juurde, paneb käe talle õlale ja ütleb, et sõduril on reies läbiv kuulihaav arteriaalse verejooksuga, tuleb sõduril sellega leppida, et seekord läks nii. Kaaslased annavad esmaabi, veavad haavatute kogumispunkti, Medevac (kiirabiauto) viib haavatute telki. Nagu päris lahingus.
Teisipäev mängisime läbi linnalahingu. Ise ma oma tegevusega rahule ei jäänud. Hakkasime kaassanitariga haavatut lahinguväljalt minema vedama ent tegime seda nii valesti, kui seda üldse teha saab - meie liikumist ei katnud keegi. Kuigi - oleksime saanud kuulipilduri paarkümmend meetrit ettepoole heale positsioonile tuua ja meie tegevus oleks olnud turvatud. Saime kõik kolmekesi surma.
Järgnesid lahingud kaevikus - olime vahepeal ellu ärganud. Kaeviku- ja linnalahingud on üldiselt väga ohvriterohked. Iga nurga peal varitseb oht. Ehk: jaosanitarid said praktikat. Sidusin kinni kuulihaava rinnas ning panin žguti jala peale. Jagu suutis vajalikud majad ja kaevikud ära võtta. Kohtunikud jäid üldpildiga rahule. Õhtul saime tavapärasest rohkem vaba aega. Tegime sooja süüa, saime hästi tududa (jah - kuus tundi und ööpäeva jooksul õppusel on luksus).
Kolmapäeval mängisime läbi rünnaku, ja kaks varitsust. Kogu see aeg oli olukord peal - samal ajal kui jaoülemad, rühmaülemad käsku kuulasid ja märkmeid tegid, olime meie nende ümber ringkaitses. Selline keskmine käsukuulamine kestis pool tundi kuni tund. Selle aja jooksul jõudis mitu korda ka silm kinni minna - vähene uni teeb oma töö. Tagasiside oli siiski positiivne. Mehed on asjalikud ja saavad hästi aru, mida teevad. Tsiteerin kompanii kaptenit, kes hindas meid viimases punktis: "Esimest korda nägin taktikalist liikumist nende päevade jooksul". Sellised sõnad viivad motivatsiooni ülespoole. Järgnes kasarmusseminek, varustuse hooldus ja muu rutiin. Neljapäeva hommikul ärgates olid magamata ööd veel hästi tunda - vile peale oli paljudel raskusi ärkamisega. Järgnes Õppuse tagasiside, ohutustehnika ülekordamine uueks laagriks.
Oleme kõige intensiivsemal väljaõppe perioodil - viis järjestikust nädalat metsas, millest kaks on möödas, kolm veel ees. Ees ootab kõige karmim laager üldse. Kompanii koosneb kolmest jalaväe- ja ühest miinipildujarühmast. Läheme tagasi Ida-Virumaale laskelaagrisse - seekordsed harjutused kompanii koosseisus. Ehk: salve läheb teravmoon, miinipildurid hakkavad tulistama üle meie peade. Ka tuleb tähelepanelikult jälgida, et mõni elusolend laskesektorisse ei satuks. nagu päris lahingus - ainuke vahe on selles, et puudub päris vastane - sihtmärgid, mida laseme, on elutud. Läheme juba homme hommikul, laupäeval - 250 km. ja kuus tundi sõitu autokastis. Vahepeatustega. Tagasi esmaspäeval. Väike kartus on ka sees selle laagri eel, äkki juhtub midagi. Neid õnnetusi on juba ka olnud. Toon välja mõned juhtumid, millest tean, millest olen kuulnud:
1) Esimene juhtum on kohast, kuhu nüüd ka liigume. Tõsi, antud juhtum ei ole kuidagi meie pataljoniga seotud.
http://pilguheit.com/similar/31965803/õnnetus-kaitseväes-ajateenijat-riivas-kuulipilduja-kuul
2) Kompanii eelkutses on mees, kellega on koostöö lõpetanud tema kaks näppu. Põhjus: vihmane ilm ja nuga, mille tahtis too ajateenija puusse lüüa. Käsi aga libises käepidemel ja tulemusena pole tal enam kahel näpul kõõluseid. Igasuguste sümbolite puusse kritseldamine on aga juhtkonna poolt rangelt keelatud. Ka toimub enne igat laagrit ohutustehnika tund, kus korratakse sarnased punktid üle.
3) Jälle lugu meie eelkutsest: http://www.seitsmesed.ee/eesti/uudis/2014/11/26/ajateenistuses-uliraskelt-vigastada-saanud-sodur-alguses-motlesin-et-jalg-on-lainud/
Lõhkepaketid on tundlik teema. Tankitõrjurid kasutavad neid Carl Gustafi paugu imiteerimiseks. Lõhkepaketti visates peab olema viskaja veendunud, et too on tugevalt teibiga puutoki külge tõmmatud. Visata tohib ainult ja ainult puutokist kinni hoides. Lõhkepaketi peab viskama inimestest ja erinevatest seadmetest vähemalt kümne meetri kaugusele. On ka räägitud nende keelustamise vajalikkusest Kaitseväes.
4) Paljunäinud veebli lemmikfraas: "Rahuaja veteraniks pole vaja meist kellelgi saada". Toon välja lood, mida ta räägib meile ohutustehnika tundides. Eredamad neist: sõdur, kes hilja õhtul mingil põhjusel ei võtnud rakmetest bibi välja ja läks auto alla magama - räige ohutusreeglite rikkumine. Hommikul anti autojuhile kiire käsk ja õnnetus oligi käes. Lisaks olevat olnud üheksakümnendatel üks veebel pataljonis, kes harjutas sõduritega liikuva auto kastist jalastumist. Tulemuseks: murtud käeluu ja mitmed murtud randmed. Mõnele maksab too veebel hüvitist tänaseni. Lisaks rahuaja suurim Kaitseväega seotud tragöödia - http://et.m.wikipedia.org/wiki/Kurkse_suur%C3%B5nnetus
Usaldan oma kompanii mehi. Usalda oma pataljoni mehi. Tean, et nad on pädevad, et nad teavad, mida nad teevad. Lõpetan kirjutise kompaniiülema abi sõnadega: "Oleme mõtlevad mehed. Teeme kõik nii, et sellest tuleks tore üritus"
Laupäeva õhtul jäin magama kindla plaaniga pühapäeval algavaks õppuseks välja puhata. Kuigi pataljoni kohal olid tumedad pilved. Kaadrist suurem osa oli puhkepäeva õhtuks kompaniisse kutsutud ning räägiti võimalikust häirest ühe ja kuue vahel. Poiste pilke püüdis seelikus kolmanda rühma leitnant. Kui kaadril polnud aegagi riideid kodus vahetada, peab olukord tõsine olema.
Kell pool üks öösel see juhtuski - koridori peal anti häire "Must! Must! Must!". Kähku läksid riided selga, relvad välja ning liikusime kaitsepositsioonidele. Nagu pärast välja tuli, pandi proovile meie pinge all tegutsemist. Reaalselt olidki aia taga "rohelised mehikesed", kes loopisid tööle tulevaid leitnante munadega. Toimkonna lauda tehti kahtleva väärtusega telefonikõnesid, kust küsiti paroole ja erinevate juhtkonna inimeste asukohti, edastati valeinfot. Meil oli salves paukpadrunid ning nii mõneski perimeetri nurgas oli kuulda pauke. Ehk: sõdurid reageerisid pinge all üle. Aga nagu pataljoni ülem mainis: parem ülereageerimine, kui reageerimata jätmine. Kõige parem oleks olnud siiski optimaalne reageerimine. Ega pimedas täpselt aru ka ei saa, kas tegu on rahuliku möödakõndijaga või sõduri poole relva suunava vaenlasega. Eriti veel, kui too ei reageeri sõduri antavatele käsklustele.
Minu öö möödus puu all oma sektorit jälgides. Külmas, märjas, kolm tundi - kevadvihm tilkumas vastu kiivrit.. Pärast seda saadeti kasarmusse aknaid valvama. Väljapuhkamisest ei tulnud midagi välja.
Õppus algas hommikul kell üheksa väljasõiduga. Salved olid õppuseks paukpadrunitega laetud. Esiti pandi proovile autojuhi orienteerumisoskus. Sõitsime läbi pool Võrumaad ning sõdur sai see aeg autokastis puhata. Pärastlõunal jõudsime sihtkohta. Liikumisviisid, mida kohtunikud jälgisid, kaevikute kaevamine, seejärel laagripaiga hõivamine - tegevus, millel on omad kindlad protseduurid. Õhtul lubati teha sooja süüa priimusel. Mõnus. Seejärel bibid püsti ja tuduma. Ei viitsinud magamiskotti välja võtta kotist ning magasin riiete väel bibi all ja lebomati peal. Seljas olid kõikvõimalikud vammused - T-särk, soble (pikakäiseline, ümber keha liibuv särk), kampsun, frents (sõduri vormiriietuse pealmine osa), killuvest, voodriga jope ning kõige peal ka kileülikond. Varakevadised miinuskraadid maapinnal tegid aga oma töö - ärkasin öösel üles selle peale, kuidas ma üle keha värisesin külmast. Otsisin ruttu magamiskoti välja, võtsin saapad jalast ning sooja magamiskotti. Kahe minuti pärast oli hea soe olla.
Esmaspäeva alustasime kaevikutesse asumisega. Ees ootas meid kaitselahing. Koht oli mul hea - kuusevõras. Väga palju kaevama just ei pidanud :) Ja varjatus ka super. Luureandmed rääkisid, et kümnest on oodata rünnakut. Reaalsus oli see, et ootasime tunde oma vastast. Lihtsalt istusime ja ootasime. Kui öösel oli jahe, siis päeval samade riietega kaevikus istuda oli paras. Unepuuduse tõttu sai mitmel korral ka silm looja lastud ja puhatud. Mingi aeg hakkasid kaugemalt paugud kõlama. Teisi, meie kõrval olevaid rühmi rünnati. Selline tegevus võttis une ära. Läks siiski üsna palju veel aega, kui ründajad ka meieni jõudsid. Väga tähtis on, et sellistel hetkedel jõuaks iga meheni väiksemgi infokild. Et jaoülematele, rühmaülemale oleks teada omade asukohad. Metsa all on kõik rohelised ning üks puuduolev infokild võib tähendada tuld omade vahel. Üldiselt toimis aga kõik õlitatult. Mängiti läbi ka haavatute äraviimine lahinguväljalt. Kui kohtunik (siniste lintidega tüübid) tuleb sõduri juurde, paneb käe talle õlale ja ütleb, et sõduril on reies läbiv kuulihaav arteriaalse verejooksuga, tuleb sõduril sellega leppida, et seekord läks nii. Kaaslased annavad esmaabi, veavad haavatute kogumispunkti, Medevac (kiirabiauto) viib haavatute telki. Nagu päris lahingus.
Teisipäev mängisime läbi linnalahingu. Ise ma oma tegevusega rahule ei jäänud. Hakkasime kaassanitariga haavatut lahinguväljalt minema vedama ent tegime seda nii valesti, kui seda üldse teha saab - meie liikumist ei katnud keegi. Kuigi - oleksime saanud kuulipilduri paarkümmend meetrit ettepoole heale positsioonile tuua ja meie tegevus oleks olnud turvatud. Saime kõik kolmekesi surma.
Järgnesid lahingud kaevikus - olime vahepeal ellu ärganud. Kaeviku- ja linnalahingud on üldiselt väga ohvriterohked. Iga nurga peal varitseb oht. Ehk: jaosanitarid said praktikat. Sidusin kinni kuulihaava rinnas ning panin žguti jala peale. Jagu suutis vajalikud majad ja kaevikud ära võtta. Kohtunikud jäid üldpildiga rahule. Õhtul saime tavapärasest rohkem vaba aega. Tegime sooja süüa, saime hästi tududa (jah - kuus tundi und ööpäeva jooksul õppusel on luksus).
Kolmapäeval mängisime läbi rünnaku, ja kaks varitsust. Kogu see aeg oli olukord peal - samal ajal kui jaoülemad, rühmaülemad käsku kuulasid ja märkmeid tegid, olime meie nende ümber ringkaitses. Selline keskmine käsukuulamine kestis pool tundi kuni tund. Selle aja jooksul jõudis mitu korda ka silm kinni minna - vähene uni teeb oma töö. Tagasiside oli siiski positiivne. Mehed on asjalikud ja saavad hästi aru, mida teevad. Tsiteerin kompanii kaptenit, kes hindas meid viimases punktis: "Esimest korda nägin taktikalist liikumist nende päevade jooksul". Sellised sõnad viivad motivatsiooni ülespoole. Järgnes kasarmusseminek, varustuse hooldus ja muu rutiin. Neljapäeva hommikul ärgates olid magamata ööd veel hästi tunda - vile peale oli paljudel raskusi ärkamisega. Järgnes Õppuse tagasiside, ohutustehnika ülekordamine uueks laagriks.
Oleme kõige intensiivsemal väljaõppe perioodil - viis järjestikust nädalat metsas, millest kaks on möödas, kolm veel ees. Ees ootab kõige karmim laager üldse. Kompanii koosneb kolmest jalaväe- ja ühest miinipildujarühmast. Läheme tagasi Ida-Virumaale laskelaagrisse - seekordsed harjutused kompanii koosseisus. Ehk: salve läheb teravmoon, miinipildurid hakkavad tulistama üle meie peade. Ka tuleb tähelepanelikult jälgida, et mõni elusolend laskesektorisse ei satuks. nagu päris lahingus - ainuke vahe on selles, et puudub päris vastane - sihtmärgid, mida laseme, on elutud. Läheme juba homme hommikul, laupäeval - 250 km. ja kuus tundi sõitu autokastis. Vahepeatustega. Tagasi esmaspäeval. Väike kartus on ka sees selle laagri eel, äkki juhtub midagi. Neid õnnetusi on juba ka olnud. Toon välja mõned juhtumid, millest tean, millest olen kuulnud:
1) Esimene juhtum on kohast, kuhu nüüd ka liigume. Tõsi, antud juhtum ei ole kuidagi meie pataljoniga seotud.
http://pilguheit.com/similar/31965803/õnnetus-kaitseväes-ajateenijat-riivas-kuulipilduja-kuul
2) Kompanii eelkutses on mees, kellega on koostöö lõpetanud tema kaks näppu. Põhjus: vihmane ilm ja nuga, mille tahtis too ajateenija puusse lüüa. Käsi aga libises käepidemel ja tulemusena pole tal enam kahel näpul kõõluseid. Igasuguste sümbolite puusse kritseldamine on aga juhtkonna poolt rangelt keelatud. Ka toimub enne igat laagrit ohutustehnika tund, kus korratakse sarnased punktid üle.
3) Jälle lugu meie eelkutsest: http://www.seitsmesed.ee/eesti/uudis/2014/11/26/ajateenistuses-uliraskelt-vigastada-saanud-sodur-alguses-motlesin-et-jalg-on-lainud/
Lõhkepaketid on tundlik teema. Tankitõrjurid kasutavad neid Carl Gustafi paugu imiteerimiseks. Lõhkepaketti visates peab olema viskaja veendunud, et too on tugevalt teibiga puutoki külge tõmmatud. Visata tohib ainult ja ainult puutokist kinni hoides. Lõhkepaketi peab viskama inimestest ja erinevatest seadmetest vähemalt kümne meetri kaugusele. On ka räägitud nende keelustamise vajalikkusest Kaitseväes.
4) Paljunäinud veebli lemmikfraas: "Rahuaja veteraniks pole vaja meist kellelgi saada". Toon välja lood, mida ta räägib meile ohutustehnika tundides. Eredamad neist: sõdur, kes hilja õhtul mingil põhjusel ei võtnud rakmetest bibi välja ja läks auto alla magama - räige ohutusreeglite rikkumine. Hommikul anti autojuhile kiire käsk ja õnnetus oligi käes. Lisaks olevat olnud üheksakümnendatel üks veebel pataljonis, kes harjutas sõduritega liikuva auto kastist jalastumist. Tulemuseks: murtud käeluu ja mitmed murtud randmed. Mõnele maksab too veebel hüvitist tänaseni. Lisaks rahuaja suurim Kaitseväega seotud tragöödia - http://et.m.wikipedia.org/wiki/Kurkse_suur%C3%B5nnetus
Usaldan oma kompanii mehi. Usalda oma pataljoni mehi. Tean, et nad on pädevad, et nad teavad, mida nad teevad. Lõpetan kirjutise kompaniiülema abi sõnadega: "Oleme mõtlevad mehed. Teeme kõik nii, et sellest tuleks tore üritus"
laupäev, 28. märts 2015
Kaitseväe struktuur hakkab välja kujunema. Kokku on sulatatud eelkutse (juunis tulnud) ja põhikutse (septembris tulnud) mehed. 13. märtsil lõpetasid baaskursuse jaanuarikutse mehed. Nendest saavad seersandid ja autojuhid järgmistele juunis ja septembris tulijatele. Ja nii see ring Kuperjanovi pataljonis aastast aastasse jookseb.
Jaokursus on läbi. Hoogsalt käib rühmakursus. Üha rohkem tunnetan Kaitseväe kihilisust - minul on ülem, kellel on ülem, kellel on ülem jne. Skeemina näeb asi välja nii: meie jaos on 13 meest, jagu jaotub omakorda kaheks pooljaoks - üht pooljagu juhib jaoülem, teist pooljaoülem. Jagu on see üksus, kellega oleme sõna otseses mõttes 24/7 ninapidi koos - liigume kui üksus. Minu esmane ülem on pooljaoülem, kes allub jaoülemale. Jaoülemad on juunikutsest, ükejäänud reakoosseis ja pooljaoülemad septembrikutsest.
Kolm jagu moodustavad kokku rühma. Rühma juhivad aspirandid - ajateenijad eelkutsest. Kui siiamaani on rühmaülema kohustusi kandnud meie leitnant, siis mida aeg edasi, seda rohkem hakkab koormus kanduma rühma juhtimisel aspirantide peale. Järk-järgult. Lisaks ajateenijast rühmaülemale on meil olemas ka ajateenijast rühmavanem - ka seersant eelkutsest. Ehk nagu neid nimetatakse: leitnant-veebel on meie rahuaja-ülemad. Ajateenijatest rühmaülem-rühmavanem on meie sõjaaja-ülemad. Lisaks on igas jaos üks autojuht - ajateenija juunikutsest.
Meeldiv on, et ajateenijatesse suhtutakse, kui võrdväärsetesse. Ei ole mingit juttu, et me ei oska midagi - las kogenud mehed teevad. Siin teeme üsnagi palju oma käte ja mõistusega ise ära. Rõhk on sõnal "ise". Kui esimest korda ei tule välja, teeme teist korda. Kui teist korda ka ei tule välja, küll siis kolmas kord ikka tuleb. Enne metsalaagrit viime ise auto lao ette, et see vajalikuga täis laadida. Meie jaos on olemas autojuht, kes vastutab selle eest, et jõuaksime turvaliselt määratud sihtpunkti. Jaoülemad-rühmaülemad vastutavad selle eest, et üksus toimiks, kui üksus. Ja vastutus jookseb iga üksiku reameheni välja - kui keegi minu jaost lõikab konserviga näppu, olen mina see, kes ulatab talle meditsiinipakist plaastri. Igaühel on omad kindlaksmääratud ülesanded jaos.
Mis on Kaitseväe-süsteemi plussid? On ju tegemist läbinisti totalitaarse süsteemiga - kui käsk ei alanda kedagi, on alluval kohustus ülema heaks see käsk täita. Ja kuskil seal tipus on Kaitseväe ülemjuhataja, kelle alluvuses on erinevate ohvitseride, allohvitseride, sõdurite, ajateenijate ja reservistide näol 60 000 inimest.
Kaitseväe-süsteemi plussid tulevad välja, kui räägime sõnast "kord". Parafraseerides kompanii kaptenit: Väravast seespool on kord. Väravast väljaspool on korratu ja metsik maailm.
erinevatel segaõppustel, kus harjutatakse kaitseväe-politsei-erinevate päästeteenistuste koostööd, hinnatakse kaitseväe üksusi kõrgelt. Kui õppusel antava probleemi lahendamiseks on näiteks pooljaoülemal üks nägemus ja jaoülemal teine nägemus, peab pooljaoülem kõrvale astuma ja tegema, mida jaoülem käsib. Ja kogu jagu peab selle plaaniga kaasa minema. Kui erinevatel päästjatel võib segaõppustel tekkida vaidlusi teemadel kes peaks võtma vastutuse või kelle plaani järgi peaksime toimima, mis võtavad oma aja ja energia. Siis kaitseväeüksustel selliseid vaidlusi naljalt ei esine.
Natuke ka sõdurielust viimase kahe nädala jooksul. Eelmine nädal olime kasarmus. Meeldejäävamateks seikadeks olid enesekaitsetund ja kolmele rühmakaaslasele kaprali auastme omistamine. Kaitseväkke tulles kujutasin ette, et enesekaitsetunde, erinevaid võitluskunstide tunde on rohkem. Siiamaani olin pidanud pettuma. Tund ise oli meeldejääv ja kasulik. Harjutasime enesekaitse alustalasid - kuidas keha käsivõitluse ajal tasakaalus hoida, kuidas keha löökide eest kaitsta, kuidas ise efektiivselt lüüa. Ja kaprali auastme said meie rühma pooljaoülemad. Kolm kolmekümnest - see teeb kümme protsenti septembris meie rühma asunud ajateenijaist. Kui teate kedagi kaheksakuulist ajateenijat, kes on teenistuse lõpetanud kaprali auastmega, võite teda respektiga vaadata - tegu on teotahtelise ja aktiivse inimesega.
Eelmine nädal käisime laagris. Seekord Põlvamaal. Jaokursus on läbi ning teenistus jätkub rühmakursusega. Mis tähendab, et reasõdurid enam väga midagi uut ei õpi. Suurem aur läheb rühmaülemate-jaoülemate õppele. Kuidas liigutada kolme üksust, kus igaühes on rohkem kui kümme meest nii, et need üksused töötaksid kokku nagu meeskond. Ehk - pisidetailid on enam-vähem lihvitud. Edasi õpime ka suured asjad tööle saama.
Laager ise oli aga raske. Magada saime iga öö 2-4 tndi. Ahjuvalved, erinevad valvepostid, patrullid ning varajased ärkamised (kahel ööl kell neli hommikul) tegid unevõla nii suureks, et päeval kaevikus läbi relvasihiku vaenlast oodates oli keeruline silmi lahti hoida.
See kõik on aga alles algus - eelmise nädalaga algas meil viis järjestikust nädalat erinevates metsalaagrites. Seeria jätkub tulev nädal õppusega, kus hinnatavateks on rühmad. Tõotab tulla karm nädal. Selline lihtne tegevus nagu söömine nt. nõuab nüüd seda, et lahingpaariline kataks mu tegevust. Seisaks relvaga mu kõrval ja jälgiks, et keegi meid lihtlabaselt pantvangi ei võtaks. Kui üks nädal võtsime miinipildujaid pantvangi, siis see nädal on oodata nende "rüüsteretki" meie aladele. Tõotab tulla raske ja ebameeldiv nädal. Minu taktika antud nädalaks on lihtne - päeval üritan võimalikult palju magada, öösel võimalikult palju üleval olla. Teoorias ilus, eks näis kas ka praktikas töötab.
Jaokursus on läbi. Hoogsalt käib rühmakursus. Üha rohkem tunnetan Kaitseväe kihilisust - minul on ülem, kellel on ülem, kellel on ülem jne. Skeemina näeb asi välja nii: meie jaos on 13 meest, jagu jaotub omakorda kaheks pooljaoks - üht pooljagu juhib jaoülem, teist pooljaoülem. Jagu on see üksus, kellega oleme sõna otseses mõttes 24/7 ninapidi koos - liigume kui üksus. Minu esmane ülem on pooljaoülem, kes allub jaoülemale. Jaoülemad on juunikutsest, ükejäänud reakoosseis ja pooljaoülemad septembrikutsest.
Kolm jagu moodustavad kokku rühma. Rühma juhivad aspirandid - ajateenijad eelkutsest. Kui siiamaani on rühmaülema kohustusi kandnud meie leitnant, siis mida aeg edasi, seda rohkem hakkab koormus kanduma rühma juhtimisel aspirantide peale. Järk-järgult. Lisaks ajateenijast rühmaülemale on meil olemas ka ajateenijast rühmavanem - ka seersant eelkutsest. Ehk nagu neid nimetatakse: leitnant-veebel on meie rahuaja-ülemad. Ajateenijatest rühmaülem-rühmavanem on meie sõjaaja-ülemad. Lisaks on igas jaos üks autojuht - ajateenija juunikutsest.
Meeldiv on, et ajateenijatesse suhtutakse, kui võrdväärsetesse. Ei ole mingit juttu, et me ei oska midagi - las kogenud mehed teevad. Siin teeme üsnagi palju oma käte ja mõistusega ise ära. Rõhk on sõnal "ise". Kui esimest korda ei tule välja, teeme teist korda. Kui teist korda ka ei tule välja, küll siis kolmas kord ikka tuleb. Enne metsalaagrit viime ise auto lao ette, et see vajalikuga täis laadida. Meie jaos on olemas autojuht, kes vastutab selle eest, et jõuaksime turvaliselt määratud sihtpunkti. Jaoülemad-rühmaülemad vastutavad selle eest, et üksus toimiks, kui üksus. Ja vastutus jookseb iga üksiku reameheni välja - kui keegi minu jaost lõikab konserviga näppu, olen mina see, kes ulatab talle meditsiinipakist plaastri. Igaühel on omad kindlaksmääratud ülesanded jaos.
Mis on Kaitseväe-süsteemi plussid? On ju tegemist läbinisti totalitaarse süsteemiga - kui käsk ei alanda kedagi, on alluval kohustus ülema heaks see käsk täita. Ja kuskil seal tipus on Kaitseväe ülemjuhataja, kelle alluvuses on erinevate ohvitseride, allohvitseride, sõdurite, ajateenijate ja reservistide näol 60 000 inimest.
Kaitseväe-süsteemi plussid tulevad välja, kui räägime sõnast "kord". Parafraseerides kompanii kaptenit: Väravast seespool on kord. Väravast väljaspool on korratu ja metsik maailm.
erinevatel segaõppustel, kus harjutatakse kaitseväe-politsei-erinevate päästeteenistuste koostööd, hinnatakse kaitseväe üksusi kõrgelt. Kui õppusel antava probleemi lahendamiseks on näiteks pooljaoülemal üks nägemus ja jaoülemal teine nägemus, peab pooljaoülem kõrvale astuma ja tegema, mida jaoülem käsib. Ja kogu jagu peab selle plaaniga kaasa minema. Kui erinevatel päästjatel võib segaõppustel tekkida vaidlusi teemadel kes peaks võtma vastutuse või kelle plaani järgi peaksime toimima, mis võtavad oma aja ja energia. Siis kaitseväeüksustel selliseid vaidlusi naljalt ei esine.
Natuke ka sõdurielust viimase kahe nädala jooksul. Eelmine nädal olime kasarmus. Meeldejäävamateks seikadeks olid enesekaitsetund ja kolmele rühmakaaslasele kaprali auastme omistamine. Kaitseväkke tulles kujutasin ette, et enesekaitsetunde, erinevaid võitluskunstide tunde on rohkem. Siiamaani olin pidanud pettuma. Tund ise oli meeldejääv ja kasulik. Harjutasime enesekaitse alustalasid - kuidas keha käsivõitluse ajal tasakaalus hoida, kuidas keha löökide eest kaitsta, kuidas ise efektiivselt lüüa. Ja kaprali auastme said meie rühma pooljaoülemad. Kolm kolmekümnest - see teeb kümme protsenti septembris meie rühma asunud ajateenijaist. Kui teate kedagi kaheksakuulist ajateenijat, kes on teenistuse lõpetanud kaprali auastmega, võite teda respektiga vaadata - tegu on teotahtelise ja aktiivse inimesega.
Eelmine nädal käisime laagris. Seekord Põlvamaal. Jaokursus on läbi ning teenistus jätkub rühmakursusega. Mis tähendab, et reasõdurid enam väga midagi uut ei õpi. Suurem aur läheb rühmaülemate-jaoülemate õppele. Kuidas liigutada kolme üksust, kus igaühes on rohkem kui kümme meest nii, et need üksused töötaksid kokku nagu meeskond. Ehk - pisidetailid on enam-vähem lihvitud. Edasi õpime ka suured asjad tööle saama.
Laager ise oli aga raske. Magada saime iga öö 2-4 tndi. Ahjuvalved, erinevad valvepostid, patrullid ning varajased ärkamised (kahel ööl kell neli hommikul) tegid unevõla nii suureks, et päeval kaevikus läbi relvasihiku vaenlast oodates oli keeruline silmi lahti hoida.
See kõik on aga alles algus - eelmise nädalaga algas meil viis järjestikust nädalat erinevates metsalaagrites. Seeria jätkub tulev nädal õppusega, kus hinnatavateks on rühmad. Tõotab tulla karm nädal. Selline lihtne tegevus nagu söömine nt. nõuab nüüd seda, et lahingpaariline kataks mu tegevust. Seisaks relvaga mu kõrval ja jälgiks, et keegi meid lihtlabaselt pantvangi ei võtaks. Kui üks nädal võtsime miinipildujaid pantvangi, siis see nädal on oodata nende "rüüsteretki" meie aladele. Tõotab tulla raske ja ebameeldiv nädal. Minu taktika antud nädalaks on lihtne - päeval üritan võimalikult palju magada, öösel võimalikult palju üleval olla. Teoorias ilus, eks näis kas ka praktikas töötab.
pühapäev, 22. märts 2015
Mõtteid Kaitseväe elust
"Sõdur ja tema väljaõppe.
Sõdur ja tema kaitsetahe.
Sõdur ja tema vastuvaidlematu kuulekus distsipliinile, käsule ja Eesti Vabariigi seadustele on see alus, millele me ehitame tänast ja homset Eesti kaitsevõimet."
- Terminaatori "Ajateenija" loost
Põhikooli lõpetasin keskmise hindega neli. Probleeme oli distsipliiniga. Ei, käitumine oli korras ja ühegi vajaliku õppematerjali kojuunustamisega mul probleeme polnud. Probleemiks olid põhjuseta puudumised - 20-30 veerandi kohta tavaliselt.
Gümnaasiumi läksin linnakooli. Jakobsoni-nimeline gümnaasium Viljandis oli tuntud kõva taseme poolest. Tihtipeale esines kool erinevate üle-eestilise eksamitulemuste esikümnes. Enamasti viis isa mind autoga kooli ette - ta töötab seal lähedal. Olen selle eest tänulik. Distsipliin hakkas paranema, põhjuseta puudumisi enam ei olnud. Mõnikord on vaja muuta elus pisikest detaili, et elus endas mõni asi rööpasse läheks. Ka hindekõver hakkas ülespoole liikuma. Gümnaasiumi lõputunnistusel oli kõigest kaks kolme ja keskmine oli tõusnud üle nelja koma kolme.
Järgneb Tartu Ülikool ja matemaatika eriala. Kirusin endamisi esimese semestri (poolaasta) raskust - kui normaalne on teha 30 ainepunkti semestri peale, siis mina sain 27 tehtud. Mõtlesin, et mis seal ikka - teen järgmine semester 33 ainepunkti ja elu lill. Teisel semestril jõudis aga minuni reaalsus - esimene semester oli mingil määral nagu tasanduskursus kõigest olnud. Raske oli, väga raske. Tegin ära kõigest 9 ainepunkti tolle semestriga. Märkasin, et mul on jälle tekkinud probleeme distsipliiniga. Tartus polnud enam isa, kes autoga kooli ette viiks. Sõbrad ja muu elu muutusid tähtsamaks kui kool. Ka hakkas sisse lipsama põhjuseta puudumisi. Ülikoolis ei otsi õppejõud tudengit taga, et küsida temalt, miks ta loengust\tunnist osa ei võta. Nii nagu gümnaasiumis klassijuhata seda tegi. Õigemini - õppejõudu ei huvitagi see. Mõni tudeng saab aine tehtud kõigest töid tegemas käies. Ja väga edukalt.
Hakkasin tegelema oma distsipliiniga - asi, mida Kaitseväes nii väga nõutakse. Tegin endale nädalaplaani, üritasin sellest kinni pidada. Motivatsioon oli selge - ülikooli lõpetamine. Asi hakkaski ülespoole liikuma. Kolm viimast semestrit olen kõik võetud ained ära teinud. Head distsipliini troonisid esimesed 2 A-d viimasel semestril enne Kaitseväkke tulekut. Näide elust enesest, et distsipliinist kinnihoidmine toob edu ka tsiviilis.
Üle-eelmise aasta sügisel astusin sisse arstliku komisjoni uksest Tartus Puiestee tänaval. Palusin pikendust, kuna bakalaureus oli veel lõpetamata. Kuna seadusega ettenähtud pikendus oli läbi, siis pikendust ma ei saanud. Pean tunnistama, et ega ma ise ka just väga võidelnud selle nimel, et saaksin pikendust. Mõtlesin, et sellest tuleb üks vägev aasta - ikkagi Eesti Kaitsevägi. Matemaatikast aasta eemal, ehk saan ka selgust, kuhu võiksin oma matemaatikaga edasi spetsialiseeruda hiljem. Mõttes oli ka karjäär Kaitseväes - kindel töö ja palk ikkagi. Praeguseks olen aga selle mõtte maha matnud - praktika on näidanud, et pole see, millega tahaksin ka edaspidi tegeleda.
Valida anti Vahipataljoni ja Kuperjanovi vahel. Kuna nii mõnedki sõbrad olid selleks ajaks sinna teise määratud, siis pikka mõtlemist polnud.
Esialgu on igaühel siin raskusi kohanemisega. Peab ju täitma kõiki reegleid siin, mis on kõrgemalt poolt määratud. Vastasel korral Eesti Kaitsevägi ei toimi. Piisab ühe mehe laiskusest, valesti üksteisemõtlemisest - et elu Kaitseväes jääks seisma. Lihtsate detailide mittejälgimine tekitab asjatut ootamist, ebaprofessioonaalsust.
Raske on harjuda mõttega, et sõdur peab täitma käsku, mis tuleb kõrgemalt kellegi poolt, kelle vastu võib-olla sõduril tsiviilis sümpaatia puudub. Sõdur ei tohi küsida miks-küsimusi. Sõdur peab küsima kuidas-küsimusi. Nii tekibki kaks sõduri-mina. Kaitseväe-mina, kes täidab kohusetundlikult kõrgemalt tulevaid käske. Ja tsiviil-mina, kes on vähemal-rohkemal määral seesama iseseisev isik, kes ta oli enne Kaitseväkke astumist. See teine mina tuleb alles hoida, kuna kaheksa kuu pärast pole Kaitseväe-minaga enam palju teha. Jah, Kaitseväe-mina detaile võib kombineerida tsiviil-minasse.
Raske on harjuda mõttega, et see koht on nagu vangla. Pataljoni peale leidub alati keegi, kes peab teadma ruumitäpsuseni sõduri asukohta. Vabadusepuudumine väljendub ka päevaplaanis, mida ei saa mittekuidagi sõdur enda plaanide järgi seada. Sõdur peab omad plaanid päevaplaani järgi seadma. Need, kel puudub distsipliin, tekib see kindlasti mingil määral selle kaheksa kuu lõpuks.
Aga selline see Kaitsevägi on. Igal sõduril on olemas omad plaanid, kuidas mingit keerukamat ülesannet lahendada. Kui igaüks hakkaks oma plaani ellu viima ja erinevates suundades tegutsema, ei tuleks meeskonnatööst midagi välja.
Mina ei ole suutnud harjuda veel Kaitseväe eluga. Mõtlen tihti, mida ma kõike ära teeksin kogu selle vaba ajaga, mis Kaitsevägi mult ära võtab.
Sõdur ja tema kaitsetahe.
Sõdur ja tema vastuvaidlematu kuulekus distsipliinile, käsule ja Eesti Vabariigi seadustele on see alus, millele me ehitame tänast ja homset Eesti kaitsevõimet."
- Terminaatori "Ajateenija" loost
Põhikooli lõpetasin keskmise hindega neli. Probleeme oli distsipliiniga. Ei, käitumine oli korras ja ühegi vajaliku õppematerjali kojuunustamisega mul probleeme polnud. Probleemiks olid põhjuseta puudumised - 20-30 veerandi kohta tavaliselt.
Gümnaasiumi läksin linnakooli. Jakobsoni-nimeline gümnaasium Viljandis oli tuntud kõva taseme poolest. Tihtipeale esines kool erinevate üle-eestilise eksamitulemuste esikümnes. Enamasti viis isa mind autoga kooli ette - ta töötab seal lähedal. Olen selle eest tänulik. Distsipliin hakkas paranema, põhjuseta puudumisi enam ei olnud. Mõnikord on vaja muuta elus pisikest detaili, et elus endas mõni asi rööpasse läheks. Ka hindekõver hakkas ülespoole liikuma. Gümnaasiumi lõputunnistusel oli kõigest kaks kolme ja keskmine oli tõusnud üle nelja koma kolme.
Järgneb Tartu Ülikool ja matemaatika eriala. Kirusin endamisi esimese semestri (poolaasta) raskust - kui normaalne on teha 30 ainepunkti semestri peale, siis mina sain 27 tehtud. Mõtlesin, et mis seal ikka - teen järgmine semester 33 ainepunkti ja elu lill. Teisel semestril jõudis aga minuni reaalsus - esimene semester oli mingil määral nagu tasanduskursus kõigest olnud. Raske oli, väga raske. Tegin ära kõigest 9 ainepunkti tolle semestriga. Märkasin, et mul on jälle tekkinud probleeme distsipliiniga. Tartus polnud enam isa, kes autoga kooli ette viiks. Sõbrad ja muu elu muutusid tähtsamaks kui kool. Ka hakkas sisse lipsama põhjuseta puudumisi. Ülikoolis ei otsi õppejõud tudengit taga, et küsida temalt, miks ta loengust\tunnist osa ei võta. Nii nagu gümnaasiumis klassijuhata seda tegi. Õigemini - õppejõudu ei huvitagi see. Mõni tudeng saab aine tehtud kõigest töid tegemas käies. Ja väga edukalt.
Hakkasin tegelema oma distsipliiniga - asi, mida Kaitseväes nii väga nõutakse. Tegin endale nädalaplaani, üritasin sellest kinni pidada. Motivatsioon oli selge - ülikooli lõpetamine. Asi hakkaski ülespoole liikuma. Kolm viimast semestrit olen kõik võetud ained ära teinud. Head distsipliini troonisid esimesed 2 A-d viimasel semestril enne Kaitseväkke tulekut. Näide elust enesest, et distsipliinist kinnihoidmine toob edu ka tsiviilis.
Üle-eelmise aasta sügisel astusin sisse arstliku komisjoni uksest Tartus Puiestee tänaval. Palusin pikendust, kuna bakalaureus oli veel lõpetamata. Kuna seadusega ettenähtud pikendus oli läbi, siis pikendust ma ei saanud. Pean tunnistama, et ega ma ise ka just väga võidelnud selle nimel, et saaksin pikendust. Mõtlesin, et sellest tuleb üks vägev aasta - ikkagi Eesti Kaitsevägi. Matemaatikast aasta eemal, ehk saan ka selgust, kuhu võiksin oma matemaatikaga edasi spetsialiseeruda hiljem. Mõttes oli ka karjäär Kaitseväes - kindel töö ja palk ikkagi. Praeguseks olen aga selle mõtte maha matnud - praktika on näidanud, et pole see, millega tahaksin ka edaspidi tegeleda.
Valida anti Vahipataljoni ja Kuperjanovi vahel. Kuna nii mõnedki sõbrad olid selleks ajaks sinna teise määratud, siis pikka mõtlemist polnud.
Esialgu on igaühel siin raskusi kohanemisega. Peab ju täitma kõiki reegleid siin, mis on kõrgemalt poolt määratud. Vastasel korral Eesti Kaitsevägi ei toimi. Piisab ühe mehe laiskusest, valesti üksteisemõtlemisest - et elu Kaitseväes jääks seisma. Lihtsate detailide mittejälgimine tekitab asjatut ootamist, ebaprofessioonaalsust.
Raske on harjuda mõttega, et sõdur peab täitma käsku, mis tuleb kõrgemalt kellegi poolt, kelle vastu võib-olla sõduril tsiviilis sümpaatia puudub. Sõdur ei tohi küsida miks-küsimusi. Sõdur peab küsima kuidas-küsimusi. Nii tekibki kaks sõduri-mina. Kaitseväe-mina, kes täidab kohusetundlikult kõrgemalt tulevaid käske. Ja tsiviil-mina, kes on vähemal-rohkemal määral seesama iseseisev isik, kes ta oli enne Kaitseväkke astumist. See teine mina tuleb alles hoida, kuna kaheksa kuu pärast pole Kaitseväe-minaga enam palju teha. Jah, Kaitseväe-mina detaile võib kombineerida tsiviil-minasse.
Raske on harjuda mõttega, et see koht on nagu vangla. Pataljoni peale leidub alati keegi, kes peab teadma ruumitäpsuseni sõduri asukohta. Vabadusepuudumine väljendub ka päevaplaanis, mida ei saa mittekuidagi sõdur enda plaanide järgi seada. Sõdur peab omad plaanid päevaplaani järgi seadma. Need, kel puudub distsipliin, tekib see kindlasti mingil määral selle kaheksa kuu lõpuks.
Aga selline see Kaitsevägi on. Igal sõduril on olemas omad plaanid, kuidas mingit keerukamat ülesannet lahendada. Kui igaüks hakkaks oma plaani ellu viima ja erinevates suundades tegutsema, ei tuleks meeskonnatööst midagi välja.
Mina ei ole suutnud harjuda veel Kaitseväe eluga. Mõtlen tihti, mida ma kõike ära teeksin kogu selle vaba ajaga, mis Kaitsevägi mult ära võtab.
pühapäev, 15. märts 2015
Eelmine nädal + selle aasta 3. metsalaager
Eelmine nädal oli tüüpiline kasarmunädal - päeval tegime metsas harjutusi, öösel tudusime kasarmus soojade linade vahel. Eredamad hetked eelmisest nädalast:
"Vabad mehed" - Eelmine nädal hakkas TV3-e pealt jooksma seriaal "Vabad mehed". Ning esimese osa puhul lubas pataljoni korrapidaja õhtusel rivistusel - meil kauem üleval olla, et seda jälgida. Vaatajaid kogunes omajagu - 40 vähemalt meie korruselt. Raskusi oli koha leidmisega teleka ees. Filmi vaatamise käigus vangutati nii mõnigi kord pead - ülepingutatud kohati. Teenistuse alguses olime tagasihoidlikumad. Kompasime oma meeltega, mis kohaga on tegu jne. Päris esimesel päeval kohe nii vabat suhtlust ei tekkinudki - tüüpilised eestlased, algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama :) Ka tundub ülepingutatud kius peategelase vastu esimeses osas. Kui keegi peaks vahele jääma kellegi voodi peal oleva teki ülemuldamisega, ootaks teda ilmselt karm jutt mõne kõrgema ülemusega. Ka karistus oleks ilmselt priske sellise teo eest. Minus tekitab küsimusi, kuidas sai Nato testi läbiviija aktsepteerida neljateist kätekõverdust peategelasele, mis oli sellesama kiusaja poolt loetud. Kui mina tegin 20 pumpa esimeses Nato testis ja minu paariline ütles veeblile tulemuse, vaatas too mulle otsa ja ütles: kerge poiss, kuidas nii vähe siis? Olgu, ehk on Kuperjanovi ajaloos tõesti selliseid värdjaid olnud, nagu too kiusaja esimeses osas - see selleks. Meie veebel olevat ka vaadanud esimest osa. Talle pakkus nalja rohu sees "lõikajaid" passiv leitnant :)
Aga ühesõnaga - jõudu filmitegijatele! Äratuntavad kohad muudavad filmi nauditavamaks kuperjanovlastele. Ka on filmitegijad hästi saanud pihta mõttele, et elu Eesti Kaitseväes on kõike muud kui meelakkumine. Vene ajal Kaitseväe läbinud võivad rääkida, et küll neil oli raske, aga ega meil grammigi kergem pole. Jah, kindlasti inimlikum - aga mitte kergem.
Öine luure - Teisipäeva õhtul tekitasime leitnandi eestvõtmisel kolm väikest gruppi meie rühmast, et minna ja luurata laagrisolevaid Kuperjanovi miinipildujaid. DAFid jätsime kohast, kus arvasime miinipildujad olevat, kolme kilomeetri kaugusele - sealt edasi liikusime jalgsi. Läbi metsa, üle kraavide ja olime kohal. Luures on tähtsal kohal ettevalmistused: eemaldasin kassisilmad (demaskeeriv element) kiivrilt, valgustust kasutasime pärast jalastumist ainult kaardi vaatamiseks ja katte all. Esialgu oli raskusi nende laagri täpse asukoha leidmisega, aga abiks tulid...nad ise. Käies metsa all julgelt punase tulega ringi, oli neid rohkem kui saja meetri kaugusele näha. Hiilisime ligi. ~20 meetri kauguselt nad märkasid meid pimedas metsas ja ütlesid "Seis!". Alustasime seepeale tulevahetust (kasutasime paukpadruneid) ning taganesime. Luuret meile miinipildujate poolt järgi ei pandud. Seepeale kustutasid nad ka endal igasugused tuled ära. Ja nende leidmine ei olnudki enam nii lihtne. Üks hetk komistasime aga nende telefoniliini otsa. Liikudes mööda telefoniliini ühele poole leidsime eest kuulipildujapesa ja tekikottides tuduvad sõdurid. Võtsime neilt relvad ära, äratasime üles ja võtsime pantvangiks. Nad jagasid meiega heldelt igasugu konfidentsiaalset infot ja nii saime pantvangiks ka järgmise vahetuse mehed. Meid oli kokku viis (neli ajateenijat + meie leitnant) ja pantvangi võtsime kaheksa meest. Uhke tunne oli. Olin ainuke grupist, kes käis esimest korda niimoodi luurel. Kaaslased olid professionaalid ning nende tööd oli nauditav vaadata.
Ja pantvangid? Nemad talutasime esialgu oma autode juurde, et sealt nad peale võtta ning ühe järve ääres maha panna - ~5 km. nende laagrist. Andsime neile kaardi, näitasime neile nende asukoha kaardil, lehvitasime neile ning sõitsime kasarmusse, et süüa öine soe söök, teha hügieen ning kella ühe aeg tudusime juba omas soojas kasarmuvoodis.
Möödunud nädal käisime jälle laagris. Seekord Valgamaal ning teemaks linnalahingud. Käisime kohas, kus Nõuka-ajal olevat olnud salajane sõjaväebaas. Eesti aja tulekuga jäid aga nood majad tühjaks - ideaalne koht linnalahingu õppimiseks. Kui maastikul on ruumi palju, meeste vahed suured (kahe mehe tüüpvahe ~10 meetrit) ning lahingutes ei määra niivõrd isegi kiired refleksid. Siis linnalahing on täielik vastand. Ruumid on kitsad, mehed liiguvad sõnaotseses mõttes õlg-õla kõrval ning vaenlane võib mind oodata järgmises toas seina taga - ellu jääb nobedam. Ühe rünnaku ajal tuli ka veebel minu juurde ja ütles, et sain surma. Tuppa sisse lennates ei raalinud kohe välja, kumb on pimedam nurk ning vaatasin esimese hooga vale nurga läbi. Kui teise nurka pilk jõudis ja seal olevale papist sihtmärgile paukpadrunitega otsa peale tegin, olevat olnud juba hilja.
Üldiselt oli laager aga meeldiv. Päike käib kõrgemalt, märtsikuu on see aasta meeldivalt soe. Esimest laagrit sõime terve nädal ainult Nato-pakke - kogemus, pärast mida tundub sööklatoit veelgi maitsvam. Neljapäeva õhtuks naasime väeosasse. Rühmavarustus, jaovarustus, isiklikud relvad, ise - rutiin. Reedel aga suurem osa meist linnaloale ei pääsenud, kuna laupäeval ootas meid pataljoni spordipäev.
Seekordsest spordipäevast ma järjekordselt ise kahjuks osa ei võtnud - alasid ja kohti aladele oli niivõrd vähe. Küll aga aitasin ette valmistada meie kompaniid esindavat maletajat, tehes reede õhtul temaga mõned mängud. Loomulikult tõi ta ka laupäeval meile alavõidu :) Esikohta otsustavaks mänguks oli malelaua taha kogunenud rohkem, kui 20 Charlie kompanii ajateenijat. Kui vastasel seis liialt kehvaks muutus ja ta ütles: "Annan alla", sai meie maletaja pika aplausi osaliseks. Tubli, super töö. Lisaks malele oli kavas ka köievedu, Unimogi lükkamine mäest üles, lauatennis ja teatejooks. Võitjaks tuli nagu ka suvisel ja sügisesel spordipäeval - Charlie kompanii. Uhke värk.
Kui pärast spordipäeva said suurem osa kaasajateenijaid väljaloale, siis meie rühm jäi sisse. Oleme valvekorraüksus alates reedest. Räägin tollest lähemalt järgmine nädalavahetus
Kokkuvõte: päike liigub kõrgema kaarega üle taeva, väljas on ilmad, millega toas istuda väga ei tahakski ning reservi arvamiseni on jäänud 75 päeva ;)
"Vabad mehed" - Eelmine nädal hakkas TV3-e pealt jooksma seriaal "Vabad mehed". Ning esimese osa puhul lubas pataljoni korrapidaja õhtusel rivistusel - meil kauem üleval olla, et seda jälgida. Vaatajaid kogunes omajagu - 40 vähemalt meie korruselt. Raskusi oli koha leidmisega teleka ees. Filmi vaatamise käigus vangutati nii mõnigi kord pead - ülepingutatud kohati. Teenistuse alguses olime tagasihoidlikumad. Kompasime oma meeltega, mis kohaga on tegu jne. Päris esimesel päeval kohe nii vabat suhtlust ei tekkinudki - tüüpilised eestlased, algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama :) Ka tundub ülepingutatud kius peategelase vastu esimeses osas. Kui keegi peaks vahele jääma kellegi voodi peal oleva teki ülemuldamisega, ootaks teda ilmselt karm jutt mõne kõrgema ülemusega. Ka karistus oleks ilmselt priske sellise teo eest. Minus tekitab küsimusi, kuidas sai Nato testi läbiviija aktsepteerida neljateist kätekõverdust peategelasele, mis oli sellesama kiusaja poolt loetud. Kui mina tegin 20 pumpa esimeses Nato testis ja minu paariline ütles veeblile tulemuse, vaatas too mulle otsa ja ütles: kerge poiss, kuidas nii vähe siis? Olgu, ehk on Kuperjanovi ajaloos tõesti selliseid värdjaid olnud, nagu too kiusaja esimeses osas - see selleks. Meie veebel olevat ka vaadanud esimest osa. Talle pakkus nalja rohu sees "lõikajaid" passiv leitnant :)
Aga ühesõnaga - jõudu filmitegijatele! Äratuntavad kohad muudavad filmi nauditavamaks kuperjanovlastele. Ka on filmitegijad hästi saanud pihta mõttele, et elu Eesti Kaitseväes on kõike muud kui meelakkumine. Vene ajal Kaitseväe läbinud võivad rääkida, et küll neil oli raske, aga ega meil grammigi kergem pole. Jah, kindlasti inimlikum - aga mitte kergem.
Öine luure - Teisipäeva õhtul tekitasime leitnandi eestvõtmisel kolm väikest gruppi meie rühmast, et minna ja luurata laagrisolevaid Kuperjanovi miinipildujaid. DAFid jätsime kohast, kus arvasime miinipildujad olevat, kolme kilomeetri kaugusele - sealt edasi liikusime jalgsi. Läbi metsa, üle kraavide ja olime kohal. Luures on tähtsal kohal ettevalmistused: eemaldasin kassisilmad (demaskeeriv element) kiivrilt, valgustust kasutasime pärast jalastumist ainult kaardi vaatamiseks ja katte all. Esialgu oli raskusi nende laagri täpse asukoha leidmisega, aga abiks tulid...nad ise. Käies metsa all julgelt punase tulega ringi, oli neid rohkem kui saja meetri kaugusele näha. Hiilisime ligi. ~20 meetri kauguselt nad märkasid meid pimedas metsas ja ütlesid "Seis!". Alustasime seepeale tulevahetust (kasutasime paukpadruneid) ning taganesime. Luuret meile miinipildujate poolt järgi ei pandud. Seepeale kustutasid nad ka endal igasugused tuled ära. Ja nende leidmine ei olnudki enam nii lihtne. Üks hetk komistasime aga nende telefoniliini otsa. Liikudes mööda telefoniliini ühele poole leidsime eest kuulipildujapesa ja tekikottides tuduvad sõdurid. Võtsime neilt relvad ära, äratasime üles ja võtsime pantvangiks. Nad jagasid meiega heldelt igasugu konfidentsiaalset infot ja nii saime pantvangiks ka järgmise vahetuse mehed. Meid oli kokku viis (neli ajateenijat + meie leitnant) ja pantvangi võtsime kaheksa meest. Uhke tunne oli. Olin ainuke grupist, kes käis esimest korda niimoodi luurel. Kaaslased olid professionaalid ning nende tööd oli nauditav vaadata.
Ja pantvangid? Nemad talutasime esialgu oma autode juurde, et sealt nad peale võtta ning ühe järve ääres maha panna - ~5 km. nende laagrist. Andsime neile kaardi, näitasime neile nende asukoha kaardil, lehvitasime neile ning sõitsime kasarmusse, et süüa öine soe söök, teha hügieen ning kella ühe aeg tudusime juba omas soojas kasarmuvoodis.
Möödunud nädal käisime jälle laagris. Seekord Valgamaal ning teemaks linnalahingud. Käisime kohas, kus Nõuka-ajal olevat olnud salajane sõjaväebaas. Eesti aja tulekuga jäid aga nood majad tühjaks - ideaalne koht linnalahingu õppimiseks. Kui maastikul on ruumi palju, meeste vahed suured (kahe mehe tüüpvahe ~10 meetrit) ning lahingutes ei määra niivõrd isegi kiired refleksid. Siis linnalahing on täielik vastand. Ruumid on kitsad, mehed liiguvad sõnaotseses mõttes õlg-õla kõrval ning vaenlane võib mind oodata järgmises toas seina taga - ellu jääb nobedam. Ühe rünnaku ajal tuli ka veebel minu juurde ja ütles, et sain surma. Tuppa sisse lennates ei raalinud kohe välja, kumb on pimedam nurk ning vaatasin esimese hooga vale nurga läbi. Kui teise nurka pilk jõudis ja seal olevale papist sihtmärgile paukpadrunitega otsa peale tegin, olevat olnud juba hilja.
Üldiselt oli laager aga meeldiv. Päike käib kõrgemalt, märtsikuu on see aasta meeldivalt soe. Esimest laagrit sõime terve nädal ainult Nato-pakke - kogemus, pärast mida tundub sööklatoit veelgi maitsvam. Neljapäeva õhtuks naasime väeosasse. Rühmavarustus, jaovarustus, isiklikud relvad, ise - rutiin. Reedel aga suurem osa meist linnaloale ei pääsenud, kuna laupäeval ootas meid pataljoni spordipäev.
Seekordsest spordipäevast ma järjekordselt ise kahjuks osa ei võtnud - alasid ja kohti aladele oli niivõrd vähe. Küll aga aitasin ette valmistada meie kompaniid esindavat maletajat, tehes reede õhtul temaga mõned mängud. Loomulikult tõi ta ka laupäeval meile alavõidu :) Esikohta otsustavaks mänguks oli malelaua taha kogunenud rohkem, kui 20 Charlie kompanii ajateenijat. Kui vastasel seis liialt kehvaks muutus ja ta ütles: "Annan alla", sai meie maletaja pika aplausi osaliseks. Tubli, super töö. Lisaks malele oli kavas ka köievedu, Unimogi lükkamine mäest üles, lauatennis ja teatejooks. Võitjaks tuli nagu ka suvisel ja sügisesel spordipäeval - Charlie kompanii. Uhke värk.
Kui pärast spordipäeva said suurem osa kaasajateenijaid väljaloale, siis meie rühm jäi sisse. Oleme valvekorraüksus alates reedest. Räägin tollest lähemalt järgmine nädalavahetus
Kokkuvõte: päike liigub kõrgema kaarega üle taeva, väljas on ilmad, millega toas istuda väga ei tahakski ning reservi arvamiseni on jäänud 75 päeva ;)
reede, 13. märts 2015
Miks peetakse sõdu?
Täna möödub kolmveerand sajandit meie piirkonna ühe lähiajaloo ohvriterohkeima sõja rahust. Sõda, mille pikkuseks nii mõnedki Nõukogude Liidu kindralid pakkusid enne sõda kaks nädalat, (optimismiks oli ju põhjust - rahvaarvult ~10x suurem Poola oli vallutatud äsja kahe riigi poolt vähem kui kuuga) kestis 15 nädalat. 1939 sügisel oli Eesti ja Soome ees kaks varianti - kas nõustuda Nõukogude Liidu poolt pakutud baasidega neis riikides või riskida halvenevate suhetega N. Liiduga ja ähvardava sõjaga. Eesti valis esimese variandi, Soome teise.
1939 a. hilissügisel N. Liidu poolt alustatud sõda oli ohvriterohke - Soome poolt ~25 000, N. Liidu poolt ~125 000 sõjaohvrit (üks langenud Soome eest võidelnu viie (!) langenud vastase kohta). Kokku ligikaudu 150 000 sõja tõttu hukkunut - langetan pea hukkunute mälestuseks.
Veel 1940 a. kevadel võis tunduda, et Soome on kaotaja ja Eesti võitja. Eestil ei olnud inimohvreid, meilt ei oldud ära võetud maad (veel), mis soomlastelt võeti (Karjala liideti N. Liiduga rahu tulemusena, ~10% tollasest Soome territooriumist). Kõik mis edasi juhtus, teame aga kõik.
Mida Soome võitis ja Eesti kaotas?
Esimese asjana kindlasti vabaduse. Helsinki ei pidanud käima järgmised pool sajandit Moskva vahelt ja küsima nende nõusolekut tähtsate otsuste vastuvõtmisel. Soomlastele ei keelatud ära oma rahvuslipu lehvitamist nii nagu eestlastele seda tehti. Neil jäi alles vabadus väljendada ka negatiivseid tundeid valitseva võimu suhtes kartmata pokrisattumist. Vabadus valida teisi erakondi peale kommunistliku partei, teisi põhimõtteid - on ka vabas ühiskonnas suur väärtus.
Vabadus valida kaubanduspartnereid tõi soomlastele edukama majanduse. Miks muidu liigub tänapäeval üsnagi palju tööjõulisest elanikkonnast Eestist Soome ja mitte vastupidi. Olgu siis lisatud, et enne teist ilmasõda olid Soome ja Eesti majandustasemed enam-vähem võrdsed - tunduvalt kõrgemad, kui nt. itaallastel-hispaanlastel.
Soomlased võitsid austuse. Ka kolmveerand sajandit hiljem vaadatakse Soome Kaitsevõimet suure respektiga.
Teise maailmasõja arenedes said soomlased võidelda oma riigi eest. Eestlased aga seevastu mobiliseeriti võõrvõimu väkke - kes sunniti sõdima Saksa mundris, kes Nõukogude Liidu mundris. Seda raskem on sõda pidada - teades, et vastaspoolel võib olla rahvuskaaslasi, mõnikord ka pereliikmeid - eestlaste tragöödia. (meenutagem või "Nimed marmortahvlil", kus vend ja vend on vastaspool rinnet).
Sõda on alati kõige halvem variant võimalikest. Aga teinekord polegi muud varianti - nagu Soomel 1939. aasta hilissügisel. Sai ju toonane sõda alguse rünnakust Nõukogude piiripunkti (Mainila) vastu, kus hukkus 4 piirivalvurit. Asja uurinud ajaloolased arvavad, arvestades rünnaku suunda ja mürskude laskeulatusi, et pommitati Nõukogude Liidu territooriumilt. Kahtlane oli ka Nõukogude Liidu käitumine. Kui Soome pakkus pärast rünnakut välja kahepoolse sõltumatu uurimuse leidmaks rünnaku põhjus, siis Nõukogude Liit katkestas igasugused diplomaatilised sidemed Soomega ning tõi suured väehulgad Soome piiri taha. Varsti pärast seda alustas Nõukogude Liit ka sõda. Žantaaž. Vastasel oli vaja lihtsalt põhjust, õigustust ründamiseks. Soome kisti tollasesse sõtta.
Aga nagu ma kribasin: sõda on kõige halvem variant. Ja siinkohal tahaksingi kirjutise lõpetada pataljoniülema sõnadega: "Eesti omab Kaitseväge eelkõige võimaliku vastase heidutamiseks."
1939 a. hilissügisel N. Liidu poolt alustatud sõda oli ohvriterohke - Soome poolt ~25 000, N. Liidu poolt ~125 000 sõjaohvrit (üks langenud Soome eest võidelnu viie (!) langenud vastase kohta). Kokku ligikaudu 150 000 sõja tõttu hukkunut - langetan pea hukkunute mälestuseks.
Veel 1940 a. kevadel võis tunduda, et Soome on kaotaja ja Eesti võitja. Eestil ei olnud inimohvreid, meilt ei oldud ära võetud maad (veel), mis soomlastelt võeti (Karjala liideti N. Liiduga rahu tulemusena, ~10% tollasest Soome territooriumist). Kõik mis edasi juhtus, teame aga kõik.
Mida Soome võitis ja Eesti kaotas?
Esimese asjana kindlasti vabaduse. Helsinki ei pidanud käima järgmised pool sajandit Moskva vahelt ja küsima nende nõusolekut tähtsate otsuste vastuvõtmisel. Soomlastele ei keelatud ära oma rahvuslipu lehvitamist nii nagu eestlastele seda tehti. Neil jäi alles vabadus väljendada ka negatiivseid tundeid valitseva võimu suhtes kartmata pokrisattumist. Vabadus valida teisi erakondi peale kommunistliku partei, teisi põhimõtteid - on ka vabas ühiskonnas suur väärtus.
Vabadus valida kaubanduspartnereid tõi soomlastele edukama majanduse. Miks muidu liigub tänapäeval üsnagi palju tööjõulisest elanikkonnast Eestist Soome ja mitte vastupidi. Olgu siis lisatud, et enne teist ilmasõda olid Soome ja Eesti majandustasemed enam-vähem võrdsed - tunduvalt kõrgemad, kui nt. itaallastel-hispaanlastel.
Soomlased võitsid austuse. Ka kolmveerand sajandit hiljem vaadatakse Soome Kaitsevõimet suure respektiga.
Teise maailmasõja arenedes said soomlased võidelda oma riigi eest. Eestlased aga seevastu mobiliseeriti võõrvõimu väkke - kes sunniti sõdima Saksa mundris, kes Nõukogude Liidu mundris. Seda raskem on sõda pidada - teades, et vastaspoolel võib olla rahvuskaaslasi, mõnikord ka pereliikmeid - eestlaste tragöödia. (meenutagem või "Nimed marmortahvlil", kus vend ja vend on vastaspool rinnet).
Sõda on alati kõige halvem variant võimalikest. Aga teinekord polegi muud varianti - nagu Soomel 1939. aasta hilissügisel. Sai ju toonane sõda alguse rünnakust Nõukogude piiripunkti (Mainila) vastu, kus hukkus 4 piirivalvurit. Asja uurinud ajaloolased arvavad, arvestades rünnaku suunda ja mürskude laskeulatusi, et pommitati Nõukogude Liidu territooriumilt. Kahtlane oli ka Nõukogude Liidu käitumine. Kui Soome pakkus pärast rünnakut välja kahepoolse sõltumatu uurimuse leidmaks rünnaku põhjus, siis Nõukogude Liit katkestas igasugused diplomaatilised sidemed Soomega ning tõi suured väehulgad Soome piiri taha. Varsti pärast seda alustas Nõukogude Liit ka sõda. Žantaaž. Vastasel oli vaja lihtsalt põhjust, õigustust ründamiseks. Soome kisti tollasesse sõtta.
Aga nagu ma kribasin: sõda on kõige halvem variant. Ja siinkohal tahaksingi kirjutise lõpetada pataljoniülema sõnadega: "Eesti omab Kaitseväge eelkõige võimaliku vastase heidutamiseks."
laupäev, 28. veebruar 2015
Laskelaager
Selle aasta teine metsalaager toimus pinnasel, millelt pole raske leida kivi, millega saab lõket toita. Ehk Ida-Virumaal ja kaevanduse lähedal. Huvitav oligi see, et kui laagrist ühele poole jäid meie erinevate harjutuste laskesektorid, siis teisel pool käis 24/7 Eesti majanduse sisekoguprodukti kasvatamine - veokid sõitsid, ekskavaatorid mürisesid.
Alustan aga nädala algusest. Esmaspäeval astusime pataljoni territooriumil bussi, et neli tundi hiljem sihtkohas maha astuda. Koht valitud, telk püsti, muud ettevalmistused tehtud - jäime uusi korraldusi ootama. Vahepeal vallutasime lähedaloleva künka suure seltskonnaga. Küngas oli piirkonnas silmapaistvalt kõrge ning üsna järsk. Sinna ilma kiivrita ronimine oleks hullumeelsus. Õhtu oli suhteliselt vaba. Selle aja jooksul meisterdasime telgi ümber kaks lauda, kolm istumispinki, ühe relvahoidja. Veebel kiitis õhtul telgist taskulambiga mööda kõndides: "Moodsat arhitektuuri ka siin näha. Tublid olete, poisid!".
Teisipäev ja ühtlasi vabariigi aastapäev. Päeva esimene pool harjutame varitsusvastast tegevust. Paneme terava rauda. Jagu sõidab DAFis. Järsku rünnatakse meie autot. Jookseme kõik välja. Sekundite pärast on kokkulepitud positsioonid sisse võetud ning oleme valmis vaenlasele säru andma. Legendi järgi on nüüdseks meie masin hävitatud. Laskmise ajal vaatan korraks kõrvale ning näen, kuidas relva kestaheiteavast väljuvad hülsid potsatavad vastu kaasvõitleja kiivrit. Jaoülem annab käsu rullida paremale - eemaldume konfliktipiirkonnast. Kui oleme ohutusse kaugusse rullinud, võtame ringkaitse sisse. Saame rühmaülemalt käsu liikumist jätkata jalgsi. Harjutus jätkub mõne aja pärast uue varitsusega meie vastu. Laseme, rullime minema. Harjutuse lõpp. Harjutuse ajal kasutatakse tõusvaid-langevaid sihtmärke. Hindajad toovad puudustena välja selle, et kui me mingeid sihtmärke märkasime ja lasime, siis jäid teised, mitte nii nähtaval olevad sihtmärgid meie tähelepanuta.
Õhtu poole läheme öölaskmist tegema. Kuulipildujad saavad endale kasutada nö. trasserid (ingliskeelsest sõnast trace - jälitama) - kuulid, mille otsad on värvitud ja mis jätavad endast lennutrajektoori maha. Nendega osutatakse vastaseid. Vastased on nõrga valgusega varustatud sihtmärgid, kutsutakse Hardydeks - pimedas neid hästi ei näe. Aeg-ajalt kasutatakse ala valgustamiseks valgusrakette. Trasserid pakuvad kaunist ja lummavat vaatepilti - tsiviilis sellist kogemust naljalt ei saa. Saame ka kapteni käest kiita, et meie lasud tabasid muljetavaldavalt hästi sihtmärke.
Kolmapäeva esimene pool tegime pikema söösta-kata rünnaku jaoga - terav rauas. Maastikku katsid mõned kahe-kolme meetrised männid. Nii kaugele, kui näha oli. Ja näha oli kaugele. Vastaste gruppe oli meile ette antud kolm ja rünnaku enda pikkus oli julgelt rohkem kui pool kilomeetrit. Jao hinnanguks antakse neli miinus. Enda tegevuse kohta - oleksin saanud paremini. Päeva teine pool möödub kaasvõitlejaga postil olles. Autode kinnipidamine, nendest teatamine raadio teel juhtkonnale ning seejärel autode läbilubamine. Ühtegi eksind matkajat ega jahimeest õnneks sinnakanti ei satu ning seetõttu on õhtu rahulik. Teeme lõket tee ääres, räägime elu-olust. Mõnus õhtu.
Neljapäeval läheme granaati viskama. Alustuseks saab igaüks loopida kaks õppegranaati, mis teevad kerge sussu. Seejärel loobime midagi karmimat - m67-t. Algul muidugi palutakse tõsta käed neil, kes ei soovi visata. Ühtegi kätt ei tõuse. Kui esimene granaat on paugu ära teinud, on nii mõnelgi suu lahti - mis asi see oli? Pauk on kõva ja kerge lööklaine läbib keha. Lähen ise joonele teisena, teen kõik ettevalmistused ära - üsna kõhe on sellist asja käes hoida. Mitte hirmutav vaid kõhe. Siiski on tegu üsna ohutu lõhkekehaga. Lisan granaati detonaatori. Seejärel panen tolle kokku, eemaldan splindi, lükkan nupu üles. Ja ka siis võiksin toda granaati veel rahulikult tund aega käes hoida ilma, et midagi juhtuks - seda ma aga ei tee. Viskan granaadi umbes kolmekümne meetri kaugusel olevate sihtmärkide suunas. Viskamise ajal eemaldub granaadi küljest link, mida ma siiamaani peoga kinni olen hoidnud. Granaadi sütikmehhanism alustas tööd. Saan veel vaadata ära koha, kuhu granaat kukub. Seejärel varjun varje taha. Viie sekundi pärast käib pauk. Eemal teevad poisid lõket - põletavad oksaraagu ja maapinnal ohtrasti leiduvat põlevkivi. Liitun nendega.
Järgmine harjutus on söösta-kata harjutus teravaga. Maastik oli ekstreemne - Palju künkaid, mis on moodustunud põlevkivilademetest - väga raskesti läbitav. Hoolimata sellest, et leitnant manitses meid ettevaatlikkusele, kiirustan ühe sellise künka peal ning tulemusena veeren sealt künkast alla - oma kolm meetrit. Õnneks on sõduril peas kiiver, seljas killuvest, põlvedel põlvekaitsmed ja midagi hullu ei juhtu. Küünarnukk saab mõne sinika. Katsun elutähtsad kohad üle ning saan aru, et olen endiselt lahinguvõimeline. Jooksen edasi. Laskmise ajal kipuvad prillid uduseks minema. Puhastan neid mitu korda harjutuse jooksul. Vanarahva tarkus rääkivat, et prillide uduseks muutumise vastu aitavat klaaside katmine Fairyga enne harjutust - proovin järgmine kord järgi. Laskeharjutus lõpeb, leitnant kiidab meie jao tegevust. Eriti saab kiita kuulipildur, kes iseseisvalt eemaldab harjutuse jooksul tõrke oma relvalt. Kuldsed käed - peab tõdema, et meil on väärt kuulipildur. Selle harjutusega on ka laskelaager meie jaoks läbi. Bussiga liigume tagasi pataljoni, kus toimub rutiin - jao varustuse hooldus, relvade hooldus, isikliku varustuse hooldus, enda hooldus.
Alustan aga nädala algusest. Esmaspäeval astusime pataljoni territooriumil bussi, et neli tundi hiljem sihtkohas maha astuda. Koht valitud, telk püsti, muud ettevalmistused tehtud - jäime uusi korraldusi ootama. Vahepeal vallutasime lähedaloleva künka suure seltskonnaga. Küngas oli piirkonnas silmapaistvalt kõrge ning üsna järsk. Sinna ilma kiivrita ronimine oleks hullumeelsus. Õhtu oli suhteliselt vaba. Selle aja jooksul meisterdasime telgi ümber kaks lauda, kolm istumispinki, ühe relvahoidja. Veebel kiitis õhtul telgist taskulambiga mööda kõndides: "Moodsat arhitektuuri ka siin näha. Tublid olete, poisid!".
Teisipäev ja ühtlasi vabariigi aastapäev. Päeva esimene pool harjutame varitsusvastast tegevust. Paneme terava rauda. Jagu sõidab DAFis. Järsku rünnatakse meie autot. Jookseme kõik välja. Sekundite pärast on kokkulepitud positsioonid sisse võetud ning oleme valmis vaenlasele säru andma. Legendi järgi on nüüdseks meie masin hävitatud. Laskmise ajal vaatan korraks kõrvale ning näen, kuidas relva kestaheiteavast väljuvad hülsid potsatavad vastu kaasvõitleja kiivrit. Jaoülem annab käsu rullida paremale - eemaldume konfliktipiirkonnast. Kui oleme ohutusse kaugusse rullinud, võtame ringkaitse sisse. Saame rühmaülemalt käsu liikumist jätkata jalgsi. Harjutus jätkub mõne aja pärast uue varitsusega meie vastu. Laseme, rullime minema. Harjutuse lõpp. Harjutuse ajal kasutatakse tõusvaid-langevaid sihtmärke. Hindajad toovad puudustena välja selle, et kui me mingeid sihtmärke märkasime ja lasime, siis jäid teised, mitte nii nähtaval olevad sihtmärgid meie tähelepanuta.
Õhtu poole läheme öölaskmist tegema. Kuulipildujad saavad endale kasutada nö. trasserid (ingliskeelsest sõnast trace - jälitama) - kuulid, mille otsad on värvitud ja mis jätavad endast lennutrajektoori maha. Nendega osutatakse vastaseid. Vastased on nõrga valgusega varustatud sihtmärgid, kutsutakse Hardydeks - pimedas neid hästi ei näe. Aeg-ajalt kasutatakse ala valgustamiseks valgusrakette. Trasserid pakuvad kaunist ja lummavat vaatepilti - tsiviilis sellist kogemust naljalt ei saa. Saame ka kapteni käest kiita, et meie lasud tabasid muljetavaldavalt hästi sihtmärke.
Kolmapäeva esimene pool tegime pikema söösta-kata rünnaku jaoga - terav rauas. Maastikku katsid mõned kahe-kolme meetrised männid. Nii kaugele, kui näha oli. Ja näha oli kaugele. Vastaste gruppe oli meile ette antud kolm ja rünnaku enda pikkus oli julgelt rohkem kui pool kilomeetrit. Jao hinnanguks antakse neli miinus. Enda tegevuse kohta - oleksin saanud paremini. Päeva teine pool möödub kaasvõitlejaga postil olles. Autode kinnipidamine, nendest teatamine raadio teel juhtkonnale ning seejärel autode läbilubamine. Ühtegi eksind matkajat ega jahimeest õnneks sinnakanti ei satu ning seetõttu on õhtu rahulik. Teeme lõket tee ääres, räägime elu-olust. Mõnus õhtu.
Neljapäeval läheme granaati viskama. Alustuseks saab igaüks loopida kaks õppegranaati, mis teevad kerge sussu. Seejärel loobime midagi karmimat - m67-t. Algul muidugi palutakse tõsta käed neil, kes ei soovi visata. Ühtegi kätt ei tõuse. Kui esimene granaat on paugu ära teinud, on nii mõnelgi suu lahti - mis asi see oli? Pauk on kõva ja kerge lööklaine läbib keha. Lähen ise joonele teisena, teen kõik ettevalmistused ära - üsna kõhe on sellist asja käes hoida. Mitte hirmutav vaid kõhe. Siiski on tegu üsna ohutu lõhkekehaga. Lisan granaati detonaatori. Seejärel panen tolle kokku, eemaldan splindi, lükkan nupu üles. Ja ka siis võiksin toda granaati veel rahulikult tund aega käes hoida ilma, et midagi juhtuks - seda ma aga ei tee. Viskan granaadi umbes kolmekümne meetri kaugusel olevate sihtmärkide suunas. Viskamise ajal eemaldub granaadi küljest link, mida ma siiamaani peoga kinni olen hoidnud. Granaadi sütikmehhanism alustas tööd. Saan veel vaadata ära koha, kuhu granaat kukub. Seejärel varjun varje taha. Viie sekundi pärast käib pauk. Eemal teevad poisid lõket - põletavad oksaraagu ja maapinnal ohtrasti leiduvat põlevkivi. Liitun nendega.
Järgmine harjutus on söösta-kata harjutus teravaga. Maastik oli ekstreemne - Palju künkaid, mis on moodustunud põlevkivilademetest - väga raskesti läbitav. Hoolimata sellest, et leitnant manitses meid ettevaatlikkusele, kiirustan ühe sellise künka peal ning tulemusena veeren sealt künkast alla - oma kolm meetrit. Õnneks on sõduril peas kiiver, seljas killuvest, põlvedel põlvekaitsmed ja midagi hullu ei juhtu. Küünarnukk saab mõne sinika. Katsun elutähtsad kohad üle ning saan aru, et olen endiselt lahinguvõimeline. Jooksen edasi. Laskmise ajal kipuvad prillid uduseks minema. Puhastan neid mitu korda harjutuse jooksul. Vanarahva tarkus rääkivat, et prillide uduseks muutumise vastu aitavat klaaside katmine Fairyga enne harjutust - proovin järgmine kord järgi. Laskeharjutus lõpeb, leitnant kiidab meie jao tegevust. Eriti saab kiita kuulipildur, kes iseseisvalt eemaldab harjutuse jooksul tõrke oma relvalt. Kuldsed käed - peab tõdema, et meil on väärt kuulipildur. Selle harjutusega on ka laskelaager meie jaoks läbi. Bussiga liigume tagasi pataljoni, kus toimub rutiin - jao varustuse hooldus, relvade hooldus, isikliku varustuse hooldus, enda hooldus.
pühapäev, 22. veebruar 2015
Juhtumisi
Mittesuitsetamise leping - Kaitseväes on enamasti asjad korraldatud piinliku täpsusega - ehk, peab valitsema kord. Igas magalas on seinal stend, mille peale paigutatakse erinevat infot. Ka info sellel stendil peab olema vastavalt stendiplaanile - iga leht oma õiges kohas. Vastasel juhul võidakse sellele märkus teha, kes on parajasti magala korrapidaja. Ka ei tohi stendil mingit iseloomingut ega sodi olla - kõik paberid ainult ja ainult kõrgemalt poolt (Tunniplaanid, sisekorraeeskiri jne.). Jaanuaris tegid viis suitsetajat meie rühmast omavahel lepingu, et kuni 29 maini nad suitsu ei tee - lepingule panid nad ka allkirjad jne. See, kes lepingut rikub, teeb igale allesjäänud "mittesuitsetajale" välja kasti õlut ajateenistuse lõpus. Olgu siis lisatud, et mittesuitsetamine kehtib pataljonis sees - linnaloal olles võivad asjaosalised ennast kasvõi siniseks tõmmata. Üks "langenu" on ka juba praeguseks tekkinud. Olgu ka veel mainitud, et leping on ausalt-öeldes kehvasti koostatud, kuna lepingu rikkuja lubas allesjäänutele kasti mittealkohoolset õlut (leping ei täpsustanud, missugune see õlu olema peab). Ühesõnaga - see leping ilutseb siiamaani rühma magala stendil - teiste paberite all. Et kaader seda üles ei leiaks. Nende jaoks ilmselt sodi, meie rühma jaoks tähtis leping :P
Telefoni väljapäästmine - Meil on telefoni laadimiseks argipäeviti kindlad kellaajad paika määratud - vahemikus 17:00-8:00. Kaks tingimust on telefoni laadimiseks veel - telefon peab olema väljalülitatud ja keegi peab laadimise ajal magalas olema. Ühe kaasvõitleja telefon võeti ära, kuna see laadis valel ajal. Telefoni väljalunastamise hind oli rammus - 1500 kätekõverdust. Seepeale käis ta läbi kõik korruse peal olevad magalad, et leida endale abilisi pumpade tegemisel. Ühe magalakaaslase ütluse peale "Davai, poisid! Ehk läheb kunagi ka meil sarnast abi vaja" - tuli suurem osa meie rühmast tolle telefoni väljalunastaja taha. Kokku sai meid korruse peale 35 inimest. Kiire arvutus kalkulaatoriga korrapidaja poolt näitas, et iga mees peab 43 pumpa tegema. Nii me siis pumpasime korraga. Telefoni väljalunastaja ütles numbri ja kõik koos tegime pumba. Meie saime füüsilise vormi natukene paremaks...ja väljalunastaja sai oma telefoni kätte ;)
Hakuna Matata - Oma relva puhastamine on iga kaitseväelase kohus. Teeme seda iga kord, kui relvad relvaaidast välja võtame. Võtame relva lahti, puhastame kõik osad ära, paneme kokku. Enne relva tagasi aita panemist teeme relva töökorrasoleku kontrolli. Lihtne tegevus, mille käigus laeme ka relva tühjaks. Ehk: kui kaitseriiv relvalt maha võtta ning päästikule vajutada, siis klõpsu sealt ei tule. Pärast ühte sarnast relvapuhastust proovis kompanii korrapidaja relvaaidas kõik relvad läbi. Mõned relvad tegid ka plõksu. Nende relvade omanikud said au kuuluda tolle korrapidaja poolt loodud eriüksusesse. Ehk: kuuldes korruse pealt vilet hüüdega "Hakuna Matata", pidid nad minutiga toimkonna laua juures olema ning mõne lihtsama probleemi lahendama. Enamasti on vaja kas mõni wc puhtaks küürida või mõni ummistus kraanikausist eemaldada. Miski pole aga igavene - Hakuna Matata määratakse kaheks-kolmeks päevaks ning praegu ägab antud eriüksus inimeste puuduse käes :)
Mõned tsitaadid:
Kapten: "Mõnikord kipub sõdur ajateenistuse lõpus lodevaks ja laisaks muutuma. Kui keegi toob rivis halvastikäitumise põhjuseks selle, et aga mul on ju ainult kaks päeva reservini jäänud. Siis astun mina talle juurde, vaatan talle otsa ja küsin: aga kust sa tead, et sul on reservini jäänud kaks päeva? Pingutada tuleb lõpuni."
Leitnant: "Me ei ole mingid Papa Uniform Sierra Sierra Yankee'd. Me oleme Charlie Kompanii."
Veebel: "Kaitsepositsioonil olles tuleks valida sobiv tulealustusjoon. Teie laskmistulemusi arvestades võiks see olla maksimaalselt 200 meetrit. Teiselt poolt: alustada lahingut vastase motolaskurjalaväejao vastu viiekümnelt meetrilt on vastase soomuki juppideks varastamine" (vihje sellele, et tulealustusjoon võiks jääda vahemikku 100-200 meetrit)
Leitnant rivi ees: "Mis päev täna on?"
Ajateenija: "25 november."
Leitnant: "Vale!"
Teine ajateenija: "Kadripäev."
Leitnant: "Õigee! Täna läheme laskma."
Telefoni väljapäästmine - Meil on telefoni laadimiseks argipäeviti kindlad kellaajad paika määratud - vahemikus 17:00-8:00. Kaks tingimust on telefoni laadimiseks veel - telefon peab olema väljalülitatud ja keegi peab laadimise ajal magalas olema. Ühe kaasvõitleja telefon võeti ära, kuna see laadis valel ajal. Telefoni väljalunastamise hind oli rammus - 1500 kätekõverdust. Seepeale käis ta läbi kõik korruse peal olevad magalad, et leida endale abilisi pumpade tegemisel. Ühe magalakaaslase ütluse peale "Davai, poisid! Ehk läheb kunagi ka meil sarnast abi vaja" - tuli suurem osa meie rühmast tolle telefoni väljalunastaja taha. Kokku sai meid korruse peale 35 inimest. Kiire arvutus kalkulaatoriga korrapidaja poolt näitas, et iga mees peab 43 pumpa tegema. Nii me siis pumpasime korraga. Telefoni väljalunastaja ütles numbri ja kõik koos tegime pumba. Meie saime füüsilise vormi natukene paremaks...ja väljalunastaja sai oma telefoni kätte ;)
Hakuna Matata - Oma relva puhastamine on iga kaitseväelase kohus. Teeme seda iga kord, kui relvad relvaaidast välja võtame. Võtame relva lahti, puhastame kõik osad ära, paneme kokku. Enne relva tagasi aita panemist teeme relva töökorrasoleku kontrolli. Lihtne tegevus, mille käigus laeme ka relva tühjaks. Ehk: kui kaitseriiv relvalt maha võtta ning päästikule vajutada, siis klõpsu sealt ei tule. Pärast ühte sarnast relvapuhastust proovis kompanii korrapidaja relvaaidas kõik relvad läbi. Mõned relvad tegid ka plõksu. Nende relvade omanikud said au kuuluda tolle korrapidaja poolt loodud eriüksusesse. Ehk: kuuldes korruse pealt vilet hüüdega "Hakuna Matata", pidid nad minutiga toimkonna laua juures olema ning mõne lihtsama probleemi lahendama. Enamasti on vaja kas mõni wc puhtaks küürida või mõni ummistus kraanikausist eemaldada. Miski pole aga igavene - Hakuna Matata määratakse kaheks-kolmeks päevaks ning praegu ägab antud eriüksus inimeste puuduse käes :)
Mõned tsitaadid:
Kapten: "Mõnikord kipub sõdur ajateenistuse lõpus lodevaks ja laisaks muutuma. Kui keegi toob rivis halvastikäitumise põhjuseks selle, et aga mul on ju ainult kaks päeva reservini jäänud. Siis astun mina talle juurde, vaatan talle otsa ja küsin: aga kust sa tead, et sul on reservini jäänud kaks päeva? Pingutada tuleb lõpuni."
Leitnant: "Me ei ole mingid Papa Uniform Sierra Sierra Yankee'd. Me oleme Charlie Kompanii."
Veebel: "Kaitsepositsioonil olles tuleks valida sobiv tulealustusjoon. Teie laskmistulemusi arvestades võiks see olla maksimaalselt 200 meetrit. Teiselt poolt: alustada lahingut vastase motolaskurjalaväejao vastu viiekümnelt meetrilt on vastase soomuki juppideks varastamine" (vihje sellele, et tulealustusjoon võiks jääda vahemikku 100-200 meetrit)
Leitnant rivi ees: "Mis päev täna on?"
Ajateenija: "25 november."
Leitnant: "Vale!"
Teine ajateenija: "Kadripäev."
Leitnant: "Õigee! Täna läheme laskma."
pühapäev, 15. veebruar 2015
1. metsalaager 2015
Märg, külm, pime, väsitav - need märksõnad iseloomustavad selle aasta esimest metsalaagrit. Algas kõik nagu iga esmaspäev on alanud - hommikujooks, hommikune hügieen, hommikusöök, hommikune pataljoni rivistus. Rivistusel tundis pataljoniülem pahameelt kahe pühapäeval pataljoni rohkem kui kahepromillises joobes saabunud sõduri pärast ning mainis, et karistus sellise teo eest saab olema karm - ilmselt mõnepäevane karts (üks neist ka meie kompaniist - seetõttu oli küsimärgi all ka linnaloale pääs nädalavahetusel meie kompanii ajateenijatel). Pärast rivistust veel viimased ettevalmistused laagrisse minekuks ja tuld (koti pakkisin ära pühapäeva õhtul).
Esmaspäev: saabusime laagripaika. Esimese asjana laagri püstitamine. Telgid läksid püsti, kamovõrgud peale. Samamoodi maskeeriti ka DAFid ära, millega kohale tulime. WCde ehitamine, ringkaitse positsioonide paikapanemine laagri ümber. Ning pärast lõunasööki läksime harjutusi tegema. Olime sattunud Tabina piirkonda, mida iseloomustab künklik maastik ning Eesti kohta küllaltki suured kõrguste vahed. Päeval erinevad harjutused, õhtul orienteerumine. Ööseks oli jalgades piimhapet omajagu. Olin ka esimese vahetuse postil. Kaaslane laenas mult relva, pani paukpadrunitega salve alla ning vinnastas relva ära. Posti ajal midagi huvitavat ei juhtunud, varsti andsime posti üle järgmistele. Üle sai antud ka salv, kus paukpadrunid sees. Kaaslase küsimuse peale, kas mul on relv tühjaks laetud, võtsin relval kaitseriivi maha, panin relva õlga, sihtisin 45 kraadi üles ning vajutasin päästikule. PAUK! Olin unustanud, et kaaslane relva vinnastas (padrun oli pärast seda rauas) ning ei teinud seetõttu korrektselt relva tühjakslaadimist. Tagajärg: kogu kompaniile tähendas see häiret ning kõik pidid soojast telgist ringkaitsesse jooksma (ahjuvalve jäi vaid telki). Tegu, millesarnast ei tohi enam kunagi korduda :S
Teisipäev: Eelmine päev rääkis kaasajateenija humoorika loo. Ühes metsalaagris oli juhtkonna telki määratud kütma ajateenijad. Üks ajateenija lasi aga lõkkel ahjus ära kustuda ning telgis oleval kaadril hakkas jahe. Tagajärg: juhtkond andis häiret ning käskis kogu laagri kaks meetrit lõuna poole kolida - kõik telgid koos kamovõrkudega võeti keset ööd üles...et need kaks meetrit lõuna pool jälle üles panna. Põhjendus: lõunas on ju soe.
Meie laagris oleks aga esmaspäeval vastu teisipäeva võinud midagi hoopis tõsisemat juhtuda. Ühes telgis jäi ahjuvalve magama ning keegi olevat ärganud kummihaisu peale. Nähes ahju ääres kärssavaid kummikuid, oli ta need kiiruga eemale tõmmanud ning seetõttu oma käed kergelt ära põletanud. Telgis olevat olnud mõningal määral vingu. Järgmisel ööl pidi too ahjuvalve iga poole tunni tagant kontrollima laagri keskele ahju sisse pandud küünalt ja olukorrast juhtkonna telgile ettekande tegema. Kuna sarnaste hooletuste tõttu on Kaitseväe ajaloos ka telke maha põlenud, alustati distsiplinaarmenetlust tolle ajateenija suhtes.
Teisipäev ise oli sarnane esmaspäevale. Ainult et õhtul lasti meil seekord vabamalt olla. Pärast õhtusööki enam kohustusi peale ahjuvalveks olemise polnud. Sula oli muutnud lume märjaks ning kuna sõdur peab harjutuste ajal enamasti pikali-põlvili asendit kasutama, olid riided kõik läbimärjad. Väga omapärane vaatepilt on näha õhtul ahjutule valgel "auravate" riietega inimesi. Ühtlasi jäi ka too öö viimaseks, kui sai enam-vähem korralikult ennast välja puhata.
Kolmapäev: toimusid esimesed jaohindamised - rünnak ja kiirkaitse. Nägi siis kõik see välja nii: meil olid kõik kuus salve paukpadruneid täis, harjutust mängisime läbi nagu oleks tegu reaalse olukorraga. Ning meile hindajaks valitud veebel kõndis meil järel ning kribas erinevaid puudujääke meie tegevusest üles. Hinnang tolle päeva tegevuse kohta oli hävitav - jaole üldiselt andis veebel hindeks rahuldav miinus. Toodi välja ka vead, mida tegime. Mõtlemisainet kui palju.
Öösel tehti häiret. Üks kaasajateenija sai hakkama sarnasega, millega mina esmaspäeva öösel ning nii pidime kõik ringkaitsesse jooksma. Pärast häire lõppu oli oma viis minutit vaikust, sain telki ahju äärde maha istuda ning siis tuli uus häire - seekord leitnandi poolt. Vandusin, võtsin ööseks jala otsa tõmmatud kuivad sokid jälle jalast, panin märjad asemele ning positsioonile. Ja nii anti mõne aja pärast ka kolmas häire pärast telkijõudmist. Tegu oli ka viimase häirega tol õhtul. Õnneks. Tagasi telki, märjad sokid ja saapad ahju äärde, kuivad sokid jalga ja tekikoti sisse. Kuigi und oli tol ööl vähe, oli ta kvaliteetne.
Neljapäev: päeval jaohindamised - varitsus ja vaatluspost. Olime teinud järeldused eelmisest päevast ning mõlema harjutuse hindajad jäid seekord rahule meie tegevusega. Õhtul algas rännak. Teatavasti peab iga jalaväelane oma varustust jõudma ise kanda. Ligi 30 kg. varustust selga, relv kätte ning kell kuus õhtul alustasime liikumist Vastseliina linnuse poole. Linnulennult ~10 km. ent juhtkonna poolt anti meile tingimus: suuri teid kasutada ei tohi rändamiseks. Need, kes ikkagi keelust üle astusid, need avastasid, et leitnandid nö. patrullisid suuri teid autodega ning vahelejääjatele jagati heldelt miine (selliseid viiekiloseid kivikamakaid, mille peab vahelejäänud jagu endaga lõpp-punkti viima). Rännak oli ränkraske minu jaoks. Minemiseks kasutasime väikseid teid; põlde, kus lumi oli kohati põlvini ning kohalikke künkaid, orge, mida paistis piirkonnas omajagu olevat. Vähemalt kolm korda eksisime pööramiskohaga - sealt tuli lisakilomeetreid. Kokku, pakuks, tuli läbitud kilomeetreid tolle rännaku peale 15-20. Kui esialgu planeeriti, et suurem osa jagusid võiks üheteistkümneks olla sihtpunktis, siis reaalsus oli see, et nt. meie jagu jõudis sinna südaööl. Ja me olime koos veel kahe jaoga alles esimesed sihtpunkti jõudjad. Viimane kilomeeter, näha pimeduses kauguses autotulesid - sõnukirjeldamatult hea tunne. Küllaltki palju oli loobumise mõtteid rännaku jooksul. Viimased viis kilomeetrit vähemalt tulid puhtalt tahtejõu pealt. Ei olnud seal enam füüsilist jõudu suurt taga. Ainult ja ainult tahtejõud. Minu jaoks nihutati tol õhtul inimvõimete piire.
Tagasi pataljonis, kiire varustuse hooldus (=varustus kuivatuskappi), saun, pesu ning kahest öösel keerasin ennast linade vahele. Järgmine hommik oli kell kuus äratus, õnneks hommikust võimlemist meie kompaniile ei toimunud. Hommikused tegevused, relva ja varustuse hooldus enne lõunat ning teadasaamine, et saame siiski linnaloale. Kuhu läksin valusate õlgade, ent siiski rõõmsa meelega - oli kätte jõudnud ju valentinipäeva nädalavahetus :)
Esmaspäev: saabusime laagripaika. Esimese asjana laagri püstitamine. Telgid läksid püsti, kamovõrgud peale. Samamoodi maskeeriti ka DAFid ära, millega kohale tulime. WCde ehitamine, ringkaitse positsioonide paikapanemine laagri ümber. Ning pärast lõunasööki läksime harjutusi tegema. Olime sattunud Tabina piirkonda, mida iseloomustab künklik maastik ning Eesti kohta küllaltki suured kõrguste vahed. Päeval erinevad harjutused, õhtul orienteerumine. Ööseks oli jalgades piimhapet omajagu. Olin ka esimese vahetuse postil. Kaaslane laenas mult relva, pani paukpadrunitega salve alla ning vinnastas relva ära. Posti ajal midagi huvitavat ei juhtunud, varsti andsime posti üle järgmistele. Üle sai antud ka salv, kus paukpadrunid sees. Kaaslase küsimuse peale, kas mul on relv tühjaks laetud, võtsin relval kaitseriivi maha, panin relva õlga, sihtisin 45 kraadi üles ning vajutasin päästikule. PAUK! Olin unustanud, et kaaslane relva vinnastas (padrun oli pärast seda rauas) ning ei teinud seetõttu korrektselt relva tühjakslaadimist. Tagajärg: kogu kompaniile tähendas see häiret ning kõik pidid soojast telgist ringkaitsesse jooksma (ahjuvalve jäi vaid telki). Tegu, millesarnast ei tohi enam kunagi korduda :S
Teisipäev: Eelmine päev rääkis kaasajateenija humoorika loo. Ühes metsalaagris oli juhtkonna telki määratud kütma ajateenijad. Üks ajateenija lasi aga lõkkel ahjus ära kustuda ning telgis oleval kaadril hakkas jahe. Tagajärg: juhtkond andis häiret ning käskis kogu laagri kaks meetrit lõuna poole kolida - kõik telgid koos kamovõrkudega võeti keset ööd üles...et need kaks meetrit lõuna pool jälle üles panna. Põhjendus: lõunas on ju soe.
Meie laagris oleks aga esmaspäeval vastu teisipäeva võinud midagi hoopis tõsisemat juhtuda. Ühes telgis jäi ahjuvalve magama ning keegi olevat ärganud kummihaisu peale. Nähes ahju ääres kärssavaid kummikuid, oli ta need kiiruga eemale tõmmanud ning seetõttu oma käed kergelt ära põletanud. Telgis olevat olnud mõningal määral vingu. Järgmisel ööl pidi too ahjuvalve iga poole tunni tagant kontrollima laagri keskele ahju sisse pandud küünalt ja olukorrast juhtkonna telgile ettekande tegema. Kuna sarnaste hooletuste tõttu on Kaitseväe ajaloos ka telke maha põlenud, alustati distsiplinaarmenetlust tolle ajateenija suhtes.
Teisipäev ise oli sarnane esmaspäevale. Ainult et õhtul lasti meil seekord vabamalt olla. Pärast õhtusööki enam kohustusi peale ahjuvalveks olemise polnud. Sula oli muutnud lume märjaks ning kuna sõdur peab harjutuste ajal enamasti pikali-põlvili asendit kasutama, olid riided kõik läbimärjad. Väga omapärane vaatepilt on näha õhtul ahjutule valgel "auravate" riietega inimesi. Ühtlasi jäi ka too öö viimaseks, kui sai enam-vähem korralikult ennast välja puhata.
Kolmapäev: toimusid esimesed jaohindamised - rünnak ja kiirkaitse. Nägi siis kõik see välja nii: meil olid kõik kuus salve paukpadruneid täis, harjutust mängisime läbi nagu oleks tegu reaalse olukorraga. Ning meile hindajaks valitud veebel kõndis meil järel ning kribas erinevaid puudujääke meie tegevusest üles. Hinnang tolle päeva tegevuse kohta oli hävitav - jaole üldiselt andis veebel hindeks rahuldav miinus. Toodi välja ka vead, mida tegime. Mõtlemisainet kui palju.
Öösel tehti häiret. Üks kaasajateenija sai hakkama sarnasega, millega mina esmaspäeva öösel ning nii pidime kõik ringkaitsesse jooksma. Pärast häire lõppu oli oma viis minutit vaikust, sain telki ahju äärde maha istuda ning siis tuli uus häire - seekord leitnandi poolt. Vandusin, võtsin ööseks jala otsa tõmmatud kuivad sokid jälle jalast, panin märjad asemele ning positsioonile. Ja nii anti mõne aja pärast ka kolmas häire pärast telkijõudmist. Tegu oli ka viimase häirega tol õhtul. Õnneks. Tagasi telki, märjad sokid ja saapad ahju äärde, kuivad sokid jalga ja tekikoti sisse. Kuigi und oli tol ööl vähe, oli ta kvaliteetne.
Neljapäev: päeval jaohindamised - varitsus ja vaatluspost. Olime teinud järeldused eelmisest päevast ning mõlema harjutuse hindajad jäid seekord rahule meie tegevusega. Õhtul algas rännak. Teatavasti peab iga jalaväelane oma varustust jõudma ise kanda. Ligi 30 kg. varustust selga, relv kätte ning kell kuus õhtul alustasime liikumist Vastseliina linnuse poole. Linnulennult ~10 km. ent juhtkonna poolt anti meile tingimus: suuri teid kasutada ei tohi rändamiseks. Need, kes ikkagi keelust üle astusid, need avastasid, et leitnandid nö. patrullisid suuri teid autodega ning vahelejääjatele jagati heldelt miine (selliseid viiekiloseid kivikamakaid, mille peab vahelejäänud jagu endaga lõpp-punkti viima). Rännak oli ränkraske minu jaoks. Minemiseks kasutasime väikseid teid; põlde, kus lumi oli kohati põlvini ning kohalikke künkaid, orge, mida paistis piirkonnas omajagu olevat. Vähemalt kolm korda eksisime pööramiskohaga - sealt tuli lisakilomeetreid. Kokku, pakuks, tuli läbitud kilomeetreid tolle rännaku peale 15-20. Kui esialgu planeeriti, et suurem osa jagusid võiks üheteistkümneks olla sihtpunktis, siis reaalsus oli see, et nt. meie jagu jõudis sinna südaööl. Ja me olime koos veel kahe jaoga alles esimesed sihtpunkti jõudjad. Viimane kilomeeter, näha pimeduses kauguses autotulesid - sõnukirjeldamatult hea tunne. Küllaltki palju oli loobumise mõtteid rännaku jooksul. Viimased viis kilomeetrit vähemalt tulid puhtalt tahtejõu pealt. Ei olnud seal enam füüsilist jõudu suurt taga. Ainult ja ainult tahtejõud. Minu jaoks nihutati tol õhtul inimvõimete piire.
Tagasi pataljonis, kiire varustuse hooldus (=varustus kuivatuskappi), saun, pesu ning kahest öösel keerasin ennast linade vahele. Järgmine hommik oli kell kuus äratus, õnneks hommikust võimlemist meie kompaniile ei toimunud. Hommikused tegevused, relva ja varustuse hooldus enne lõunat ning teadasaamine, et saame siiski linnaloale. Kuhu läksin valusate õlgade, ent siiski rõõmsa meelega - oli kätte jõudnud ju valentinipäeva nädalavahetus :)
pühapäev, 8. veebruar 2015
Viis minutit on Kaitseväes pikk aeg. Baaskursuse ajal lõppes hommikujooks ja -võimlemine enamasti 6:25. Järgneb kasarmusseminek, dressid kappi, hügieenivorm selga ja pesuruumi minek. Habe-vunts maha ajada, mille jaoks läheb max 5 minutit (tsiviilis, enne kaitseväge arvestasin vähemalt kümne minutiga sellele tegevusele - nii et kiirust on juurde tulnud). Lasen kuklajoone kaasajateenijal žiletiga korrektselt ära ajada ning teen seda ka temal, hammaste pesu, kapis olevate dresside korrektselt kokku voltimine, vormi selgapanek ja kui olen saapapaelad kinni sidunud, kõlab tavaliselt hommikusöögivile - kell on 6:45. Selle kõige juures tuleb arvestada asjaoluga, et uste, dušinurkade ja kraanikausside juurde tekivad järjekorrad. Tihtipeale on ühe kraanikausi juures kolm ajateenijat tegutsemas. Nii palju aega oli meil SBK ajal selle kõige jaoks. Kui nüüd teeme viimased hommikuvõimlemisliigutused 6:20 ning aega hügieeni jaoks on viis minutit rohkem, tundub see aeg ilmatuma pikk. Saan hügieeni rahulikult ära teha, ei pea enam kiirustama, nagu SBK ajal seda tegin. Ning aega jääb nii palju ülegi, et jõuan nüüd voodi alumise linagi paika panna, mõnikord harva ka voodi tervenisti tehtud. Olgu siis nii palju lisatud, et voodi peab olema tehtud hommikuseks ülevaatuseks, mis on kell 7:45. Enamasti saangi voodi tehtud pärast hommikusööki. Kui jõuan nüüd enne valmis, on muidugi veelgi parem. Ehk - mõni minut on väga pikk aeg ja sellesama mõne minuti jooksul jõuab endalegi ootamatult palju ära teha. Kui vaid tahtmist on.
Nüüd aga Kaitseväe-elust viimase kahe nädala jooksul. Enamasti on nüüd päevad kõik ühesuguse plaani järgi - pärast hommikust ülevaatust võtame relvad välja, paneme taktikavormi selga paraadvormi asemel, muumid (talvine maskeerimisülikond) peale ning juba kella üheksaks liigume autokastis metsa poole. Metsas teeme erinevaid harjutusi, drille. Söösta-katale ja erinevatele liikumisviisidele on lisandunud vaatluspost, vritsus ja tiibamine drillide hulka. Jooksmist on palju. Kella ühe paiku on söömine katelokidest, pärast seda harjutused jätkuvad. Kella nelja paiku enamasti lõpetame. Jõudnuna tagasi kasarmusse kehtib tegevuse järjekord: jao varustuse hooldus, enda relv puhtaks, enda varustuse hooldus ning viimasena alles enda duši alla minek. Veebli sõnade järgi peaksime kõige sellega hakkama saama neljakümne viie minutiga. Mina nii kiiresti ei jõua. Ainuüksi relva piisavalt puhtaks saamine - nii et veeblile ka meeldiks - võtab vähemalt 45 minutit. Seejärel õhtusöök, vaba aeg, õhtune loendus, õhtune koristus, hügieen ja tuttu minek - päeva kergem osa.
Erandiks on reeded. Siis on muud tegevused, metsas ei käi ning ühe tegevusena on ette nähtud ka relvade pikem hooldus - kaks tundi. Siis tõmbame ka salved seest ja väljast piinlikult puhtaks, rääkimata relvades. Reede lõpeb nende jaoks, kes pole nädala jooksul pahandusega hakkama saanud, linnaloale minekuga pärast lõunasööki ja koristust ;)
Eelmine nädal oli ka sellisem vabam teisipäev - käisime Otepääl laskesuusatamise etappi turvamas. Ega me tegelikult midagi erilist teinudki - kontrollisime mööduvate isikute kaelakaarte - et kas neil on ikka luba antud alasse minna. Üldiselt oli aga tore päev. Sai Kaitseväe rutiinist vabaks üheks päevaks ning erinevate inimestega suhelda.
Selle nädala neljapäeval läks aga huvitavaks. Tegime esmakordselt lahinguolukorda päris kuulidega. Siiamaani olime teinud drille kas kuivalt - ilma padruniteta, või siis paukpadrunitega. Asjad räägiti kõrgemate ülemate poolt mitu korda üle ning enne päris harjutusele minekut mängisime nö. kuivalt, ilma moonata ka drilli läbi. Esialgu oli väike ärevus sees, aga harjutuse lõpus võisin tõdeda - enda pooljao poistega võiks vabalt sarnaseid harjutusi veel ja veel teha. Adrenaliini oli veres palju.
See aasta pole sanitarid veel metsas ühtegi ööd veetnud. Tulev nädal saab ka see tegu ära tehtud. Läheme esmaspäev terve rühmaga metsa ning tuleme neljapäeval tagasi. Laagri kestel toimub ka jaohindamine - tublimatele meist lubati vabariigi aastapäevaks kaprali auastet :)
Ja lõpetuseks - lugu ühelt õhtuselt loenduselt. Näevad loendused siis sellised välja - käib korruse peal vile hüüdega "Õhtune loendus!" ning viie minuti pärast oleme kompanii ees rivis (kõik, va. need, kel on kasarmurežiim või voodirežiim määratud või kes on väljaloal). Seejärel nimetab kompanii korrapidaja kõik nimed ükshaaval läbi. Kes kuuleb oma nime, ütleb selge ja kõva häälega "Mina". Seejärel liigume riviplatsile, kuhu liiguvad ka kõik teised kompaniid. Riviplatsile tuleb ka pataljoni korrapidaja, kes on inimene kaadrist (kompaniide korrapidaja on inimene meie, ajateenijate seast. Enamasti kas seersant või kapral). Riviplatsil teeb iga kompanii korrapidaja ettekande pataljoni korrapidajale kohalolekust. Seejärel laulame hümni ning liigume tagasi kasarmu ette. Ja nii igal pataljonis viibitud õhtul. Ühel õhtusel rivistusel tuli jälle kompanii korrapidaja, et meid üle loendada ning ütles enne loendama asumist, et esimese rühma magalas on midagi korrast ära ning et see puudus oleks vaja kohe likvideerida. Kaks poissi esimese rühma rivist panid punuma ning kuna oli libe aeg, siis üks neist kukkus napilt enne treppi, tõusis püsti, pühkis rinnaesise puhtaks ning jooksis edasi. Rivist kõlasid hüüded "auts" ja "ten points". Minu tagant lisas üks: "Juba vanarahvas teadis öelda - tark ei torma" - mis võtab minu jaoks üsna hästi kokku antud olukorra :) Edasi jõudsime riviplatsile. Tol õhtul oli pataljoni korrapidajaks naine - leitnant meie kompaniist. Ta tuli rivi ette ning ütles "Pataljon, tervist!", millele suurem osa vastasid "Tervist, härra leitnant". Hetk hiljem oli riviplats täis sõdureid, kellel oli mõnevõrra piinlik olla. See kõik tuli kuidagi liiga automaatselt. Õnneks oskas too naisterahvas seda kõike naljaga võtta. Ehk on mõne aasta pärast Kaitseväes rohkem naisi ning "Tervist, proua leitnant!" ei olegi nii harjumatu ütlus :)
Nüüd aga Kaitseväe-elust viimase kahe nädala jooksul. Enamasti on nüüd päevad kõik ühesuguse plaani järgi - pärast hommikust ülevaatust võtame relvad välja, paneme taktikavormi selga paraadvormi asemel, muumid (talvine maskeerimisülikond) peale ning juba kella üheksaks liigume autokastis metsa poole. Metsas teeme erinevaid harjutusi, drille. Söösta-katale ja erinevatele liikumisviisidele on lisandunud vaatluspost, vritsus ja tiibamine drillide hulka. Jooksmist on palju. Kella ühe paiku on söömine katelokidest, pärast seda harjutused jätkuvad. Kella nelja paiku enamasti lõpetame. Jõudnuna tagasi kasarmusse kehtib tegevuse järjekord: jao varustuse hooldus, enda relv puhtaks, enda varustuse hooldus ning viimasena alles enda duši alla minek. Veebli sõnade järgi peaksime kõige sellega hakkama saama neljakümne viie minutiga. Mina nii kiiresti ei jõua. Ainuüksi relva piisavalt puhtaks saamine - nii et veeblile ka meeldiks - võtab vähemalt 45 minutit. Seejärel õhtusöök, vaba aeg, õhtune loendus, õhtune koristus, hügieen ja tuttu minek - päeva kergem osa.
Erandiks on reeded. Siis on muud tegevused, metsas ei käi ning ühe tegevusena on ette nähtud ka relvade pikem hooldus - kaks tundi. Siis tõmbame ka salved seest ja väljast piinlikult puhtaks, rääkimata relvades. Reede lõpeb nende jaoks, kes pole nädala jooksul pahandusega hakkama saanud, linnaloale minekuga pärast lõunasööki ja koristust ;)
Eelmine nädal oli ka sellisem vabam teisipäev - käisime Otepääl laskesuusatamise etappi turvamas. Ega me tegelikult midagi erilist teinudki - kontrollisime mööduvate isikute kaelakaarte - et kas neil on ikka luba antud alasse minna. Üldiselt oli aga tore päev. Sai Kaitseväe rutiinist vabaks üheks päevaks ning erinevate inimestega suhelda.
Selle nädala neljapäeval läks aga huvitavaks. Tegime esmakordselt lahinguolukorda päris kuulidega. Siiamaani olime teinud drille kas kuivalt - ilma padruniteta, või siis paukpadrunitega. Asjad räägiti kõrgemate ülemate poolt mitu korda üle ning enne päris harjutusele minekut mängisime nö. kuivalt, ilma moonata ka drilli läbi. Esialgu oli väike ärevus sees, aga harjutuse lõpus võisin tõdeda - enda pooljao poistega võiks vabalt sarnaseid harjutusi veel ja veel teha. Adrenaliini oli veres palju.
See aasta pole sanitarid veel metsas ühtegi ööd veetnud. Tulev nädal saab ka see tegu ära tehtud. Läheme esmaspäev terve rühmaga metsa ning tuleme neljapäeval tagasi. Laagri kestel toimub ka jaohindamine - tublimatele meist lubati vabariigi aastapäevaks kaprali auastet :)
Ja lõpetuseks - lugu ühelt õhtuselt loenduselt. Näevad loendused siis sellised välja - käib korruse peal vile hüüdega "Õhtune loendus!" ning viie minuti pärast oleme kompanii ees rivis (kõik, va. need, kel on kasarmurežiim või voodirežiim määratud või kes on väljaloal). Seejärel nimetab kompanii korrapidaja kõik nimed ükshaaval läbi. Kes kuuleb oma nime, ütleb selge ja kõva häälega "Mina". Seejärel liigume riviplatsile, kuhu liiguvad ka kõik teised kompaniid. Riviplatsile tuleb ka pataljoni korrapidaja, kes on inimene kaadrist (kompaniide korrapidaja on inimene meie, ajateenijate seast. Enamasti kas seersant või kapral). Riviplatsil teeb iga kompanii korrapidaja ettekande pataljoni korrapidajale kohalolekust. Seejärel laulame hümni ning liigume tagasi kasarmu ette. Ja nii igal pataljonis viibitud õhtul. Ühel õhtusel rivistusel tuli jälle kompanii korrapidaja, et meid üle loendada ning ütles enne loendama asumist, et esimese rühma magalas on midagi korrast ära ning et see puudus oleks vaja kohe likvideerida. Kaks poissi esimese rühma rivist panid punuma ning kuna oli libe aeg, siis üks neist kukkus napilt enne treppi, tõusis püsti, pühkis rinnaesise puhtaks ning jooksis edasi. Rivist kõlasid hüüded "auts" ja "ten points". Minu tagant lisas üks: "Juba vanarahvas teadis öelda - tark ei torma" - mis võtab minu jaoks üsna hästi kokku antud olukorra :) Edasi jõudsime riviplatsile. Tol õhtul oli pataljoni korrapidajaks naine - leitnant meie kompaniist. Ta tuli rivi ette ning ütles "Pataljon, tervist!", millele suurem osa vastasid "Tervist, härra leitnant". Hetk hiljem oli riviplats täis sõdureid, kellel oli mõnevõrra piinlik olla. See kõik tuli kuidagi liiga automaatselt. Õnneks oskas too naisterahvas seda kõike naljaga võtta. Ehk on mõne aasta pärast Kaitseväes rohkem naisi ning "Tervist, proua leitnant!" ei olegi nii harjumatu ütlus :)
pühapäev, 25. jaanuar 2015
Detsembri lõpp - sanitari erialakursus jätkub praktiliste õppetundidega. Liigume seest välja. Vahele ka seesõpitud asjade peale eksam. Eksam koosnes nuku elustamisest, žguti pealepanemisest ja olukorraülesande läbimängimisest. Kuna sedasama juba üsna palju läbi tehtud saanud, siis üsna lihtne. Olukorraülesande oleks võinud veidi kiiremini lahendada, aga üldiselt kõik OK - eksam läbitud.
Olukordülesanne oli järgmine - legendi järgi olevat sõdur kustunud priimusesse tehnilist piiritust juurde valanud. Alkoholi põlemine, nagu teada, kui leek väike - seda leeki ei pruugi näha olla ning tegelikult olla veel priimus väikse leegiga põlenud. Legendi järgi lõppes valajale see tegu põletusega näos, kaelal, kõhupiirkonnas. Sidumist oli palju, nagu ka mõtlemist kõige selle juures.
Väljas jätkasime sanitarikursust ka esimesel jaanuari täisnädalal, kui kõik puhkuselt tagasi olime. Alustasime kanderaami tassimisest mööda künklikku maastikku ja üle takistuste. Moodustati viiesed grupid. Kuna väljas oli jäine, oli üsna keeruline leida viisikust vabatahtlikku, kes roniks kanderaami peale. Lõpuks kergeim meist nõustus seda tegema. Mööda ligi kolmekümne kraadise nurga all olevat jäist ning rohkem kui viiemeetrise kõrguste vahega kallet liikudes saab aru esialgu pisikestena tunduvate detailide vajadusest kanderaami tarimise juures. Näiteks: miks peab mäest ülesminemisel kanderaamil olevat isikut pea ees viima ja mäest allaminekul minema vastupidi - jalad ees. Tõsi, haiget keegi kanderaami tassimisel ei saanud.
Jätkasime kandmisviisidega omal jõududel (st. kanderaamita). Harjutasime korra läbi juba SBK ajal õpitud viisid haavatu kandmiseks. Reaalsus on see, et üksi haavatut kanda polegi nii lihtne, kui esialgu näib. Rusikareegel ütleb, et üks haavatu viib mingiks ajaks võitlusest välja kaks sõdurit, kes suudaksid ta ohutusse kohta viia.
Jätkasime metsas erinevate lahinguolukordade läbimängimist. Olla valmis ootamatusteks, rohkem kiirust, rohkem otsustavust - mõtted, mis panin endale kõrva taha antud harjutustest. Sanitarikursuse lõpus tuli ka eksam väliharjutuste peale. Mõned vead olid sees, aga mis peamine - sain läbitud selle.
Jätkus kõik suure kolimisega. Kogu teine korrus kolis esimesele korrusele ning eluolu läks kitsamaks. Endise seitsmeteistkümne asemel on meid toas nüüd kakskümmend neli. Kedagi väga lahku ei hakatud lööma. Suurem osa endistest toakaaslastest on ka allkorrusel samas magalas.
Sanitarikursus lõppenud - algas uus kursus - jaokursus. Algas see kõik undtekitavate auditooriumitundidega. Suurem osa materjalist oli ka juba SBK ajast läbi käinud. Kui koolis õpitakse iga järgnev klass eelmise klassi põhjale uusi asju, siis meie saime SBK põhjale uusi teadmisi. Üritasin ka need kirja panna ja lahti mõtestada enda jaoks. Jaoformatsioon, iga mehe ülesanne jaos, et me ei jookseks nagu peata kanad võitluses jne. Möödunud nädal käisime aga väljas. Esmaspäev, teisipäev - hästi palju söösta-katat. Füüsiliselt küllaltki raske. Kuna väga palju on - varustus seljas, relv käes - kükitamist-põlvitamist-jooksmist, siis reied saavad korraliku koormuse. Kolmapäeval käisime laskmas. Lasime kahte laskmist:
Esimene: viiekümnelt meetrilt püsti, sajalt meetrilt põlve pealt ja kahesajalt meetrilt lamades. Kui igast asendist kaheksast lastud lasust kuus vähemalt tabavad, on esimene laskmine sooritatud. Kahjuks vedas kahesajalt meetrilt laskmine alt, pihta sain sealt viis lasku sihtmärgile.
Teine: alustasime samaga, millega esimese laskmise lõpetasime - lamades kahesajalt meetrilt. Seekord sain kaheksast kuus pihta ning olin rahul sellega. Järgnes teine laskmine - kolmesajalt meetrilt ja rakmete pealt. Keerasin AK-4 sihiku kolmesaja peale ja tulemus: ilus laskude grupp sihtmärgi üleval vasakus nurgas, aga ei ühtegi lasku sihtmärgiks olevas siluetis. Pettumus. Ilmselt on relva kolmesajane sihik kas minu, minu eellase käes kannatada saanud või lihtsalt juba tehases valesti peale monteeritud. Teine seletus on ka: kolmesaja meetri pealt hakkab tuul üha suuremat rolli mängima relva täpsusel.
Neljapäeval keerasime kompressorid leegisummutite asemel relvadele külge ning laadisime salved paukmoona täis. Mängisime läbi söösta-katat reaalsete paukude saatel. Nädala alguse kuivtrenniga võrreldes oli lisandunud püssirohulõhna, adrenaliini ning häält. Selleks, et info meeste vahel liiguks, kes on metsas puude taga kümnemeetriste vahedega, on vaja kõva häält teha (üks asi on karjuda kuivtrenni ajal, teine asi siis, kui paugutatakse ümberringi).
Reedel relvade hooldus, majanduspäev (ehk koristamine) ning linnaloale minek. Enne linnaloale minekut jagati igale jaole ka jaovarustus välja. Jaotelk, tulekustuti, kirka, maskeerimisriie jne. Linnaloale saime seekord oluliselt varem kui tavaliselt - poole kahest kõndisin juba pataljoni väravast välja. Et sinna puhanuna pühapäeva õhtul naasta.
Olukordülesanne oli järgmine - legendi järgi olevat sõdur kustunud priimusesse tehnilist piiritust juurde valanud. Alkoholi põlemine, nagu teada, kui leek väike - seda leeki ei pruugi näha olla ning tegelikult olla veel priimus väikse leegiga põlenud. Legendi järgi lõppes valajale see tegu põletusega näos, kaelal, kõhupiirkonnas. Sidumist oli palju, nagu ka mõtlemist kõige selle juures.
Väljas jätkasime sanitarikursust ka esimesel jaanuari täisnädalal, kui kõik puhkuselt tagasi olime. Alustasime kanderaami tassimisest mööda künklikku maastikku ja üle takistuste. Moodustati viiesed grupid. Kuna väljas oli jäine, oli üsna keeruline leida viisikust vabatahtlikku, kes roniks kanderaami peale. Lõpuks kergeim meist nõustus seda tegema. Mööda ligi kolmekümne kraadise nurga all olevat jäist ning rohkem kui viiemeetrise kõrguste vahega kallet liikudes saab aru esialgu pisikestena tunduvate detailide vajadusest kanderaami tarimise juures. Näiteks: miks peab mäest ülesminemisel kanderaamil olevat isikut pea ees viima ja mäest allaminekul minema vastupidi - jalad ees. Tõsi, haiget keegi kanderaami tassimisel ei saanud.
Jätkasime kandmisviisidega omal jõududel (st. kanderaamita). Harjutasime korra läbi juba SBK ajal õpitud viisid haavatu kandmiseks. Reaalsus on see, et üksi haavatut kanda polegi nii lihtne, kui esialgu näib. Rusikareegel ütleb, et üks haavatu viib mingiks ajaks võitlusest välja kaks sõdurit, kes suudaksid ta ohutusse kohta viia.
Jätkasime metsas erinevate lahinguolukordade läbimängimist. Olla valmis ootamatusteks, rohkem kiirust, rohkem otsustavust - mõtted, mis panin endale kõrva taha antud harjutustest. Sanitarikursuse lõpus tuli ka eksam väliharjutuste peale. Mõned vead olid sees, aga mis peamine - sain läbitud selle.
Jätkus kõik suure kolimisega. Kogu teine korrus kolis esimesele korrusele ning eluolu läks kitsamaks. Endise seitsmeteistkümne asemel on meid toas nüüd kakskümmend neli. Kedagi väga lahku ei hakatud lööma. Suurem osa endistest toakaaslastest on ka allkorrusel samas magalas.
Sanitarikursus lõppenud - algas uus kursus - jaokursus. Algas see kõik undtekitavate auditooriumitundidega. Suurem osa materjalist oli ka juba SBK ajast läbi käinud. Kui koolis õpitakse iga järgnev klass eelmise klassi põhjale uusi asju, siis meie saime SBK põhjale uusi teadmisi. Üritasin ka need kirja panna ja lahti mõtestada enda jaoks. Jaoformatsioon, iga mehe ülesanne jaos, et me ei jookseks nagu peata kanad võitluses jne. Möödunud nädal käisime aga väljas. Esmaspäev, teisipäev - hästi palju söösta-katat. Füüsiliselt küllaltki raske. Kuna väga palju on - varustus seljas, relv käes - kükitamist-põlvitamist-jooksmist, siis reied saavad korraliku koormuse. Kolmapäeval käisime laskmas. Lasime kahte laskmist:
Esimene: viiekümnelt meetrilt püsti, sajalt meetrilt põlve pealt ja kahesajalt meetrilt lamades. Kui igast asendist kaheksast lastud lasust kuus vähemalt tabavad, on esimene laskmine sooritatud. Kahjuks vedas kahesajalt meetrilt laskmine alt, pihta sain sealt viis lasku sihtmärgile.
Teine: alustasime samaga, millega esimese laskmise lõpetasime - lamades kahesajalt meetrilt. Seekord sain kaheksast kuus pihta ning olin rahul sellega. Järgnes teine laskmine - kolmesajalt meetrilt ja rakmete pealt. Keerasin AK-4 sihiku kolmesaja peale ja tulemus: ilus laskude grupp sihtmärgi üleval vasakus nurgas, aga ei ühtegi lasku sihtmärgiks olevas siluetis. Pettumus. Ilmselt on relva kolmesajane sihik kas minu, minu eellase käes kannatada saanud või lihtsalt juba tehases valesti peale monteeritud. Teine seletus on ka: kolmesaja meetri pealt hakkab tuul üha suuremat rolli mängima relva täpsusel.
Neljapäeval keerasime kompressorid leegisummutite asemel relvadele külge ning laadisime salved paukmoona täis. Mängisime läbi söösta-katat reaalsete paukude saatel. Nädala alguse kuivtrenniga võrreldes oli lisandunud püssirohulõhna, adrenaliini ning häält. Selleks, et info meeste vahel liiguks, kes on metsas puude taga kümnemeetriste vahedega, on vaja kõva häält teha (üks asi on karjuda kuivtrenni ajal, teine asi siis, kui paugutatakse ümberringi).
Reedel relvade hooldus, majanduspäev (ehk koristamine) ning linnaloale minek. Enne linnaloale minekut jagati igale jaole ka jaovarustus välja. Jaotelk, tulekustuti, kirka, maskeerimisriie jne. Linnaloale saime seekord oluliselt varem kui tavaliselt - poole kahest kõndisin juba pataljoni väravast välja. Et sinna puhanuna pühapäeva õhtul naasta.
pühapäev, 11. jaanuar 2015
Charlie teine
"nad ei karda hoolida
ei hoia häid emotsioone alla
kunagi ei soovi nad halba
ja kui juhtub, siis juhtus kogemata
juba möödas, unustatud"
Jarek Kasar
ei hoia häid emotsioone alla
kunagi ei soovi nad halba
ja kui juhtub, siis juhtus kogemata
juba möödas, unustatud"
Jarek Kasar
Kaitsevägi on töö inimestega. Kui mõnele tislerile võiks öelda: "Palun, siin on 35 jämedat tammepalki. Vormi neist kahe kuu jooksul 35 ilusat aiapinki." Siis meie leitnandile oleks võinud vabalt SBK alguses keegi öelda: "Palun, siin on 35 poissi. Vormi neist SBK lõpuks sõdurid."
Leitnant on ka meie rühmaülemaks. Tema näpunäidete järgi toimuvad paljud tunnid, harjutused. Temaga koos oleme läbinud kõik senised metsalaagrid. Igal rühmal on oma leitnant. Kui pataljoni parima rühma rühmaülem kutsuti enne vande andmist pataljoni ette tänuavalduseks, oli uhke tunne küll. Ja hea meel.
Rühmavanemaks on enamasti mõni veebel. Jällegi - igal rühmal on oma rühmavanem. Rühmavanemad hoolitsevad oma rühma varustuse eest - saapad lähevad katki, tuleb veebli poole pöörduda. Nagu rühmaülemagagi, on meil ka rühmavanemaga vedanud - mõnus huumorisoon ja kaine mõtlemine iseloomustab mõlemat.
Rühma seersant. Inimene meie seast. Täpsemalt öeldes, jaanuarikutsest. Tõsi, detsembris andis jaanuarikutse omad vormid ära ja ütlesid meile head aega - teenistusaeg sai neil otsa. Enne minemist olid aga nemad just need, kellega me igapäevaselt kokku puutusime. Esimesed nädalad viisid nad meid rivikorras sööma (nüüd määratakse meie seast mõneks päevaks rühmavastutavad, kes teevad seda), nad näitasid vooditegemist, kapi korrashoidmist (kapis on igal esemel olemas oma riiul. Mõned asjad peavad koguni õiges järjekorras riiulil olema), nende näpunäidete järgi õmblesime embleemid õlale jne. Ühesõnaga, pisikesed ent tähtsad detailid sõdurielu juures saime omadelt seersantidelt. Jällegi - igal rühmal oma seersant. Seeruga läks ka meie rühmal hästi - muhe mees, suhtus meisse kui võrdne võrdsesse.
Kõige tähtsam kaitseväe juures on head suhted kaasajateenijatega. Kui suurem osa kaadrist (veeblid, leitnandid, kaptenid jne.) läheb pärast tööpäeva lõppu koju ja nv neid enamasti pataljonis pole, siis kaasvõitlejad on need, kellega peab piltlikult öeldes 24/7 koos olema. Koos käime söömas, magame ühes magalas. Ka metsalaagrites käime just rühmakoosseisus. Rühm on sõna otseses mõttes ninapidi koos kõik see kaheksa kuud. Hea ajateenistuskogemuse saamise alus on head suhted kaasvõitlejatega.
Meie rühm numbrites: rühm on ära jaotatud kahe magala peale. Kui septembris alustas meid 35, siis praeguseks on meist 32 alles jäänud. Kolm meist on erinevatel põhjustel reservi läinud (st. tunnistatud ajateenistuskõlbmatuks). Võimalik, et lähiajal läheb veel üks meist reservi - SBK eksameid ta probleemse põlve tõttu teha ei saanudki. Niisiis - eksamitele astus vastu 31 sõdurit meie rühmast. Kondid said peale esimese korraga st. kõik eksamid tehtud 23. Läbinute osakaaluga pataljoni parim rühm.
Mõned meie rühma iseloomustavad märksõnad:
Pinged: Asi, mida meie rühmas on vähe siiamaani olnud - ptüi,ptüi,ptüi. Siiski alustan ebameeldivast. Tahes-tahtmata esineb igas rühmas vähemal-rohkemal määral. Iga ajateenija jaoks on ju tegu uue kohaga. Pole keegi meist varem nädalate kaupa seitsmeteist mehega ühes magalas olnud. Üheks meie rühma pingete tekitajaks on küsimus, kas teha aknad ööseks lahti või mitte. Reaalsus on see, et hommikuti võiks vabalt ka kirve siin õhku hõljuma visata. Õhk on selleks ajaks küllaltki paks. Leevendab seda olukorda akende lahtihoidmine. Lahtised aknad teevad aga toa külmaks ning nii mõnelgi akna ääres asujal on hommikuks nina kinni või mõni kergem tervisehäda. Oleme aga suured mehed ja oskame sellist ja sarnaseid probleeme sõnadega lahendada, rahulikult rääkides. Konkreetseid konflikte kaasajateenijate vahel pole olnud :)
Ausus: Iseloomuomadus, mida hindan inimeste juures kõige rohkem. Näide meie rühma aususest: õhtul metsalaagris äratas üks leitnant meid üles ja tegi muuhulgas meile märkuse, et teda juhatas meie laagripaika kolm maasolevat ja pimeduses hästi helkivat kommipaberit. Seda ta ütles otseloomulikult pahasel toonil. Kurat seda teab, kelle taskust need võisid pudeneda. Üks ajateenija aga katsus selle peale oma taskud läbi ja tunnistas siis, et need võivad olla tema kommipaberid. Kuna tegemist oli ausa ülestunnistusega, siis muutus ka leitnandi toon meiega rääkimisel paremaks. Andis vaid käsu need kommipaberid minuti jooksul üles leida ja kokku korjata. Ausus on kaitseväes au sees.
Omad reeglid: Kui meist kõrgem ülemus tuleb meie magalasse, peab esimene, kes teda märkab, ütlema "Püsti, valvel!". Ja kõik magalas olijad peavad valvel-oleku võtma. Need, kellel on mobiiltelefonid käes ajal, mil vaba aega pole ette nähtud - nende jaoks tähendab see kibekiireid liigutusi aparaadi ärapeitmiseks. Mingi aja peale tekib igas rühmas inimesi, kes ütlevad "Püsti, valvel!" asjata. Me leppisime poistega kokku, et kõik, kes ütlevad nii, kui kedagi kõrgemat sisse ei tule, nendel tõmmatakse voodi üles. Neid voodeid on praeguseks juba mitmeid üles tõmmatud. Nii on ka üks kõrvalmagala poiss pidanud korra oma voodi päeva peale uuesti üles tegema ;)
Tellimine:
Postitused (Atom)